Doktoritöö: PISA indeksid ei pruugi sobida loodusainete õpetamise analüüsimiseks


Avaldaja:Laura Vetik02. Juuni 2015

2. juunil kaitseb Imbi Henno Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudis doktoritööd, milles ta uurib loodusteaduste õppimist ning õpetamist Eesti koolides, eri õppekeelega õpilaste soorituserinevuste põhjuseid ja soorituste tõlgendusi.

Tööst selgub, et mõned rahvusvahelised PISA õppimise ja õpetamise kirjeldamiseks kasutatavad indeksid ei sobi interpreteerimaks Eesti õpilaste õppetulemusi loodusteadustes.

Üheks uurimistöös käsitletud probleemideringiks on loodusteaduste ainete tipptasemel õppijate vähesus Eesti koolides ja soorituserinevus eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste vahel, samuti õpilaste vähene huvi loodusteaduste vastu. Imbi Henno sõnul on see selgitatav asjaoluga, et Eesti loodusainete õpetajad ei rakenda neid põhimõtteid, mida nüüdisajal loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujundamise all mõeldakse: “Nii eesti kui vene koolide õpetajad rakendavad oodatust harvem õpilaste kognitiivsele arendamisele suunatud praktikat, sealhulgas igapäevaeluga seoseid loovat, uurimuslikku õpet. Samuti kasutavad vene koolide loodusainete õpetajad enam otsese teadmiste ülekandega seotud õpetamispraktikad, näiteks ütlevad sagedamini õiged vastused ise ette, tähtsustavad faktide õpetamist ja vähem seda, et õpilased ise mõtlevad lahenduste üle ning teevad järeldusi.”

Ehkki õppurite keskmine tase rahvusvaheliste võrdlusuuringute järgi on hea, on tipptasemel loodusainete õppijaid eesti kooliõpilaste hulgas vähe ja põhjuseks võibki olla asjaolu, et Eestis tugineb loodusainete õpetamine traditsioonilisele aineõpetusele. Samas tõstatub ka küsimus võrdlusuuringute sobivusest Eesti andmete tõlgendamiseks. “PISA õppimise ja õpetamise indeksid lähtuvad konstruktivistlikust õpetamisparadigmast, mille põhimõteteks on õpilasele orienteeritus, kognitiivne aktiveerimine, samuti uurimusliku õppe rakendamine. Eesti õpilaste häid tulemusi loodusteadustes rahvusvahelistes võrdlusuuringutes määrasid aga tunni selge struktureerimine ja õppe hea korraldamine klassis, mitte niivõrd konstruktivistliku õpetamispraktika rakendamine. Osa OECD PISA ja TALIS uuringu õpetamisega seotud indeksitest ei näi seega sobivat seletama loodusainete õpetamist riigis nagu Eesti,” selgitab Imbi Henno.

Lahenduseks, kuidas Eesti koolides loodusteaduseid tõhusamalt õpetada, võiks olla õpe, mis võimaldab ühekorraga nii uurimuslikke tegevusi kui ka loodusteaduslike mõistete ja teooriate õppimist. See tähendab, et klassi tasandil tuleks õpilaste loodusteaduslike baasteadmiste ja -oskuste kujundamisel tugineda jätkuvalt struktureeritud õpetamisele, kõrgemate mõtlemisoskuste sh loovuse ning kriitilise mõtlemise kujundamisel aga rohkem uurimuslikule õppele. Loodusainete õppimise ja õpetamisega seonduva hariduspoliitika kujundamisel tuleb eelkõige tähelepanu alla võtta õpetamisparadigma. Päevakorda peaks tõusma õpetajate pädevus ning motivatsioon korraldada õpet nii, et välja arendataks kõigi õpilaste võimed ning rohkem õpilasi jõuaks kõrgematele oskustasemetele.

Imbi Henno doktoritöö „Loodusteaduste õppimisest ja õpetamisest Eesti koolides rahvusvaheliste võrdlusuuringute taustal /Science Learning and Teaching in Estonian Schools Behind International Comparative Studies“ on valminud Tallinna Ülikooli professor Priit Reiska ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruusi juhendamisel. Oponendid on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk ja Tartu Ülikooli dotsent Hasso Kukemelk.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Doktoritöö avalik kaitsmine toimub täna, teisipäeval, 2. juunil algusega kell 11.00 Tallinna Ülikooli auditooriumis M-213 (Uus-Sadama 5).

Allikas: Tallinna Ülikool.

Foto: Flickr, kasutaja Juan Carlos Mejía, litsents CC BY-NC 2.0.

Samal teemal: