Autor: Madli Leikop, haridusportaali Koolielu toimetaja

Sülearvuti on Mari Tõnissoni ellu kõige positiivse kõrval toonud ka teistsuguseid arenguid: ta ei tee enam käsitööd, ei koo ega heegelda. „Olen lahtise käega, mu ema ja isa olid rätsepad. Mõnikord ongi tunne, et tahaks midagi oma kätega valmis teha, aga mis asendas käsitöö? Läpakate tulek!“ hüüatab Mari Tõnisson ja meenutab, et kui sai esimese sülearvuti, jäid kõik tema kudumised päevapealt pooleli. „Sest läpakas annab täpselt sama efekti nagu kudumine,“ ütleb ta muiates.  Aga need on ju nii erinevad asjad, käsitöö tulemusel valmib käega katsutav kaunis ese, arvutis võib päevi tulemuseta istuda, ei valmi seal midagi... Mari on naeruselt resoluutne: „Kuidas ei valmi, muudkui toodad materjale Koolielusse ja teed koolitusi. See asendab, näpud on kogu aeg tegevuses nagu kudumiselgi. Ma pole ainuke, kes nii tunneb.“

Mari Tõnissoni elu ja töö on seotud Tartuga, aga ta ei ole läbinisti Tartu tüdruk. Tartusse läks ta 1987. aastal, kui asus ülikoolis matemaatikat õppima. „See aine tundus koolis kõige lihtsam. Oleksin võinud vabalt ka eesti keelt õppima minna, sest õppisin eesti keele ja kirjanduse eriklassis. Suur lugemine jäigi põhiliselt keskkoolipäevadesse, olen palju kirjandusteoseid läbi hekseldanud ja analüüsinud,“ ütleb ta.

Pärast ülikooli lõppu kutsus Tartu Hiie Kooli toonane eesti keele õpetaja ja Mari ämm Aino Tõnisson teda Hiie kooliga tutvuma. Tutvusest on nüüdseks saanud aastakümneid kestnud tegus töösuhe. „Matemaatikaõpetaja olin üheksa aastat. Pärast seda tuli IKT ehk arvutid hakkasid tulema koolidesse. 1995 osalesin esimesel IT-koolitusel, see oli „Elektronside 1“, maht 40 tundi. See oli aeg, kus alles hakati üksteisele e-kirju saatma. Kursusel õpetatigi, kuidas saata e-kirju. Täna on naljakas mõelda, et olen sellise koolitusega oma teed alustanud,“ meenutab haridustehnoloog.

Pildil Koolielu ainemoderaatorite kokkusaamisel. Fotod: erakogu

Mis on Sind Hiie kooli ja laste puhul nii köitnud, et oled aastakümneteks sinna tööle jäänud?

Matemaatika on aine, kus peab hästi selgelt, lühidalt, aeglaselt selgitama. Ja kuna minu õpilased (kõne- või kuulmispuudega – toim) vajavad igas aines selget, lühidat ja aeglast selgitamist, siis ju see oli mulle omane. Ma hea meelega räägin ühest ja samast asjast mitu korda, peregi ütleb tihti, et kuule, sa juba rääkisid sellest. Mina alustasin kurtide lastega, nemad teevad heli üsna vähe, mis tähendab seda, et tunnis valitses kord, rahu ja vaikus, kõik vaatasid mulle suu sisse. Mina viibelda ei oska ja nemad peavadki õppima suu pealt lugema, nii et see olukord oli nagu õpetaja unistus – kogu tähelepanuga sind jälgivad, suisa suhu vaatavad õpilased. Ja nad olid väga nutikad lapsed, edukad, töötahtelised. See võlus mind ära. Enne Hiie kooli töötasin natuke aega Tartu Tamme Gümnaasiumis, kus olid suured klassid. Noore pedagoogina puudusid kogemused, mis tähendas seda, et esimesed read jälgisid mind, keskmine osa tegi ka tööd kaasa, tagumine ots möllas. Arvan, et see kontrast mõjus.

Aga Hiie koolis õpetamine nõuab ju eripedagoogi oskuseid?

