Nutiseadme (liig)kasutus sõltub mõtteviisist


Avaldaja:Madli Leikop14. Juuni 2015

Konverentsi „Laps interneti võrgus“ paneeldiskussioonil rõhutas Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, et igas koolis peab tööl olema haridustehnoloog, kiiresti arenevas tehnoloogiamaailmas teisiti enam ei saa.

Paneeldiskussioon oli osa Tervise Arengu Instituudi 9. juunil Tallinnas peetud konverentsist "Laps interneti võrgus", kus tutvustati laste internetisõltuvuse uuringut «Digilaps».

„Digilapse“ raames küsitleti ligi 2000 Eesti koolilast ja nende vanemaid nii arvutikasutamisharjumuste kui sellega seonduvate tegurite (sotsiaalmajanduslik olukord, isiksus, meeleolu, pereelu, vanemate kasvatuspraktikad, toimetulek koolis jne) kohta.

Lapsed jäävad kängu?

Paneeldiskussioonis arutleti, kas on ohtu, et tänu nutivahenditele võivad lastel mingid olulised omadused või võimed kängu jääda; mida saaks teha kool ja mida kodu, et seda ei juhtuks.

Diskussioonis osalesid Irene Käosaar (Haridus-ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja), Kristi Vinter (Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor), Hendrik Agur (Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor), Marti Aavik (Postimehe arvamustoimetaja) ja Liis Hango (Self OÜ suhtlemistreener ja pereterapeut).

Kristi Vinter sõnas alustuseks,et nutivahendis endas ei ole midagi halba, küsimus on ikka, kuidas seda kasutatakse.

Küsimusele, kuidas haridus- ja teadusministeerium juhib koolides e-õppele ülemineku ja nutiseadmete tuleku protsessi, vastas Irene Käosaar, et Eesti on küll e-riik, aga see ei tähenda, et peame nutiseadmetega seotud olema 24 tundi ööpäevas. „E-riik tähendab, et peame oskama neid mõistlikult kasutada, oskama neisse ka kriitiliselt suhtuda,“ sõnas Käosaar. Tema sõnul on vaja arendada õpetajakoolitust. Eriti, kuna uuringustki tuli välja, et lapsevanematel valdavalt puuduvad oskused nuti-valdkonnaga tegelemiseks. Õpilane peaks oskama nutiseadmetega oma elu huvitavamaks muuta seal kus vaja, just õppimise kontekstis.

Nutiseadme kasutus on mõtteviisi küsimus

Hendrik Agur suunas kuulajate tähelepanu nähtusele, mis konverentsidel-seminaridel-koosolekutel-kogunemistel on tavapärane: paarsada inimest on tulnud ühte ruumi kokku, et justkui ettekandeid kuulata, aga enamikul on nutiseadmed käes ja pilk ekraanil kinni. Mis asi see on? „Inimene tuleb kodust välja, läheb sündmusele, kus ta peaks saama kasulikku infot, uusi teadmisi. Ometi – olles lektorist kahe meetri kaugusel, on ta ikkagi nutiseadmes. Küsimus on mõtteviisis,“ arutles Hendrik Agur. „Oleme koolis hakanud sellele teadlikult tähelepanu pöörama: sa oled kooli tulnud, et suhelda inimestega, mitte nutiseadmega. Õpetajate tarkus koolis on panna nutiseade õpilase kasuks tööle.“

Ta sõnas, et praegu tulevad kooli lapsed, kes ongi kasvanud nutiseadmete keskel, sellega tuleb arvestada. Noored õpetajad on peaaegu see põlvkond, kes on sündinud, käsi arvutihiirel. Ja siis on vanemad õpetajad, kes on kasvanud, töötanud ja õpetanud arvutita. „Vanuses ei ole küsimus, et õpetaja ei saa arvutist aru või ei oska seda kasutada. See on mõtteviisi küsimus,“ ütles Hendrik Agur veelkord.

Ta ütles, et haridustehnoloogi ametikoht koolis peab olema. Praegu on koolid ise leidnud võimalusi haridustehnoloogi palgata, aga siin peaks haridus- ja teadusministeerium õla alla panema.

Tekstiloome ja süvenemisvõime kannatab

Postimehe ajakirjanik Marti Aavik rääkis, et tema käest käib läbi palju kirjalikke tekste, ja ta näeb, kuidas inimeste kirjaliku eneseväljenduse oskus on kehvemaks läinud, see on murekoht. „Nutiseadmete ja hüperteksti pealetung, kus lugeja hüppab ühelt pealkirjalt teisele, ühelt tekstikeselt teisele, ei õpeta inimest süvenema ega kirjutama argumenteeritud teksti. Võibolla ei piirdugi asi enam lastega, me kõik oleme muutunud pealiskaudsemateks ja hüpertekstilikumateks,“ ütles Aavik.

Tehnoloogialainel optimistlikult surfates ei maksa mõelda, et järjest uuemad vahendid lahendavad kiiremini kõik probleemid. Et tehnoloogilised võimalused täituksid sisuga, tuleb pingutada. Ühiskond pole osanud seda teha, arutles Marti Aavik.

Pereterapeut Liis Hango rõhutas vanemate tähtsust: vanemad on hädas, kuidas nutikasutusse sekkuda või olukorda muuta, neid peab aitama ja toetama. Kool on küll tähtis, aga vanematest saab kõik alguse.

Sellele sekundeeris Hendrik Agur: kui koolis on 1000 õpilast, siis see on automaatselt 2000 vanemat. „Teatud määral on vanematele võimalik koolist suundumusi, kooli väärtushinnanguid edasi anda. Vanemate kompetents on seinast seina. Kooli ülesanne ei saa olla suures ulatuses vanemate kasvatamine. Meie oleme rõhu pannud sellele, et täna siin koolis kasvatame tuleviku vanemaid,“ ütles Hendrik Agur.

Kõik algab vanematest

Irene Käosaar sõnas, et ükskõik mis teemast räägime hariduses, jõuame ikka lapsevanemani välja. „Mida haridussüsteem teha saab, on uste avamine, kool peab olema avatud: lastevanemate käest nõu küsimine, koostöökohtade leidmine. Laiemas mõistes tähendab avatud olek kogukonna kaasamist kooliellu,“ sõnas Käosaar.

Kasvatusteadlane Kristi Vinter juhtis tähelepanu ühele vahelülile: tulevased lapsevanemad selles tähenduses, et on kohe-kohe lapsevanemaks saamas. „Kui tahvlid on kaisukarusid välja vahetamas, siis seda peaksid tulevased vanemad teadma, mis vanuses lapsele võib nutiseadme kätte anda, kuidas digimaailma mõjutab väikelapse arengut.“

IMG_2761.JPG

Kõik diskussioonis osalenud eksperdid nõustusid, et nutiseadmete leviku laste seas on paratamatu ja see pole läbinisti halb − küsimus on selles, kuidas neid vahendeid kasutatakse ja tegevustes tasakaal leitakse. Oluline on, et noored oskaksid tehnoloogiavõimalusi mõistlikult ja eesmärgipäraselt kasutada ning suhtuksid nendesse vahenditesse kriitiliselt. Olulist rolli mängivad siin nii kodune kasvatus kui ka koolis õpitu.

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal: