Ühtlasi saavad koolid end kirja panna kevadistesse loodusõppeprogrammidesse RMK looduskeskustes üle Eesti.

RMK Oandu looduskeskuse juhi Tiina Neljandiku sõnul aitavad metsaviktoriini küsimused loodust ja inimese suhteid loodusega vaadelda mitme kandi pealt. „Viieteistkümnendat korda toimuv viktoriin hoiab seniseid traditsioone, aga lisab ka uusi teemasid ja seoseid õppeainete vahel. Õpitakse lähemalt tundma aasta looma ja lindu, aasta mulda ja orhideed ning esmakordselt tehakse tutvust aasta liblikaga,“ kirjeldas Tiina Neljandik, kelle sõnul on metsaviktoriini küsimustel tihti rohkem kui üks vastus, kuna looduses ongi asjadel enamasti mitu tahku ja lähenemisnurka.

Metsaviktoriin aitab kaasa õpioskuste arendamisele: küsimustest ja juhenditest leiab infot ning viiteid sellele, millistelt internetilehekülgedelt vastuseid otsida. Tiina Neljandiku sõnul on vastamisel igasuguste abimaterjalide kasutamine ja koostöö, nagu grupitööd, küsimuste jagamine ja vastusevariantide ühine arutelu klassis soovitatav.

Eelmisel aastal panid oma loodusteadmised metsaviktoriinis proovile 9495 noort 192 koolist.

Viktoriiniküsimustega saab tutvuda ja oma klass kirja panna aadressil www.loodusegakoos.ee/metsakool/metsaviktoriin. Metsaviktoriin ootab osalejaid 6.-27. aprillini ja tulemused kuulutatakse välja 4. mail viktoriini koduleheküljel. Ka tänavu on vastamiseks välja pandud kaks küsimuste komplekti: 1.-4. klassile ja 5.-12. klassile. Osaletakse klasside kaupa, kuigi iga õpilane vastab iseseisvalt. Selleks saab iga õpilane oma parooli, millega on võimalik viktoriinikeskkonda korduvalt siseneda, vahepeal oma vastuseid salvestada ja siis järgmisele ülesandele lahendust otsida.

Parimatele klassidele ja nende juhendajatele on välja pandud auhinnad. Et internetikeskkonnas häid tulemusi saavutanud klassid saaksid õpitut metsas täiendada, on RMK suurendanud auhinnaprogrammide arvu, mille juurde kuulub ka sõidukompensatsioon.  

Juba viiendat aastat on avatud venekeelne viktoriinikeskkond, et aidata ka vene koolidel kodumaa loodust paremini tundma õppida. Vene koolide õpetajad saavad oma õpilasi registreerida aadressil http://www.loodusegakoos.ee/liesnaia-shkola/liesnaia-viktorina

5. aprillist algas ka RMK traditsiooniline loodusõppeprogrammide kampaania 14 looduskeskuses. Vali programm ja registreeri oma klass aadressil www.loodusegakoos.ee/metsakool  

Allikas: RMK info. Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• RMK kingib lasteaedadele raamatu jõulukuuse otsimisest
• Matkamine aitab lastel õppida eesti keelt ja meeskonnatööd
• Tasuta mobiilirakendus „Horisondi pilveaabits“ sobib hästi õuesõppeks

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare sõnul aitab õpipoisiõppe juurutamine kaasa ettevõtjatele üha suuremaks probleemiks olevale tööjõupuuduse vähenemisele, annab õpipoisiõppe läbinud töötajatele kindlustunde ja parema positsiooni tööjõuturul ning suunab ettevõtted ja kutseõppeasutused tihedamale koostööle.

“Täna on õpipoisiõpe rohkem suurte tööandjate pärusmaa. Kuid selleks, et õpipoisiõpe jõuaks nii-öelda massidesse, peavad sellega kaasa tulema ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kelle võimekused ja oskused on juba väga erinevad. Seepärast ei saa õpipoisiõpe olla peamiselt tööandjate mure, vaid vajalik on riigi abi esmaste barjääride ja takistuste ületamiseks,“ ütles Tamsar.

Konverentsil arutleti Baltikumi koostöö üle õpipoisiõppe kujundamisel. Lätis alustati õpipoisiõppe kui õppevormi arendamisega 2013. aastal. Läti haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna eksperdi Ilze Buligina sõnul on kolme aastaga õppeasutuste ja ettevõtjate koostöös toimunud läbimurre.

“Alustasime õpipoisiõppe kujundamist pilootprojektiga, millega liitusid vabatahtlikkuse alusel kuus kutseõppeasutust, kelle tulemusrikas koostöö ettevõtetega toetas õpipoisiõppe kiiret arengut,” lisas Buligina.

Leedu info- ja kommunikatsiooniteenuste pakkujaid koondav liit INFOBALT alustas õpipoisiõppe arendamist IKT-sektoris 2014. aastal. INFOBALTi innovatsioonijuhi Andrius Pleckaitise sõnul oli selle sammu peamiseks motivatsiooniks tulevaste töötajate professionaalsete oskuste arendamine.

“Peab tunnistama, et alguses me ei olnud veendunud õpipoisiprogrammi vastavuses meie vajadustele, sest enamik IKT-eksperte tuleb kõrgkoolidest. Ometi näitas meie esimene koostööprojekt, et õpipoisile annab selline õppevorm väga hea platvormi oma karjääris edasi liikumiseks,” kommenteeris Pleckaitis.

Kõige olulisemaks õpipoisiõppe toimimise eduteguriks peab Pleckaitis tööandjate kaasamist programmi arengusse, nende ootuste ja võimaluste arvestamist süsteemi väljatöötamisel.

SA Innove töökohapõhise õppe töörühma juht Riina Tallo tõdes, et olemasolev seadusandlus Eestis võimaldab õpipoisiõpet rakendada väga erinevatel viisidel.

“Kõik need erisused aga ei tohiks tekitada rakendajatele segadust, vaid erinevad võimalused peaksid olema võimalikult lihtsalt ja selgelt välja toodud, et iga osapool leiaks vähese vaevaga endale sobiva rakendusviisi. Selle nimel me hetkel töötame,” lisas Tallo.

Konverentsi galerii: https://goo.gl/rcOZKF (Fotod: Maret Kuub)

Konverentsi korraldas SA Innove koostöös Euroopa Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga.

Konverents toimub Erasmus+ projekti „National Authorities for Apprenticeships: Implementing Work Based Learning in Latvia, Lithuania and Estonia (WBL-Balt)“ raames, mille eesmärk on töökohapõhise õppe arendamine ja kolme Balti riigi tõhusam koostöö antud vallas.

Allikas: SA Innove pressiteade. Fotod: Maret Kuub.

Samal teemal:

• Riik kutsub täiskasvanuid tagasi kooli
• Kutseharidus aitab täiskasvanud paremini tööle ja toob parema palga

„Soovime üritusega näidata, et digiteemad on tänapäeval kõikides tegevusvaldkondades ning julgustada noori selle maailmaga tutvuma,“ ütles HITSA juhatuse liige Ene Koitla. „Lapsed tahavad ikka kõike käega katsuda või ise järele proovida. Seepärast valisimegi tehnoloogiapäevale formaadi, mis võimaldab lastel ise aktiivselt osaleda.“

Üritusel osaleb üle 30 Eesti ettevõtja ja organisatsiooni ning tegemist leidub nii lastele kui vanematele. Näiteks saab geeni kiirtestiga kontrollida oma soodumusi, teha endast 3D-mudeli, luua hologrammi ja panna selle peopesal tantsima, näha, kuidas DJ arvutis muusika sünnib, panna end proovile Rakett 69 katsetes, droone lennutada jpm. Kohal on ka Arengufond, kes räägib, millised ametid meid tulevikus ees ootavad.  

Tehnoloogiapäeval saab tutvuda ka noorte poolt loodud digitaalsete töödega, sest ürituse raames toimub HITSA õpilaskonkursi „Maailmariik Eesti“ finaal. Ligi kolmsada finalisti üle kogu Eesti esitlevad oma konkursitöid ning välja selgitatakse võitjad. Finaali pääsenud tööde nimekirja leiab HITSA kodulehelt: http://www.hitsa.ee/uudised-1/konkursi-maailmariik-eesti-finalistid.

HITSA tehnoloogiapäev toimub 23. aprillil kell 10.30-17.00 Tallinnas, Kultuurikatlas. Üritus on tasuta! Päeva juhib Jüri Muttika, kontserdi annab Karl-Erik Taukar. Lisainfo: https://www.facebook.com/events/1547191298913391/.

Samal teemal:

• HITSA digiloovtööde konkursil osaleb üle 500 õpilase
• Õpilastööde konkursi "Maailmariik Eesti" auhinnafond on 9000 eurot

Te olete aktiivne Facebooki kasutaja, vastate seal ka õpetajate küsimustele. Mitu korda olete täna juba oma Facebooki kontot külastanud?
 
Eks ma ikka pean teda hooldama. Arvuti on laual ja ikka piilud vahepeal uudiseid.
Kindlasti ei külasta ma Facebooki iga tund. Aga eks ta natuke sõltuvushaigus on. Mõne asjaga ei tohi hiljaks jääda, ja kui konto annab märku, et sinna on laekunud uued teated, siis tekib kiusatus vaadata rohkem kui oleks mõistlik. Aga see on uudistega üldiselt nii. Ma olin uudisvoost sõltuvuses juba enne Facebooki. Eriti hull oli olukord suvel, kui kõik puhkasid ja poliitikas midagi ei toimunud. Siis käisin Outlookis ja ootasin juba, et keegi suhtleks. Ja online-meediat peab ikka päeva jooksul jälgima, mu mõtted on palju uudiste ja sündmustega seotud.
 
Nii ministri kui poliitikuna te ju peategi uudiste ning sotsiaalmeedias toimuvaga kursis olema?
 
See ei ole tegelikult ametiga seotud. Facebookis on kodanik Ligi, mitte haridusminister Ligi. Kõlab võib-olla pateetiliselt või triviaalselt, aga 24/7 oled sa ikkagi see, kes sa oled. Teatud eluetappidel on mõni teema lihtsalt olulisem, sa oled informeeritum, emotsionaalselt rohkem seotud, siis on postitustel ametist tulenev maik juures. Aga üldiselt ma ei allu soovitustele;  partei, fraktsioon, ministeerium, valitsus – keegi ei saa mulle kunagi öelda, et nüüd kirjuta seda või teist. See ei tule üldse kõne allagi, kui endal sama tahtmine pole. Suhtlusest võib tekkida hea idee, aga kirjutamine on ikkagi suveräänne mõttelend, mis ahistab, 24/7, päriselt ka.
 
Mille põhjal otsustate, mida sotsiaalmeediasse postitada ja mis jätta ütlemata?
 
Selles muidugi paneb amet piirangud peale. Vahel astun selle tõttu tagasi, et keegi omistab mulle mingid oma rikutud mõtted ja seosed, arvestamata, et ma olen inimene, kes on juba üht-teist näinud ja läbi elanud ning fragment, mis satub kuhugi kommentaari, on väga pika kehaga; kommentaaris on ainult üks sõnasaba. Seda ei saa samastada kellelegi öeldud tervikliku mõttega, tegelikult on see pealtkuuldud fraas. Kui inimene suhtleb talle teada inimesega, siis ta ei esita ju iga kord kogu romaani, ta valib välja lõigu või lause. Aga kuna nii ei taheta mõelda, pean ennast rohkem piirama.
 
Postituste puhul pigem ka sõelun tahtmist öelda. Enesetsensuur on kvantiteedi puhul oluline. Sõnumi kaalukus loeb. Liiga kergeid asju, mis hajuvad infotulvas, ma ei postita. Kui ka on eraelulised, tööalased, hingelähedased teemad, siis ikka enne postitust kaalun, kas sel on laiem tähendus, väga kiiresti kirjutamisi tekib ainult juhul, kui on vaja näiteks konkreetsele artiklile vastulause või selgitus esitada.

 
Kas soovitaksite õpetajatel Facebooki rohkem õppetöös kasutada?
 
Ma ei arva, et see peab just Facebook olema. Lugesin, et mõnes koolis on isegi õpetajate ja õpilaste suhtlus Facebookis ära keelatud, ma ei tea küll, mis põhjusel ja mis meetoditega. Aga no mõnes koolis antakse ka nutiseadmed ära, kui klassi minnakse. Nii et kas see peab olema just FB... Me teeme ju e-koolikotti ja informatsiooni otsimise oskus õpilastel on väga hea. Me pakume kättesaadavat tarkust nende nutiseadmetesse teadlikult, kuni alternatiivini välja, et ongi täielikult e-õpe. Ma küll arvan, et inimsuhtlus on motiveerivam ja ühiskonnamudelile vastavam. Ma ei ole see soovitaja, õpetajad teavad paremini. Aga FB on infovahetuseks praktiline.
 
Kas kujutate nüüd veel ette elu ilma Facebookita?
 
Ma arvan, et suhtlust jääb siis väheks. Mulle meeldib vaidlus ja informatsioon, need on seotud, ja lihtsalt lõõp. Ka iseendaga ma mõttes vaidlen ja tore, kui saab vahel asju nähtavalt välja öelda. Enamik mu tööst on ju mõtlemine, kui mõte on tegu, siis...Facebook siiski avardab mingis mõttes maailmapilti, ta ei ole kaugeltki nii kuri nagu netikommentaarid, moraali ja mõistust on rohkem.
 
Facebook vastab hästi minu profiilile selles mõttes, et ma ei püüa meeldida inimestele, kellega ma nõus ei ole. Kes püüavad FB-sõbraks saada, nende hulgas on kaasamõtlejate, sarnaselt mõtlejate protsent ikka kõrgem võrreldes sellega, mis minusugusel poliitikul muidu oleks. Seniks, kuni on nii vaenlasi kui sõpru, on kõik korras.
 
OECD õpetajaameti tippkohtumisel Berliinis toodi Eestit muuhulgas esile riigina, mis on andnud õpetajale väga suure autonoomsuse: siinsetel õpetajatel on OECD riikide seas enim otsustusvabadust õppetöö korraldamisel. Aga kas meie õpetajad oskavad seda vabadust kasutada?
 
Õpetaja professionaalsuse üks oluline punkt on tõepoolest otsustusõigus, mida õpetada, kuidas õpetada, kuidas õpet tagada ehk distsipliin klassis. Selle kohta on meil seaduseelnõu, loodan, et saame selle Riigikokku ikka ka ja heaks kiidetud. See annab õpetajale selgemad pädevused tagada turvalisus ja kord klassis. Turvalisus selles mõttes, et klassis ega koolis ei oleks segavaid asju ega võõraid, segavaid inimesi.
 
Ja ikka distsipliin ka, ei saa olla nii, et õpetaja saadetakse puu taha. Aga see on ikkagi õpetaja professionaalsuse küsimus samuti, seadusesse ei saa kõike sisse kirjutada, mida ta peaks ühes või teises olukorras tegema. Ka koolijuhtide professionaalsus on võtmeteema.
 
Me koolitame õpetajaid intensiivselt, erialane informatsioon on liikvel. Kooli tuleb ehitada nende inimestega, kes meil on. Reeglina on need oma tööle pühendunud, südamega õpetajad.
 
Õpetaja otsustusvabadus õppetöö korraldamisel on seotud uuenenud õpikäsitusega. Mida teie jaoks tähendab uuenenud õpikäsitus?
 
Ei tahaks märksõnu ette lugeda ega defineerida. Üldistatuna on see vanade pedagoogikatõdede meeldetuletamine, ei palju muud. Ega Ameerikat ei ole avastatud, see on pedagoogiline timmimine, ma ei tea, kas julgen seda sõna kasutada.
 
Eesti kool – ma ei häbene seda ütlemast – on paremaid asju, mida me rahvusvahelises mõõtmes oleme teinud, kui mitte isegi kõige parem.  Vaatamata väga headele õpitulemustele on teda väga palju alavääristatud. Jutud sellest, kuidas kool nivelleerib kõiki, kuidas individuaalsusega ei arvestata ja lapsed on õnnetud... Kui nii kogu aeg rääkida, tekivadki rumalad alternatiivid, ja see on juba risk mõõdetavatele tulemustele.
 
Meil ja Soomes on kaks asja peaaegu maailma parimad – testitulemused ja õnnetu olemise tase. Mõlema riigi lapsed on justkui rõõmutud, erinevalt Nigeeriast, aga väga targad. Ju seal ikka mingi seos on.  Me oleme otsustanud õpilastes teatud vastutustunde ja pühendumise alles hoida, kuigi rõhume rohkem huvile, motivatsioonile, individuaalsele lähenemise ja nii edasi…
 
Võiksime ikka meeles hoida, et kool on tõsine asi, õppimine on tohutult vastutusrikas tegevus, mitte meelelahutusasutus, vastutus on suur kõigil, kes õppimise-õpetamisega tegelevad. Tulevik, ka kodaniku meelelahutusvõimalused, sõltub sellest.
 
Häid õpetajaid pole koolis kunagi liiga palju. Kuidas õpetajaametit atraktiivsemaks muuta?
 
Mis meil lähitegevustes kirjas on – eelarvekaklused. Õpetaja palganumber on midagi, mis võiks juba päevakorrast ära minna. Kui saame palganumbri 120 protsendini Eesti keskmisest palgast, siis minu meelest saame maha ka selle alaväärsustunde, mis on õpetajaameti suhtes tekitatud. Nüüd on neid jutte küll vähemaks jäänud, OECD raporti põhjal on Eesti kõige kiirema õpetajate palgatõusuga riik. See on olnud teadlik valik.  
 
Õpetajate õigused – minu meelest on see eneseväärikuse küsimus. Koolitused, koostöö mittetulundussektoriga, nagu Noored Kooli ja teised sellised algatused, mis kõik aitavad õpetajaametisse tagasi tuua positiivset.
 
Tänapäeval on õpetajaameti autoriteet teistsugune, kui see oli totalitaarses ühiskonnas, seda pöörata on natukene peenem protsess. Palgaprioriteet, õpetaja õigused, koolitusvõimalused, enesetäiendamine, võrgustikud, otsustusõigus – need asjad peaks tarku inimesi rohkem panema õpetajaameti peale mõtlema.
 
 
Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Foto: Haridus- ja Teadusministeerium

Tiigrihüppe programmi eesmärgiks oli tõsta Eesti koolihariduse kvaliteeti kaasaegse infotehnoloogia abil. Kavas oli ühendada kõik Eesti koolid internetti, soetada arvutid ning rajada arvutiklassid. Samuti tagada IKT-pädevused õpetajatele ja õpilastele.

Tiigrihüppe esimesel aastapäeval kirjutas president Meri: „Internet on ühe väikese rahva maailmakatus. Internetis kaalub iga eestlase mõte ja sõna täpselt nii palju, nagu ta väärt on, ja kaalub võrdselt ameeriklase, venelase, sakslase või jaapanlase mõtte ja sõnaga. Kõnelge täiel häälel kaasa, valige hoolsasti, tundke ära teri ja sõklaid, astuge nobedal sammul seda suurt silda pidi, mis liitnud mandreid naabriteks ja viib meid kõiki, aga ennekõike noori, järgmisse sajandisse. Kes kiiremini kõnnib, sellele jõuab järgmine sajand kätte varem.“

Väidetavalt sai Eesti nelja aastaga esimeseks Euroopa riigiks, kus kõik koolid olid püsivalt internetti ühendatud. Kuid sellega ei saanud jääda loorberitele puhkama, sest tehnoloogia kiire areng ning tänapäevase digimaailma väljakutsed seavad üha kõrgemaid nõudeid nii koolipere oskustele kui ka riist- ja tarkvara suutlikkusele.

Eelmisel aastal kinnitatud „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ Digipöörde programm seab suured eesmärgid digipädevuste arendamisele ning õppimisel ja õpetamisel uue digitehnoloogia ning digitaalsete õppevahendite kasutamisele. See kõik aga eeldab kiiret internetti ning selle tänapäevaste laialijagamise tehniliste vahendite olemasolu koolides.

2014. aastal tehti koolide baasvõrgu analüüs ning selgus, et eri regioonides oli valguskaabliga ühendatud 12–60% koolidest, kusjuures väga paljudes koolides ei leidnud see ühendus tegelikku kasutust. Praegu jääb suure osa koolide interneti püsiühenduse kiirus vahemikku 10–30 Mbit/s, mis ei ole kindlasti piisav tänapäevase digiõppevara kasutuselevõtuks. Juba praegu leiab kolmandik koolidest, et nad vajavad paari aasta pärast internetikiirust 1 Gbit/s.

Uue arenguhüppe sooritamiseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga käivitanud koolide digitaristu kaasajastamise programmi. Eesmärk on renoveerida või rajada Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide kohtvõrgud ning luua seeläbi eeldused koolide IKT-põhiste õppevaralahenduste kasutamiseks.

Toetusmeedet rahastatakse 85% ulatuses Euroopa Liidu sotsiaalfondi vahenditest ning selle kogueelarve on 13,2 miljonit eurot, millest aastatel 2016–2018 on kavas investeerida 5 miljonit eurot. Programmi elluviijaks on Hariduse Infotehnoloogia SA (HITSA). Esimeses etapis toetatakse koolipidajaid, kes on teinud otsused koolivõrgu korrastamise programmi raames oma omavalitsustes ning tagavad toetust saavate koolide jätkusuutlikkuse. Kogu programmi elluviimise perioodi jooksul on kavas sellesse kaasata kõik Eesti üldhariduskoolid sõltumata nende omandivormist.

Meetme elluviimise käigus selgitatakse välja olukord, uuendatakse/rajatakse tänapäevased sisevõrgud, soetatakse ja paigaldatakse vajalikud seadmed, varustatakse võrgud uute autentimis-, autoriseerimis-, monitoorimis- ja turvalahendustega. Toetuse tingimustes on ette nähtud ka koolidele tänapäevase esitlustehnika soetamine. Kõikide nende tegevuste elluviimiseks on kavas korraldada suuremahulised hanked.

Programmi elluviimine viib kõikide Eesti üldhariduskoolide digitaristu uuele tehnoloogilisele tasemele ja võimaldab edukalt ellu viia digipöörde meie hariduses. Tiiger ei maga, ta hüppab üha kõrgemale!

Autor: Erki Urva, HITSA juhatuse esimees

Haridusasutuse vaatevinklist seostatakse võrguühendust õppehoonetes seevastu tihti veel klassikalise kaabelühendusega. Teatud mõttes on see õigustatud, sest juhtmevaba tehnoloogiaga kaasnevad mitmed hirmud, nagu piiratud andmemahud, kiirus, turvalisus, töökindlus ja terviseriskid. Neid ohtusid püütakse maandada kaabelvõrku eelistades.

Samas on kaabelvõrgulgi oma miinused, nagu piiratud arv ühendatavaid seadmeid (kusjuures kõik tänapäevased seadmed ei ole kaabliga ühendatavad), kulukas ja keerukas laiendamine (kaasneb kilomeetrite viisi kaablite vedu ja hoonekonstruktsioonide lõhkumine) ja piiratud mobiilsus. Kõige suurem piirang on aga asjaolu, et juba praegu ei suuda me kaabelvõrku ühendada kõiki neid seadmeid, mida me igapäevatöös oleme harjunud kasutama. Tulevikus suurenevad need probleemid veelgi.

Sellest tulenevalt on Euroopa koolides suund juhtmevabadele võrguühendustele (LTE, LoRa, wifi, Wimax, Bluetooth jne). Praegu kasutatakse enim LTE, wifi ja Bluetoothi tehnoloogiaid. Kuna LTE on mobiilioperaatorite pärusmaa ja selle rakendamine on kallis, on wifi koolide juhtmevaba võrkude loomiseks sobivaim tehnoloogia.

Hetkel tegeleb iga Eesti kool ise endale wifi-võrgu ehitamisega ja leiutab teatud mõttes jalgratast. Põhirõhk läheb soodsaima lahenduse leidmisele, seadmete valimisele ja nende tehnilisse töökorda seadistamisele. Kuna ressursse selleks on suhteliselt vähe ja veelgi vähem on neid mõnes väikeses maakoolis, siis on tulemus tihti ebaturvaline ja ebakvaliteetne. Samuti ei osata näha wifi-võrgu kõiki võimalusi õppetöö edendamiseks.

