Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi
Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess, seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele ning  professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism, postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse ja sotsiaalsusega.

Pedagoogika sotsiaalsus
Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”. Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased talle palli ka ei anna.

Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod, kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.

Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte, multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi, mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool peabki olema traditsiooniline.

Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W. Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:


Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest pedagoogikast, kas  see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib keelduda eneserefleksioonist.

Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda seda virtuaalis. On see tõsi?

VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.

Reet Valgmaa
Koolielu
Lisatud 16. novembril 2010