Eripedagoogid märkavad ka väikeseid edusamme


Avaldaja:Madli Leikop08. Juuli 2015

Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse eripedagoogid Kaie Ojassalu ja Marina Kuuseoja ütlevad kohe, et nad on oma ametisse armunud ning pole elukutsevalikut kordagi kahetsenud. See on töö eriliste inimestega, mitte erivajadustega, kinnitavad nad.

Kaie ja Marina jõudsid eripedagoogi elukutseni erinevaid teid pidi. Kaie Ojassalu esimene valik oli pedagoogikastki väga kaugel – ta oli toidutehnoloog. „Ühel ajahetkel tundsin, et tahan oma elus muutust,“ ütles Ojassalu. „Tahtsin minna õppima kodundusõpetajaks. Et seda ei saanud kaugõppes teha, hakkasin teisi õppekavu vaatama ja armusin eripedagoogi erialasse. Olen nüüd 10 aastat sellel alal toimetanud ja ei ole kordagi kahelnud, et see ongi see, mida otsisin.“

Marina Kuuseoja töötas 15 aastat lasteaiaõpetajana täitsa tavalises lasteaiarühmas. „Olen eluaeg õppinud. Olen tuisanud ringi mööda erinevaid kursuseid, kogunud diplomeid, aga olen alati kindlalt teadnud, mida tahan. Kui lasteaias hakkasid erivajadustega lapsed tulema tavarühmadesse, ei osatud nendega midagi peale hakata. Siis otsiti mind üles, et sina kogu aeg õpid, kas sa ei taha täienduskursustele minna. Muidugi tahtsin! Kõigepealt läksin eripedagoogi kursustele Tartusse. Ja siis tuli armastus, siis läksin ülikooli eripedagoog-logopeedi erialale. Hakkasin töötama erivajadustega lastega, sealhulgas kõnehäiretega lastega. Nii 10 aastat. Eelkooliiga on minu kirg, see on kõige suurem kujundamise iga. Lasteaed oli minu jaoks tähtis, aga ühel hetkel tuli teadmine, et kui ma nüüd oma elus midagi ei muuda, ei tee ma seda mitte kunagi. Nii tulingi Rajaleidjasse,“ kõneles Kuuseoja.

Mida tähendab teie jaoks eripedagoogi töö?

Kaie Ojassalu: Minu jaoks on see individuaalne töö lapsega. Miks mitte ka täiskasvanuga, aga südamelähedane on lastaialaste toetamine. See on armas iga. Töötamine eriliste laste ja inimestega, iga kord uue avastamine – see ongi minu töö.

Marina Kuuseoja: Mulle meeldib mõelda, et see on töö eriliste inimestega, mitte erivajadustega. Mulle on tähtis n-ö töö sisse minek ehk analüüs, kuidas last kõige paremini aidata, kuidas mina saaksin talle anda nii palju nõu ja abi, et tema elukvaliteet paraneks. Mulle meeldib meie töö analüütiline pool, toetavate võtete analüüsimine. Lapse toetamiseks vajalikud metoodikad tuleb läbi mõelda, läbi proovida.

Mis vahe on hariduslikul erivajadusel (HEV) ja õpiraskusel?

Kaie Ojassalu: Õpiraskus ongi hariduslik erivajadus. HEV on mõiste, mis määratleb ära, et eriline laps vajab oma keskkonnas muutust, või muutust õppevormis, õppekavas. Kui peame lapse igapäevarutiinis midagi muutma, siis see ongi hariduslik erivajadus. Õpiraskus on üks osa sellest.

Marina Kuuseoja: Kui tegu pole just spetsiifiline arenguhäirega, siis vajab HEV-laps vaid väikeseid keskkondlikke muudatusi, et tulla toime tavatingimustes. Näiteks on laps aeglasema reageeringuga, see võib tekitada õpiraskuse, ja siis peab midagi muutma. Hariduslik erivajadus on teisene, see on tekitatud mingist esmasest hädast ja siis on vaja erilisi tingimusi selleks, et tulla toime. Õpiraskus on eripedagoogide jaoks tõsine diagnoos. Kui räägitakse õpiraskusest, siis see on koht, kus tahaks piltlikult öeldes valvele tõusta ja uurida asja.

IMG_2985.JPG

Kaie Ojassalu (vasakul) ja Marina Kuuseoja. 

Millal pöördutakse Rajaleidja keskuse eripedagoogide poole?

Kaie Ojassalu: Enamasti nii, et lapsel on koolis raske, tal võib olla juba käitumishäire, õpetaja ei tule klassis temaga toime. Eripedagoog tegeleb Rajaleidjas lapsega kas individuaalselt või käsitletakse probleemi juhtumipõhiselt, st kaasatud on mitu spetsialisti. Eripedagoogi valdkond katab hästi suure ala, seal on kokkupuuteid peaaegu kõigi teiste spetsialistide tööga ka. Näiteks kõnearengu eelharjutused on eripedagoogi töö. Samamoodi peame toime tulema käitumishäirega lapsega, see ei ole ainult psühholoogi rida.