Kuidas luua töökindel ja turvaline traadita internet, mis oleks kõigile kättesaadav?

Samamoodi nagu teisi igapäevaseid teenuseid, nagu telefon, televisioon, valveteenus, on ka wifi-võrku võimalik tarbida teenusena.

Mis on selle eelised? Kuna head ja kvaliteetsed lahendused maksavad, siis teenuse puhul kaob ära vajadus investeerida seadmetesse ja oskusteabesse. Kool ei pea omama tehnoloogiat, kompetentsi, inimesi ega tegema spetsiifilisi ja suuri kulutusi valdkonda, mis ei ole kooli põhitegevuseks.

Mõned näited, mida tänapäevane wifi võimaldab

1. Kõneteenuse rändlus mobiilioperaatoriga. Wifi-süsteemid lubavad luua praegustele mobiilivõrkudele sarnaseid kõneteenuseid. See võimaldab kooli siseruumides kvaliteetse kõneside wifi-võrgu baasil. Tulemuseks on parem kvaliteet ja väiksema kiirgusega saatjad, mis on tervisele ohutum. Samuti on tulemuseks majanduslik kokkuhoid. Wifi levialas on rääkimine ja andmekasutus soodsam.
    
2. Turvaline wifi. Praegu on enamik wifi-võrke avatud kujul või väga nõrga kaitsega, kus kasutajad pole tuvastatavad ja tihti pole ka koolidel vajalikku infrastruktuuri, et võrgu kasutamine turvaliseks teha. Kui õpilased on võrgus oma seadmetega, on turvaliste seadistuste loomine veelgi keerulisem. Teenuse puhul on võimalik rakendada kõige uuemaid tehnoloogiaid wifi-võrgu turvaliseks muutmisel (näiteks iseteenindusega 802.1X PKI lahendus).
    
3. Võrgu turvaintsidentide lahendamine on lihtsam, kui positsioneerimise ja turvaserverites on informatsioon salvestatud ja arhiveeritud. Näiteks on võimalik kiiresti tuvastada ja peatada õpilaste pahatahtlik käitumine, kui nad püüavad kooli arvutivõrku või õpetaja arvutisse sisse häkkida, et takistada õppetööd, muuta eksamitulemusi vms. Tehniliste intsidentide lahendamine aruka jälgimistarkvara olemasolul on samuti märksa kiirem ja odavam.
    
4. Õppeprotsessis oluliste asukohtade (õpperuumide) ja rakenduste eelistamine. Näiteks on tunni ajal klassis ligipääsetavad ainult teatud kindlad rakendused ja veebilehed, mis on selles tunnis vajalikud. Samuti on õppetöö ajal klassides õppetöös osalevate seadmete võrguliiklus prioritiseeritud, võrreldes õppetöös mitteosalevate seadmetega.
    
5. Asukohapõhine infokasutus, mis võimaldab kasutajate infootsinguid ja infokasutust vastavalt kasutaja asukohale kohandada. Kõige lihtsam näide sellest on õppematerjalidest fotode tegemine ja hiljem nende asukohapõhine otsing. Näiteks soovime koolist koju jõudes leida keemiaklassis tehtud pilte. Samuti on lihtsasti leitavad kõik keemiaklassis avatud veebilehed ja rakendused. See aitab tänapäeva infokülluses paremini orienteeruda.
    
6. Sotsiaalvõrgustike ja õppeinfosüsteemide sidumine asukohaga loob uut kommunikatsiooni eri koolide laste ja õpetajate vahel. Kui praegu on mingi kommentaar üks pikk jada sõnumeid, siis tulevikus võib see olla liigendatav asukoha- või ajapõhiselt või hoopis mõne ainega seonduvalt. Näiteks väga lihtne on eristada teatud õpperuumis toimuv teistest.
    
7. Inimgeograafiline analüüs ning turvaalarmid kooli kinnisvara ja turvalisuse eest vastutajale. Siin on võimalik jälgida ruumide kasutust, sekkuda ebatavaliste sündmuste puhul, samuti analüüsida ruumide vaegkasutust ja optimeerida nende kütmist ja ventilatsiooni. Iga kool ei suuda sellise asja peale isegi mõelda, veel vähem suudab ta luua koolile kohandatud alarmsüsteemi.
    
8. Positsioneerimine wifi abil. Turvateenistus saab paremini lahendada hädajuhtumeid, olgu nendeks siis tulekahjud või väiksemate klasside kadunud lapsed, keda vanemad pingsalt mööda maja taga otsivad. Samuti on ülevaade õpilastest, kes on tunni ajal koolist lahkunud. Tegemist on avatud süsteemiga, kus intsidendid registreeritakse ning süsteemi on võimalik läbipaistvalt ja kellegi privaatsust häirimata kasutada.
    
9. Geofencing, mis tähendab kasutajate registreerimist, kui nad on teatud füüsilisest piirjoonest möödunud. Siin saab kasutada väga palju erinevaid lahendusi, olgu selleks siis uste avamine, vajaliku informatsiooni nutiseadmesse saatmine, mõne rakenduse avamine kooli sisenedes jne.
    
10. Süsteemi õigeaegne uuendamine on ülioluline faktor, sest tehnika areneb ning vananeb väga kiiresti. Selleks on vaja selget strateegiat, pidevat monitooringut ning ennetavat tegevuskava. Soetades wifi teenusena, on võimalik erinevat tehnoloogiat ka koolide vahel roteerida ja seega säästa raha investeeringutelt.

Kõik see on potentsiaalselt võimalik riiklikult planeeritava koolivõrgu korrastamise meetme raames. Hea kompetents selles valdkonnas on juba olemas Eesti turul tegutsevates IT-ettevõtetes.

Autorid:
Andres Pelešev, IT-taristu teenuste müügiüksuse juht, AS Atea
Toomas Kadarpik, koolide digitaristu projekti ekspertkomisjoni liige, 3K Group

Foto: Stina Kase

Hea oli näha ja kuulda, kuidas teised tegutsevad ja mille poolest lasteaiad erinevad, millised võimalused kusagil on ja kuidas osatakse olemasolevat ära kasutada.

Paikuse Lasteaed Mesimumm

Paikuse Lasteaed Mesimumm on 10-rühmaline eestikeelne lasteaed. Haridustehnolooge võttis vastu lasteaiaõpetaja Helin Laane, kes täidab lasteaias ka haridustehnoloogi ülesandeid. Paikuse lasteaed kasutab õppe- ja kasvatustöös palju infotehnoloogiat ja selles on Helin Laane õpetajatele abiks. Lasteaias on peale tavapäraste infotehnoloogiavahendite ka Qomo-tahvel ja interaktiivne sein, kumbki eraldi ruumis. Tahvlite kasutamiseks on loodud reeglid ja ajagraafik. Igas kuus planeerivad õpetajad 5–7-aastastele lastele vähemalt kaks õppetegevust nendes klassides. Lasteaias koostatakse meedia õppekava ja see toetab igati tegevuste planeerimist infotehnoloogiat kasutades.

Õpetajad on loonud õppetegevuste rikastamiseks ise mitmeid mänge nii Qomo-tahvli tarkvara kui ka programmi learningapps.org kasutades. Kõik loodud mängud on paigutatud süsteemselt failiserverisse õpetajatele kasutamiseks.

Paikuse lasteaias Mesimumm aitab õpetajate tööd muuhulgas rikastada ka Quomo tahvel, mida saab kasutada nii mängimiseks kui ka näiteks animatsioonide tegemiseks. Foto: Helin Laane

Paikuse lasteaed jättis ääretult innovaatilise mulje. Lasteaias tegutsevad erinevad töögrupid: loomegrupp, maja kaunistamise grupp, meediagrupp, terviseedendamise grupp jt, kes planeerivad ja organiseerivad lasteaia edukat tööd. Näiteks meediagrupp töötab hetkel välja meediakasvatuse õppekava, millest lähtuvalt seatakse kaheks nädalaks üks meediaeesmärk, mida õppetöös läbida. Tore oli tõdeda, et püsivalt tehakse majasiseseid IKT koolitusi, et hoida ja tõsta õpetajate digipädevusi.

