Te olete aktiivne Facebooki kasutaja, vastate seal ka õpetajate küsimustele. Mitu korda olete täna juba oma Facebooki kontot külastanud?
 
Eks ma ikka pean teda hooldama. Arvuti on laual ja ikka piilud vahepeal uudiseid.
Kindlasti ei külasta ma Facebooki iga tund. Aga eks ta natuke sõltuvushaigus on. Mõne asjaga ei tohi hiljaks jääda, ja kui konto annab märku, et sinna on laekunud uued teated, siis tekib kiusatus vaadata rohkem kui oleks mõistlik. Aga see on uudistega üldiselt nii. Ma olin uudisvoost sõltuvuses juba enne Facebooki. Eriti hull oli olukord suvel, kui kõik puhkasid ja poliitikas midagi ei toimunud. Siis käisin Outlookis ja ootasin juba, et keegi suhtleks. Ja online-meediat peab ikka päeva jooksul jälgima, mu mõtted on palju uudiste ja sündmustega seotud.
 
Nii ministri kui poliitikuna te ju peategi uudiste ning sotsiaalmeedias toimuvaga kursis olema?
 
See ei ole tegelikult ametiga seotud. Facebookis on kodanik Ligi, mitte haridusminister Ligi. Kõlab võib-olla pateetiliselt või triviaalselt, aga 24/7 oled sa ikkagi see, kes sa oled. Teatud eluetappidel on mõni teema lihtsalt olulisem, sa oled informeeritum, emotsionaalselt rohkem seotud, siis on postitustel ametist tulenev maik juures. Aga üldiselt ma ei allu soovitustele;  partei, fraktsioon, ministeerium, valitsus – keegi ei saa mulle kunagi öelda, et nüüd kirjuta seda või teist. See ei tule üldse kõne allagi, kui endal sama tahtmine pole. Suhtlusest võib tekkida hea idee, aga kirjutamine on ikkagi suveräänne mõttelend, mis ahistab, 24/7, päriselt ka.
 
Mille põhjal otsustate, mida sotsiaalmeediasse postitada ja mis jätta ütlemata?
 
Selles muidugi paneb amet piirangud peale. Vahel astun selle tõttu tagasi, et keegi omistab mulle mingid oma rikutud mõtted ja seosed, arvestamata, et ma olen inimene, kes on juba üht-teist näinud ja läbi elanud ning fragment, mis satub kuhugi kommentaari, on väga pika kehaga; kommentaaris on ainult üks sõnasaba. Seda ei saa samastada kellelegi öeldud tervikliku mõttega, tegelikult on see pealtkuuldud fraas. Kui inimene suhtleb talle teada inimesega, siis ta ei esita ju iga kord kogu romaani, ta valib välja lõigu või lause. Aga kuna nii ei taheta mõelda, pean ennast rohkem piirama.
 
Postituste puhul pigem ka sõelun tahtmist öelda. Enesetsensuur on kvantiteedi puhul oluline. Sõnumi kaalukus loeb. Liiga kergeid asju, mis hajuvad infotulvas, ma ei postita. Kui ka on eraelulised, tööalased, hingelähedased teemad, siis ikka enne postitust kaalun, kas sel on laiem tähendus, väga kiiresti kirjutamisi tekib ainult juhul, kui on vaja näiteks konkreetsele artiklile vastulause või selgitus esitada.

 
Kas soovitaksite õpetajatel Facebooki rohkem õppetöös kasutada?
 
Ma ei arva, et see peab just Facebook olema. Lugesin, et mõnes koolis on isegi õpetajate ja õpilaste suhtlus Facebookis ära keelatud, ma ei tea küll, mis põhjusel ja mis meetoditega. Aga no mõnes koolis antakse ka nutiseadmed ära, kui klassi minnakse. Nii et kas see peab olema just FB... Me teeme ju e-koolikotti ja informatsiooni otsimise oskus õpilastel on väga hea. Me pakume kättesaadavat tarkust nende nutiseadmetesse teadlikult, kuni alternatiivini välja, et ongi täielikult e-õpe. Ma küll arvan, et inimsuhtlus on motiveerivam ja ühiskonnamudelile vastavam. Ma ei ole see soovitaja, õpetajad teavad paremini. Aga FB on infovahetuseks praktiline.
 
Kas kujutate nüüd veel ette elu ilma Facebookita?
 
Ma arvan, et suhtlust jääb siis väheks. Mulle meeldib vaidlus ja informatsioon, need on seotud, ja lihtsalt lõõp. Ka iseendaga ma mõttes vaidlen ja tore, kui saab vahel asju nähtavalt välja öelda. Enamik mu tööst on ju mõtlemine, kui mõte on tegu, siis...Facebook siiski avardab mingis mõttes maailmapilti, ta ei ole kaugeltki nii kuri nagu netikommentaarid, moraali ja mõistust on rohkem.
 
Facebook vastab hästi minu profiilile selles mõttes, et ma ei püüa meeldida inimestele, kellega ma nõus ei ole. Kes püüavad FB-sõbraks saada, nende hulgas on kaasamõtlejate, sarnaselt mõtlejate protsent ikka kõrgem võrreldes sellega, mis minusugusel poliitikul muidu oleks. Seniks, kuni on nii vaenlasi kui sõpru, on kõik korras.
 
OECD õpetajaameti tippkohtumisel Berliinis toodi Eestit muuhulgas esile riigina, mis on andnud õpetajale väga suure autonoomsuse: siinsetel õpetajatel on OECD riikide seas enim otsustusvabadust õppetöö korraldamisel. Aga kas meie õpetajad oskavad seda vabadust kasutada?
 
Õpetaja professionaalsuse üks oluline punkt on tõepoolest otsustusõigus, mida õpetada, kuidas õpetada, kuidas õpet tagada ehk distsipliin klassis. Selle kohta on meil seaduseelnõu, loodan, et saame selle Riigikokku ikka ka ja heaks kiidetud. See annab õpetajale selgemad pädevused tagada turvalisus ja kord klassis. Turvalisus selles mõttes, et klassis ega koolis ei oleks segavaid asju ega võõraid, segavaid inimesi.
 
Ja ikka distsipliin ka, ei saa olla nii, et õpetaja saadetakse puu taha. Aga see on ikkagi õpetaja professionaalsuse küsimus samuti, seadusesse ei saa kõike sisse kirjutada, mida ta peaks ühes või teises olukorras tegema. Ka koolijuhtide professionaalsus on võtmeteema.
 
Me koolitame õpetajaid intensiivselt, erialane informatsioon on liikvel. Kooli tuleb ehitada nende inimestega, kes meil on. Reeglina on need oma tööle pühendunud, südamega õpetajad.
 
Õpetaja otsustusvabadus õppetöö korraldamisel on seotud uuenenud õpikäsitusega. Mida teie jaoks tähendab uuenenud õpikäsitus?
 
Ei tahaks märksõnu ette lugeda ega defineerida. Üldistatuna on see vanade pedagoogikatõdede meeldetuletamine, ei palju muud. Ega Ameerikat ei ole avastatud, see on pedagoogiline timmimine, ma ei tea, kas julgen seda sõna kasutada.
 
Eesti kool – ma ei häbene seda ütlemast – on paremaid asju, mida me rahvusvahelises mõõtmes oleme teinud, kui mitte isegi kõige parem.  Vaatamata väga headele õpitulemustele on teda väga palju alavääristatud. Jutud sellest, kuidas kool nivelleerib kõiki, kuidas individuaalsusega ei arvestata ja lapsed on õnnetud... Kui nii kogu aeg rääkida, tekivadki rumalad alternatiivid, ja see on juba risk mõõdetavatele tulemustele.
 
Meil ja Soomes on kaks asja peaaegu maailma parimad – testitulemused ja õnnetu olemise tase. Mõlema riigi lapsed on justkui rõõmutud, erinevalt Nigeeriast, aga väga targad. Ju seal ikka mingi seos on.  Me oleme otsustanud õpilastes teatud vastutustunde ja pühendumise alles hoida, kuigi rõhume rohkem huvile, motivatsioonile, individuaalsele lähenemise ja nii edasi…
 
Võiksime ikka meeles hoida, et kool on tõsine asi, õppimine on tohutult vastutusrikas tegevus, mitte meelelahutusasutus, vastutus on suur kõigil, kes õppimise-õpetamisega tegelevad. Tulevik, ka kodaniku meelelahutusvõimalused, sõltub sellest.
 
Häid õpetajaid pole koolis kunagi liiga palju. Kuidas õpetajaametit atraktiivsemaks muuta?
 
Mis meil lähitegevustes kirjas on – eelarvekaklused. Õpetaja palganumber on midagi, mis võiks juba päevakorrast ära minna. Kui saame palganumbri 120 protsendini Eesti keskmisest palgast, siis minu meelest saame maha ka selle alaväärsustunde, mis on õpetajaameti suhtes tekitatud. Nüüd on neid jutte küll vähemaks jäänud, OECD raporti põhjal on Eesti kõige kiirema õpetajate palgatõusuga riik. See on olnud teadlik valik.  
 
Õpetajate õigused – minu meelest on see eneseväärikuse küsimus. Koolitused, koostöö mittetulundussektoriga, nagu Noored Kooli ja teised sellised algatused, mis kõik aitavad õpetajaametisse tagasi tuua positiivset.
 
Tänapäeval on õpetajaameti autoriteet teistsugune, kui see oli totalitaarses ühiskonnas, seda pöörata on natukene peenem protsess. Palgaprioriteet, õpetaja õigused, koolitusvõimalused, enesetäiendamine, võrgustikud, otsustusõigus – need asjad peaks tarku inimesi rohkem panema õpetajaameti peale mõtlema.
 
 
Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Foto: Haridus- ja Teadusministeerium