Kuidas sai teist matemaatikaõpetaja?
Lapsepõlves mängisin ma sageli õpetajat – parandasin ise omatehtud vihikuid ja kandsin hindeid päevikusse. Teiste lastega õues olles organiseerisin ma ka igasugu mänge. Mängukaasalaste sõnul oli neil õues igav, kui mind ei olnud.
Koolis õppides tahtsin ma saada hoopis arstiks. Mäletan ema ütlemist selle peale, et mu tulevane mees ei rõõmusta, kui naine öösiti tööl on...
Reaalkooli reaalklassis õppides sai selgemaks ka minu tulevane valik – minust peab saama matemaatikaõpetaja. Õppisingi siis Tallinna Pedagoogikaülikoolis matemaatika ja informaatika erialal ning minust saigi õpetaja. Töötasin neli aastat Tallinna Laagna Gümnaasiumis ning 2008. a. jaanuaris asusin tööle Valga Gümnaasiumi matemaatika-, arvuti- ja majandusõpetajana.

Kui meenutate oma kooliaega, siis kas midagi on tänapäeval matemaatikaõpetuses sootuks teistmoodi kui siis, kui ise õppisite?
Kindlasti on ainekava muutunud ning algebrast ja geomeetriast on tänaseks saanud üks osa ainest. Meie lend oli esimene, kes 1997. aastal matemaatika riigieksamit sooritas. Mäletan, kuidas me kõik kartsime. Samal aastal tulid kooli ka esimesed arvutid. Siis ei osanud ma isegi unistada, et kunagi tuleb aeg, kui matemaatikat saab õpetada arvuti kaasabil. Siiski oli suhtumine matemaatikasse meie kooliajal parem. Õpilased teadsid, et matemaatika on eluks vajalik. Olin üllatunud, kui kuulsin pärast ülikooli lõpetamist oma esimeste õpilaste arvamusi, et matemaatika on igav ja raske, „miks me seda jama õpime“.
 
Matemaatikat peetakse keeruliseks õppeaineks. Kas nõustute või vaidlete vastu? Mida soovitate neile, kes väidavad, et nende pea lihtsalt matemaatikat ei jaga?
Matemaatika on mõnus! See on huvitav aine, aga hirm ettetulevate vigade ees, eelarvamus ja madal enesehinnang tekitavad õpilasel tunde, et matemaatika on keeruline. Mulle meeldib üks vanasõna: “Mida hirm toob, seda arm sööb“. Suhtumist saab parandada, kui õpetaja armastab oma ainet ja õpilasi. Soovides õpilasi aidata, saame laste hirmu võita! Kas mäletate, kuidas lapsepõlves kartsite jalgrattaga sõita, ujuda või kaldalt vette hüpata jne. Hirm tuleb õpetaja abiga ületada ja edasi ongi matemaatika õppimine juba nauding.

Kas Teil on oma salanipp, kuidas õpilased panna matemaatikast huvituma? Milline on matemaatikatund, millega rahul olete?
Üks minu salanippidest on arvutite kasutamine matemaatikatunnis. Lapsed ju arvavad, et nad oskavad arvutit kasutada. Mida uut saab siis olla veel matemaatikatunnis? Kui proovisin läbi viia mõned matemaatikatunnid arvutiklassis, kasutades GeoGebra ja Wirise programme, muutus ka õpilaste arvamus. Alguses tulid õpilased arvutiklassis toimuvasse matemaatikatundi eelarvamusega, aga avastasid juba esimese tunni jooksul, et arvutis käsiteldav eelmise tunni raske teema oli järsku arusaadav. Nii kasvabki õpilastel eneseusk ja matemaatika on palju huvitavam.
Teine salanipp on selgituse kirjutamine hinde juurde. Kui ikkagi tuleb panna järjekordne „2“, siis püüan ma leida töös midagi positiivset ja kirjutan selle kindlasti hinde juurde – „"2", aga seekord on palju paremini“ või „"2", aga peaaegu juba "3“", „Tubli“. Te peaksite vaid nägema neid rõõmsaid nägusid! Õpilasel tekib huvi oma vigu uurida ja järgmiseks tunniks palju paremini ette valmistuda. Toon matemaatikatundi näiteid ja ülesandeid meid ümbritsevast elust. Õpiraskustega õpilastele teen eraldi töölehed, et nad saaksid tunnis tegeleda sama teemaga, millega teisedki. Nad värvivad, viirutavad või moodustavad paare jne. Pärast selliseid tunde näen, et õpilaste suhtumine minu õppeainesse on muutunud. Nad ei karda enam matemaatikat ja kogevad silmade särades oma edusamme. Kui mina õpetajana näen muutusi oma õpilaste suhtumises, siis on see väärtuslik tasu minu koduse töö – tundide ettevalmistamiste eest. Selliseid mõnusa arenguga matemaatikatunde me naudime koos õpilastega.

Kuidas sobituvad teie ainetundi internet, arvutid, veebipõhised õppematerjalid?
Ma ei kujuta ette oma ainetundi ilma nendeta. Minu lemmiknäide on maitseainete kasutamine – söök ilma soola ja piprata ei ole maitsev. Minu matemaatikatundi „maitsestavad“ veebikodu, erinevad matemaatilised programmid, interaktiivse tahvli kasutamine, mitmesugused arvutipõhised matemaatilised mängud jne. Arvutitega ei tohi „üle soolata“. Ikka mõõdukalt! Ei tohi alahinnata põhilisi oskusi, mida saab kujundada paberi, tahvlil ja kriidi abil.

