Marju Piir alustas TÜs tööd 2004. aastal, mil haridustehnoloogi amet oli Eestis veel üsna tundmatu, võiks öelda, et peaaegu olematu. “Lehti Pilt Tartu Ülikoolis ja Priit Joa Tallinna Tehnikaülikoolis olid esimesed haridustehnoloogid. Meie olime n-ö teine laine, kes võeti REDELi programmi raames kõrgkooli haridustehnoloogidena tööle. Juhtusin just sobival ajal esitama oma töösoovi avalduse TÜ personaliosakonda, pakuti haridustehnoloogi kohta,” rääkis Marju Piir.

Marju Piir:

• õppis Tallinna 24. Keskkoolis, seejärel Tartu Ülikoolis (TÜ) filoloogiat, temast sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Hiljem õppis TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonnas koolikorralduse magistriõppes.
• on kirglik e-õppija, haridustehnoloogiks õppis sisuliselt omal käel. Valik läbitud enesetäiendusteemasid: multimeediumi kasutamine õppetöös, haridustehnoloogia, õpetamisest õppimise juhtimiseni, veebidisaini alused, meeskonnatöö, tervislik toitumine jne.
• on töötanud nii raamatukogus kui ka keemik-laborandina. Pärast ülikooli oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tallinna 46. Keskkoolis. E-õppematerjalide loomise, koolituste korraldamise ja e-õppega alustas Miksikeses 1996. Tartu Ülikooli haridustehnoloog alates 2004. aastast.
• tunnustused: Tartu Ülikooli tänukiri silmapaistva panuse eest TÜ täiendusõppesse 2014, e-õppe uudiskirja tegija 2013, Tartu Ülikooli aumärk 2012, Tartu Ülikooli sportlik töötaja 2010.
• on spetsialist e-kursuste loomise alal, rohkem kui 15 Marju Piiri osalemisel või tema enda koostatud e-kursust on saanud e-kursuse kvaliteedimärgi. On palju kirjutanud, esinenud ja koolitanud e-õppega seotud teemadel.
• on HITSA koolitaja (praegu kursus “Moodle alustajatele”), e-õppe uudiskirja kolleegiumi liige, osalenud HITSA õppejõudude haridustehnoloogiliste pädevuste väljatöötamise komisjoni töös.  

Aga ikkagi, te olite ju tegev eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sellel ei olnud infotehnoloogiaga mingit pistmist!

See ongi üks vahvaid väljakutseid mu elus. Sain arvutiga sõbraks 1996. aastal. Olin lastega kodus, aga ühel hetkel otsustasin minna tööle Tartu Oskar Lutsu nimelisse linnaraamatukokku. Ühel päeval astus sinna sisse Mihkel Pilv, Miksikese looja. Oma veenva jutuoskusega meelitas ta mu Miksikesse. Seal õppisin kõigepealt arvutit tundma, otsisin klaviatuurilt tähti. Olin Miksikeses kaheksa aastat.

Nii et IT-s olete täielikult iseõppija?

Olen läbinud palju täienduskoolitusi. Haridustehnoloogid said alguses palju e-õppekoolitusi. Nende baasil me ennast üles töötasime. Ja iseõppimine (loe: pusimine, uurimine, katsetamine) on siiani ikka päris kõva. Valdkond on selline, mis tohutul kiirusel areneb ja muutub. Ja see ongi köitev.

Olete hea näide e-õppijast?

Jah, mulle meeldib mitte ainult õpetada, vaid ka e-õppida. Olen õppijana saanud häid kogemusi hästi läbimõeldud ja organiseeritud e-kursuselt. Minu arust võib see olla palju tulemuslikum õppimine kui auditooriumis.  Auditoorses õppes toimub kontroll sageli kogu materjali peale semestri lõpus, e-kursusel nii ei saa, seal oled sa kogu aeg protsessis sees. E-kursusel õpitu kinnistub paremini.

