SALVADOR DALI
Salvador Dali (Salvador Domingo Felipe Jacinto Dali i Domenech, aastast 1982 Puboli markii) sündis Hispaanias, Kataloonias, Figuerese linnas 11. 05. 1904 ja suri sealsamas, oma teater-muuseumis 23. 01. 1989.
Ta pärines advokaadi perekonnast, õppis aastail 1916-22 kohalikus kunstikoolis, 1922-26 - Madridi Kunstiakadeemias. Tema esimene näitus oli Figuerese linnateatris 1918. Figuereses oli tema suunajaks impressionist Ramon Pichot, ent Madridi-perioodi töödes ilmneb kubismi, Picasso ja Miro mõju. Tema sõbrad akadeemia-päevil olid poeet Federico Garcia Lorca ja tulevane kinematografist Luis Bunuel, kellega ta tegi 1929 sürrealistliku filmi "Andaluusia koer" ning 1930 - "Kuldajastu". Väljaheidetuna akadeemiast, kuna ta leidis, et keegi ei ole pädev teda eksamineerima, sõitis ta Pariisi, kus tutvus Picassoga, ühines 1920. aastate lõpul sürrealistidega, kelle hulgast ta 1934 välja lülitati, süüdistatuna sümpaatias fašismi vastu, sürrealismi labastamises ja rahaahnuses (André Breton leiutas anagrammi tema nimest "Avida Dollars", s.t. dollarihimuline). 1929 algas tema kooselu luuletaja Paul Éluardi endise abikaasa Galaga (Jelena Ivanovna Djakonova, 1894-1982), mis vormistati 1934 kodanliku abieluna, 1958 laulatusega katoliku kirikus. See suhe pahandas Dali isa, mistõttu paar pidi suvitamiseks valima Dali noorpõlveloomingus tähtsa Cadaquesi asemel teise paiga Vahemere ääres - Port Lligat.

Tema "paranoilis-kriitiline" loomemeetod äratas tähelepanu. 1933 korraldas Julian Levy tema esimese näituse USA-s, kuhu ta sõitis 1934 ning taas 1940 peale vahepealset viibimist Euroopas ja osalemist rahvusvahelisel sürrealistide näitusel Londonis 1936. Tema toetaja Londonis oli Edward James, kelle mahitusel sündisid sürrealistlikult disainitud esemed: telefon "Homaar", sohva "Mae Westi huuled". Ameerikas avaldas ta 1942 raamatu "Salvador Dali salajane elu". Tema kollektsionäär A.Reynolds Morse ja tolle abikaasa Eleanor avasid tema muuseumi esialgu Clevelandis, siis St.-Peterburghis Floridas. 1948 asus ta koos Galaga taas Euroopasse, frankistlikku Hispaaniasse, mis, nagu tema demonstratiivne katoliikluski, avangardistlikult meelestatud intelligentsi šokeeris. Figuereses asus ta looma oma "teater-muuseumi" (sealses linnateatris oli nimelt toimunud tema debüüt kunstnikuna); seal tegutseb Gala-Sakvador Dali sihtasutus, mis hoolitseb tema pärandi ja selle propageerimise eest. Seal kirjutas ta 1952-63 oma raamatu "Geeniuse päevik" (e.k. 1999), seal ta ka suri, olles 1980. aastatel kannatanud kasvava nõtruse all.

Dali on viljelenud erinevaid kunstiliike (muuhulgas skulptuuri) , ent tuntud siiski eeskätt oma maalide poolest, mida on üle 1500: "Mälu püsivus"("Sulanud aeg",1931), "Narcissose metamorfoos"(1937, Tate Gallery.London), "Aafrika muljed"(1938), "Elevandid"(1948), "Wilhelm Telli mõistatus" (1938, Stockholm, Moderna Museet)."Püha Antoniuse kiusatus" (1946), "Port Lligati madonna"(1950, Fukuoka Kunstimuuseum, Jaapan), jt.

1923 sai ta isalt esimese trükipressi. New Yorgis asuva Dali arhiivi direktor Alfred Field avaldas 1994 "Salvador Dali graafiliste teoste ametliku kataloogi", mis hõlmab 1700 teost. Peale selle on olemas Ralf Michleri, L.W.Löpsingeri jt. väljaantud kataloog kahes jaos, millest esimene hõlmab oforte ja segatehnikas töid aastatest 1924-1980, teine - puulõikeid ja litosid. Dali signeeris oma lehti kuni 1980, pärast seda hakkasid, paraku, levima võltsingud. Tema graafiline oeuvre koosneb nii üksiklehtedest kui ka sarjadest. Käesoleval näitusel on, näiteks, lehed 10 käsitsi koloreeritud ofordist koosnevast 300-ses tiraažis 1974 trükitud sarjast "Jaapani muinasjutud" ("Printsess ja karjapoiss", "Jugoye"), seejuures 25-sest väljaspool 250-st tavatiraaži trükitud kogumist. Koloreeritud ofort "Maastik kella ja ratsanikuga" on autoritõmmis. Identifitseerimist vajavad veel koloreeritud ofort "Kaarik"(võimalik,et sarjast "Meie ajalooline pärand",1975), kolm väiksemaformaadilist lehte - ilmselt illustratsiooni. Dali on teinud illustratsioone paljudele raamatutele, näiteks, Lewis Carrolli "Alice imedemaal"(1969, 12 heliogravüüri ja 1 värviline ofort), Dante "Jumalik komöödia" (Itaalia valitsuse tellimus, 1960, puulõige), Giovanni Boccaccio "Decamerone" (ofort, kuivnõel, 1972, 150-sese tiraažis) John Miltoni "Kaotatud paradiis"(10 värvilist oforti 150-ses tiraažis, 1974), jt.

Ühes viimase aja artiklitest püstitatakse küsimus, kas Dali oli geenius või osav turundaja. Kahtlemata tunnetas ta suurepäraselt tänapäeva publiku manipuleeritavust, reklaamist ja skandaaliihalusest läbiimbunud meedia ootusi ning vastas neile oma imago ning jultunud repliikidega varmalt, aga ka irooniliselt. Ta tunnetas vanemas eas ka nüüdisaegse kunsti nõrku külgi, mis publikut sellest eemaldavad. Ta oli avatud kõikvõimalikele impulssidele, kasutanud rohkelt eriti klassikaliste autorite motiive. Tema teos "Sõja nägu" (1940, Rotterdam, Boijmans-van -Beuningeni Muuseum) viib mõttele, et ta võis näinud olla Wiiralti gravüüri "Põrgu"(1930-32). Teisalt, muna-kujund tema loomingus, nagu mõni muugi, on ilmselt mõjutanud Ülo Soosterit. Ta on üldse tugevasti mõjutanud nüüdiskunsti ja suhtumist sellesse mitte ainult oma loomingu, vaid kogu elulaadiga.

Kunstisalong Allee
Allikas: BNS Lisatud 8. septembril 2010