Eripedagoogi diplomit ei pidanud olema. Mind suunati kohe pikale koolitusele Tartu Ülikooli juurde: hariduslike erivajadustega laste õpetamise metoodika ja pedagoogika. See oli vajalik. Mul oli Hiie koolis hea eelkäija, legendaarne matemaatikaõpetaja Helvi Mutso. Tema ka ei olnud eripedagoog, vaid oli aastate jooksul Hiie koolis ise toimiva metoodika välja töötanud ja jättis kõik oma materjalid mulle. Kõik, mis ta oli koostanud või tõlkinud. Kuna ta töötas koolis edasi internaadikasvatajana, sain alati temalt nõu küsida.

Kas Sul pole tulnud tahtmist viipekeelt ära õppida?

Viipekeelt oskan natuke. See on intuitiivne, lihtsad asjad õpib kiiresti ära. Viipekeele kursuseid on meie koolis ka õpetajatele tehtud.

Nii palju, kui olen Sind näinud esinemas, kolleege õpetamas, lastega suhtlemas, ka praegu seda intervjuud andes – Sa oled kogu aeg nii rahulik, suisa leebe. Kas Sa mitte kunagi ei lähe närvi?

(Mari hääles on suur imestus.) Ma lähen vägagi närvi! Näiteks selle peale, kui keegi on pahatahtlik ja kiuslik. Pahatahtlikkust tuleb üsnagi palju ette, muide. Mulle ei meeldi valetamine, see solvab mind südamepõhjani, olgu siis valetajaks täiskasvanu või õpilane. Ilmselt on see kodunt sisendatud, et valetada ei tohi. On rida olukordi, mille peale jätkuvalt sisemuses ägestun – alles ükspäev olin valmis teravalt ütlema täiskasvanud mehele, kes tuli kooli aulasse, nokamüts peas, ja istuski seal, müts peas, kui lapsed esinesid.

Kelleks Sa lapsepõlves saada tahtsid?

Mina tahtsin saada baleriiniks. Ja siis tahtsin saada kosmonaudiks. Sain aru, et kosmonaudiks ma ei saa, sest kosmonaudil ei tohtinud hambaauke olla. Pärast kolmandat klassi läks minu klassiõde balletikooli katsetele. Minu ema mind ei lubanud. Oi kui vihane ma olin! Aga me elasime Põltsamaal ja ema ei arvanud, et 10-aastane laps võiks üksi Tallinnasse elama minna. Muidugi saan ma nüüd kõigest aru. Tol ajal ei oleks ju emal minuga muid suhtlemisvõimalusi olnud, kui ise Tallinnas kohal käia.

1995. a olid oma esimesel IT-täienduskursusel. Kuidas infotehnoloogiahuvist ajapikku töö sai?

1996. a toimusid Tartu Ülikooli juures matemaatikaõpetajatele lihtsad programmeerimiskursused „MSW Logo“. Kuna mina olin Hiie koolis matemaatikaõpetaja, siis osalesin. Meil oli tookord koolis arvutiklass juba olemas ning olid ka hästi hakkajad IT-poiss ja arvutiõpetaja. Aga neile oli kool hüppeplatvorm tulevikku. Nii et ühel suvel helistas mulle direktor ja ütles, et mul on üks ööpäev aega otsustada, kas jätan matemaatikaõpetamise ja hakkan Hiie koolis hoopis IT ning arvutiõpetusega tegelema. Kõhklesin, aga abikaasa toetusel võtsin selle töö vastu. Sügisel läksin Tartu Ülikooli arvutiõpetajate täienduskoolitusele ja küsisin koolist endale igapäevatööks vajaliku tehnilise abi. Ega see otsus mul kergelt ei tulnud. Paljud matemaatikaõpetajad, ka mu oma kursusekaaslased, käisid läbi sama tee ning said lisaks informaatikaõpetaja kutse. Võimalik, et meil kui matemaatikutel oli veidi kergem, sest olime ülikoolis programmeerimist natuke õppinud.  Nüüd on programmeerimine muutunud loogilisemaks, nii et igaüks võib selle lihtsamal tasemel selgeks saada. Aga siis pidi ikka ajusid ragistama, et aru saada.