Infotehnoloogiat kasutades on kaasa haaratud ka lapsevanemad. Lapsevanemad on teadlikud tehnoloogia kasutamisest ja näevad, et see on planeeritud ja süsteemne ning aitab varem õpitut korrata. Järgmisest õppeaastast liitub Paikuse Lasteaed Mesimumm pilootprojektiga „tahvelarvuti koolieelikute rühmas“.

Pärnu Kellukese Lasteaed

Lõunatunnil külastas delegatsioon Pärnu Kellukese Lasteaeda, kus külalistega tegeles direktor Marika Merila koos oma IT-meeskonnaga. 6-rühmalises Kellukese lasteaias toimub õppe- ja kasvatustegevus vene keeles, osaliselt keelekümblusrühmas vene ja eesti keeles.

Kellukese lasteaed kasutab meelsasti oma õppe- ja kasvatustegevuses infotehnoloogiat. Selle õppeaasta sügisest on neljas rühmas Qomo interaktiivsed tahvlid – nii saab rühmaõpetaja seda vajadusel kohe kasutada. Lapsed ei pea selleks kuhugi mujale ruumi liikuma.

Kellukese lasteaias on koostatud IT-arenduskava. Direktor rõhutas, et kõik saab alguse heast wifi-võrgust (järgmisena planeeritakse lasteaia õue wifi-võrku, et mitmekesistada õuesõppe võimalusi), suurt rõhku pannakse õpetajate koolitamisele ja digipädevuste arendamise olulisusele (viimast jälgitakse ka majasisestel arenguvestlustel). IT-arendust viib ellu lasteaia IT-meeskond – direktor, õppealajuhataja ja paar õpetajat. Nende sõnum on, et esmalt on tähtis teada, kuhu tahad jõuda, seejärel on seda ühise meeskonnaga ka kergem ellu viia.

Kellukese lasteaed jättis väga positiivse mulje oma süsteemse ja plaanipärase IT-arenduskavaga. Inspireeris see, kuidas nad unistavad ja püstitavad uusi eesmärke ning järjekindlalt nende saavutamise poole liiguvad.

Kahe lasteaia külastamine oli väga kasulik kogemus – lasteaia digimeeskondade süsteemne plaanide teostamine ja infotehnoloogia integreerimine lasteaia õppe- ja kasvatustöösse väärib esiletõstmist ja järgimist.

Autorid: Eve Saare Aruküla ja Pirita-Kose Lasteaiast ning Anu Peri Tallinna Tuule Lasteaiast

Nutipäeva korraldamise idee tuli Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja HITSA haridustehnoloogil Ingrid Maadverel, kes selle ka märtsi alguses HITSA Nutiklassis ellu viis. Kokku tuli 18 haridustehnoloogi üle Eesti. Kõigepealt selgitati ajurünnakus välja kategooriad, milles kõige enam digitaalseid abivahendeid vaja läheks. Pakutud teemadeks olid: video töötlemine, testide keskkonnad, üleslaadimine ja hindamine, plakatite tegemise vahendid, simulatsioonid, animatsioonid, algklassides eesti keele õppimise äpid, esitluste tegemise keskkonnad, veebiraamatud, hääletamine, rühmade moodustamine ning plagiaadi kontrollimise äpid.

 

Meeskonnatööna leiti nii uusi vahendeid aga tuletati meelde ka mõningaid äraunustatud vanu:

Esitluste ja veebiraamatute loomiseks on kõige paremad: visme.co – veebipõhised esitlused, storyboardthat.com – veebipõhine koomiksiraamat, genial.ly – veebipõhised esitlused, posterid.

Testide loomiseks sobivad kõige paremini: Nearpod – esitluste ja testide tegemise keskkond, TestMoz – erinevad küsimuste tüübid, Zaption – erinevad küsimuste tüübid.

Hääletamiseks tasub proovida: Mentimeter – hääletamine, Voxvote – sobib nii hääletamiseks kui ka testimiseks, Easypoll – hea ja kiire hääletamine, aga ei sobi testide tegemiseks, Polltogo – lihtne hääletamise vahend.
 
Rühmade moodustamiseks on ülihead: Team Generator – õppijatele saab määrata n-ö vilumuse taseme, Team maker – saab nt määrata õppijatele soo ja seda arvestada rühmade loomisel, saab luua erinevaid nimekirju ja neist loodud gruppe salvestada, hiljem neist uusi rühmi moodustada.

Eesti keele õpetamiseks algklassides soovitatakse: TaskuTark – ainuke õppekava toetav keskkond, Tellagami – rakendust võimalik kasutada keeleõppes jms, Learning Apps – vaadata kategooriat eesti keel võõrkeelena (kuna paljud testid on loonud õpilased, tuleb enne sisu kontrollida).

Esile tõstetutele lisaks leiti erinevaid keskkondi ja äppe veel, uute leidude kohta luuakse juhendid ja lisatakse Koolielu portaali töövahendite hulka.

Autor: Kristi Semidor, HITSA projektijuht

Foto on illustreeriv, foto autor Toomas Huik.

„Need kolm panid aluse uuele tasandile jõudmiseks,“ ütleb Tõnu Piibur. „Tänu mootorrattale sain kodust kaugemale sõita, millal tahtsin ja kuhu tahtsin. Ja tagasi tulla ka siis, kui ise tahtsin. Tänu akutrellile tõusis tööviljakus ju oluliselt, kui said trelli seina küljest lahti haakida ja põllu peale maja ehitama minna. Ehitamine väljus traditsioonilistest piiridest. Ja tänu nutiseadmele ühendasid ennast laua küljest lahti, läksid ükskõik kuhu ja tegid ükskõik mida. Ehk siis võtad oma mootorratta, sõidad põllu peale ehitatud majja ja oled seal nutiseadme kaudu kogu maailmaga kontaktis. Sellised etapid on meieni tulnud nii, et me pole arugi saanud, ja ega nad ära ei lähe. Liikumisvajadus ilmselgelt jääb, me tahame endiselt oma kätega asju teha ja tahame kõike seda internetis jagada sõpradega, olla mobiilsed.“

Tõnu Piibur on elupõline kooli-inimene: õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis algklasside õpetajaks, töötas Tallinna Katleri Põhikoolis ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Aastast 2001 on Tõnu Pelgulinna Gümnaasiumi direktor, olles toona üks nooremaid ametisse kinnitatud koolijuhte. „Mina läksin 1980. aastal esimesse klassi ja ma ei ole siiamaani pikemalt koolist puudunud ega siiamaani aru saanud, et klassiõhtu on läbi. Mul ei ole koolist pausi olnud ,“ muigab mees ise.

Mis on sind koolitöö juures köitnud?

Minu jaoks ei tundu see üldse nagu töö. Teiseks ei ole see üldse raske töö. Inimesel kui sotsiaalsel olevusel on vajadus võtta endale kohustusi ühiskonna ees, et elu läheks paremaks. Mina läksin algklassiõpetajaks õppima siis, kui Eesti sai vabaks. Mul oli valida, kas lähen Dagestani püssi laskma või pedagoogilisse instituuti õpetajaks õppima. Eesti Kaitseväkke ei saanud minna, kuna seda siis veel ei olnud. Mulle tundus, et kõige õigem viis sinimustvalget lehvitades midagi ära teha on õppida õpetajaks. Pedagoogilises instituudis sain psühholoogia ja lastekasvatamise alused selgeks, ja nüüd ma vaikselt toimetan siin. Ma ei ole kunagi mõelnud, et võtan teise töö või lähen välismaale, sest siis saan rohkem raha.

Kui alustasid klassiõpetajana, siis pani see vist nii mõnegi imestunult kulmu kergitama?

Jah, ikka. Loomulikult on ühiskonnas veendunud seisukoht, et kui oled meessoost algklasside õpetaja, siis oled vähe imelik. Las arvavad! Inimestel on töid igasuguseid. Kui on naispolitseinik, kas see siis tähendab, et kõikidele pättidele meeldib, kui ta neil käed raudu paneb? Ma olen suutnud elada enda elu, ma ei ole kellegi teise jaoks elanud või muretsenud, mida teised minust arvavad. Avalik arvamus, mis internetist õpetajate või koolijuhtide kohta vastu vaatab, on nagunii negatiivne. Aga see ei tähenda, et mõistlike inimeste laiad hulgad on internetis sinu kohta arvamust avaldanud. Ei, mõistlikud inimesed on vait!

