Tehnoloogia tõi kaasa pedagoogilised uuendused
„Veebikasutajate käsutuses on vahendid, mis võimaldavad muutuda passiivsetest lugejatest aktiivseteks autoriteks“, kirjutavad Martin Sillaots, Priit Tammets ja Kairit Tammets „Haridustehnoloogia käsiraamatus“ (lk 181). „Sotsiaalse tarkvara puhul on tegemist internetipõhiste keskkondadega, mis toetavad kasutajate grupi omavahelist interaktsiooni. Kasutajate vastatikune mõju võib väljenduda infovahetuses, sotsiaalsete võrgustike tekkimises, erinevate materjalide üheskoos loomises ja jagamises.“

Üheskoos õppimise metoodikad on koolides veel suhteliselt vähe levinud, kirjutavad Kai Pata ja Martin Sillaots samas (lk 151). „Klassides on raske korraldada väikseid õpirühmi ning õpilased pole harjunud rühmatöödega, kus suuremat rõhku tuleb panna oma õpitegevuse planeerimisele koostöös teistega. Uued meediumid – foorumid, blogid, jututoad, wikid ja teised koos teadmuse loomise programmid – võimaldavad kasutada mitmesuguseid toetuselemente õpitegevuse planeerimise hõlbustamiseks ja teadmiste ühiseks loomiseks rühmas.“

Kool – kohaneja ja kaasaja
Selleks, et mõelda, mis kooli sees muutuda võiks, tuleb uurida enne selle ümber toimunut.
Ka väljaspool kooli toimub õppimine. Christine Redeckeri uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“ öeldakse (lk 41), et paljud õppurid on endale digitaalseid vahendeid kasutades loonud personaalse õpikeskkonna väljaspool kooli, digiajastu võimaldab õppuril kohandada õppimise enda huvide järgi, pääseda juurde infole, mis on just tema jaoks oluline ja vajalik, suhelda inimestega, kes saaksid toetada tema õppimist ning jagada oma ideid ja parimat praktikat mitteformaalsetes õppimiskogukondades. Koolid peaksid püüdma paremini mõista laste, lapsevanemate ja kohaliku kogukonna huvisid, oskusi ja võimalusi, kaasates neid ekspertide ja osalistena kooli ümbritsevas tugi- ja õppimisvõrgustikus.

Paljud ülikoolid on juba taibanud, et oluline on olla seal, kus üliõpilased (lk 49), nii on asutud praeguste ja tulevaste üliõpilastega suhtlemiseks kasutama sotsiaalse meedia vahendeid. Muide, Berkley ülikool Californias tegi esimesena Youtube’is avalikuks isegi terved loengukursused. Kõrgemad õppeasutused loodavad (lk 51), et saavad üliõpilaste harjumuspäraseid tegutsemiskanaleid kasutades sinna „sisse süstida“ ka hariduslikku infot, samal ajal julgustades oma õpetajaidki neid kanaleid kasutama. Alus- ja põhiharidusasutuste sihtgrupiks on erinevalt ülikoolidest praegused ja tulevased lapsevanemad. Sotsiaalse meedia vahendeid kasutatakse peamiselt koolis toimuva läbipaistavamaks muutmiseks, pakkudes vahel isegi jälgimisteenust (nt lasteaias rühmakaamera), esitledes kooli kodulehel õpilaste töid ja kooli projekte.

Ka Eestis on õpetajaid, kes on otsustanud oma klassijuhatamise viia üle näiteks Facebooki või peavad klassi/lasteaia rühma tegemiste kohta koos õpilastega ajaveebi.

Sellest, kuidas kool muutustega kohaneb, sõltub asutuse edu. Uuega kaasaminek võib olla raske protsess, alati ei pruugi kõik õnnestuda, kuid pärast katsetamist ja rasket tööd võidavad sellest kõik. Huvitav oleks näiteks teada saada, kui paljudes koolides on mõistetud haridustehnoloogi ametikoha potentsiaali? 