Mida on Sulle andnud kümme aastat tegutsemist eTwinningus?

eTwinning on mulle andnud võimaluse töötada klassiruumist väljaspool, mingil hoopis teisel tasandil – teemade valik, tegevuste planeerimine ja ellu viimine toimub koostöös kolleegidega teistest Euroopa riikidest. See on nii suurepärane kogemus, et ma vahel imestan, miks ometi kõik õpetajad seda võimalust ei kasuta. eTwinning on andnud võimaluse eelkõige iseennast õpetajana arendada ja seda nii Eestis kui ka rahvusvahelistel koolitustel.

Ma ei ütleks, et tehnilised võimalused selle kümne aasta jooksul projektitöö mõttes väga muutunud on. Pigem on tõusnud nn mugavuse aste – kiiremaks, veebipõhisemaks, kasutajasõbralikumaks. eTwinningu projektides on peamine roll koostööl ja koostöövahendite areng on küll aastate jooksul kiire olnud.

Tvinnijana eTwinningu konverentsil.

Kas tänapäeval saab veel tundi anda nii, et üldse infotehnoloogiat ei kasuta?

Saab-saab! Mittekasutamine ei sõltu vanusest. Näiteks õpetaja ütleb, et kui kõigis teistes tundides nagunii IKT-d kasutatakse, las see üks tund olla siis tehnikavaba. Ja lapsedki on rahul, kui on üks tund Power Pointita või puutetundliku tahvlita. Lapsedki tahavad rahulikult paberi ja pliiatsiga tööd teha.

Kas meie koolides on digipööre juba toimunud, kestab või on alles tulekul?

On koole ja lasteasutusi, kes pole üldse selle mõttega rahul, et kõik nii digitaalseks läheb, et miks peab seda tegema. Loomulikult, koolid ise valivad oma tee, mida ja kuidas. Digipööre on ikkagi inimestekeskne. Kui on juht, kes võtab digipöörde mõtte omaks, siis ta hakkab seda realiseerima, ta leiab võimalusi, kuidas õpetajad digipöördesse kaasata. Ma arvan, et digipööre ei peaks väga pöördeline olema. Ka väikese digividina kasutuselevõtt võib koolis juba kõva pööre olla.  Näiteks süsteem, kuidas arvuti teel ruume reserveerida. Kui kõik seda kasutavad ja see on õpetajatele vajalik, siis see ongi juba kõva pööre. Aga seda mõtet ma ei poolda, et muudame kõik ained digitaalseks ja raamatu-vihiku paneme kõrvale.

Millele Sa HITSA koolitajana rõhku paned?

Mina koolitan peamiselt kahte sihtgruppi. Üks on lasteaiaõpetajad, kellele me tutvustame IKT kasutamise võimalusi lasteaias, et nad ei peaks vehklema ainult paberi, liimi ja kääridega. Või mis vahendid on suhtlemiseks lastevanematega, kui vanemad nagunii klõbistavad arvutis. Lasteaiaõpetajad on tänuväärne seltskond, neil on kasuliku info üle hea meel. Lasteaiaõpetajad jäid ju tükk aega digikoolitustest välja, sihtrühm oli ikka üldhariduses. Teine koolitus, mida koos Hiie kooli õppealajuhataja Hene Binsoliga teeme, on sellest, kuidas kasutada IKT-d HEV-laste (hariduslike erivajadustega laste - toim) õppes. Kaasav haridus on prioriteet, kuidas õpetaja saaks hakkama lapsega, kes vajab tavapärasest erinevat õppematerjali ja metoodikat. Sellel kursusel me ei rõhu tehnilistele vahenditele, vaid õpetame sisulist poolt, võimalusi, kuidas vajalikke materjale leida, koostada, kasutada.

Mari Tõnisson rõõmustab, et temast on saanud ka täiskasvanute koolitaja. Fotol haridustehnoloogide suvekoolis Viinistul. 