Kas seda mõtet pole tulnud, et lähekski ITd õppima?

See mõte on kuklas kükitamas küll, ei saa salata. Nagu ka muud enesearendamise plaanid. Üsna kindel on, et programmeerijat minust ei saa, aga haridustehnoloogia magistriõpe… kes teab. Minu tugevus on praegu pigem pedagoogiline pool. Puhta IT-haridusega inimesi on palju, aga kõik nad ei sobi kooli haridustehnoloogiks.
Suures koolis on olemas ka enamasti eraldi IT-tugisüsteem ja sealt saab haridustehnoloog keerukamate tehniliste probleemide korral nõu ja abi.

Kelleks te lapsepõlves saada tahtsite?

Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas. Stroomi rand oli kohe maja ees, nii et võisin paljajalu toast merre joosta. Suved möödusid maal põnevaid rooside sõja stiilis mänge mängides ja hommikust õhtuni mööda metsi tormates. Minu lapsepõlveunistus oli saada arstiks. Kus iganes keegi end vigastas, seal püüdsin kohal olla. Milline ülev tunne oli siduda haavatud näppe!

Aga lapsepõlveunistuse “rikkus ära” üks hästi vahva, noor ja särav eesti keele ja kirjanduse õpetaja Sirje Olesk. Oi kui põnevaks muutus elu koos tema tulekuga – kirjanduslikud kohtumisõhtud, arutelud raamatute ja teatrietenduste teemadel... Isegi astmevaheldus muutus lahedaks!

Kui tuli ülikooli minek, oli minu valik filoloogia. Arvan, et selle valiku tegingi tänu õpetajale. No eks ma selline raamatukoi ikka olin juba loomu poolest ka.

Pärast ülikooli töötasin Tallinna 46. Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Mulle meeldis ja tundus, et ka õpilased olid rahul. Avastasime koos noortega Dostojevskit ja harjutasime eneseväljendust kirjandite kirjutamise ja näiteringis osalemise kaudu. Ja siis tuli enda nooremate laste kasvatamise aeg ja kolimine tagasi Tartusse.

Teie igapäevane töö on nõustada õppejõude-kolleege ja tudengeid e-õppe küsimustes. Mida enim küsitakse, kus näete kitsaskohti?

Kui on semestri algus, tuleb abipalveid nii meilitsi kui ka telefonitsi. Siis kutsun end tuletõrjujaks, mitte haridustehnoloogiks. Küsimusi on palju, aga enamasti on need seotud ikkagi e-kursustega. Probleemid on harilikult tehnilist laadi. Sageli tuleb ka pedagoogilist ja metodoloogilist nõu anda, sest e-kursus erineb auditoorsest õppetööst. Ei ole nii, et panen oma konspekti veebi üles ja ongi e-kursus valmis. Seda tuleb diskreetselt ja rahulikult selgitada. Väga hea, kui õppejõud tuleb esimesele nõustamisele juba oma plaanide ja ideedega. Siis saame rahulikult läbi arutada, kuidas kursus üles ehitada, milliseid vahendeid kasutada, kuidas organiseerida kursusel suhtlus, hindamine, tagasiside jne. Kurvaks teeb aga see, kui õppejõud on iseseisvalt kursust luues teinud ära suure töö, aga hiljem selgub, et tegelikult oleks ta soovinud, et asjad toimiks hoopis teisiti, st on teadmatusest kasutanud valesid vahendeid. Ja siis algab ümbertegemine või variandi B käivitamine, mis võtab ka õppejõul e-indu vähemaks.
Olen oma ülikooli õppejõududega väga rahul. Mis saab olla paremat kui erudeeritud õppejõud, kes tahab ajaga kaasas käia. Ja selliseid on meie ülikoolis päris palju.

Ka tudengite probleemid on tavaliselt tehnilist laadi, seotud näiteks e-kursusele sissesaamise või ülesannete esitamisega. Aeg-ajalt satub ka mõni usin tudeng ukse taha, aga enamasti tegelen ikkagi õppejõududega ja teiste õppetöö eest vastutavate inimestega.

