Veebikeskne koostöö on viimastel kümnenditel muutnud maailma mastaape oluliselt, mis varem oli kauge (paljudele ka kättesaamatu), on nüüd kõigi jaoks olemas kui peopesal. Kõige sagedamini kasutatavad vahendid veebipõhises koostöös on ennekõike distantsilt koosolekute läbiviimine (videokonverentsid) ja ühisdokumentide loome. Nende selgeks eeliseks ettevõtluses on ennekõike ressursside kokkuhoid, mis säästetakse nii reisimise kui sellele kuluva aja ja ennekõike tänu sellele päästetud tööaja arvelt. Veebikesksel koostööl on lugematu arv eeliseid, suurimaks miinuseks ilmselt aga silmas-silma kontakti puudumine. Ka hariduses suunatakse tähelepanu aina rohkem veebikesksele koostööle, vahest aga vähem eelnevatel põhjustel ja rohkem koostöö väärtuse enda pärast. Õpetajad ja koolid, sarnaselt ettevõtetele, kasutavad veebipõhist koostööd ilmselt enam dokumendiloomes, paberimajandus kolitakse üle veebi, et asjaajamine oleks lihtsam ja paindlikum. Erinevaid erialaspetsiifikast lähtuvaid õpetajatele loodud koostöövõrgustikke on väga palju, sellel maastikul jääb õpetaja ülesandeks endale sobiv leida. Ülikoolid kasutavad veebikeskses õppes  erinevaid e-õppe keskkondi, nendest populaarseim on Moodle, üldhariduskoolides kasutatakse sarnase e-õppe funktsiooni nimel VIKOt. Rahvusvahelises mastaabis on õpetaja jaoks olulised erinevad andmebaasid, kus õpetajad annavad märku oma koostöövalmidusest ja leiavad võimalusi nii õpetaja- kui õpilasekeskseks koosõppimiseks. Tuntum nendest on eesti õpetajate jaoks ilmselt eTwinningu keskkond, mis soodustab Euroopa-keskset koostööd ning laseb kasutajatel luua laialdaselt erinevaid koostööprojekte. Maailma mastaabis kannavad sama funktsiooni mitmed keskkonnad, näiteks Teachers Connecting, millest ka Koolielu portaalis veidi juttu on olnud. On tuntud vajadust ka sellise Eesti-keskse keskkonna järele, mis võimaldaks teha koostööd Eesti koolide ja õpetaja ja õpilaste vahel, praeguse projektõppe veerandi konkursiteemaks on ka just sellise algatuse toetamine ning mõeldakse ka juba vastava keskkonna loomisele. Õppimise eesmärgil tehakse aga kordades rohkem koostööd mitteametlike meediume kaudu, kui ülalnimetatud kanaleid pidi. Koostöö õpetajate ja õpilaste vahel toimib laialdaselt nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt erinevates sotsiaalsetes võrgustikes, Facebookis, Twitteris, Skype'is, blogides, foorumites, Wikides jne. Paljud õpetajad kasutavad neid kanaleid nii iseenda professionaalse arengu eesmärgil, jagades oma kogemusi teistega läbi selliselt kujuneva e-portfoolio. Sarnase kogemustevahetamise algatust jagab hetkel ka Koolielu portaal läbi õpetajate ajaveebide konkursi. Ka õpilased teevad tihedat koostööd mitteformaalsel viisil, jagades samuti oma kogetut, ennekõike oma suhtumist ja arvamusi läbi erinevate meediumite. Veebipõhine koostöö on tänapäeval elementaarne, seda teevad riigid, ettevõtted, koolid, eraisikud. Hariduses on suureks võiduks nii õpetaja kui õpilase jaoks kogemuste saamine, maailm on lastel peopesal, piirid on avatud.

Kuivõrd teete Teie veebikeskset koostööd ja milliseid vahendeid selleks kasutate? Millised on Teie arvates veebipõhise koostöö plussid ja miinused? Palun rääkige kaasa.