„Inimestel on tänapäeval kiire ja sageli ei olda kübermaailmas kuigi tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Aga sa ei teeks seda füüsilises maailmas. Sa ei lähe õhtul magama, ilma et oleksid oma välisukse lukustanud. Sa ei jätaks suurt teadet oma maja kõrvale, et sa sõidad mõneks päevaks kodust ära ja kedagi pole kodu valvamas! Aga kübermaailmas teeme me seda kogu aeg,“ ütleb Louisiana Osariigi Ülikooli õppejõud ning küberekspert Jeff Moulton, kes sel suvel HITSA eestvedamisel toimunud rahvusvahelise küberkaitse suvekooli raames ka Eestit väisas. „Me peame hakkama mõtlema kübermaailmast samamoodi nagu füüsilisest maailmast.“

Eestis on praegu üks kool, mis õpetab keskkoolinoortele küberkaitse teemasid. Kas Teie meelest peaks see olema laiem praktika, kas peaksime hakkama küberkaitse teemasid juba maast madalast tutvustama?

Jah, ma olen 100% selle poolt, et küberkaitse teemasid juba võimalikult varakult alates lasteaiast tutvustada.

Lasteaia- ja algklassilastele peaks juba õpetama baasteadmisi nn küberhügieenist – ära jaga oma salasõna, ära jaga oma arvutit võõrastega, ära usalda kõiki veebilehti jne. Peatu, mõtle ja siis kliki – see on minu moto. Kui meil on olukord, kus juba 1,5aastased kasutavad tahvelarvuteid ja sülearvuteid, siis neidki tuleb õpetada.

Põhikoolis peaks see olema juba edasijõudnute tasemel. Küberhügieeni kõrval peaks rääkima ka keerulisematest kontseptsioonidest nagu näiteks krüpteerimine. Keskkoolinoortele saab teemat veelgi põhjalikumalt tutvustada – võrgutopoloogia, turvaline võrgu ülesehitus jne.

Kuidas on lood Ameerika Ühendriikides?

Minu teada sellist ühtset üleriigilist õppekava küberkaitse õpetamiseks üldhariduskoolides pole. Aga võiks olla! On kohalikul tasandil loodud algatused ja osariigiti on see erinev. Samas on sellist standardit ka raske luua, sest see valdkond muutub iga päev, mõnikord lausa iga tund! Nii et õpetada saaks eelkõige alustõdesid.

Tänapäeva lapsed sünnivad juba asjade interneti maailma, millest praegused täiskasvanud ei osanud unistadagi. Kas muutunud olud peaks muutma ka seda, kuidas lapsi praegu õpetatakse?

Nii nagu vanemad õpetavad oma lapsi, mida tohib teha ja mida mitte, peaks neid ka digitaalmaailmas käituma õpetama. Asjade internet on ja jääb, nii et sellega peab lihtsalt harjuma. Peab õppima end kaitsma ja piirama ka selle mõju.

Kas peaks siis vähendama oma kodus asjade hulka, mis on internetti ühendatud?

See on valikute küsimus. Peab aru saama, kuidas need asjad töötavad, mis millega ühendatud on, mida sellega ette saab võtta. Enamik inimesi kasutavad neid asju pimesi ega teagi täpselt, millised riskid kaasnevad. Tuleb jälgida ka seda, millistele andmetele nõutakse ligipääsu erinevate rakenduste kasutamisel. Kui näiteks Google’is mingit otsingut tehes tahetakse üks hetk teada, mis on teie täpne asukoht, siis seda infot ei ole tegelikult vaja! Ja need on kõik asjad, mida tuleks õpetada ka lastele.

Aga õpetajad ja lapsevanemad sageli ei tea isegi neid asju…

Õpetajad peavad end harima ja võtma vastutuse. Riigi tasandil tuleks tegelikult luua eraldi õppekava, mis just nende küsimustega tegeleb. Nagu ma ütlesin: algklassides peaks õpetama põhitõdesid, põhikoolis ja keskkoolis juba keerulisemaid kontseptsioone küberkaitsest ja internetist, telekommunikatsioonist, digivahenditest jne.

Intervjueeris e-Õppe Uudiskirja toimetaja Laura Vetik