Mulle tundub, et üldhariduskoolide õpetajad on siiski altimad kasutama infotehnoloogiat või olen lihtsalt mina kokku puutunud just sellise õpetajaskonnaga. Kõrgkooli õppejõud on rohkem oma ainesse süvenenud ja kui klassikaline loeng auditooriumis töötab hästi, siis ta ei näegi põhjust, miks peaks kasutama mingeid tehnilisi vigureid.

Marju Piir TÜ e-õppe päeva žüriis.

Kuidas olete seotud üldhariduse haridustehnoloogidega?

Kui mõne üldharidus- või kutsekooli haridustehnoloog palub nt Moodle’i koolitust, siis lähen ja koolitan. Teen auditoorseid koolitusi Eestimaa eri paigus. Tegelikult annavad need kohapeal oldud tunnid hea ettekujutuse, kuidas ja mida mujal tehakse, kuidas on õppetöö organiseeritud, missugune on suhtumine e-õppesse.

Üldhariduskoolidel on teine spetsiifika kui kõrgkoolil, palju abi on olnud mul enda õpetajaks olemise kogemusest. Saan nendelt koolitustelt uusi ideid ja suhtlemine haridustehnoloogide ning õpetajatega on rikastav ja meeldiv. Haridustehnoloogid on lihtsalt üks omamoodi äge seltskond, ühise keele ja huvidega.

Kas igapäevaelus olete ka infotehnoloogia fänn, kes peab kogu aeg nutitelefoni ja tahvelarvutit käepärast hoidma?

Kui ennast sunnin, näiteks suvel, siis saan mitu päeva nutivahenditeta hakkama, kuigi elu on suurelt jaolt kolinud IT-vahenditesse. Puhkusel olles ikka kripeldab, et vaataks korraks või meilid üle. Lastega rabas või metsas kolades ei saa ju ka enam ilma Seeneaabitsa või Eesti lindude rakenduseta hakkama. Aga päris lootusetu ma ei ole. Lihtsalt elu sunnib tehnoloogiaga kursis olema.

Mis suhe on teil ristsõnadega?

Et ma neid koostan? Olen ristsõnu armastanud eluaeg. Mulle meeldib vaadata ja diivanil kaasa mängida ka TV mälumänge, lapsed on ajanud, et mine proovi sina ka. Faktid on huvitavad ja neid ajusopist kiiresti üles leida on ergastav tegevus. Olen ka oma õppejõududele soovitanud õppetöö mitmekesistamiseks teha kinnistavaid harjutusi või teste hoopis ristsõna vormis. Ja see töötab kenasti.

Mida peate ise seni oma suurimaks töösaavutuseks?

Ma ilmselt pole inimene, kelle elu eesmärgiks oleks kõrgeima mäetipu vallutamine, et mind mäletataks mäetipu vallutajana. Pigem meeldib mulle pidevalt ülespoole rühkimine, teekond, osalemine, enda ja teiste arendamine. Ükski suur idee ei käivitu, kui puuduvad töösipelgad, kes organiseerivad ja asjad ära teevad. Argipäeviti tunnengi ma end enamasti töösipelgana. Aga on perioode, kus ideed lendavad ja minu loominguline pool võidutseb. Need on minu kosutavad pidupäevad.  

Järsku võiks saavutuseks olla see, et olen suutnud ühildada oma filoloogi- ja digioskused. Või see, et võin end oma valdkonnas väikest viisi spetsialistiks pidada. Või see, et suudan oma koolitustega inimestele midagi pakkuda ja et mind ikka esinema ja uusi koolitusi pidama kutsutakse. Aga järsku hoopis see, et olen oma õppejõudude usalduse võitnud ja nad julgevad igal ajal minu poole pöörduda.

