Rollimängu olemus
Rollimäng kasvab välja esemelisest mängust. Mõlemat iseloomustab mänguasjade kasutamine lähtuvalt lelude funktsioonist. Kuid rollimängus on laps samal ajal astunud ka täiskavanute maailma, st tegutseb konkreetse täiskasvanu rollist lähtuvalt. Ta on arst, kes annab haigele rohtu, politseinik, kes ajab pätti taga, ema, kes lohutab oma haiget saanud last jne. Seega on rollimäng praktiline tegevus, milles laps kajastab lähedaste täiskasvanute maailma: toiminguid ning suurte inimeste omavahelisi suhteid. Laps püüab toimetada ja suhelda teiste mängus osalejatega nii, nagu teeb seda talle eeskujuks olev suur inimene. Tegemist pole reaalse elu lihtsa kopeerimisega. Ümbritsevast keskkonnast saadud teave on oluliselt mõjutatud lapse senisest elukogemusest, olemasolevatest teadmistest ja kujutlustest maailmast ning omandatud suhtumistest sellesse. Kõik see omakorda sõltub jällegi lapse kasvukeskkonnast.

Seega võime tõdeda, et laste rollimäng on üks sotsiaalsemaid nähtusi lapse maailmas – sõltub otseselt last ümbritsevast keskkonnast, eriti aga seal tegutsevatest täiskasvanutest. Kui muutub sotsiaalne keskkond (näiteks kolib pere linnast maale elama, vanemaid tabab valusalt töökaotus vm.), reageerib mõne aja möödudes sellele kindlasti ka antud pere laste rollimäng, sest laps saab oma mängudes kajastada valdavalt seda, mida ta vahetult näeb ja kogeb.

Rollimängu tähtsus
Rollimäng on universaalne lapse üldarengu mõjutaja alates neljandast eluaastast kuni kooliminekuni ja isegi kauem. Mäng mõjutab lapse kõiki arenguaspekte, eriti aga tajusid, mõtlemist, kõnet ja sotsiaalset käitumist. Praktiline tegevus reaalsete esemete koopiatega – mänguasjadega – pakub rikkalikult võimalusi esemete erinevate tunnuste märkamiseks ja eristamiseks, nõuab lapselt probleemsete olukordade lahendamist. Kõik see avaldab positiivset mõju lapse vaimsele arengule.
 
Rollimängudes areneb ka laste kõne. Kuni neljanda eluaastani areneb lapse suhtlusoskus tänu tema lähedastele täiskasvanutele. Väikelapseeas toimub see lapse ja vanema sisulises koostegevuses ja suhtlemises. Seega, emad-isad, kes leiavad aega istuda oma lapsega vaibale, tõsta koos klotse autole, sõidutada neid vaiba teise serva, seal koos karumõmmile maja ehitada ning seda kõike kõnega saata, annavad parima oma lapse arengu toetamiseks. Nimetatud baasile saab toetuda suhtlusoskuse teise liini – suhtlemine eakaaslastega – teke ja areng. Suurepäraseid hetki nimetatud suuna edasiseks arenguks pakub jällegi rollimäng.

Erinevalt teistest praktilistest tegevustest on rollimäng valdavalt kollektiivne tegevus. On mõistetav, et tulevases mängus osalejate elukogemused ning nägemus järgnevast mängust erinevad. Koosmäng eeldabki asjade selgeks rääkimist ja kokkulepete sõlmimist. Vajalik on jõuda mitmete ühiste otsusteni. Näiteks, mida me täna mängime (arsti, kodu), millist süžeeliini pidi mäng kulgeb (arst tuleb kutsuda koju haige lapse juurde; juhtus avarii ja kohale kihutab kiirabibrigaad) ja loomulikult kõige tähtsam – kes on kes (rollide jaotamine). Ühistele otsustele jõudmine on sageli vaevarikas isegi elukogenud täiskasvanutele. Seega on üsna mõistetav, et lapsed satuvad siin sageli konfliktidesse ja puhkevad ka inetud riiud. Lastel lihtsalt napib oskusi oma nägemust tulevasest mängust teistele arusaadavalt selgitada, omi seisukohti kaitsta ja, mis eriti raske -, osadest oma soovidest taganeda. Samas on soov koos mängida suur ning selle nimel ollakse valmis ka pingutama, mis omakorda garanteerib suhtlemisoskuse arengu eakaaslastega. Kõige selle juures ei saa jätta mainimata, et taoline koosmängu ettevalmistav etapp loob tugeva vundamendi ka meeskonnatööoskuse kujunemisele.

Rollimängu ja kõne vahelisi seoseid kirjeldades ei saa mööda minna veel ühest omapärasest nähtusest. Kuna rollimängus võtavad lapsed endale täiskasvanu rollid, siis suhted, mis mängijate vahel tekivad, ei ole enam lastevahelised, vaid lapsed kajastavad kogetu põhjal ja omal moel täiskasvanutevahelisi suhteid. Nii küsitleb arst tema poole pöördunud patsienti ja annab talle nõu, müüja tahab teada, mida ostja soovib osta jne. Seega ei suhtle lapsed koosmängu ajal kui eakaaslased, vaid kui täiskasvanud inimesed. Ainult rollimäng pakub lastele välja võimaluse harjutada suhtlemisoskust kauge tuleviku tarvis. Praegu ei tea veel keegi, kes lapsest tulevikus saab. Küll aga teame seda, et inimeste seas elamiseks on vajalik hästiarenenud suhtlemisoskus.

Laste sotsiaalsete oskuste seas omab tähelepanuväärset kohta võime oma vahetuid soove pidurdada, midagi tegemata jätta ning tegevuse järjekorda oodata. Universaalset tuge nimetatud oskuste arengule pakub taas rollimäng. Kui laps on võtnud täiskasvanu rolli, püüab ta selle rolli esindajat igakülgselt matkida. Olles ise lapsena veel vahetute soovide kütkes, mis nõuavad kohest realiseerimist, on sama laps mängus rolli täites olukorras, kus lapsena käitumine pole kohane. Nii tahaks väike Kristiina mängimise ajal tormata vaatama, mis asi seal õues sellist häält teeb, kuid ta teab, et arst operatsiooni pooleli ei jäta. Kaarel aga vihastab mängukaaslase peale ja parema meelega ta sakutaks teda, kuid ta on veendunud, et politseinik nii ei käitu. Lapsed pingutavad mängusituatsioonis vabatahtlikult selle nimel, et olla ja tegutseda nagu suured inimesed, allutades samal ajal omi vahetuid soove tahtele. Nii muutub lapse sotsiaalne käitumine mängu mõjul vähemspontaansemaks ja teadlikumaks. 

Eelöeldut silmas pidades on rollimängu mõju lapse üldisele arengule raske ülehinnata. Seega ei saa nõustuda nende täiskasvanutega, kes peavad lapse mängu lihtsaks ajaviitmiseks ning panustavad pigem lapsele tähtede ja numbrite õpetamisse. Nii võib laps omandada suhteliselt varakult lugemise tehnilised oskused, kuid kängu jääb isiksuse areng. Puudujäägid avalduvad ilmekalt lapse igapäevases käitumises. Harilikult on tegemist lapsega, kellel on väljakujunemata empaatiavõime alused, napib oskusi sotsiaalsete kontaktide loomiseks ja nende hoidmiseks, raskendatud on vahetute soovide pidurdamine jm. Neid puudujääke on aga hilisemas elus väga raske korvata. Mõtet võib avaldada ka täiskasvanute maailmast lähtuvalt: kõik inimesed, kel esineb märgatavaid sotsiaalse käitumise probleeme, on oma lapsepõlves kas vähe või üldsegi mitte mänginud.

Rollimängu areng
Rollimäng on arenev nähtus, mis kasvab välja kolmeaastaste esemelisest mängust ja jõuab oma kõrgema astmeni vahetult koolieelses eas. Uurijad on teinud kindlaks, et väikelapsed on erakordselt suured matkijad. Eelkõige jäljendavad nad lähedaste täiskasvanute toiminguid. Seega on kuni kolmeaastase lapse peamiseks arengu allikaks ema-isa tööde ja tegemiste vaatlus ja selle praktiline proovimine. Kui laps astub rollimängu, sooritab ta samu toiminguid, kuid teeb seda võetud rolli vahendusel. Igal juhul kajastavad nooremad mängijad rollimängus valdavalt täiskasvanute maailmale omaseid toiminguid. Esialgu on neid vähe ja seetõttu olemasolevaid korratakse. Nii annab laps lusikaga putru nukule, karule, pistab lusika suhu ka emmele ja endale. Järk-järgult toimingute arv kasvab ja nende iseloom muutub. Nii tõstab laps lusikaga putru potist taldrikule ja alles seejärel asub kedagi toitma. Lisaks pakub ta ka tassist juua. Lõpuks tõstab ta karumõmmi kärusse ja läheb temaga jalutama.  

Suurem hüpe rollimängu arengus toimub kuuendal eluaastal, kui toimingud järk-järgult taanduvad ja domineerima hakkab rollide vaheliste suhete kajastamine. Esiplaanile kerkib rollikõne. Lapsed peegeldavad suurepäraselt täiskasvanute sõnavara, fraase, väljendeid, intonatsiooni jm.
Mänguoskuste kasv pikendab reeglina ka laste mängu kestust. Kui 3–4-a. lapsed mängivad ühte mängu keskmiselt 10–15 minutit, siis 6-8-a. laste mäng võib kesta tunde, sobivatel tingimustel isegi päevi.

Mänguoskuste vähenemine
Kuna rollimäng on sotsiaalne nähtus, siis ei kujune ta iseenesest, vaid vajab õpetamist. Õpetamine võib toimuda kahel viisil: kas stiihiliselt või sihipärase, planeeritud õpetamise tulemusel. Ajast aega on mänguoskused lastelt lastele edasi kandunud valdavalt stiihiliselt. Vanemad lapsed, kel on reeglina kõrgemad mänguoskused, on erinevatel põhjustel kutsunud endaga koosmängu ka nooremaid ja mängida mitteoskavaid lapsi. Loomulikult on nende poolt täidetavad rollid väheaktiivsed (näit. raske haige), kuid mängus osalemine annab ka sellele lapsele võimaluse mõista mängusituatsiooni tinglikkust, selle seost reaalse eluga jm. Seega on ajast-aega mänguoskusi lastelt lastele edastatud mängivate laste kampades.

Kahjuks tuleb tõdeda, et kaasajal on sotsiaalsed tingimused mänguoskuste edastamiseks oluliselt muutunud. Peredes on vähe ühte mängupõlvkonda sattuvaid lapsi, suurlinnade lasteaedades käivad lapsed on rühmadesse jaotatud reeglina vanuse järgi, pärast lasteaeda viiakse lapsed kas kaubanduskeskustesse või koju, mille tõttu me ei näe majade ümber mängivaid lapsi, mis oli varem tavaline.

Veelgi suuremad muutused on teinud läbi kodud. Kodumasinate võidukäik on oluliselt vähendanud praktiliste kodutööde osa. Muutunud on ka peresiseste suhete iseloom, mille tõttu on lühenenud lastele pühendatud kvaliteetaeg. Nii on lastel järjest vähem vahetut matkimisainest. Tekkinud tühimikud täidetakse paraku meedia kaudu saadava teabega, mida väikesed lapsed pole sageli võimelised „seedima“. Seetõttu ei kõla ehmatavana lasteaiaõpetajate ja teiste lastega igapäevaselt kokkupuutuvate inimeste mõtteavaldused, et meie laste mänguoskused on vähenenud ja mängivate laste mängude sisud oluliselt muutunud, st domineerima on hakanud vahendatud (meedia kaudu saadud) info edastamine laste mängudes.

