„Tänavuse valikuga teeb rahvusülikool iseennast suuremaks, me avardame taas kord rahvusmõtte mõttelaiust, selle mõiste tegelikku tähendusvälja,“ rääkis rektor Toomas Asser rahvusülikooli aastapäeva videotervituses. Rektori sõnul on Lea Tormise kandidatuuri ülesseadjad tabavalt öelnud, et tema lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.

Tormise teatriloolase ja -pedagoogitöö on kestnud üle 60 aasta. Eestis pole ainsatki teatriinimest ega ilmselt ka mitte teatrivaatajat, kelleni poleks tema mõju mingil viisil ulatunud, olgu siis loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatatud või toetatud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu.

Teater kui kunstiala on loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib praeguses hetkes ja tähenduse loob sellesama hetke vaataja. Nõnda räägibki teatrilugu ühiskonnast, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. „Teater omas ajas!“, rõhutab Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit. 

Kultuuriloolasena oskabki Tormis olla nüüdisteatri suhtes empaatilisel positsioonil, kuid teisalt esile tuua ka protsessi järjepidevust ning teatri laiemat kultuurilist ja ühiskondlikku konteksti. 1992. aastal, kui avanes võimalus luua Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala, pakkus Lea Tormis sellel teekonnal autoriteetset ja toimekat tuge, olles seeläbi ka ise teatri järjepidevuse looja. 

Lea Tormis on õppinud Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetanud Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja sealsamas ka aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater“). Ligi 30 aastat töötas Tormis Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis ning 1961. aastal asus ta tööle ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli teatriajaloo õppejõuna. 1996. aastal sai temast seal professor ja 2003. aastal emeriitprofessor. 

Tormis on kirjutanud mitu monograafiat, näiteks „Eesti balletist“ (1967), „Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus“ (1978), ja dokumendikogumiku „Anton Hansen Tammsaare, Voldemar Panso „Inimene ja jumal“ 1962“ (1988). Lisaks juhtis ta ka uurimist monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985“ koostamisel. Aastast 1953 on Tormis avaldanud teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid, koostanud ja toimetanud teatriraamatuid, olnud kodu- ja välismaiste teatmeteoste kaastööde autor. Lisaks on ta teinud teatrisaateid televisioonis ja raadios ning osaleb siiani aktiivselt raadiosaates „Teatrivaht“.  

Tormis on pälvinud arvukaid auhindu ja -nimetusi. Talle on antud Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi orden (2001) ja Eesti riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010).

Lea Tormise kandidatuuri esitanute sõnul on ta rahvuskultuuri kandjana suur eeskuju, naine, kelles on imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ja tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatundja ja väsimatu valgustaja, avar humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija. 

Rahvusmõtte auhinnaga tunnustatakse isikut, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja Eesti riiklikku eneseteadvust. Tartu Ülikool on Rahvusmõtte auhinda välja andnud 17 korda. Laureaat saab Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo“ sarja 50 köidet ja klaasikunstnik Tiina Sarapu klaastaiese.

Allikas ja foto: TÜ pressiteade