ALGUSKUU: Raskelt saavutatud tulemus toob palju rõõmu


Avaldaja:Madli Leikop17. September 2015

Tallinna Ristiku Põhikooli klassiõpetaja Eve Reisalu kiidab oma õpilaste töökust ja tahtmist tunnis kõike kaasa teha. Rohkem kui 20 aastat õpetajakogemust lubab tal öelda, et HEV-õpilased on ajaga muutunud ja HEV-lapsi on rohkem kui varem.

Eve Reisalu alustas õpetajatööd Hagudi Põhikoolis 1993. aastal. Neli aastat hiljem tuli ta Tallinnasse Ristiku Põhikooli ja töötab seal tänaseni. Koolis õpivad hariduslike erivajadustega (HEV) õpilased, kes suudavad omandada põhihariduse riikliku õppekava alusel. Erivajadused on tingitud õpiraskustest ja erinevatest arenguhäiretest. Kool annab HEV-lastele nende võimetele vastavad teadmised, oskused ja pädevused  ning kujundab väärtushoiakud ja käitumisnormid. Selleks on koolis vajalikud tugisüsteemid ja diferentseeritud õpe. Eve Reisalu õpetab lapsi 1.-4. klassini. Ta võiks anda osa aineid ka 5.-6. klassis ning on seda proovinudki, kui ütleb ise, et väikeste õpetamine sobib talle ikka kõige rohkem. „Põhiliselt on lastel õpiraskused, tähelepanu- ja mäluprobleemid, keskendumisraskused, on ka autistlike joontega lapsi, aktiivus-tähelepanuhäirega lapsi. Sellepärast on meie koolis klassid väiksed (2 kuni 12 õpilast klassis olenevalt erivajadusest – toim),“ ütleb õpetaja Reisalu.

Ehk siis need lapsed vajavad õppimiseks rohkem aega ja rohkem õpetaja tähelepanu ning juhendamist?

Jah, kuivõrd keegi. Neile peab asjad rohkem lahti selgitama, palju kordama. Ma ei ole küll ammu olnud tavakoolis õpetaja, aga vahel tundub, et teeksin tavakoolis samamoodi. Kui õnnestub lastega konkurssidel käia, näha teisi õpilasi ja nende mõtlemisviisi, lähenemisi, siis saan erinevustest aru just kiire taipamise, loogilise mõtlemise poolelt. Meie lastele peab tööjuhiseid lahti rääkima, hästi palju kordama, meenutama. Näiteks laps teab küll, millal tuleb kirjutamisel kasutada suurt algustähte, aga selle praktikas rakendamisega on raskusi.

Teile peab siis rahulik ja aeglane, asju kordav õpetamisviis sobima ning meeldima, kui olete peaaegu 20 aastat HEV-õpilasi õpetanud?

Kui alguses siia kooli tööle tulin, siis ei saanudki väga aru, et õpilastes mingi erinevus oleks. Tulin maakoolist, seal olid ka väikesed klassid, küll sellepärast, et lapsi lihtsalt ei olnud. Paari aasta jooksul adusin, kui raske on siin tulemus tulema. Kui teen pärast pikka õpetamist tagasisideks kontrolli ja näen, et õpilased on palju unustanud, siis saan aru, kui teistmoodi on siin õpetamine. Aga lapsed on nii armsad, tahavad tunnis väga tööd teha, tulevad pakutuga kaasa, tõstavad kätt, tahavad tahvli juures käia. Minu jaoks on see oluline, olgu selle meeldejäämisega kuidas on. Ja lapsevanematega on mul ka alati vedanud, väga toredad, toetavad  vanemad on.

IMG_3206.JPG

Kuivõrd peate olemasolevaid õppematerjale kohendama või päris uusi tegema?

