Digidžunglis ringi rännates (rahvakeeli: internetti kasutades) võime kohata tavaeluga sarnaseid võimalusi ja ohtusid. Näiteks suhkrukringli küpsetamist on võimalik samaväärselt õppida nii meisterkondiitriga samas köögis askeldades kui ka YouTube’is kümne erineva meistri õpetusvideoid vaadates.

Nohu ja köha esile kutsuv viiruslik külmetushaigus on üsna sarnane arvuti vallutanud pahavaraga, mis teeb arvuti aeglaseks ja levitab ennast arvuti ning internetiühenduse abil teistele arvutitele. Vargus ja võltsimine reaalses maailmas ning teise inimese essee või pildi e-kirjaga õpetajale saatmine enda loominguna pole samuti just kuigi erinevad tegevused.

Selliseid lõbusaid paralleele võime tõmmata lõputult. Peamine on sealjuures siiski mõista, et meie päris maailm ning digitaalne maailm on tegelikult ühe täringu eri küljed, mida kombineerides saame mängida kaasahaaravaid ja põnevaid mänge.

Kuidas me õpetajatena ka ei püüaks, on reaalsuses raske sammu pidada iga uue populaarsust koguva vidina ja mobiilirakendusega. Eile võis see olla Snapchat või WhatsApp, täna juba Pokémon Go ja homme virtuaalreaalsus, kus õpetaja ilmub õpilase ette näiteks rõõmsa haldja kujul.

Aja jooksul olen aru saanud, et tegelikult polegi vaja iga üksiku uue digihiti välja ilmudes ise kohe seda avastama asuda. Piisab vaid oma õpilaste käest küsimisest ja see tore maailm avaneb iseenesest.
Õpetajana näen, et minu roll pole enam teada ja mõista igat üksikasja või nippi Twitteris või Pokémon Go’s. Pigem ongi nüüd õpetaja ülesanne anda eeskuju ja vihjeid, mis aitavad õpilastel selles digitaalses džunglis ellu jääda ning seeläbi kasvada kodanikeks, kes teavad täpselt, kuidas edukalt ja turvaliselt panna koos toimima digitaalne ning reaalne maailm. Oskus anda õigeid vihjeid ning eeskuju nõuab aga meilt õpetajatena pidevat enesetäiendamist.

Oma õpilaste teekonda digitaalseks kodanikuks kasvamisel jälgides olen märganud, et ikka ja jälle astuvad nad samadesse ämbritesse – ajavad sassi privaatsuse ja turvalisuse ning leiavad, et autoriõigused on vaid nende endi loomingu kaitsmiseks. Mõnikord juhtub ka seda, et digimaailma kaudu oma sõpradega suheldes unustatakse ära, et teisel pool ekraani asub samuti inimene ning seetõttu väljendatakse ennast viisil, mis näost näkku suhtlemisel poleks sugugi tavapärane.

Omaette väärib tähelepanu digitaalne info. Üsna lühikese ajaga inimkonna ajaloos on füüsiliste asjade asemel saanud suure väärtuse info. Digimaailmas on aga lihtne unustada ära info väärtus ja selle kogumisele kulunud inimeste töö ning vaev, kuna internet on toonud need teadmised meieni uskumatu lihtsusega.

Kummalisel kombel olen nii oma õpilastelt kui ka kolleegidelt ikka ja jälle kuulnud tõdemust, et kõik internetis leitav on ju vabalt kasutamiseks mõeldud ning mingit eraldi luba pole vaja, et guugeldades leitud õppematerjal, pilt või muusikapala ise kasutusele võtta. Samas oleme õpetajatena kõik seda meelt, et õpilane sellisel moel teiste tehtud koolitöid meile esitada ei tohi – see on ju plagiaat. Olenevalt olukorrast võib õigus olla kord ühel, kord teisel – teadlikkust ja oskust selliste olukordade hindamiseks on vaja arendada eelkõige meil õpetajatena.

Õpetaja ülesanne digidžunglis ellujäämise õpetamisel on ise mõista ning seeläbi edasi anda digi- ja tavamaailma vahelist piiri ületavaid teadmisi ning tõekspidamisi. Ei tasu ära unustada, et kõige paremini õpetame me oma isikliku eeskuju kaudu. Selleks et osata õpilastele eeskuju anda digimaailmas toimetamisel, peame ise omama piisavaid teadmisi ja kogemusi.

Kindlasti tasub siinkohal igal õpetajal täpsemalt lahti mõtestada, kuidas kirjeldada õpilastele üksikisiku privaatsuse väärtuseid ja liigjagamise võimalikke häid ning halbu mõjusid nii endale kui ka sõpradele.
Nii enda kui ka õpilaste digisuhtluse turvalisuse tagamiseks ja eeskuju andmiseks praktika abil tasub tutvuda internetiturvalisuse põhialustega – (eba)turvaliste veebilehtede tuvastamine, enamlevinud sotsiaalmeediateenuste turvaseadistused, salasõnade turvalisus, kaheastmeline sisselogimine (two-factor authentication), isikuandmete masskogumise tavad.

Igal õpetajal tasub teha tutvust ka Eesti autoriõiguse seadusega (AutÕS) ning maailmas enamlevinud avatud sisulitsentside olemusega – nende väikeste asjade teadmine annab õpetajale kindlustunde ja oskuse vältida tavapäraseid komistuskive, mis autoriõiguste tõlgendamisel tavapäraselt esile tulevad. Ja kui autoriõigustega tutvus tehtud, tasub sama auruga ka avastada, et viitamine polegi nii keeruline, kui seda tihtipeale arvatakse.

Nii lihtne (või keeruline) see digikodanikuks kasvamine (või kasvatamine) ongi. Edasi pole vaja teha muud, kui neid teadmisi arvesse võttes ise olla oma õpilastele eeskujuks ning vajadusel anda õpilastele nõu, kuidas nendest saaks kasvada ägedad digikodanikud. Ei tasu karta ka ise vajadusel õpilastelt nõu küsida – uskuge, nad räägivad hea meelega.

Kõigi eelmainitud teadmiste jagamiseks on Eestis loodud mitmeid kasulikke veebilehti – www.targaltinternetis.ee, www.autor.ee, www.hitsa.ee/teenused/autorioigused. HITSA Tuleviku Õpetaja koolitusprogrammis käsitleb eelkirjeldatud teemasid süviti ja praktiliselt IV moodul "Õpetaja digitaalses ühiskonnas". Moodulit on oodatud läbima kõik digiteemadest huvitatud õpetajad, olenemata soost, vanusest, õpetatavast ainest või eelnevast kokkupuutest digimaailmaga. Jah, mittenutika telefoniga ja trendikaid äppe tundmata võib ka tulla!

Täpsemalt saab vaadata: koolitus.hitsa.ee/course/4

Autor: Marko Puusaar, Tallinna Polütehnikumi õpetaja ja Tuleviku Õpetaja koolitusprogrammi IV mooduli kaasautor

Foto: Kalev Lilleorg