Ülikoolilinna Tartu eriline roll Eesti vaimuelus vajaks selgitamist ehk ainult võõramaalastele. Ka eesti kunstist rääkides ei saa temast üle ega ümber – juba kunstikooli "Pallas" tähendus meie professionaalse kujutava kunsti arenguloos on sedavõrd monumentaalne. Veel tänagi on Tartu pelgupaigaks pallaslikest juurtest võrsuvale maalitraditsioonile, mis on hargnenud aga õige erinevateks suundadeks ja salahoovusteks. Nimetagem seda näiteks eesti kunsti karstialaks. Ja just see ongi tore!

Tartu vaimu võib defineerida, kritiseerida ja ülistada tõsimeeli või irooniliselt. Silmaga on näha, kuidas siinne kohavaim mõjutab tugevalt Tartus tehtavat kunsti – isegi kui see sünnib Tallinnast tulnud õpetajate juhendamisel ja kõigi rahvusvaheliste reeglite järele. Kunstis, mida tehakse Emajõe kallaste pääl, on rohkem kirge. Lõuna-eestlase süda oleks nagu soojem, tema silmis on sügavust, tema huultelt pudeneb luulet. Ka suur sõnameister Artur Alliksaar oli tartlane! Ja mitte ainult kirge – siinses kunstis on kindlasti ka enam hullust. Ent mitte ägedat ja suhtlemisaldist protesti-hullust, ekstravertset eneseesitlust... Pigem niisugust maalähedasest teadatahtmise tungist kantud, rohkem sellist enesessepööratud, boheemlikult puudekallistajalikku, sala- ja para-akadeemilist, tumedalt metsajärvelikku, ent aeg-ajalt ka ilutulestikuna bakhantlikku janditamisse paisuvat muhedat hullust. Ja hullul ikka alati kerge muie suunurgas - nii et võta sa kinni... Vaga vesi, sügav põhi.

Jüri Marran muidugi pole hull, aga kunstilist kirge on tema töödes hullupööra palju. Asetades neid pilte rohkem ritta, hakkab huvitaval kombel üks tormakus tasakaalustama teist, see jälle kolmandat – nagu hästi kokkusäetud pidulauas teevad maitsed omavahel. Nii sünnib temperamentsete loomeaktide jadast omamoodi tasakaal. Ka ühendus Marrani ja Taaralinna genius loci vahel on kui harmooniline kooselu, täis tundeid ja üksteisemõistmist. Kunstniku armastus kodulinna vastu on kompromissitu ja kaasahaarav. Päevapiltniku hoole ja armastusega jäädvustab ta vaateid ja nurgakesi Toomemäel ja Emajõe ääres, Karlovas ja Supilinnas – ja tõlgib nähtu talitsematu maalikirega konkreetsemateks või abstraktsemateks värvivärelusteks. Marrani pintsel on temepramentne ja samas tundlik, ka kõige hullemas värvimöllus jääb autor ikka härrasmeheks.

Jüri Marran on sündinud 1937. aastal Tartu linnas kooliõpetajate peres. Kõrghariduse omandas Tartu Ülikoolis füüsikuna (1961), seejärel tegutses kuni aastani 2003 õpetajana. Mõjutused kunstnikuks saamisel pärinevad isalt ning õpetajatelt Rein Pirgilt ja Mait Maameelelt, põhjalikum koolitus Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolist. Esineb näitustel aastast 1965. Viljelenud portreed, kompositsiooni, lille- ja maastikumaali, kujundanud ja illustreerinud raamatuid, loonud teatrikostüüme. Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 1989.

Näitus jääb aadressil www.kunstikeskus.ee avatuks 31. augustini 2010.

24h galerii on osa portaalist KUNSTIKESKUS.EE, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Lisatud repro: Jüri Marran. Toome varemed (2009)

Vano Allsalu, KUNSTIKESKUS.EE toimetaja
Lisatud 30. juulil 2010