Mõlemat tuleb ette. Kontrolltööde kogumikke, mida kirjastused välja annavad, üks-ühele meie kasutada ei saa. Meie laste suhtes oleks lausa kuritegelik, kui prooviksin mitme teema materjalide omandamist ühe kontrolltööga kontrollida. Tööjuhiseid tuleb lihtsustada, lauseehitus tuleb hästi läbi mõelda. Sama on tekstülesannetega, keerukust tuleb lisada tasapisi. Üldiselt on meie koolipere seisukohal, et materjale tuleks veelgi rohkem lihtsustada, arvestada laste individuaalsust, nende töötempot.

Kui nii rääkida, tundub kõik keeruline, aga igapäevaselt asja sees olles ei saa arugi, et tööd palju oleks. Mul on praegu 4. klass, 12 õpilast klassis. Aastaid tagasi oli klassi suurus 16 õpilast. Mõtled küll, et mis see väike vahe loeb, aga loeb väga. Lapsed on nii erinevad, nende tase on seinast seina. Esimesse klassi tulevad lapsed, kes oskavad lugeda, ja lapsed, kes ei tunne üldse tähti. Ja siis vahepealsed. Esimene klass on päris raske, et nõrgemad järele jõuaksid ja edasijõudnud tunnis paigal püsiksid. Teiseks klassiks on kõik kenasti joone peale saanud.

Kas HEV-õpilane on aastate jooksul muutnud, kas erivajadused on muutnud?

Mulle tundub, et HEV-lapsi on rohkem, kuigi klassid on väiksemaks läinud. Tung meie kooli on suur. Tavakoolides, kus kõik õpivad koos, on ikkagi neid lapsi päris palju, kes ei saa hakkama ja kes jäävad klassi tahapinki istuma, ei tule õppimisega kaasa. Ma ei oska välja tuua põhjuseid, miks HEV-lapsi on rohkem, kasvõi aktiivus- ja tähelepanuhäirega lapsi.  Kui Ristiku kooli tööle tulin, siis ei olnud siin väikeklasse. Siis ei tekkinud sellist vajadust. Ja ma ei mäleta ka, et esimesse klassi oleks tulnud last, kes on siin koos tugiisikuga, ja ikkagi ei kohane ta kaaslastega, ei kohane tunnidistsipliiniga. Nüüd seda juhtub. Laps võib saada kooliminekuks pikendust, aga mitte lõpmatuseni. Ja kui ta siis ei satu õigesse kooli, kui õppekava osutub liiga raskeks, siis on see kurb. Vanemad ikka tahavad proovida, et ehk tuleb laps tavakoolis toime, ja ma saan vanematest aru.

Me ei saa üle ega ümber infotehnoloogiast õppetöös. 2014. aastal tunnustati Eve Reisalu loodud õppematerjali „Maismaataimed“ (http://maismaataimed.weebly.com/) HITSA digitaalsete õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine“ eripreemiaga. Tänavu aprillis said Eve Reisalu õpilased HITSA õpilastööde konkursil „Lahe asi“ eripreemia digiloovtöö „Jõulud“ eest. Lapsed tegid õpetaja juhendamisel kaks animafilmi, filmide põhjal valmisid õppeülesanded. eTwinningus sai kavliteedimärgi projekt „My way to school“ („Minu koolitee“).

Aastal 2009 rääkisite te Koolielule antud intervjuus arvutitest õppetöös. Ma arvan, et täna on olukord muutunud, te räägite arvutitest ja nutivahenditest?

Tol ajal oli puutetundlik tahvel kuum teema, see oli meil koolis. Puutetundlik tahvel on jäänud mulle ikka hingelähedaseks tegelaseks. Mul on klassis ka dokumendikaamera. See oli koolis olemas, aga alguses ei osanud seda kasutada. Pärast koolitust vaatasin, et lahe asi, kergendab õppetööd. Nüüd enam teisiti ei oskakski. Tahvelarvutid tulid ka meile kooli paar aastat tagasi, ühe klassikomplekti jagu on olemas. Minul oli ülesanne hakata neid õppetöös juurutama. Enne kolleegide õpetamist pidin ise õppima. Tahvelarvuti pakub lastele vaheldust. Lapsevanematelt on tagasiside ka positiivne olnud. Nad on rõõmsad, et nende laste õppetöö on innovaatiline.

