Loo autor on Lustivere Põhikooli õpetaja ja sotsiaalpedagoog ning TORE juhendaja Ede Paju.

Lustivere Põhikoolis arutlen koos 2., 3., 5., 6., 7., ja 8. klassiga teemade üle, mis puudutavad inimeseks olemist ja teadmisi meid ümbritsevast.

Esimese kooliastme õpilased võtavad käsitletavad teemad vastu siiralt kaasa arutledes ja oma teadmisi pakkudes. Alustades inimeseõpetuse tundidega kolmandas kooliastmes, on mitmelgi korral tulnud jutuks, et kas selline tund ja teemad on vajalikud. Ebalust on mõnede õpilaste puhul tunda seksuaalteemade käsitlemise puhul.

Tunde läbi viies olen kasutanud  erinevaid võtteid ja meetodeid ning palju läbitud koolitustel saadud teadmisi-oskusi,  näiteks projektikoolitus „Bumerang“ , TORE materjale, „Kas sina näed seda, mida mina näen?“(Punase Risti koolituse materjalid).

Terviseõpetuse raames on õpilased koostanud uurimistööd une vajalikkusest ja uuringuid koolitoidu tervislikkusest ning õpilase arusaamadest toidu koostise kohta.

Aasta alguses oleme loosinud läbitavad teemad, mida iga õpilane ette valmistab ja kaasõpilastele esitleb. Teema läbimine ei ole piiritletud õpiku materjaliga, vaid õpilane kasutab infot omal valikul.
Koostame ka mõistekaarte nii meeskonnatööna kui ka individuaalseid (digikeskkonnas https://answergarden.ch/view/ ja paberil).

Kolmandas kooliastmes lugesime raamatut „Sefiirist loss“. Raamatut lugesime tunnis jupikaupa, peale seda toimus analüüs ja seoste leidmine läbitud teemadega. Algul kerget vastuseisu leidnud ülesanne muutus pikapeale huvitavaks ja kokkuvõtted loetu kohta olid, nagu oodata, mitmekesised.

Ka olen igale klassile loonud oma blogi, kuhu kogun erinevaid materjale õpitavate teemade kohta. Blogis loetud materjali kohta panen vahel üles küsimused, millele vastata, teinekord toimub tunnis arutelu.

Sisse on seatud inimeseõpetuse vihikud, kuhu õpilane märgib üles mõtteteri, kokkuvõtteid läbitud teema kohta. Ta teeb seda läbi enda, st ei konspekteeri õpiku teksti, vaid peale teema-arutlust tunnis ja tekstiga tutvumist kirjutab oma arvamuse, kogemuse jms. Nii on mul kena ülevaade sellest, kas õpilane on teemast aru saanud ja kuidas ta selle sisu mõistab. Minu eesmärk inimeseõpetuse tundides on õpilastele arusaadavaks teha, et selles tunnis õpitu ei ole pelgalt teoreetiline teadmine, vaid et igaüks saab oma kogemuse kaudu teooriat praktikasse rakendada. Hindan õpilase oma arvamuse avaldamise oskust, teemasse süvitsi minemise oskust, mis näitab õpilase arusaamist teemast üldse.

Vihiku olemasolu ja märkmed läbitud materjali kohta vihikus on üheks kriteeriumiks hindamisel. Teiseks on õpilase osavõtt tunnist, arutelus osalemine ning rollimängudest osavõtt.

Läbitud materjali kohta on õpilased koostanud ka ristsõnu keskkonnas http://www.discoveryeducation.com//freepuzzlemaker/index.cfm?campaign=flyout_teachers_puzzle, mille läbi kinnistusid teoreetilised teadmised kahekordselt – ristsõna koostamisel materjali läbides ja ristsõna lahendamisel.

Tänuväärne materjal on ka mitmesugused filmid ja videoklipid: „Mõtteaine“, „Inimeseloomake“, „Peaasi“, „Kumm on seks“ jne.

Kuna õpilaste päevane õppekoormus on suur ning nad osalevad paljudel õppetöövälistel üritustel, siis aktiivõppe meetodid rollimängude jms kujul pole alati õpilaste poolt oodatud. Olen kuulnud kommentaare „Jälle!“, „Ei viitsi!“. Järeldan sellest, et ühegi meetodi kasutamisega ei saa liialdada. Abiks tuleb lõimumine teiste ainetundidega.

Siiski kõik, mis paneb lapsi kaasa mõtlema, on inimeseõpetuse tundides omal kohal.
Tundsin, et tunnustus tehtud tööle oli ühe 9. klassi lõpetanud poisi (kes ei kuulunud mitte parimate hulka) ütlus: “Inimeseõpetuse tunnid olid vajalikud, sest sain sealt teadmisi, mida arvan eluks vaja minevat!“

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Inimeseõpetuse Ühing kutsub tunnustama kolleege
• Sotsiaalainete nädalal Pärnu Ühisgümnaasiumis olid vaatluse all heategevus, vihakõne ja sõnavabadus
• Nädala äpp: lasteabirakendus