Kui koolimajja sisenesin, nägin välisuksel toredat silti, mis pani muigama: lumesõda toimub pärast tunde kooli staadionil, koolimaja ees lumepalle loopida ei tohi.

See sõnum on kasvatus-psühholoogiliselt üles ehitatud teistpidi. Lumesõda toimub pärast tunde staadionil – antakse teada, et miski ei ole keelatud siin majas, sa ei pea millegi vastu võitlema. Näidatakse, kus toimub lumepallide loopimine – pärast tunde staadionil, aga mitte kooli ees. Kui oleksime välja pannud sildi, kus kirjas üksnes, et kooli ees ei tohi lumepalle loopida, siis see tekitaks viha ühiskonna vastu ja nad nimme loobiksid lumepalle seal, kus ei tohi. Nii et sõda toimub, ilmtingimata, aga teises kohas.

Kas juhindud sellest põhimõttest ka oma igapäevases koolijuhitöös?

Kõik infotehnoloogiaga seonduv on kasvatuslikust küljest sama teema. Kui nii ehk naa õpilane nutivahendeid kasutab (ehk kui lumi ikka hakkab kokku, siis tuleb see pall veeretada ja lendu virutada), siis on meie kui õpetajate asi leida seaduslik koht, kus seda teha, ja tagada, et nutiseadmete kasutamine oleks võimalikult eesmärgipärane, arendava sisuga. Ei ole nii, et kuskil paralleelmaailmas on nutividinad valmis tehtud ja meie mõtleme välja, kuidas neid koolielus kasutada. Peaksime elama klassikalist koolielu ajast aega samade reeglite järgi. Eesti kool tugineb uuendustes enamasti Johannes Käisile. Nutividinad ja muud vahendid tulid meile Käisi asja ajamisel abiks, mitte selle asemele.  

Pelgulinna Gümnaasium osales ka Samsungi Digipöörde programmis.

Kui nutikool või digikool on praegu Pelgulinna Gümnaasium?

Koolihariduses peame ennekõike lähtuma sellest, et õpetaja on õpetaja ja õpilane on õpilane. Ei saa asendada ühte või teist mingisuguse seadmega. Meil on praeguseks juba üle minemas õpetajate Powerpointi paraad, mille põhiline viga seisnes selles, et õpetaja, olles tavaline inimene, näitas seina peale endast mitu korda suuremat asja. Õpetaja muutus slaidi kõrval väikeseks. Ja õpetaja näitas seinale midagi sellist, mida ta ise arvas olevat õige. See ei olnud õppimine ja teadmiste omandamine tänapäevases, vaid ikkagi vanas mõistes. Trükitud raamat oli muutunud küll vilkuvateks piltideks või filmiks seinal, aga ikkagi inimene klassi ees ütles, mis on tõde. Nüüd oleme jõudnud sinnani, et me ei esine IT-vahenditega õpilaste ees. Loomulikult on õpetajal aeg-ajalt vaja midagi näidata, selgitada, aga pigem on selleks igal õpilasel endal kaasas vahend, tööriist, kust infot otsida. Näiteks õpilase ülesanne on võtta nutiseade ja tuvastada, kui kõrge on Sakala kõrgustiku kõrgeim mäetipp ja kas see fakt vastab tõele. Igaüks peaks ise nuputama, mis valemiga on kõrgus arvutatud, kas arvutus on õige, kas varem loeti üht teist tippu kõrgeimaks jne. Tunni ülesehitus peaks minema uurimuspõhiseks. See ei tähenda üldse seda, et õpetaja taidleb klassi ees meeletult nutivahendiga, õpetajal ei pea üldse nutivahendit olema. Aga tuleb lasta õpilastel areneda tulevikuühiskonna võtmes!

Tõnu Piibur IKT sügiskonverentsil 2015. aastal.

On see siin koolis õnnestunud?

Jah, sest see on lihtne. Õpilasele saab öelda, et võta vahend kaasa ja osale õppeprotsessis. Lihtsalt öeldes – guugelda, kui muud ei oska. Ei ole isegi seda vaja, et logime nüüd kõik koos kindlasse keskkonda sisse ja siis seal on ülesanded. Meil on küll see variant ka, meil on tahvelarvutid, mis on laadijate küljes, õpetaja jagab need laiali ja siis tehakse asju koos. Algklassides on see võib-olla mõistlik. Suurtele ei ole mõtet sellist nutitsirkust korraldada. Suurte jaoks on põhiline otsida juhtmevaba seadme abil infot ja analüüsida, kas info on tõene.

Mõni aeg tagasi käis meediast läbi uudis, et Soome plaanib keelustada tunnis mobiiltelefonide kasutamise. On see mõistlik?

Meil oli ka õppenõukogus kunagi üks õpetaja, kes nõudis, et õpilastel tuleb mobiiltelefonid ära keelata. Mõtlesime, et just, täpselt, mobiiltelefonid tuleb ära keelata ehk õpilasel ei ole vaja tunni ajal mobiiltelefoniga rääkida. Küsimus on nutiseadmes, mitte telefonis. Terminid aetakse sassi. Sul on vaja seadet, millega saad maailmaga ühenduda. See võib olla mistahes nutiseade õpilase enda vabal valikul, mis talle on jõukohane ja taskukohane ja mõistlik, kui sellel oleks ka klaviatuur. Nii et kui tahate mobiiltelefone keelata, siis täiesti õige mõte: tunnis ei ole vaja telefoniga rääkida. See, et aeg-ajalt soovitakse nutiseadmed tunnis ära keelata, tuleb õpetajate enesekindluse puudumisest. Õpetaja muretseb, et mis siis saab, kui õpilane ei kuula või ei tee kaasa. Tegime oma koolis väikese uuringu, mida poisid teevad, kui öeldakse, et nüüd võib nutiseadmed välja võtta. Neid, kes vaatasid tädide pilte, oli täpselt sama palju, nagu enne oli neid, kes kaustiku tagakaanele sodisid. Nutiseadmete tulekuga ei ole tunnis kaasatöötamisega asi hullemaks läinud. Aknast välja vahtijaid, viimasele leheküljele sodijaid, oma mõtetes olijaid on tunnis eluaeg olnud. Ei ole põhjust tehnikavidinaid karta. Need ei võta õpetaja tööd ära siis, kui õpetaja on professionaalne. Kui elupõlised tunni andmise metoodikad selged ei ole, kui õpetaja ei suuda ennast klassis kehtestada, vaat siis ei ole nutivahenditest kasu.

Missugune paistab sulle üldine pilt Eesti koolist, siin ja praegu?

Kui diginurga alt vaadata, siis õhus on tunda hirmu lõhna. Õpetajad tihti arvavad, et see on nagu paralleelmaailm, milles on midagi veel suuremat sees, millest neil puudub ülevaade. Meie üritasime oma koolis hirmust üle saada nii, et ei sundinud õpetajat tegema midagi teistmoodi, kui ta on eluaeg teinud, vaid lasime õpilasel areneda, uurida, õppida temale sobivate vahenditega. Kui terve Eesti sedamoodi ennast vabaks laseks – õppige, kuidas tahate! Seadke endale eesmärk, kuhu tahate jõuda, ärge korrutage vahendeid ehk seda teed, mis läheb ühest linnast teise.

Samas on ju jäetud koolile vabad käed, riiklik õppekava annab ainult raami?

Jah. Aga kui olen õpetajatele öelnud, et ärge eksamite pärast muretsege, küll õpilased need ära teevad, olen vastuseks saanud, et oi, aga see on ju lõpueksam! Ühiskondlik arvamus, internetikommentaatorite arvamus ja ei-tea-veel-mis on õpetajas tekitanud arvamuse, et kooli tase langeb, kui teed teisipidi, kui mõtled oma peaga. 1,5 miljoni elanikuga riigis ei ole üks parem kui teised, igaühega tuleb tegeleda. Ühe õpetaja nutiseadmete kasutamise või mittekasutamisega ei saa toimuda õpilase arengus sellist tohutut plahvatust, mis ületaks tema geenidega kaasa antud võimekuse. Katsuks võtta rahulikumalt ja laseks õpilastel areneda. Eesmärk peaks olema see, et Eesti Vabariigi kodanikud on koolis maksimaalselt hästi ette valmistatud vastavalt nende võimetele. Digitaalsete nippidega saamegi maksimaalselt lähedale jõuda kõikidele eesti kodanikele, kes koolis käivad. Üle Eesti saab taset ühtlustada, aga ainult selle tõstmise meetodil. Ei saa olla nii, et õpetaja on muidu jube hea, aga kui siis teeme mingi õppetemaatilise äpi ja õpetaja hakkab seda kasutama, jäävad kõik lolliks, sest keegi ei kuula enam õpetaja juttu. Sellist asja ei ole!

Pelgulinna Gümnaasiumis on tugevalt kasutuses VOSK-metoodika ehk võta oma seade kaasa...

.... jah, ja lae seda ka ise. Põhiprobleem koolides on see, et meil ei ole sellises mahus ühendust Narvaga, nagu tegelikult peaks olema. Meil on 924 õpilast, aga meil ei ole 924 laadimiskohta.

Kas vanemad on nõus sellega, et laps kasutab tunnis oma nutiseadet, või on ka vastuseisu märgata?

Ikka on. See tuleneb retoorikavigadest. Õpetaja ütleb tunnis, et tegime sissejuhatavad ülesanded ära, nüüd võtame välja nutiseadmed, teeme ühe väikese mängu ja siis läheme teemadega edasi. Laps läheb koju, vanem küsib, mis te koolis tegite: mängisime nutiga! Tegelikult peab õpetaja ütlema, et nüüd võtame oma nutiseadmed välja ja lahendame nende abil järgmise ülesande.

Aga kas lapsevanemad ei küsi, miks kool ise vajalikke vahendeid ei muretse?

Kool suudab vahendid muretseda küll. Põhiharidus on õpilasele tasuta. See tähendab seda, et tööõpetuse tunnis on kõikidele pruun lõng. Kui tahad teha nägusama salli, siis võid võtta värvilise lõnga kaasa. Sama kehtib koolis nutiseadmetega. Meil on tagatud elementaarne tasand, saame viia seadmed klassist klassi, vajadusel jagada. Meil on wifi, mis vahetunni ajal jookseb kokku, aga tunni ajal ikka toimib. Aga kui oled huviline ja tahad paremat taset saada, siis me ei saa öelda, et sa ei tohi oma seadet kaasa võtta. Ütleme, et see on hea mõte, aga sa pead seda ise hoidma, ise vastutama selle eest. Ise seadme akut laadima, ise vajalikke asju alla laadima, kasutama seda kui oma töövahendit.

Kui nutiinimene sa ise oled?

Helistamisest kui sellisest, et nüüd võtan mobiiltelefoni ja räägin, olen suures osas loobunud. Eeldades, et teine inimene on asjatoimetustega kinni, ma parem saadan talle sõnumi. Või igapäevased maksmised – kui ikka on koht, kus ma saan maksta ainult sularahas, siis ma lihtsalt ei tarbi seda teenust. Kui linnas pargin, siis ainult äpi abil teengi seda. Igapäevased asjad, mis on äppidega tehtavad, toimuvadki äpinduses. Aga need ei ole ulmeäpid, et küll ma nüüd mängiks nendega...

Tehnika viimase sõna peale ma endast välja ei lähe, aga mul ilmselt on tehnika viimane sõna taskus. See tuleneb pigem sellest, et minu sideoperaator teeb mulle pakkumisi. Ühest küljest meeldivad mulle vanad asjad. Aga teatud asjade maailmas – las seal kasutavad vanu asju teised inimesed. Kui mul võimekust ja võimalusi on, las ma siis rõõmustan operaatoreid sellega, et tarvitan nende kõige paremaid lahendusi.

Kui oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduselus teisiti?

Praeguse haridusministri üle olen ma sügavalt järele mõelnud. Maailmavaate konkreetsus haridusküsimustes on Ligil väga õige. Ükskõik kui emotsionaalseks me hariduse ja õppimise enda jaoks mõtleme, peame tegelikult lähtuma sellest, milline on meie riigi majandus. Keda meil on majandusele vaja, kui palju on maksutulu, mille eest kõike seda ülal peetakse. Majandusest ei saa me üle ega ümber. Aga sinna kõrvale oleks vaja endise koolijuhi, nüüd Riigikogu liikme Märt Sultsi sotsiaalset poolt, kes selgitab, milleks rahvaharidust igas Eestimaa otsas edendada. Kui need kaks asja panna kokku, siis, ma arvan, oleks Eesti lõplikult vaba. Ja veel – me võime massiliselt õpetada rahvaluulet, aga kui me ikkagi uut insenertehnilist põlvkonda endale ei suuda luua, siis me jäämegi siin üheks indiaanlaste hõimuks ja ülejäänud Euroopa peab meid ülal pidama.  

Kelleks sa tahtsid lapsepõlves saada?

Ma tahtsin saada nr 10 liini bussijuhiks. Igal hommikul sõitsime bussiga Pääskülast Mustamäele lasteaeda. Mul olid kõik peatused peas, teadsin, kuidas uksed lahti käivad, et buss peab kohalt liikuma teise käiguga – see oli mul bussijuhi kabiini kõrval seistes selgeks saanud. Aga olen jõudnud elus bussijuht olla ka. (Oma 40. sünnipäeval sõitis Tõnu Piibur oma retrobussiga Tallinnas sama liini, mis buss nr 40, ja tervitas nii sõpru-tuttavaid. Ta on uunikumbussidega osalenud teistelgi üritustel – toim.)

Kui õpetaja on päev otsa ainult õpetaja ja sealt kõrvalt midagi muud teha ei oska või ei taha, siis ta nüristub üsna ruttu ära. Meie koolis on praktiliselt kõigil õpetajatel ka hobi. Kes on hea kunstnik, kes kuduja, kes meisterdab ise jalgrattaid.

Tõnu Piibur uunikumi roolis.

Kas sinu hobi on endiselt vanad autod?

Õigesti sõnastatuna ikka vanad mootorrattad. Aga et neid peab mingisuguste asjadega vedama, siis on ka vanad autod ja lõpuks vanad bussid ka takkaotsa. Ma ei tea, palju neid kõiki mul on... Vana bussi tasub taastada mitmekesi. Siis pole tähtis mitte sinu omandisuhe, vaid sinu panus protsessi. Kõiki maailma asju ei ole mõtet omada. Vanatehnika harrastamine ei ole see, mis võib kõrvalt tunduda: et mingisugused rikkurid, kellel on mitu miljonit üle jäänud, ostavad vanaaegseid asju kokku. Ikka teistpidi – kui pank ei anna autoostuks liisingut, siis pean ise sõiduvahendi leidma. Võtadki vana Pobeda või Volga ja mõtled, mis sul on: mutrivõtmed on, keevitada oskad, värvimist õpid... Ja niimoodi teedki. Iga aasta peaks valmima üks vana sõiduk, siis on hästi. Ma ei ole uunikumide eest midagi maksnud, ma olen neid ise taastanud. Mind on päästnud pigem minu esivanemate insenertehniline intelligents, mitte suur rahasumma. Ja ma ei peksa kuskil sepikojas tundide kaupa metalli, taastamine ei käi nii. See on mõnus töö, kus võib-olla kümme aastat tagasi mõtlesin ühe tehnilise lahenduse välja, aga alles nüüd jõuan selle tegemiseni.