Mulle meeldib ütlus, et ma ei taha olla parem kui teised, ma tahan olla parem, kui olin eile.

Kui oleksite haridusminister, siis mida teeksite meie hariduselus teisiti?

Sellele küsimusele vastust otsides leidsin nii palju asju, millele võiks mõelda. Küll mina teeksin, kui mina saaksin! Haridusministril ja tegelikult kogu haridusministeeriumil pole praegu kerged ajad, pole kunagi olnud. Näiteks pagulaste koolitamine – mismoodi koolitada kõige ressursi- ja ajasäästlikumalt. Selleks on vaja vastava väljaõppega inimesi ja metoodikat, mida koolides kogu aeg ei kasutata.

Või siis erivajadustega laste probleemid. Alles tänavu koolitati Tallinna Tervishoiukõrgkoolis esimesed erivajadustega laste hooldajad. Kui paljud lapsevanemad nende teenust tegelikult kasutada saavad, sõltub praegu paraku vaid kohalike omavalitsuste toetustest.

Üks murekoht on kindlasti väikeste erakoolide rahastamise probleem. Kui riigi toetus nendele lapsesõbralikele koolidele ära kaob, siis võib karta, et nii mõnigi kool suletakse, kuna omavalitsus ja lapsevanemad ei suuda toime tulla kõigi kuludega. Kas lapse arenguks on ikka kõige paremad suurkoolid, kus 1. klassi õpilastest on moodustatud kuus paralleeli ja laps on kui pisike mutter suures masinas?

Ja selliseid kitsaskohti või probleeme on palju.

Räägime natuke perest ka.

Pere on mul niisugune paras eesti keskmine – abikaasa, kolm last ja kass Oggy.
Kaks vanemat – tütar ja poeg – on läinud abikaasa jälgedesse ja neid võiks ühise nimetusega majandusinimesteks nimetada. Mõlemad õpivad praegu veel kõrgkoolis. Vanemal tütrel, kes sündis 1. kursuse tudengite perre, on nüüd omal kodus kasvamas kolm poissi – kahe-, kuue- ja kaheksa-aastane. Kõik nad on väga vahvad ja tublid, tegelevad kooli ja lasteaia kõrvalt ka judo, ujumise, jalgpalli- ja pillimänguga.
Poeg on samuti tegelenud aktiivselt nii spordi kui ka pillimänguga. Ta on lahtiste kätega ja ilmselt saab elus kõigega hakkama. Praegu õpib majandust ja töötab.
Noorem tütar on lõpetanud TÜ kehakultuuriteaduskonna ja töötab tantsu- ja rühmatreenerina. Ma usun, et meie lapsed on oma kutsumuse leidnud ja on rahul oma valikutega. Ja mis võib olla suurem rõõm kui õnnelikud, töökad ja edukad lapsed.

Marju perega.

Kas olete see vanaema, kes keedab moosi ja koob sukka või see, kes ütleb lapselapsele, et vaata, mis vahva äpi ma leidsin!

Pigem see äpi-vanaema. Käin poistega läbi kõik spordivõistlused, kui vähegi võimalik. Või läheme metsa loodust avastama ja uurima, nutitelefon pihus, värvime ja “äratame ellu” 3D-pilte, teeme arvutamisvõistlusi jms, ikka nutiseadmetega. Aga meil on ka raamatulugemis- ja juturääkimistunde, mil nutiseadmed unustame.
Muuseas, omatehtud moos on mul alati külmkapis järjekordset pannkoogitegu ootamas ja mõned pisiksed džemprid olen ka poistele kudunud.

Hobid?

Hobid on suurelt jaolt seotud liikumise ja spordiga. Eks seegi kiiks on alguse saanud lapsepõlvest. 1. klassi juhataja lausa nõudis mu emalt, et laps tuleb panna võimlema.
Läksingi koos oma vanema õega iluvõimlemise treeningule kaasa. Ja nii see kulgeski tõusvas joones mööda Nõukogude Liitu võisteldes kuni 7. klassini. Just siis, kui olin täitmas NSVLi meistersportlase järku, sain seljatrauma, selle iluvõimlejate nuhtluse.

9. klassis läksin tantsima rahvatantsuansamblisse “Sõprus”. Tol ajal oli see poolprofessionaalne tantsuansambel. Mind võeti kohe põhikoosseisu ja siis hakkasid rängad trennid, mis kestsid sageli poole ööni, ja muidugi esinemised Eestis ja välismaal, mille nimel unustasid kogu vaeva.

Ka praegu on suurim kirg tantsimine, millega tegelen kolm-neli korda nädalas. See on show-tants, mille kohta ütleme ise „kantrist flamenko ja kankaanini“. Palju on esinemisi ja võistlemisi, mis teeb elu põnevaks. Selle kõrvalt jääb kenasti aega ka jooga, jõutreeningute, rulluisutamise jms tarvis. Ja tänavu oli vist 13. aasta, kui jooksumaratonil osalesin. Tunnen, et kõike seda on hädasti vaja, kui oled päev läbi arvuti taga istunud.

Marju suurim kirg on tantsimine.

Käsitöö, aiatöö, kokkamine pole mulle samuti võõrad. Ütleme nii, et kui vaja, siis saan hakkama. Ma olen ju nõukaaja laps, kus tuli osata nagu MacGyveril mitte millestki midagi teha. 

Ja muidugi ei suuda ma loobuda heast raamatust või teatrietendusest.

Lõpetuseks – palun üks soovitus õpetajatele ja õppejõududele hea e-kursuse loomiseks.

Alustage e-kursuse loomisega vaikselt ja rahulikult, varuge piisavalt aega, arutage haridustehnoloogiga, võimalusel osalege mõnel koolitusel.  Arvestage, et esimesel korral e-kursust luues on tööd palju, aga juba järgmine kord, kui kursust hakkate pidama, näete, kuidas see töö end tasunud on. Ärge alahinnake kogemust, mida saate õppijana. Just selle kogemuse najal on hea oma kursusi üles ehitada.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Teised Marju Piirist

Tiia Ristolainen, Tartu Ülikooli elukestva õppe keskuse juhataja, Marju kolleeg:

Tunnen Marjut juba üle kümne aasta, sellest ajast, kui ta asus meie juurde kaugkoolituskeskusesse haridustehnoloogina tööle. Teadsin algusest peale, et ta on sobiv inimene sellele ametikohale.

Marju on naiselik ja ilus inimene. Ta on väga sõbralik ja heatahtlik. Tänu visadusele ja töökusele ning soovile areneda ja pidevalt juurde õppida on Marjust kasvanud väga hea haridutehnoloog, kes saab hästi hakkama nii meeskonnas töötades kui ka individuaalselt tegutsedes, nii nõustades kui ka koolitades. Marju oskab enda eest hoolitseda.

Marjult olen õppinud optimismi ja elurõõmu.

Olga Antriainen, Eesti Kunstiakadeemia haridustehnoloog, Marju kolleeg Miksikese päevilt:

Tunnen Marjut alates aastast 1999. Töötasin temaga koos seitse aastat. Need olid väga huvitavad ja pingelised aastad: õppisin arvutit kasutama ja õpetajaid koolitama. Marju oli alati toeks ja abiks. Tal jätkus kannatust seletada sama asja mitu korda ja lihtsalt, mis on eriline oskus. See oskus teeb temast ka kindlasti suurepärase haridustehnoloogi.

Kõige rohkem iseloomustab Marjut tema oskus tunda elu üle rõõmu. Ta on alati heas tujus ja heas vormis, naudib oma perekonda, tegeleb tööl sellega, mis talle meeldib, ja erinevate asjadega ka väljaspool tööd.

Olen Marjult õppinud kannatlikkust, otsuste tegemist külma peaga ja korralikku asjade planeerimist.