Õppimine on huvitav protsess. Kõik ümberringi õpivad, kuid väga vähesed suudavad seda lahti mõtestada või veelgi vähem selle tulemusi kasutada. Teadusliku määratluse järgi on „õppimine eluaegne ja elu rikastav protsess, mille eesmärgiks on inimese pidev personaalne, professionaalne ning sotsiaalne areng suurendamaks nii üksikisiku kui kogu ühiskonna heaolu”.

Iseenesest on õppimine paratamatu tegevus. Oma mäslevas elukeerisises omandab inimene pidevalt uusi teadmisi-kogemusi. Õppimine ei tähenda ju tingimata seda, et keegi seisab oma valmis tarkustega sinu ees ja õpetab. Ka lihtne sõrme lõikamine söögi tegemisel on õppimine, õppimine, mille najal ehk järgmisel korral enam vereohvrit ei tooda. Õppimine toimub isegi üksikul saarel, kus olete konkreetselt ainult teie. Nagu Robinson Crusoe õpite ellu äämiseks rakendama oma teadmisi. Ja milline motivatsioon see on... Tavalistes tingimustes on sellist tunduvalt raskem saavutada.

Õppimine ei ole pelgalt koolipingis istumine, mida me kõik oleme omal nahal tunda saanud. Tavapärane koolis õppimine on jäljendamine kindlate reeglite järgi. Laps õpib eelkõige hinnete jaoks. Hinnetest sõltub ju igasugune heaolu nii koolis kui kodus. Ja hea hinde toob see, kui oskad vastata seda, milles õpetaja tunneb ära iseennast – ehk siis sõnasõnalt õpitu veatu esitamine. Õpitu reprodutseerimisele ei pöörata üldiselt mingit olulist tähelepanu. Siinkohal on omajagu süüdi nii meie ülekoormatud ainekava kui ka suutmatus (või tahtmatus) teadmisi erinevate õppeainete vahel integreerida. Lisaks kõigele eelnevale on kool veel ka kasvatusasutus. Ühiskonna ootusena peavad igakülgsest praakmaterjalist valmima ühiskonnakõlbulikud indiviidid. Selge see, et kahte suunda korraga hästi jälgida ei suudeta.

Vastupidiselt madalamate koolijärkude sunduslikule õhkkonnale valitseb ülikoolis vabadus. Vabadus, mis tekitab pea kõigis sinna sattujates vasika ja uue värava sündroomi. Mudel - ise planeerid, ise teed, ise vastutad - nagu toimiks, kuid suures eufoorias (ähakse vaid esimest lüli, samas kui teised mittevajalikena lükkuvad kuskile määramatusse kaugusesse. Samas ei jäta see määramatus end kindlasti mitte kätte maksmata. Ja tegelikult ei erine keskmine inimene kuigi palju sellest üliõpilasest, sest paljudel puudub võime ja tahe ise toime tulla ning oma tegevust ise juhtida. Inimlikult on  see muidugi arusaadav, sest reeglid-juhised vähendavad vastutust ja vastutus on juba olemuselt stressi tekitav ning halb.

Tänapäeva inimese puhul aga on enda ja oma tegevuse juhtimine äärmiselt oluline. IIma enesejuhtimiseta ei saa olla õppimist. Sellist õppimist, millest tõesti ka kasu tõuseks, toimuks mingi muutus. Nii nagu adragoogid ütlevad: „õppimisega kaasneb inimese käitumise muutumine ja isiksuse olemuse kvalitatiivne teisenemine”. Esiteks peab õppija aru saama milleks ta õpib ning teiseks, kuidas ta soovituni kõige tulusamalt võiks jõuda. Ja siin ei ole mingeid vabandusi. Igal inimesel on see protsess individuaalne, kuid kindlasti mitte võimatu. Ei loe isegi vanus mitte! Tihti on inimene just küpses eas võimeline paremini oskusi omandama, kuna tal on eelnevate aastate jooksul läinud korda oma sisemine isiksus ja selle omapärad avastada. Ja alati on võimalik areneda. Lõppu ei tule ei inimese teadmiste arendamisel ega ka teadmistel. Nii et kuni elupäevi, nii kaua me ka õpime.
Kui vaadata olukorda füüsika seisukohalt, siis on isegi taandarenedes võimalik midagi õppida.

Olulisim on õppija jaoks uskumus oma ideede õigsusse ja vajalikkusse. Siis kaovad teelt ka kõikvõimalikud takistused. Siia sobivad William James Duranti sõnad: „Õppimisega omandatud haridus on oma olemuselt rumaluse jätkuv avastamine”.

Alo Särg, Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi kvaliteedijuht-õpetaja
Lisatud 26. novembril 2010