Kas õpiraskusega lapsel on nutiseadmes lihtsam toimetada kui õpikust õppida?

Mina saan rääkida sellest, mis mulle silma on hakanud. Kohati on nutitahvliga keerulisem. Tundub, et õpiraskuse puhul on lihtsam lugeda raamatust, sest õpilane on nii harjunud. Arvutiekraanilt on raskem lugeda, laps ei haara infot, ei mõista kohe loetut. Näiteks mulle endale ka ei meeldi ajalehte arvutist lugeda, väga võõras on. Võibolla vaatan praegu endast lähtuvalt, et ahah, lastel on ka nii. Siin koolis õpivad lapsed, kellel kirjutamine võtab aega. Arvutis läheb lisaks aega veel sellele, et ta peab täheklahvi otsima, lööma klahviga sõnavahesid, jälgima ühel ajal nii klaviatuuri kui ekraani. Arvutil peab mõtlema toimingutele, käsitsi kirjutades tulevad asjad automaatselt. Vähemalt algklassides võtab töö arvutil neil rohkem aega. Aga samas need rakendused, mis on mängulised, on hästi head õpitu kinnistamiseks ja kordamiseks. Ei pea tuimalt korrutustabelit paberil harjutama, seda saab teha mängides.  Vahel on näha, et õpilane hakkab vastuseid suvaliselt lahmima, aga siis tulebki otsida teistsuguseid rakendusi. Meie kooli direktor toetab digivahendite kasutamist, see on positiivne. Praegu on suund e-õpikutele. Aga mina siiski ei kujuta ette, et väikeste laste puhul kõik õpikud nutiseadmesse üle kolivad. Kirjutamine võiks ikka ju jääda, et oskaks oma käega kirjutada.

Te osalete oma õpilastega ka eTwinningus?

Tasapisi tegutseme. eTwinninguga liitusime 2009, vahepeal tuli paus sisse. Praegu on mul tore koostööpartner Kreekast, kes on eTwinningus alustaja. Ma hea meelega jagan oma kogemusi ja toetan teda, kuidas projektis tegutseda. Kuna ma enamiku aineid annan oma õpilastele ise, siis on hea õppetööd eTwinninguga siduda. 3. klassis alustasid lapsed inglise keele õppimist, ja kaasasin kohe ka inglise keele õpetaja. Praegu on käsil projekt „Happy new school year!“ („Head õppeaastat!“) ning plaanis on partneriga Poolast teostada projekt „Gifts of autumn“. Kreeka õpetajaga oli meil väga hea koostöö ning tema soovib meiega ka edaspidi projekte teha.

Kust te ise uusi IKT-teadmisi saate?

Ise õpin ja uurin, Koolielu portaalist saan palju infot kursuste kohta. Ja muidugi veebikoolitused. Aastaid tagasi sellist õppimisvormi ei olnud. Alguses oli raske, sest ma ei olnud harjunud oma mõtteid internetti üles panema, ehkki e-kursused toimuvad suletud kogukonnas. Või et mina annan kellegi tööle hinnangut. Aga kui esimene kursus läbi sain, otsisin kohe uue. Minust on saanud veebikursuste sõltlane. Kursustelt saab palju kasulikku, ja ma ei pea õpingute pärast töölt ära küsima. Veebikursused on ju enamikus sellised, mis ei nõua kuskile kohale minekut, vahel tuleb kontaktseminaril käia. Ja ma saan ülesandeid teha siis, kui mulle sobib, saan ise tempo valida.

Koolielus ja HITSA veebikursustel algab ka uus õppeaasta, ongi õige aeg midagi jälle välja valida...

Olengi juba registreerunud. Ma õpin veebikursusel „Nutikalt õue!“ ning „E-kursuse loomine õpikeskkonnas Moodle“. Samuti olen registreerunud oktoobris algavale kursusele „Aktiivõppemeetodid e-õppes“.

Eve Reisalguga vestles Madli Leikop. Autori foto.

Samal teemal:

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet