Loo autor on Peedu Sula, Pärnu Ühisgümnaasiumi sotsiaalainete õppetooli juhataja.

Õigusteaduse üliõpilane ning ELSA Estonia asepresident Gertrud Palu arutles abiturientidega sõnavabaduse piiride üle. Külaline viis läbi rühmatöö ning tõi mitmeid näiteid mõtlemapanevatest kohtukaasustest. Kui arutelu puudutas anonüümseid netikommentaare, siis ühelt poolt viitas külaline anonüümsusele kui põhiõigusele, kuid teisalt rõhutas väga veenvalt, et neil, keda kommentaarid puudutavad, on samamoodi õigus olla vaba solvangutest ja sõimust.

Ühisgümnaasiumi vilistlane ja õigusteaduse magistrant Andraš Tšitškan vahetas 10., 11. ja 12. klassi õpilastega mõtteid heategevusest. Esmalt kõneles esineja sellest, kuidas ta omal ajal koolinoorena heategevuse juurde jõudis, seejärel aga said õpilased teada, miks ja kuidas tasub üldse head teha. Kuna Andraš usub, et inimestes on piisavalt omakasupüüdmatust ning kas või ühest annetusest võib sõltuda olulisel määral kellegi heaolu, siis võib teda vabalt nimetada entusiastlikuks visionääriks heategevuse vallas. Ta on Pänus algatanud kampaania "Pliiats pihku" ning käesoleval hetkel annab juuratudengina inimestele tasuta õigusabi.

Ajakirjanik ning kooli vilistlane Martin Laine juhtis arutelu teemal "Vihakõne ja anonüümsed kommentaarid". Esineja tegi selgeks, kuidas vihakõne on seotud sõnavabadusega. Muuhulgas sai puudutatud ka Kaur Kenderile esitatud süüdistust. Martin Laine osundas, et tänases õigusruumis ei ole väljendusvabadus absoluutne, kuid eraldi küsimus on, kas teatud paragrahvid õigusaktides ka kirjanike ja loomeinimeste suhtes alati õiglased on.

Kas ja miks tuleks noortega arutleda vihakõne üle? Palusin sellele küsimusele vastata oma heal õpilasel Mareli Reinholdil. Ta vastas nõnda: „Kool on asutus, kus õpilased peaksid hariduse kõrval omandama ka harituse, mis on ühiskonnas n-ö ellu jäämiseks kõige tähtsamal kohal. Viimasel ajal on vihakõne probleem läinud drastilise kiirusega päevakorda ning selle üle tuleks kindlasti haridusasutustes arutleda. Mitte sellepärast, et noori manitseda või teatud mõttes ajupesu teha, vaid selleks, et hoida ära veel suuremad kahjud, kui vihakõne praeguseks juba tekitanud on. Paljude selliste probleemide põhjuseks on puudulik lastetuba või justnimelt harituse puudumine. Inimesi ei saa õpetada ümber, kuid saab avardada silmaringi ja koos arutledes näha suuremat pilti, kui inimmõistus või meedia kuvavad. Seetõttu olen kindel, et kool on esmane koht, kus tuleks justnimelt arutleda, mitte loenguid pidada, erinevate ühiskonnaprobleemide, sh ka vihakõne, üle.“ (Mareli Reinhold, Pänu Ühisgümnaasiumi abiturient)

Anonüümsuse miinustest kõneledes viitas Martin Laine Mihhail Lotmanile, kelle arvates anonüümsete kommentaaride keelustamine ründab sõnavabadust. Samas, nagu arutelul tõdeti, soodustab aga anonüümsus vihakõne vohamist. Esineja tõi mitmeid näiteid Facebookis avaldatud vihakõnest.  Üks neist oli selline.

 
(Allikas: ekraanitõmmis Martin Laine esitlusest)

Siinkirjutajat ei hämmastanud mitte üksnes postituse vaenulikkus, vaid ka selle laikimine kuue inimese poolt. Kas ka nii võivad sündida osades ringkondades arvamusliidrid? „Arvamusliider“ näeb, et tema postitusi laigitakse, mistõttu võib ta võtta seda tunnustusena – hästi ütlesin, ütlen veel! Antud näide vihakõnest ajendas mind küsima õpilaste ja õpetajate arvamust. Kas vihakõne on ka vihakõne laikimine?

(Allikas: ekraanitõmmis sotsiaalainete nädala küsitluse tulemusest Google Formsis)

Et kõik vastajad saaksid vihakõne tähendusest aru, siis lisasin küsimuse juurde ka definitsiooni, mis ei pretendeeri ainuõigsusele. Peale küsitluse tulemuste selgumist arutasin ainenädala vältel paljude gümnasistidega, miks nende arvates suurem osa küsitletutest ei pea vihakõne laikimist veel vihakõneks. Noored tõid peamise põhjusena välja selle, et sotsiaalvõrgustikes ei mõelda igat laikimist väga tõsiselt. Siiski pidasin omalt poolt vajalikuks rõhutada, et iga seesugune rassismi laikimine näitab esiteks inimese hoiakut postituse suhtes, sest laikimine pole ju oma olemuselt väärtusneutraalne, ning teiseks mõjutab see virtuaalset jalajälge, millest on huvitatud tänased tööandjad, kes kontrollivad tulevaste töötajate tausta.

Ainenädala raames toimus muudki huvitavat. Võistkondlikult sai osa võtta e-viktoriinist, mille küsimused olid koostanud sotsiaalainete õpetajad. Terve nädala vältel oli avatud ka näitus, mis puudutas järgmiseid teemasid: õiglane kaubandus, rahvastikuränne ja pagulus, keskkonnakaitse Eestis. Näitusel kajastatuga olid seotud neljapäeval toimunud traditsioonilise mälumängu Tark mees taskus küsimused. Kuna 27. jaanuaril oli holokaustiohvrite mälestuspäev, siis linastus kooli aulas temaatiline film Võõra võimu all: repressioonid okupeeritud Eestis 1940-1991.

Igal ainenädala päeval oli nii õpilastel kui õpetajatel võimalik vastata oma nutiseadmega ühiskonnas palju arutelusid tekitanud päevaküsimustele. Need puudutasid dopingu legaliseerimist, multikultuursust, digipööret Eesti koolides, heategevust ning vihakõne laikimist.

Ainenädalast kokkuvõtet tehes kõnetas mind väga eespool esitatud õpilase arvamus. Vihakõnele kui ühiskondlikule probleemile tuleb koolis läheneda praktilisi teid pidi. Moraalijutlus ei aita. Kool ei saa asendada lastetuba, kuid saab läbi konstruktiivsete arutelude luua mõned eeldused eelarvamustevabamaks ühiskonnaks.

Samal teemal:

• AINEKUU: Koolielus algas sotsiaalainete kuu
• Pärnu õpetajad käisid rahvusvahelisel haridusmessil BETT