Tihti räägitakse, et koolis on lastel igav, neile tuleks justkui kogu aeg midagi köitvat pakkuda ja õpetajad justkui ei oskaks seda teha. Oled Sa selle mõttekäiguga nõus?
    
Ma mitte ei arva, vaid ma tean, et neil on igav. Mu enda lapsed on koolis käinud, olen ise iga päev laste keskel, näen ja suhtlen nendega, suhtlen vanematega. On jah õpilastel tundides igav, aga ma ei leia ka, et peaks kogu aeg ülipõnev olema ja mingi action käima.

Kas IT-vahendite sissetoomine tundi on lahendus igavusele?

Ei ole.

Miks neil siis igav on, kus see põhjus peitub?

Arvan, et õpetatava sisu on juba tehtud lastele huvitavamaks ja vastuvõetavamaks, aga seda, et on igav, kurdavad lapsed jah. Ma ei kujuta ette, mis siis veel saaks, kui õpetataks sama sisu, mis meile omal ajal, õpilased ilmselt ei jääkski siis klassi, jookseksid lihtsalt välja. Lapsi tuleb osata suunata, eks lapsed kurdavad, et neil on kodus ka igav. Nad on harjunud, et vanemad söödavad kogu aeg tegevusi ette ja ainult siis on huvitav, kui minnakse ekskursioonile või muuseumisse või matkale. Lastel tuleb lasta olla ja endil mõelda, mis oleks neile huvitav. Ma ei arva, et koolis peaks kogu aeg trall käima, aga sisu, tegevused, vahendid peaksid olema planeeritud selliselt, et ei tekiks halli igavat rutiini niigi hallil ajal, mille lõpp paistab väga kaugelt (ehk alles suvel).  IT-vahendite õppesse toomine on kindlasti üks võimalustest igavuse ja üksluisuse peletamiseks, kuid ainult sellest ei piisa. Ega õpetajal muud üle ei jää kui ajusid ragistada ja mõelda, kuidas lastele oma ainet huvitavamaks muuta. See variant, et täitke töövihikut ja kuulake minu loengut, tõesti ei toimi tänapäeval enam üldse. Õpilastel tuleb lasta töötada grupis, siis nad võtavad õppimise eest ka vastutuse, mitte ainult ei oota, et mida õpetaja täna õpetab. Õpetaja näeb ju, mis pakub õpilastele huvi, kasuta seda meetodit siis veel! Ma ise tunnen ka kohe, kui minu tunnis igav on. Ja vahel võibki igav olla. Näiteks tööjuhise järgi töötamist peab kindlalt rakendama igas aines, aga see on õpilasele ju igav. Aga järgmine kord teen siis grupitöö, kuigi töö sisu võib sama olla.

Mida pead ise oma töös seni suurimaks saavutuseks?

Tunnustust on muidugi tore saada, ega ilma tunnustuseta inimene ennast võib-olla ei liigutakski. Õpetajana, ma usun, saan täitsa hakkama. Aga ma olen päris uhke selle üle, et minust on saanud ka täiskasvanute koolitaja. Ega ma täiskasvanud inimestega väga hea suhtleja ei olnud, koolituste tegemine on minu suhtlemisoskuseid arendanud ja olen saanud päris head tagasisidet. Inimesed on saadud teadmiste-oskustega rahule jäänud ja see rahulolu ongi kõige suurem tunnustus. Ega koolis õpilased väga tagasisidet ei anna, lapsevanemad ka mitte. Aga saan koolis iga päev aru, et minu tööd vajatakse, saan aidata kolleege IT-ga, mis mulle endalegi südamelähedane on.

Aga isiklikus elus?

Kindlasti mu kolm poega ja see, et ma olen olnud abielus 25 aastat ja oleme rõõmsalt edasi! Tänapäeval on see suur saavutus. Kaks poega on üliõpilased, üks õpib informaatikat ja teine juurat, ja kõige noorem läheb kuuendasse klassi.