Marina Kuuseoja: Õppenõustamise juhtumid ongi jõudnud Rajaleidjasse nõnda, et kas tuleb lapsevanem kurtma, et lapsel on õpiraskus, või tuleb koolist signaal, et neil on abi vaja. Üritame kätte leida koha, mis õpiraskuse tekitab, mis on viga, et laps toime ei tule. See protsess sisaldab ka konkreetseid harjutusi, nippe, ülesandeid, millega last aidata, mida vanematel tuleb koos lapsega teha. Kontakteeruda tuleb ka kooli HEV-koordinaatori või muu tugispetsialistiga, et välja selgitada olukord n-ö kohapeal. Tähtis on teada, missuguseid koolipoolseid meetmeid on kasutatud, mis veel proovimata. Vahel on järgmiseks etapiks uuringud psühhiaatri juures.

Lapsevanemad käiksid Rajaleidjas hea meelega rohkem kui kaks-kolm korda, aga meil on teise tasandi teenus, me ei saa teha pikka teraapiat. Meie külastame kooli või lasteaeda, laps käib vanematega kaks-kolm korda Rajaleidja keskuses, siis võtame ümarlaua kokku ja otsustame, missuguseid edasisi tegevusi soovitada. Mõne aja möödudes vaatame, mis on muutunud, mida veel saaks lapse heaks teha.

Mida arvate suunast, et HEV-õpilased peaksid õppima tavaklassis?

Kaie Ojassalu: Eelkõige ma lähtuks lapsest endast. Kui keskkond on lapsele toetav, HEV-laps tuleb tavaklassis toime, siis see on väga hea ja nii peabki olema. Ei saa asjale vaadata nii, et HEV-õpilastele on üks koht ette nähtud ja teistele teine koht. Me oleme ühiskonnas koos ühises ruumis. Aga mõnikord unustame küsida, kas erivajadusega laps üldse tahab kaasamist või tal on oma grupis palju rohkem positiivset elamust võimalik saada. Meie ühiskond peab tasapisi selle mõttega harjuma – ikka veel! – et erivajadusega inimesed on meie seas. Üksteist tuleb aktsepteerida. Kõigil täiskasvanutel peab olema selle jaoks ettevalmistus, mitte ainult õpetajatel.

Marina Kuuseoja: Tavaõpetaja on orienteeritud tavalapsele, ta ei peagi valdama erimetoodikaid. Mina isiklikult olen erikoolide poolt, mulle meeldib, kui eriline laps saab õpetust inimeselt, kes tahabki temaga tööd teha, kes on ette valmistatud selleks, et vallata erilisi võtteid. Siis saab laps ka suurema eduelamuse. Et liikumispuudega laps on tavakoolis, seda küll, aga kui on tegu intellektipuudega, siis ikkagi erikool. Minu meelest hoiaks see variant neid lapsi paremini. Mitte eraldi, vaid paremini.

Millest eripedagoog oma igapäevases töös puudust tunneb?

Kaie Ojassalu: Täna on rahulik päev, täna ei tunne millestki puudust. Aga vahest on meel mõru ikka küll. Hästi palju on suuri sõnu, näiteks individuaalne õppekava on ilus sõna, aga kuidas seda koolis reaalselt rakendada tänastes tingimustes?

Marina Kuuseoja: Rakendada nii, et see töötaks, et individuaalne õppekava ei oleks ainult paberipakk, mis meil on ette lükata, kui keegi küsib.

Kaie Ojassalu: Mind häirib, et juba lasteaias hakatakse last ette valmistama ülikooliks. See on lastevanemate mõttemaailmas kinni, et laps peab kogu aeg olema järgmiseks etapiks valmis. See on nüüd küll dramatiseeritud, aga lasteaiaõpetajad ei julge lapsi kooli saata, et nemad on halvasti tööd teinud. Keskne on ikkagi, et laps vajab lapsepõlve! Laps peab mängima, jooksma, kilkama, kisama. Lapsepõlv on väga lühike aeg, see võiks olla palju stressivabam.

Marina Kuuseoja: Sel kevadel olen kokku puutunud lapsevanematega, kes soovisid oma lapsi koolikohustuslikust east varem kooli panna. Põhjendusena on toodud välja lapse suur kasv või varasem kogemus kuueaastaselt kooli minekul. Õnneks ei olnud neid vanemaid palju.

Erapooletu hindamise käigus on selgunud, et laps loeb soravalt, arvutab 10 piires, kuid keskendumisvõime ja tähelepanu on lühiajaline – siis vajab laps lisaselgitusi, abi järje hoidmisel. Kooliküpsus ei ole ju ainult lugemisoskus, vaid lapse suutlikkus eristada ja teadvustada oma oskusi, võimeid ja emotsioone, juhtida oma käitumist (tõsta kätt, oodata oma korda, istuda jne), oskus teistega suhelda, tajuda nii iseennast kui ka partnereid, võtta omaks ühiskonnas üldtunnustatud tavasid ning lähtuda eetilistest tõekspidamistest.