Õpetaja – juhendaja õpilase õpiteel
Teisest Christine Redeckeri juhitud uuringust „Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe“ selgub, et sotsiaalne meedia on mõjutanud ka õpetamis- ja õppimisprotsesse, tähelepanu on koostööl ja samas, individuaalsel juhendamisel. Suhtlemismustrid õpetajate ja õpilaste vahel on muutunud. Õpetaja pole enam n-ö lektor/loengupidaja, vaid pigem kujundaja, koordinaator, vahendaja ja mentor. Õppijatel tuleb võtta õppimisprotsessis pro-aktiivne roll ning arendada iseenda õppimise reeglid ja strateegiad. 
 
Toetudes erinevatele uuringutele kirjutab pikaajaliste õpetamiskogemustega Vance Stevens artiklis „How can teachers deal with technology overload?“, et enam pole koolis võimalik omandada oskusi, mis hoiaksid töötajaid pinnal terve karjääri jooksul, samuti pole võimalik enam eeldada, et mõningad elukutsed järgmise kümnendi lõpul eksisteeriks. Meil tuleb valmistada õpilasi ette töökohtadeks, mida pole hetkel veel leiutatudki. Sellele mõeldes küsib Stevens, kas uute tehnoloogiate õppimine ei peaks õpetajatel mitte vastutustunde küsimus olema.

Ta kirjutab õpetajate kohustusest omandada väga palju uusi oskusi. Et oma tööd paremini teha, peaksid õpetajad Stevensi arvates lisaks tavapärastele nõudmistele hästi teadma/valdama ka järgmisi oskusi ja mõisteid:
•  Veeb 2.0 ja sotsiaalne võrgustumine
•  RSS ja voolugejad
•  Podcasting ehk taskuhääling (kasutamine ja loomine)
•  Mikroblogimine (nt Twitter, Edmodo)
•  Jagatud ja personaalsed õppimisvõrgustikud
•  Veebirakendused, mis koondavad/vahendavad erinevatest veebiallikatest tellitud infovoogusid;  märgendamine (nt del.icio.us, Flickr)  
•  Digitaalne jutustamine ja multimeedia rakendamine
•  Virtuaalsed praktikakogukonnad ja koostöö
•  Mitteformaalne/täppisajastatud õpe (vajaminevate teadmiste omandamine täpselt siis, kui neid vaja on) 
•  Sünkroonse kommunikatsiooni vahendid, nagu kiirsuhtlus MSNi/Skype’i vahendusel, online-esitlus interaktiivset tahvlit, audiot ja videot kasutades
•  Asünkroonsed koostöövahendid, nagu blogid, vikid, Voicethread, Slideshare, Google docs jne.
 
Stevens leiab, et õpetajad võiksid ohjad oma professionaalse arengu alal enda kätte haarata – näiteks kolleegidevahelisi töötube korraldada, kogukonnas üksteiselt õppida ja õpitut jagada. Ka tehnoloogia kirumise asemel võiks küsida kolleegidelt nõu, kuidas tehnilisi vahendeid ja erinevaid keskkondi õpetamisel mõistlikult kasutada.
Stevensi sõnul hoiavad entusiastlikumad õpetajad end tehnoloogia uuendustega kursis, et paremini õpilasi õppeprotsessi kaasata. See on enda käsile võtmiseks piisavalt oluline põhjus. Muidugi võtab  tehnoloogia kasutama õppimine targal moel palju aega ja energiat. Aga oluline on suhtumise muutumine, ütleb Stevens. Õpilased võivad olla meist targemad infotehnoloogia vallas, kuid nad vajavad õppimisel teel suunamist.

Õpetajad vajavad julgust ja ettevõtlikkust. Ja innustavat kolleegi, kelle uuendusmeelse õpetamise tulemusena õpilased rohkem soovida oskavad ja nii kogu pedagoogide kollektiivi mugavustsoonist väljuma sunnivad.