Kas teil on sellest vallast mõni hea näide, mida tahaksite ka oma kolleegidega jagada?
Mäletan, kui raske oli selgitada 12. klassis teemat „Sirge ja tasandi vastastikkused asendid“ ainult vihiku ja raamatu abil. Õpilastel oli seda raske ette kujutada. Tüdrukutele on teema „Vektorid ruumis“ raske. Olin väga rõõmus, kui 2008. a novembris avaldati Jane Albre koostatud GeoGebras loodud dünaamilised slaidid. Need slaidid lihtsustavad õpetamist: õpilased saavad tasandeid pöörata, sirge asukohta muuta ja see, millest varem oli nii raske aru saada, on nüüd selge ja mõistetav!
Olen ise palju materjale koostanud ja kasutan tihti HotPotatoesi teste, mis aitavad kontrollida õpilaste teadmisi, oluline on, et õpilane näeb kohe oma tulemust. See säästab ka minu aega, sest töid parandab arvuti.
Mõnikord kasutan matemaatilisi mänge. Kui ma leidsin funktsioonide õpetamisel kasutatava mängu „Math Function mania“, siis 8. klassi õpilased innustusid sedavõrd, et koolis oli tõeline „maania“ – nii  tunnis kui ka vahetunnis oli see mäng õpilaste jututeemaks.
Kui 4. ja 5. klassi õpilaste õpetamisel võtab mõnikord aega töömeeleolu saavutamine klassis, siis selle probleemi lahenduseks sai pranglimine. Tunni algul saavad õpilased teada mida, kui palju ja kui hästi on vaja teha, et teenida välja preemia – tunni lõpus 5 minutit pranglimist. Õpilased teevad kõik usinasti tööd, sest teavad, et kui keegi rikub reegleid, siis jääb terve klass preemiast ilma.

Mis on teie jaoks õpetajatöö kolm kõige paremat ja innustavamat külge?
Oma õpilaste säravad silmad, mis peegeldavad meie koostööd.
Analüüsin oma vigu, õpin nendest ja teen paremini.
Olen uuendusmeelne. Maailm läheb edasi, aga mina? Ja mina ka!

Kas on midagi, mida tänapäeva koolis kindlasti muudaksite?
Kuna õpetan Valga Gümnaasiumis matemaatikat nii 5. kui ka 12. klassis, siis on minu jaoks eriti raske see, kui üks tund on 5. klassis ja järgmine kohe 12. klassis. Väiksemad lapsed nõuavad õpetajalt nii palju emotsioone, huvitavat tundi ja mängulisust. Ümberhäälestumisel abiturientide tunniks pean olema tõeline Superman. Ma saan hakkama, aga tunnistan, et see on mulle raske. Sellepärast arvan, et põhikooli- ja gümnaasiumiastmes peaksid õpetama erinevad õpetajad.
Sama põhimõte kehtib ka andekate ja vähem andekate puhul. On õpetajaid, kes väga hästi juhendavad andekad õpilasi, kuid on ka neid, kes arendavad edasi õpiraskustega õpilasi. Kui igaüks teeb oma tööd hästi, siis ongi tulemus kõige parem.

Eelmisel aastal paistsid teie kooli õpilased silma nii Koolielu konkurssidel kui ka projektis Kevadpäev Euroopas. Võitsite kevadpäeva konkursil Eestis esikoha. Mis innustab teid õpilasi selliste võistluste juurde suunama? Mida soovitaksite taolistes projektides osalemiseks oma kolleegidele?
Ma olen konkursside fänn! Andekate jaoks on olemas olümpiaadid. Aga teised? Ka nemad soovivad eduelamust. Konkursid võimaldavad neil särada. Kui tuleb mingi teade uue konkursi kohta, siis räägin kindlasti oma tunnis sellest õpilastele. Osavõtt konkurssidest ja võistlustest on põnev. Olen märganud, et kui räägin õpilastele konkursi või võistluse põnevusest ja sisust, siis ei võeta osa mitte ainult auhinna pärast. Õpilasel tekib lihtsalt soov osa võtta ja oma ideed maailmale näidata. Osalemine ja tulemus projektis Kevadpäev Euroopas on sellest väga hea näide.
Kindlasti premeerin osavõtjaid oma ainetunnis heade hinnetega ja kirjutan eKooli alati kiituse vanematele. Õpilased hindavad seda, et neid märgatakse ja tunnustatakse.
Kui mina koolis käisin, siis lapsevanemad ei olnud nii sageli välismaal tööl, gümnaasiumiõpilased ei pidanud tööl käima. Minu kooliajal ei olnud ka nii palju kiusamist ja firmariided õpilaste seljas ei olnud nii määrava tähtsusega. Tänapäeval on teisiti.
Konkursid ja võistlused võimaldavad õpilastel nautida oma lapsepõlve ja noorukiiga, leida üles oma peidetud anded. Ma soovitan kõikidele – võtke osa erinevatest konkurssidest, püüdke midagi laste elus muutuda. Alustage juba täna!

*Eelmisel kooliaastal kirjutas Eno Tõnissonil toredast matemaatikast artiklis „Matemaatika on mõnus“.

Küsis Koolielu toimetus