Oluline pole niivõrd see, mida laps oskab, vaid see, kuidas ta teadmisi ja oskusi esile toob, kuidas neid kasutab, kuidas võtab vastu õpetust, kuidas enda soove ja huvisid kohandab kaaslaste huvidega. Paaril-kolmel juhul veensin lapsevanemat, et laps jätkaks lasteaias, siis saab aasta pärast muretumalt kooliteed alustada.

Kas te saate seda oma tööle tuginedes välja tuua, missuguste õpiraskustega lapsi meil ongi rohkem?

Kaie Ojassalu: Püsimatus, keskendumisraskused, üliaktiivsus – need on peamised. Lastel on huvipuudus, nutimaailmas tuleb info liiga kiiresti kätte. Mis tuleb suure vaevaga kuskilt lugeda, see on ebahuvitav.

Marina Kuuseoja: Teinekord võib lapsele antud iseloomustusest lugeda, et aktiivus- ja tähelepeanuhäirele omane sümptomaatika on keskmisel tasemel, või et on nähud. Aga nähud häirivad tööd. See laps ongi rahutu, ta tahab kohest reageerimist täiskasvanu poolt. Hüperaktiivne laps ootab, et tema eripäraga arvsestatakse, ta vajab tähelepanu.

Te mõlemad armusite koheselt oma töösse. Kas te ei peljanud, et negatiivset võib eripedagoogi töös olla rohkem kui positiivset?

Kaie Ojassalu: Ei osanud karta. Negatiivne on see, kui näed, et laps vajab abi, sa tead ka, kuidas aidata, aga vahendeid ei ole, võimalusi ei leita. Eriti koostöös lastekaitsega tulevad sellised rasked juhtumid esile. Tuleb alustada pere toetamisest, siis saab edasi rääkida. Need on emotsionaalsed teemad. Aga see ongi professionaalseks eripedagoogiks kasvamine: ühtpidi võtad seda kui tööd, aga hinge tuleb ka hulka panna.

Marina Kuuseoja: Ma isegi ei mõtle selle peale, et see inimene, kellega meie tegeleme, no temast ei saa mitte kunagi presidenti. Olen selle päris hästi ära õppinud, et suudan halva prognoosi vanematele ilusti esitada, nii et see oleks vastuvõetav. Aga nii ongi tegelikult – igas halvas prognoosis on midagi head. Leiame hea ülesse.

Kaie Ojassalu: Kui rääkida olümpiaadivõitjatest, siis meie töösse nemad ilmselt aplausi ei too. Aga kui töötad lapsega ühe, kaks, kolm päeva, ja ühel päeval näed väikest tulemust, siis see vahetu tagasiside, siirus, rõõm ongi meie aplausid. Näiteks kui laps ütleb, et sinuga on nii lihtne õppida!

Marina Kuuseoja: Me näeme pisikesi edusamme ja peame suutma sellest rõõmu tunda. Muidu seda tööd teha ei saa. Ka väikese edusädeme eest tuleb endale tunnustavalt õlale patsutada, kes seda siis veel teeb.

Palun tooge oma eripedagoogi tööst näide juhtumist, mis lõppes õnnelikult või mis ootab õnnelikku lõppu.

Kaie Ojassalu: Lasteaeda tuli autismispektrihäirega laps, õpetajad olid väga vastu, miks just meie juurde, meie rühma. Mina eripedagoogina küsisin vastu, et kuhu siis ja miks siis sinna. Autismihäire diagnoosiga laps tunnetab negatiivset energiat, temaga oli rühmas tõesti raske ja kõik tundus ületamatu. Vaikselt sai hakatud asja ajama ning toetamise ja võrgustikutöö tulemusena mõtleme täna, kas see laps läheb tavakooli väikeklassi ja hakkab õppima tavaõppekava alusel. Ta on üks armsamaid lapsi seal lasteaias.

Marina Kuuseoja: Kui olin lasteaia eripedagoog, oli ühes rühmas üks ebamugav laps –aktiivne, destruktiivne, agressiivne jne, hakkas kõigile ja kõigele vastu, sattus konfliktidesse. Lapsevanemad kogunesid kokku ja tahtsid last lasteaiast välja visata. Asusime lapse kaitsele. Hakkasin lapsega tegelema, olin pidevas kontaktis lapsevanemaga, et kuidas laps selles süsteemis ellu jääks, et süsteem teda ei purustaks. Leidsime väikese kooli, väikese klassi, lapsel hakkas paremini minema. See oli väga noor ema, aitasime tal lapsega toime tulla. Nüüd Rajaleidjas tuli juhtum taas lauale, et üks laps tahab tillukesest maakoolist keskusesse väikeklassi. Oligi sama laps. Tean, kuidas tal nüüd läheb, aasta pärast on ta valmis minema tavakooli tavaklassi. See oli pika protsessi jälgimine, kogemus, et kui seisad kellegi eest, siis sul võib õigus olla.

Samal teemal:

 

 

 

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet