Praktika: võimalused ning barjäärid ettevõtete ja ülikoolide vaatenurgast


Avaldaja:Madli Leikop31. Mai 2016

25. mail Tallinnas toimunud seminaril „Kuidas külvad, nõnda lõikad – järelkasvu arendamisest“ arutlesid ettevõtjad, noorsootöötajad ja õpetajad, millele tasuks mõelda, kui tuleb panustada ettevõtte järelkasvu arendamisse. Praktikakohtadest räägiti kui investeeringust tulevikku.

Koostöövõrgustiku „Ettevõtlikkuse edendamiseks“ ja SA Innove ühisseminaril tutvustas Tartu Ülikooli magistrant Lee Pukkonen TÜ uuringu "Praktika: võimalused ning barjäärid ettevõtete ja ülikoolide vaatenurgast" tulemusi. Uuringus osalesid 194 ettevõtte esindajat, 418 praktikanti ning 24 kõrgkoolipoolset praktikakorraldajat, kes kõik avaldasid arvamust kahe osapoole koostöö kohta. Küsitlus viidi läbi aastatel 2012-2013. Uuringu eesmärk oli kaardistada ja hinnata senist praktikasüsteemi ning välja töötada ettepanekud, kuidas saaks kaasa aidata praktika tõhustamisele Eestis, samuti hinnata, kuidas on praktika kaasa aidanud ülikooli ja ettevõtte teadmusvahetusele.

Lee Pukkonen tõi välja kaks suurimat üliõpilaste muret seoses praktikaga: et praktikabaas reeglina ei asu kodukoha lähedal ja et ülikoolide õppekavad erinevad liialt praktilisest elust.

Praktika ei ole juhendajale puhkus

„Kui tavaliselt arvatakse, et ettevõte võtab praktikandi, et see kellegi töö ära teeks (puhkuste ajal), siis uuring lükkas selle täielikult ümber. Praktikandi võtmine nõuab ettevõttelt lisatööd, see ei ole koht, kus praktika juhendaja saab jalad seinale panna,“ tõi Lee Pukkonen välja ettevõtte-poolse vaate.

Ülikooli-poolse praktikajuhendaja roll on olla administreerija, muud rolli uuringust välja ei joonistunud. Üliõpilased ja praktikabaaside-poolsed juhendajad tõidki välja kontakti puudumise ülikooliga, mis eriti annab tunda pikaajaliste praktikate puhul. Praktika hindamine toimub igapäevase tegevuse kaudu, praktika kaitsmisi on nüüd küll juba rohkem, aga juhendajaid praktikabaasidest kutsutakse kaitsmise juurde siiski vähe.

Koostööd jääb tegelikkuses väheks

„Ettevõtete ja ülikoolide koostööd hindasid kõik osapooled oluliseks, aga kui küsida, et kuivõrd te koostööd praktiseerite, tuleb ettevõtete poolt pigem eitav vastus,“ tõi Lee Pukkonen välja uuringu ühe tulemuse. „Kokkuvõtteks võib öelda, et tihedam suhtlus ja teadmusvahetus toimub üliõpilase ja tema praktikabaasi-poolse juhendaja vahel, vähesel määral üliõpilase ja tema kõrgkooli-poolse praktikajuhendaja vahel, aga kahe praktikajuhendaja vahel mitte mingit suhtlust ega teadmusvahetust ei toimu.“

Ettevõtted tõid välja ka sellise aspekti, et tudengid tahavad praktikale tulla valdavalt suvel, aga siis on kõige vähem juhendajaid pakkuda. „Rohkem tuleks sisse viia tsüklipõhist õpet, eriti seal, kus soovitakse, et praktika oleks tõesti sisuline,“ sõnas Lee Pukkonen.

Üliõpilased soovivad, et neid praktika ajal rohkem usaldataks, ja et nad saaksid osaleda ka suuremates projektides. Samuti sooviti rohkem erinevaid praktikavorme.

Kõrgharidus rahvusvahelistub, ja omaette teema kõrgkoolidele on välistudengitele praktikakoha leidmine.

Keda panna juhendajaks?

„Kõige kriitilisem kogu uuringu jooksul oligi, et kõik näitasid koostöö puudumisest rääkides ülikooli-poolsete praktikajuhendajate poole. Kui vaadata, kes nad on, siis tavaliselt oma eriala tipp-professorid. Ei saa kunagi eeldada, et nii hõivatud õppejõud veel ka praktikakorraldusse 100% panustaksid. Nad teevad seda tööd veerand kohaga täiskoha kõrvalt. Kogu praktikasüsteem vajaks ülikoolide poolt suurt ümberkorraldust, kui on soov, et praktika midagi ka õpetaks,“ ütles Lee Pukkonen. 

IMG_3593.JPG

Autori foto.

Samal teemal: