Sisekaitseakadeemias muutus teema aktuaalseks, kui iga-aastasel ideekonkursil tegid õppurid ettepaneku soetada akadeemiale droon, et katsetada selle võimalusi päästeerialadel.

Ilmselt on enamik meist kunagi loonud omaenda mehitamata lennuvahendi – paberist volditud lennuki, mille lennuaeg ei ole pikk ega juhitav, kuid millel on suurepärased aerodünaamilised omadused. Tehnoloogia kiire areng on toonud muutused lennumasinate kättesaadavusse. Lennuameti mehitamata õhusõidukite käitamise juhendi alusel võib drooni kirjeldada kui õhusõidukit, mille pardal ei ole pilooti ning mille juhtimine toimub tehniliste abivahendite vahendusel või eelnevalt programmeeritud lennuna autonoomselt ilma piloodi juhtimiseta. Üldjuhul ei ole droonide puhul siiski piloodist loobutud.

Droone kasutatakse aktiivselt relvajõududes luureks, kuid ka otsese ründerelvana. Üha enam leiavad droonid rakendust ka teistes eluvaldkondades: sisejulgeolek, põllumajandus, keskkonnaseire jne. Tänapäeva mehitamata lennumasinad on hästi juhitavad, nendega lendamine ei eelda pikaajalist piloodikoolitust ning on käepärane juba koolieelikule. Droonid loovad uusi rakendusvõimalusi valdkondades, kus varasemalt on õhusõidukite kasutamine olnud ebaotstarbekas – näiteks haridusasutustes õppe-eesmärkidel.

Haridusasutustele on enne drooni soetamist aga oluliseks küsimuseks selle rakendatavus. Kuidas toetab droon õppeprotsessi? Millistes õppeainetes seda soovitakse kasutada ning mis eesmärgil? Missuguseid andmeid soovitakse koguda? Igal juhul peaks drooni soetamine olema kaalutletud otsus, millele on eelnenud rakendusvaldkondade välja selgitamine.

Vii end kurssi piirangutega

Droonide puhul peab rääkima ka nendega seotud ohtudest, millele on tähelepanu juhtinud Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond. Droonide kasutamise turvanõuded (tehnokontroll, piloodi kvalifikatsioon jms) on leebemad kui teistel õhusõidukitel, mistõttu juhtub nendega ka rohkem õnnetusi. Drooniõnnetus ei põhjusta ulatuslikku katastroofi, kuid on kindlasti ohuks inimestele, loodusele ja varale. Õnnetuste põhjuseks on sageli juhtimisega seotud vead, samas esineb ka signaalihäireid ning tahtlikke droonivastaseid küberründeid. Autonoomsetel droonidel ei ole praegusel ajal võimekust tajuda ümbruses olevaid takistusi.

Eesti esimene regulatsioon mehitamata sõidukite kasutamise kohta õhuruumis oli rahvusvahelise tsiviillennunduse konversioon, millega liituti juba 1944. aastal. Lennuamet on droonide lennutamisega seoses märkinud näiteks, et droone ei tohi kasutada mittekontrollitavas õhuruumis madalamal kui 500 jalga, ning paneb südamele, et õhusõiduki kasutamine kontrollitavas õhuruumis tuleb kooskõlastada lennuametiga.

Drooninduse rakendamise võimalused sisejulgeoleku valdkonnas

Nagu viidatud, algas Sisekaitseakadeemias drooniajastu päästekolledži kadettide algatusel. Eesmärgiks ei olnud meedias laialt levinud libauudis suitsuandurite kontrollimiseks, vaid vajadus sündmuskohtade vaatlemiseks ja efektiivsemaks planeerimiseks. Selleks et välja selgitada võimalused, kuidas droone ka Sisekaitseakadeemia teistes kolledžites rakendada, korraldati talveakadeemia raames töötuba, kus eri valdkondade esindajad tutvusid drooni võimalustega andmete kogumisel ning mõtlesid koos, kuidas droonindust õppimise ja töötamise kasuks pöörata. Drooni rakendusvaldkondadena toodi esile näiteks reostuse kontroll veekogudel ning sündmuskoha luure päästeaktsioonidel.

Võib öelda, et esimene suur samm on astutud ning drooni tööpäevad akadeemias tõotavad tulla sisukad ja põnevad.

Lõpetuseks ka näide elust enesest – drooniga ülesvõetud video Eesti Vabariigi aastapäeva auks korraldatud Sisekaitseakadeemia kadettide pidulikust rivistusest: https://youtu.be/8Lhdt25BID4.

Autorid: Marit Dremljuga-Telk ja Vaiko Mäe, Sisekaitseakadeemia arendusosakond