Meie peres on haridusinimesi rohkemgi – abikaasa Eno Tõnisson on Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituudis õppejõud, mehe vend Ain Tõnisson on Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor, minu ämm Aino Tõnisson oli Hiie koolis eesti keele õpetaja ja on praeguseni koolis tööl, ta abistab õhtuti arvutiklassis õpilasi koduste tööde tegemisel ja minu äi on eluaeg maadlustreener olnud. Võib-olla sellest kõigest ka minu suund koolitööle.

Muud hobid?

Teen kepikõndi, joogat natukene, käin igal võimalikul juhul vees. Muusikat meeldib kuulata. Perega reisime koos. Kui rääkida Nuustakust ja Pariisist, siis Nuustakul ongi liiga vähe käidud. Ikka oleme kaugemaid reise plaaninud.

Mari ja tema pere hobi on reisimine. Fotol hetk Iirimaa külastusest.

Kui Sina oleksid haridusminister, siis mida teeksid teisiti?

Ei tea, ma ilmselt poleks iialgi ülemus, mulle ei meeldigi ülemus olla. Kui mul mingi mõte on, siis olen harjunud selle üksi teoks tegema, kui et oodata järele teistmoodi mõtlejat või vaidlejat või aeglasemat tegijat või lihtsalt tühja jutu ajajat. Ma pigem teeks kõik ise ära, nii et ma ei sobi ülemuseks.

Kui mul ministrina oleks nurgas hunnik raha, mida vabalt kasutada, siis ma ostaksin vist koolidesse ümmargused lauad, et saaks teha korralikult rühmatööd. Mulle ei meeldi, kui lapsed istuvad reas üksteise selja taga.  Tahvelarvutid igasse kooli – ma ei usu, et see kõiki õnnelikumaks teeks.

Mida soovid kolleegidele uueks õppeaastaks?

Julge uuel õppeaastal proovida kasvõi ühte uut asja, katseta teha teistmoodi! Ja aeg-ajalt tasuks meeles pidada, et kool on siiski vaid üks osa inimese elust ...

Teised Marist

Aino Tõnisson, Mari kauaaegne kolleeg Tartu Hiie koolis, Mari ämm:

Tunnen Marit juba 25 aastat, 23 aastat sellest oleme olnud ka kolleegid. Mari oskab jagada ennast kodu ja kooli vahel nii, et mõlemal pool kõik laabub. Tema arvamust peetakse tähtsaks, sest ta lihtsalt oskab nii arvata, et tema arvamust arvestatakse ja sellest on abi. Olen aru saanud, et Mari arvamuste aluseks on lihtsad, aga tähtsad tõed: ära anna kala, vaid õng; kõik on millekski hea ja õpetlik; igas inimeses on ka positiivne poolus; asju, millega inimene (ka väike inimene) hakkama saab, ei tohi tema eest ära teha, vaid teda ainult juhendada. Häid ideid ja nõuandeid on võimalik Marilt saada igaks ettevõtmiseks ja elujuhtumiks, näiteks stiilse ja meeldejääva ürituse korraldamine koolis või kodus.

Mari on iga töö peale hakkaja. Tema juures on tähtsal kohal pealehakkamine. Kõik igapäevased toimetused nagu lendavad tema käes, sest ta ei võta hoogu nende tegemiseks, vaid teebki ära. Ja ükski töö ja tegemine ei ole Mari arvates liiga labane – kui on vaja, tuleb teha kiiresti ja korralikult. Sauna, vannitoa ja köögi plaatimine, lagede värvimine, kartulitest takjate välja kiskumine, juuste lõikamine, õmblemine, kudumine, kokkamine, koristamine jne.

Mari võimuses on olla samal ajal eeskujulik ema oma kolmele pojale, samuti mängida kooli saalis kitsetalle etenduses „Hunt ja seitse kitsetalle“ või tantsida balletti „Punamütsike“. Võtta osa Peipsi järve uisumaratonist või korraldada õpilastele jalgrattamatk Hiiumaale. Teha lastele suvel maal laager, vihmase ilmaga püstitada telk suurde elutuppa ja lavastada heinamaal muinasjutt „Kolm põrsakest“. Ta on õppinud sukeldumist, ratsutamist ja klaverimängu …

Nädalavahetustel koolitab ta teisi ja koolitub ise. Ma arvan oma kogemuste põhjal, et Maril võib ennast koolitada lasta.

