Matemaatika ja mängimine
Devlini sõnul põhineb iga videomäng mingil moel matemaatikal, kuidas seda aga eraldi välja tuua, nii et sellest õppuritel kasu oleks, on omaette küsimus. Miks õpilased armastavad matemaatikat, aga ainult kuni põhikooli alguseni – sest senikaua püütakse neile matemaatikat mängulisemalt õpetada.

Enamik inimesi saab tegelikult terve elu hakkama ilma algebrat või geomeetriat kasutamata, enamus ei vaja sümboolset matemaatikat (ja kui peaks vajama, teeb arvuti nende eest töö ära). Aga kui me tahame maailma paremini mõista, teada, kus elame, kas või seda, kuidas näiteks taksot tellida, valimistel hääletada – selleks peab lugeda oskama, mõistma proportsioone jpm. Elus läbi löömiseks on eelistatud seisus need, kes oskavad paremini maailma lahti mõtestada. Videomängud teevad elu näiliselt lihtsamaks, videomängud võivad kaasa aidata ka näiteks algebrast arusaamisele.

Videomängud on ideaalne meedium igapäevase matemaatika õppimiseks. Videomängudel on järgmised omadused (pedagoogilised põhimõtted), mis võiksid õpetamisviise mõjutada:
videomängude loojad püüavad luua keskkonna, mis näib reaalse maailmana – sest õppekeskkond peab olema võimalikult sarnane olukorrale, kus inimesed tegelikult õpivad; 
videomängu võib mängida piiramatu arv õpilasi, tegevusi võib korrata, kuni õpilane selgeks saab;  mängukeskkond peaks pakkuma õpilasele võimaluse avastada uusi mõisteid ja harjutada uusi tehnikaid oma tempos (õpilaste saavutusi videomängus on muidugi raske reaalses maailmas hinnata);  
kui mängija teeb mängus midagi valesti, peab ta tundma end pisutki halvasti, et järgmisel korral paremini proovida (miks mitte teha õppeprotsessi nauditavaks – kukute läbi, proovite uuesti, sest teate, et kui õnnestub, saate edasi järgmisele tasemele).

Erinevate uuringute järgi veedab väga suur hulk poisse-tüdrukuid pärast kooli oma aega videomängude seltsis (sama kaua, kui hommikupoole kooliseinte vahel). Mängud pakuvad pinget, motiveerivad. Miks mitte muuta igavat teemat mänguks ja tekitada nii õpilastes huvi. Devlin oleks olnud lapsena õnnelik, kui oleks saanud korrutamist mõne mängu abil õppida. Mängud keskenduvad oskustele, mitte matemaatika õpetamisele, matemaatika peale mõtlemine jääb tahaplaanile.

Kuidas mänge õppekavaga siduda?
Seo videomängud õppekavas ettenähtuga – kui räägite klassiruumis uuest teemast, õpite, teete ülesandeid, nagu ikka. Seejärel selgitage õpilastele, kuidas nad saaksid seda teemat õppida mängides. Soovitate õpilasel proovida mõnes mängus jõuda kolmandale tasemele. Kui ta selleni ei jõua, siis aitate, seejärel soovitate jõuda neljandale tasemele. Õppemängude tootjad tahavad luua mänge, mis aitaks õpetajat, mitte ei asendaks neid.

Devlin tõi paar näidet õppimiseks. Näiteks Timez Attack – monstrum tuleb iga hetkega aina lähemale, mängijal tuleb teha kiiresti korrutustehteid, kui arvutab õigesti, saab temast jagu, kui ei… Järgmine tase samas mängus on juba raskemate tehetega. Muidugi, reaalse maailma simulatsioonina ei saa seda võtta, aga lõbus on igal juhul.  Ja veedate tunde, et saada paremaks.
Igasuguse õppimise puhul on kõige kasulikum harjutamine, proovimine – siis ei unune õpitu.

Devlin soovitab uurida järgmisi lehekülgi: http://www.primarygamesarena.com/, http://www.dimensionu.com/math/, http://www.mangahigh.com/en_us/games/algebrameltdown, http://www.mangahigh.com/en_us/games/bidmasblaster;  http://mindresearch.net/.

Mis oleks kõige parem viis klaverimängu õppimiseks, küsis Devlin. Kas see, kui eraõpetaja õpetab lapsele kümne aasta jooksul solfedžot, ja alles siis laseb õpilase klaveri juurde teoreetilisi teadmisi praktilises elus katsetama? Vist mitte. Samas – just nii me õpetame matemaatikat, ütleb Devlin. Me kipume unustama, et õpilastele tuleb näidata, kuidas õpitut reaalset rakendada saaks, kuidas sellest kasu oleks. Matemaatika peab olema päris.

Professori kodulehe leiate http://www.stanford.edu/~kdevlin/, tema raadioesinemised jms, esitlused.
 
Lisalugemist: „Kui matemaatika on midagi enamat“ 

Koolielu
Lisatud 31. jaanuaril 2011