Mida teha?
On mõistetav, et ühiskond on viimastel aastakümnetel teinud läbi väga tormilise arengu, mida iseloomustavad suured muutused nii asjade maailmas kui ka inimsuhetes. Paraku pole meil olnud mahti muudatuste põhjuste ning neile järgnevate tagajärgede vaheliste seoste lahti mõtestamiseks ja analüüsimiseks. Igasugune muutus tundub olevat vaid positiivne ja seega igati aktsepteeritav. Ometi oleme jõudnud ajajärku, mida iseloomustab probleemse käitumisega laste ja noorukite arvu järsk kasv. Ühiskond on mõningal määral probleemi juba tunnistanud ja asunud ka lahendusi otsima.

Paraku tegeldakse antud ajal veel valdavalt tagajärgede pehmendamisega, vähem keskendutakse põhjuste väljaselgitamisele ning nendega tegelemisele. Põhjusi ei maksaks otsida ainult koolist, vaid hoopis koolieelsest east, kus lastevanematel on midagi jäänud tegemata (vähene koostegevus ja suhtlemine oma lapsega), midagi on tehtud liiga palju (oma lapses imelapse nägemine) jm., mille tagajärjel kohtame tänapäeval juba 4–5-a. laste rühmades väljakujunenud käitumissündroomidega lapsi.

Tulles tagasi rollimängu juurde, ei saa jätta rõhutamata juba eespool mainitud seoseid laste rollimänguoskuse ja sotsiaalse käitumisoskuse vahel. Mida kesisemad mänguoskused, seda viletsam on reeglina ka nenda ülalpidamine teiste inimeste seas. Mäng pole lihtne ajaviitmine, vaid tõsine tegevus, mis kõige muu kõrval kindlustab sotsiaalsete oskuste omandamise. Seega peaksid lapsed ka kaasajal mängima õppima. Kuna stiihiline mänguoskuste edasikandumine on pidurdunud, tuleks enam panustada teadlikku ja sihipärasesse mänguõpetusse. Viimane eeldab nelja tingimuse täitmist.

Lapsel peaks olema mängimiseks piisavalt aega, koht mängimiseks e. oma mängunurk, sobivad mänguasjad ning keegi, kes teda mängima õpetab. Ajapuudust väikesel lapsel olla ei tohiks. Eakohased mänguoskused peaksid tagama ka selle, et laps veedab oluliselt vähem aega arvuti taga ja televiisori ees. Ka mängunurga tarvis leidub tänapäeva kodudes ruumi küllaga. On ju paljudel lastel juba väikesest peale kasutada oma isiklik tuba. Viimane asjaolu võib lapse vajadusi aga hoopis eirata.

Ehkki laps vajab mängimiseks ainult talle kuuluvat ruumi, vajab ta samal ajal ka oma vanemate lähedalolekut. Seetõttu on parim variant see, kui laps saab kas sirmiga, riiuli vm abil oma mänguterritooriumi eraldada toas, kus veedavad aega ka talle kallid inimesed. Lapse mängunurgas peaks olema ka koht leludele. Vanemad arvavad sageli, et mida rohkem mänguasju lapsele muretseda, seda paremini laps mängib ja ka nemad on olnud head lapsevanemad. Tegelikkuses see nii pole.

Mänguasjade suur hulk (ja sageli ka sobimatus) vaid hajutavad laste tähelepanu ning iseenesest mänguoskust ei taga. Meie tänapäeva lastel ei ole vähe mänguasju – pigem vastupidi, kuid neil on vähe oskusi nende kasutamiseks. Väike laps ei ole suuteline iseseisvalt avastama, mida ühe või teise asjaga teha saab ja seetõttu jääbki tema tegutsemine leludega lühiajaliseks ning on oma olemuselt esemetega manipuleerimine või lihtsate ja korduvate ühetaoliste toimingute sooritamine. Mida ühe või teise mänguasjaga teha saab, selle peavad talle suurema elukogemusega inimesed ette näitama.