Oma pere kohta ütleb Tõnu Piibur lühidalt: naine ja kaks tütart, ja kõik tulevad hommikul kooli. Vanem tütar õpib Pelgulinna Gümnaasiumis 6. klassis, abikaasa töötab pikapäevarühma õpetajana, noorem tütar alustab samas koolis õppimist sügisel. „Viin nad hommikul kooli ja ise olen ka koolis. Mul on siin omaette kabinet ja täitsa tore olla. Ega mul koolis halb ei ole,“ ütleb Tõnu Piibur lõpetuseks muheda muigega.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Fotod: erakogu, Madli Leikop, Terje Lepp, Aleksandr Gužov
 

Hugo Osula, Mootor Grupp ASi juhatuse esimees, suur uunikumbusside huviline nagu Tõnugi:

Meid viis Tõnuga kokku armastus kaunite ja unikaalsete liikumisvahendite vastu. See ühine vaimustus ja kirg ajalooliste suurte busside vastu on aluse pannud kollektsioonile kolmeteistkümnest Eesti ja Euroopa teedel sõitnud kunagistest maanteede kuningatest. Selle kollektsiooni kõige vanem ideaalses seisukorras reisibuss on valminud aastal 1936.

Tõnuga koos asju ette võtta on lihtne ja mugav. Seda põhjusel, et tal on kõik enda ja sageli ka minu jaoks põhjalikult läbi mõeldud. Ja igal tegemisel on tõsine filosoofiline tarkus taga, mille hingestatud sisust hakkavad paljud meist alles aja möödudes aru saama. Tõnule on loodus kinkinud kadestusväärse ande näha nii tehnikat kui ka kõike muud elus olulist süsteemselt, omavahelistes seostes. Sellele lisandub ilumeel ja hea kunstitaju looritatuna paraja annuse huumoriga.

Tõnult on kõigil palju õppida. Üks tarkus, mida olen üritanud temalt üle võtta, on, et kõige suuremat rõõmu leiab sellisest hobist või huvialast, mis lisaks sinu enda õhinale pakub silmarõõmu ja emotsionaalset naudingut veel väga paljudele teistele.

Märt Sults, Riigikogu liige, kauaaegne koolijuht ja Tõnu sõber:

  Tõnu Piiburit tunnen ma ligi kolmkümmend aastat, sellest ajast, kui ta otsis veel oma kohta elus. Nüüd on tal aastaid oma kindel ja aktsepteeritav koht Eesti hariduses. Tõnu on hea kolleeg: tore huumorisoon, enesekriitika täitsa olemas, enesekindel, vajadusel oskab enda üle nalja visata (tugeva isiksuse tunnus), üle keskmise tugev struktuuride ehitaja. Hea analüüsivõimega mees, laste ja kolleegide poolt armastatud koolijuht.

Minu meelest iseloomustab Tõnut kõige rohkem ausus ja võime teha endale kahjulikke otsuseid, mis on aga kogukonnale kasulikud ja edasiviivad. See omadus ongi meie sõpruse põhiline nurgakivi, sest selle koha pealt oleme me vägagi sarnased. Ja üle võlli oskab ta samuti panna, kui olukord nõuab.
Mis ma Tõnult õppinud olen? Õppimine on vastastikune: mina püüan „löömingut“ kuni viimase hetkeni ära hoida ning kui see ei ole võimalik, löön täiega ja esimesena. Tõnu „löömisega“ nii kaua ei oota, ta lööb ning siis kannatab uue loodud reaalsuse ebamugavused võidukalt välja.

Mul on hea meel meie sõpruse üle. See relvavendade sõprus ei ole ka täna kuhugi kadunud. Loodan, et pensionieas putitame koos mõnda põrisevat ning suitsu välja ajavat museaali. Ega ei olegi maailmas kuigi palju inimesi, kellega ma saan vabalt rääkida ja analüüsida probleeme, kartmata, et kokkulepped ei pea või et tegevus pole läbi mõeldud.

Kõigepealt seda, et arvuti on laste jaoks oluline abivahend ja huvitav mänguasi ning selles ei ole midagi halba. Lapsed on loomupäraselt uudishimulikud ja õppimishimulised ning arvuti ja internet pakuvad ohtralt võimalusi õppida ja avastada. Virtuaalmaailm on täis põnevaid teadmisi ning arendavaid tegevusi, millest saab ammutada palju kasulikku, kui neid targalt ära kasutada.

Teiseks seda, et lapsed vajavad vanemate abi ja suunamist, et õppida iseennast ja oma tegevusi reguleerima. See tõde kehtib ka tegevuste kohta, mida sooritatakse arvuti ja digiseadmete vahendusel. Et mitmed sellised tegevused, näiteks arvutimängude mängimine, on potentsiaalselt sõltuvust tekitavad, on nende reguleerimine ja nendes mõõdukuse säilitamine eriti oluline.

Mõõdukus ongi ehk laste arvutikasutuse seisukohalt kõige tähtsam põhimõte. Seda aitab säilitada ühest küljest võime endale piiranguid seada ning nendest kinni pidada. On mitmeid variante, kuidas lapsevanemana seda oskust õpetada. Esialgu võib vanem demonstreerida piiride seadmist, pannes koos lapsega paika reeglid digiseadmete ja arvuti kasutamiseks. Reeglid võivad käia selle kohta, milline on nende kasutuseks sobiv aeg ja koht ning millisel kohal prioriteetide järjekorras paikneb digitaalne meelelahutus. Järk-järgult võtab laps vastavalt valmisolekule oma tegevuse üle üha rohkem vastutust, õppides selliseid reegleid ise enda jaoks seadma.

Teine tõhus meetod on õpetada last eeskuju abil. Siinkohal on oluline jälgida iseenda käitumist: kui tasakaalustatud on vanema enda arvuti- ja internetikasutusega seotud harjumused?

Lisaks ebatõhusale piiride seadmisele väljendab ülemäärane ajaveetmine digiseadmetes sageli probleeme teistes eluvaldkondades – see võib viidata muu hulgas kooliga seotud muredele, raskustele suhetes pereliikmete või eakaaslastega, vaimse tervise probleemidele. Ka võivad olulised eluvaldkonnad, nagu suhted, kohustuste täitmine ja füüsiline tervis ülemäärase mängimise ja nutiseadme kasutamise tõttu kannatada. Seetõttu on oluline silmas pidada lapse üldist toimetulekut ning talle selles tuge pakkuda.

Tõhus viis lapsevanemana probleemse arvutikasutuse väljakujunemist ennetada on panustada headesse suhetesse lapsega. Sellised traditsioonilised võtted nagu lapsele tähelepanu pööramine, ühine ajaveetmine, rääkimine, soojuse ja hoolimise väljendamine, toetamine ja lugupidamine kuluvad siinkohal marjaks ära. Lähedase ja usaldava suhte pinnalt on kergem probleeme nii ennetada, märgata kui ka lahendada.  

Ent kuidas teada, kas laps kasutab digiseadmeid liiga palju? Kuna arvuti ja nutiseade abistavad inimesi paljude kohustuste täitmisel ning on muutumas elementaarseks osaks meie elust, ei saa nendes veedetud aja hulk olla ainus või isegi peamine näitaja. Eelkõige viitab ülemäärasele arvuti- ja digiseadme kasutusele see, kui sellega kaasnevad probleemid. Kui digiseadmete taga istumine jätab tahaplaanile õppimise, suhtlemise või magamise, võib öelda, et need on omandanud ülemäära suure tähtsuse. Ohu märgiks on ka see, kui eemalviibimine digiseadmest toob kaasa ärevust, ärritust, masendust või muid negatiivseid tundeid.

Nutiseadmete populaarsus laste seas esitab vanematele kahtlemata uusi väljakutseid, kuid tegelikult kehtivad digiharjumuste kujundamise juures samad põhimõtted, mis teisteski laste kasvatamise küsimustes: muu hulgas mõistlikud piirangud ja mõõdukas suunamine, mille eesmärk on eelkõige õpetada lapsi iseennast reguleerima, et nad ühel hetkel juba iseseisvalt enda kasvatamisega toime tuleksid.

Täpsemat informatsiooni selle kohta, kuidas arvutisõltuvus välja näeb ning mida selle leevendamiseks ette võtta, leiab Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse kodulehelt (www.15410.ee), kus on võimalik täita ka arvutisõltuvust hindavat testi. Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus pakub arvuti- ja internetisõltuvuse all kannatavatele inimestele ja nende lähedastele tasuta nõustamist ning teeb arvutisõltuvuse teemalisi koolitusi.

Autor: Sandra Vetik, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse psühholoog ning Tallinna 21. Kooli koolipsühholoog