Mari omab ka kuulamise kunsti, mis on teadupoolest rääkimise kunstist palju raskem, aga rääkijale on see suureks abiks, kui keegi oskab tähelepanelikult ja osavõtlikult kuulata.

Marilt olen õppinud seda, et sõna „ei“ saab öelda ka nii, et teine inimene ei solvu.

Mari on inimene, kellega võib ja saab luurele minna või ühes ja samas majas elada ja ühes ja samas koolis töötada.

Hene Binsol, Tartu Hiie kooli õppealajuhataja, Mari kolleeg:

Tunnen Marit 1992. aastast, kui ta pärast ülikooli lõpetamist Tartu Hiie kooli matemaatikaõpetajaks tuli. Tihedam tööalane suhtlemine sai alguse 1999. aastal, kui minust sai Tartu Hiie kooli õppealajuhataja ja kui 2000. aastal Tiigrihüppe projekti raames eraldati koolile klassitäis arvuteid. See tähendas koolis arvutiklassi rajamist ja sellise inimese leidmist, kes tunneks arvutit ja oskaks seda nii õpilastele kui ka õpetajatele selgeks teha. Selliseks inimeseks osutuski Mari.

Tema elu kaks südamelähedast asja on viimased kaks aastakümmet olnud lühendid HEV ja IKT. Nende lühendite taga peituva sisuga tegeleb ta oma igapäevatöös. Tema haridustehnoloogilise tegevuse eesmärk koolis on eelkõige õpilase igakülgset arengut toetav roll, IKT osa kõikide ainete õppimisel ja omavahelisel integreerimisel. Mari pühendub energiliselt oma oskuste ja teadmiste pagasi edasiandmisele õpilastele ja kolleegidele. Talle on iseloomulik initsiatiiv ja algatusvõime. Tal on oskus ja motivatsioon töötada meeskonnas ning võrgustikes, kaasates nii õpilasi kui ka õpetajaid haridustehnoloogia integreerimisel vastavasse õppeainesse ja tegevusse. Ta on töökas ja aktiivne, loov ja koostööaldis. Mari käib ajaga kaasas ning julgeb proovida ja katsetada uusi asju. Ta on kompetentne, rikkalike ainealaste ja eripedagoogiliste teadmiste ning suurte kogemustega õpetaja, kes on oma töös järjekindel, nõudlik, konkreetne ja lapsesõbralik, õpilase puuet ning võimeid arvestav.

Imetlen Mari täpsust pidada kinni kokkulepetest ja tähtaegadest ning oskust anda edasi keerulist ja pikka informatsiooni või juhendada arvutikoolitust lihtsalt ja konkreetselt, toetava ja rahuliku oleku ning sõbraliku sõnaga. Muidugi olen omandanud tänu temale kõikvõimalikke IKT-teadmisi.

Anneli Kulu, Mari sõbranna ja ülikoolikaaslane:

Tunnen Marit juba ülikooli ajast, alates 1987. aastast. Õppisime koos matemaatikat ja elasime ühikas ühes toas pea viis aastat, sõbrad oleme siiani.

Mari on sõbralik, avatud ja aus inimene, väga hea kaaslane. Oleme palju koos reisinud, paremat reisikaaslast annab otsida. Mari on hea kuulaja, ta on tolerantne, laseb sul olla, kes sa oled.

Mari on kiire otsustaja, see mulle meeldib. Kui talle helistad ja kutsud midagi koos tegema, siis ta kohe uurib, kas talle sobib, räägib läbi oma perega ja ütleb konkreetselt, kas tuleb või ei.

Mari on töökas ja järjekindel, kui mingi eesmärgi võtab, siis selle ka ellu viib. Tahtis sukelduma õppida, läks kursustele, tegi paberid ära ja käis sukeldumas Punases meres. Seda tahaksin Marilt õppida, et kui millestki unistad, siis tuleb see ära teha, mitte jäädagi rääkima, mida kõike võiks ja tahaks.