Õpilane – uue aastatuhande õppija ja oma õpitee leidja 
Redecker toob oma uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“ välja uue aastatuhande õppija profiili – alates 1982. a. sündinud noored, kelle elu lahutamatu osa moodustavad digitaalsed tehnoloogiad. Enamus nende tegevusi on seotud eakaaslastega suhtlemisega, teadmiste juhtimisega, mida vahendavad digiajastu vahendid. Kuigi uue aastatuhande õppija jooni ei pruugi olla kõigil pärast 1982. a. sündinuil (me pole ju kõik täpselt ühesugused), võis siiski esile tuua hulga märksõnu, mis uue ajastu õppureid iseloomustavad ja millega õpetajatel arvestada tasuks:
Märksõnad:
• Õpilaselt-õpilasele suhtlus ja teadmiste jagamine
•  Kõrgelt arenenud oskus teha paljusid erinevaid asju üheaegselt (multitasking)
•  Pidevalt kättesaadav, alati võrgus; kohe on norm – seda oodatakse ka teistelt (mõelgem sellele kontrolltöid parandades) 
•  Heitlik meel, kannatamatus, kiire tüdinemine 
•  Visuaalne kirjaoskus, piltide maailm omasem kui tekstide maailm 
•  Enese väljendamine digimaailmas oluline (kirjutamisoskus aina kõrgemas hinnas (ajaveebid jm), samas ei köida paksu raamatu lugemine kohe üldse)
•  Suhtumine töösse, õppimisse: aktiivselt seotud, loovad; eelistavad õppimist tegevuse kaudu 
•  Riskivõtjad, eksperimenteerijad 
•  Eelistavad töötada teemade kallal, mis neile korda lähevad. Usuvad, et suudavad midagi oma tegudega muuta. Saavutustele orienteeritud 
•  Mõistavad, et oma kõrgete eesmärkide saavutamiseks vajavad head haridust 
•  Võtavad meelsasti osa kogukonna tegevustest, tahavad kaasa aidata 
•  Avatud erinevustele, sotsiaalsed, leiavad kergelt internetist uusi tuttavaid (jagavad meelsasti ka liiga isiklikku infot)
•  Neile pole oluline, et tunneks grupi liiget isiklikult, tahavad lihtsalt suhelda
•  Loomuomaselt eelistavad meeskonnas õppimist. Õpilaselt õppimine tavapärane, sageli kaasõpilane autoriteetsem kui õpetaja.  

Alates 1982. a. sündinute hulgas on ka juba kooli õpetajatööle jõudnud noori, kelle jaoks eelpool loetletu samuti normiks on. Kuna nendele on koostöö ja jagamine tavaline, võiksid enne 80. aastaid sündinud kolleegid neilt sotsiaalse meedia kasutuse jms asjus nõu küsima minna, neilt õppida. Nad tahavad kindlasti oma teadmisi jagada.

Seejärel võiks uurida Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu 2010.-2011. õppeaastal pakutavat. Konkursid õpilastele ja õpilastele eeldavad koostööd, ka e-kursused ja õppimisüritused lähtuvad veeb 2.0 ideoloogiast ning suunavad üheskoos ja üksteiselt õppima, aktiivselt sisu looma. Erinevad autorid kirjutavad neljal veerandil oma muutumisest õppijana, projektitöö/meeskonnatöö hindamisvõimalustest, üksteisele korraldatavatest töötubadest ja paljust muust.

Lisainfo Koolielu veerandite kohta: http://koolielu.ee/pg/info/readnews/48221

Allikad:
Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat 
Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe (Autor: Christine Redecker)
Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe (Autorid: Christine Redecker, Kirsti Ala-Mutka ja Yves Punie) 
How can teachers deal with technology overload? Vance Stevens 
E-õppe termineid  

Lisainfo:
Pidevalt uuenev Haridustehnoloogia käsiraamat

Kristi Kasper-Semidor, Koolielu toimetaja
Lisatud 5. oktoobril 2010