Unustada ei tohiks ka nn. mänguliste asendajate rolli. Vanasti, kui mänguasju oli oluliselt vähem, leidsid lapsed ümbritsevast keskkonnast puuduvale asjale sarnase eseme, nimetasid selle ümber ja kasutasid mängus juba täiesti uues funktsioonis. Nii kasutati kraadiklaasi asemel pliiatsit, kulpi asendas ehitusklots jne. Selliseid esemeid ongi mängulisteks asendajateks nimetatud. Asendajate kasutamine pole loomulikult omaette eesmärk, kuid tuleb rõhutada, et see mõjutab oluliselt lapse vaimset arengut. Seega, mida rohkem mänguasju, mida täiuslikumad need on, seda viletsam on reeglina nendega mängivate laste mäng. Kui aga kõike pole käepärast, peab laps nuputama, kuidas probleemi lahendada ja kõige muu kõrval areneb ka tema vaim ning loovus.

Ja lõpuks mõned mõtted ka mänguoskuste kujundamiseks.
Sihipärane mänguõpetus peaks algama väikelapseeas, kui laps on eelnevalt omandanud elementaarsed eneseteenindusoskused. Ta peaks suutma iseseisvalt lusikaga süüa ja tassist juua, st teab lusika ja tassi funktsiooni. Alles nüüd saab hakata kujundama samu toiminguid mänguasjade abil. Esialgu mängib leludega täiskasvanu, st. esitab lapsele konkreetse toimingu näidise ja kutsub lapse seejärel koostegevusse. Näiteks olgu esimeseks toiminguks kellegi toitmine. Laps jälgib täiskasvanut ja üritab seejärel teda jäljendada. Samas tuleb rõhutada, et ehkki esialgu on õpetuses esiplaanil toimingute kujundamine, eeldab mänguõpetus algusest peale ka mängusituatsiooni loomist ja täiskasvanupoolse rollinäidise andmist. Seega on täiskasvanu ülesanne enne toimingu ettenäitamist luua olukord, kus kedagi on vaja toita (näiteks leitakse „nuttev“ nukk, kel on kõht tühi) ning järgneva toimingu sooritamise ajal mängib täiskasvanu nuku lapse jaoks elavaks. Lihtsalt öeldes, ta suhtleb nukuga kui elava lapsega. On väga oluline, et laps tunnetaks täiskasvanu suhtumist nukku, kui lapse asendajasse mängus. Sama kehtib loommänguasjadele – ka need tuleb laste tarvis elavaks mängida.

Seega on mänguõpetus esimestest sammudest alates lahutamatu mängusituatsioonist ja seal täidetavatest rollidest. Järk-järgult omandab laps koosmängus täiskasvanuga rea mängulisi toiminguid, mis kajastavad kellegi konkreetse täiskasvanu reaalseid tegevusakte. Reeglina on need ema või isa kodused toimingud, mida laps ka reaalses elus iga päev kogeb. Kui mängulisi toiminguid on juba piisavalt, tuleks pöörata tähelepanu ka nende loogilisele järjestusele. Selleks kasutatakse viitamist reaaalsele elule: “Mida emme kõigepealt teeb? Kas ta peseb pesu või triigib? Pesu on must, tuleb puhtaks pesta. Nüüd emme triigib puhast pesu.“ Edasi liigutakse mänguõpetuses suunas, mis tagaks lapsepoolse rolli võtmise ja selles tegutsemise.

Laps peab suutma ennast kellegi täiskasvanuga samastada. Seetõttu on tähtis, et rollist lähtuva tegutsemise algetapil täiskasvanu jagaks lapsele selgitusi ning ütleks, kelle moodi laps tegutseb, st. kes ta nüüd on. Seega tuleb lapsele tutvustada seost tema enda ja rolli vahel, mida laps täidab. Lisaks jätkab täiskasvanu omapoolse näidise esitamist. Seda on kõige otstarbekam teha nukuga mängides. Mudilane, kes näeb täiskasvanu tegutsemist ja suhtlemist nuku kui elava lapsega, mõistab paremini rollidele omaseid toiminguid ning nende mõttelist seost. Nii hakkab kolmeaastane laps võtma peagi talle lähedase inimese rolli ja ennast selles rollis ka nimetama („Mina olen emme“). Ta suudab sooritada antud rollile omaseid toiminguid ja isegi nende ahelaid ning kasutada lihtsat rollikõnet.

Nüüd on aeg hakata tutvustama lapsele temast kaugemalseisvate täiskasvanute rolle. Selleks, et mänguoskused laieneksid, tuleks lapsele lähemalt tutvustada konkreetseid eluvaldkondi, millesse ta sageli satub. Käib ju laps koos vanematega kaupluses ja näeb seal tegutsevaid müüjaid, satub aeg-ajalt arsti juurde, külastab juuksurit jne. Laps peab saama võimalikult täpse ettekujutuse sellest, mis elukutse esindajaga on tegemist, millised on tema põhitoimingud, missuguseid abivahendeid/tööriistu ta kasutab, kuidas ta inimestega suhtleb ning millist kasu saavad tema tegevusest teised inimesed.

Taoliste üldisema tähendusega rollide omandamisele aitab kaasa jällegi lapse ja täiskasvanu koosmäng, kus täiskasvanu võtab endale esialgu nn juhtrolli. Olles näiteks arst, annab täiskasvanu lapsele ühe võimaliku antud rolli näidise. Ja mitte ainult. Nimelt suunab ta oma rolli abil ka last mängus rolli (haige) võtma ja täitma. Arst küsitleb haiget, palub tal midagi teha jne. Kuna arste on erinevaid, tuleks igas järjekordses koosmängus anda lapsele võimalikult erinev rollinäidis. Lõpuks saabub aeg, kus laps on valmis ise arstirolli täitma. Esialgu kohmetut tohtrit „abistab“ haige, kelle rollis esineb täiskasvanu. Kui kõik on kulgenud ootuspäraselt, on laps siitpeale suuteline astuma koosmängu ka eakaaslastega, mis viib lapse arusaamisele, et ta peab olema teistele mõistetav ja et tegevusi tuleb partneritega kooskõlastada. Samas rõhutatakse, et soov ema või isaga mängida püsib ja mängida oskavad lapsed „nuiavad“ õhtuti vanematelt, et nad nendega mängiksid.

Lisaks koosmängule saavad täiskasvanud mõjutada laste mänguoskuste arengut ka edaspidi, täiendades ja täpsustades laste teadmisi ümbritsevast elust. Lisaks teatud eluvaldkondade otsesele tutvustamisele, on kasulik lapsele ette lugeda. Just raamatute kaudu avaneb lapsele fantaasiamaailm, mis tema olemasolevaid kujutlusi värvikamaks ja elavamaks muudab. Vajalik on ka meediavahendusel tuleva info põhjal vestlemine, mis nähtut selgitab ja lahti mõtestada aitab. Vastasel juhul võib lapse iidoliks ja mängudes kajastatavaks tegelaseks muutuda hoopis negatiivne kangelane.

Kokkuvõtteks
Rollimäng on praktiline tegevus, milles lapsed ainult neile omasel moel täiskasvanute maailma modelleerivad. Saadud oskused on universaalsed ja toetavad last kogu tema hilisema elu vältel. Samas ei kujune mänguoskused iseeneset, vaid õpetamise tulemusel. Kui lapsel puuduvad kaaslased, kes teda mängumaailma aitaksid ja seal tegutsema õpetaksid, siis peavad tema lähedased täiskasvanud mänguoskuse nimel pingutama.

Kasutatud kirjandus
1. Kallila, M. Enkeliprinsessa ja itsari liukumäessa. Leikkikultuuri ja yhteiskunnan muutos. Helsinki: Gaudeamus, 1999.
2. Kuusik, Ü. Arenguhälvetega koolieelikute mäng, joonistamine ja kõnetegevus. Magistritöö. Tartu. TÜ, 2004.
3. Kuusik, Ü. Rollimäng koolieelses eas. Haridus 1 – 2, 2006. Lk. 40 – 42.
4. Михайленко Н. Я., Короткова H. A. Как играть с ребенком. Mосква, 2001. 
5. Эльконин Д. Б. Психология игры. Mосква,1978.

Ülle Kuusik
Koolielu
Lisatud 18. jaanuaril 2011