Portaalis on asja- ja ajakohane keskkonnaharidusinfo, loodud on suhtlusvõimalus ning see on kasutajasõbralik ja atraktiivne keskkond, teatas keskkonnaamet BNS-ile.

Lisandunud on mitmeid võimalusi, näiteks kalender, foorum, keskuste interaktiivne kaart ja palju muud. Lisatud on rakendusi, mis lihtsustavad oluliselt info kättesaamist ja üles panemist, täiustatud on foto- ja videopanka. Sihtrühmaks on kooli- ja lasteaiaõpetajad, koolijuhid, koolivälise keskkonnaharidusega tegelevad asutused ja organisatsioonid, kohalikud omavalitsused ja laiemalt kogu elanikkond.

„Eelkõige täiustati portaali tehnilist poolt nii, et sinna saab lisaks õppeprogrammidele ja töölehtedele üles laadida mahukamaid õppematerjale. Nii on need igal pool ja ajal kättesaadavad. Samuti aitab portaal vältida õppematerjalide väljatöötamisel dubleerimist,“ sõnab keskkonnaameti keskkonnahariduse juhataja Maris Kivistik.

Registreerimiseks on viis võimalust: registreerimisvorm, Facebook, Google+, ID-kaart ja mobiili-ID rakendus. Kui on soov portaalist ainult infot leida, siis kasutajaks registreerima ei pea.

„Kutsume kõiki portaali aktiivselt kasutama, kasutajaks registeerunutel on võimalus portaali lisada õppematerjale ja -programme, üles laadida fotosid ja videoid ning jagada mõtteid foorumis,“ lisas keskkonnaameti keskkonnahariduse projektijuht Kristjan Sahtel.

Keskkonnaharidust pakkuvad asutused ja organisatsioonid saavad teatada soovist lisada oma andmed ning pakutavad programmid ja materjalid keskkonnahariduse portaali, mis annab võimaluse olla kiiresti kursis viimaste uudistega ja ise kergesti leitav huvilistele. Keskkonnahariduse uudiseid, sündmuseid ja teateid võib saata keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna spetsialisti Katre Kurvitsale.

Portaali arendasid OÜ Mekaia ja Velvet DP OÜ. Keskkonnaharidusportaali haldab Keskkonnaamet, portaali uuendamist, arendamist ja hooldust toetab Euroopa Sotsiaalfond programmi „Keskkonnahariduse arendamine“ kaudu.

Allikas: BNS 

Ettetellitavas haridusprogrammis kasutatakse meetodeid, mis võimaldab osalejatel luua kujutluspilt oma meeltesse.

Äsja avanenud näituse kuraator Juta Kivimäe on valinud välja graniidist ja basaldist skulptuurid, mida on võimalik haridusprogrammis kaetud käega puudutada. „Selline tajumisviis annab läbi käe teada, kas skulptuur on sile, krobeline, sametine, külm, kare, sügavate vagudega või lainetav,” ütles programmi loonud Kumu haridustöö kuraator Jane Meresmaa-Roos.

Ta lisas, et õpitakse tundma erinevate materjalide iseloomu ning tutvutakse skulptuuri tehnikatega.

Jaan Koorti näitusel on lisaks portreedele eksponeeritud ka loomaskulptuure, sealhulgas lastele tuttav metskits. Programmis saab teada, millised põnevad loomad veel kunstniku ateljees elasid ning jutustatakse lugusid loomadest.

Keskendub kujule ja vormile

Haridusprogramm keskendub kujudele ja vormidele ehk võetakse ise skulptuuride asendeid, vaadatakse portreede näoilmeid, tajutakse emotsioone ning mängitakse „Kivikuju”. „Kuna nägemispuue ei võimalda asju visuaalselt tajuda, siis tunnijuhid on eelnevalt selgeks õppinud skulptuuride täpse kirjeldamise, luues lastele ettekujutuse väljavalitud teostest,” lisas Jane Meresmaa-Roos.

2012. aastal lõppes sotsiaalprojekt „Erivajadusega inimene Kumu ja Niguliste muuseumis”, mille algatas Kumu hariduskeskus koostöös Tallinna sotsiaalasutustega. Aasta lõpukuudel toimunud projekt oli esimene, mis ühendas kahe väga erineva ekspositsiooniga muuseumi haridustegevuse, luues erivajadustega inimestele võimaluse osaleda muuseumitundides.

Projektis osales kokku 293 erivajadusega külastajat Tallinnast ja Tartust. Kokku viidi läbi 24 haridusprogrammi, milles osalesid põhiliselt intellekti ja liitpuudega lapsed, noored ja täiskasvanud.

Programmides kasutati metoodilisi materjale, mis aitasid lisaks kuulmis- ja nägemismeelele ka kompimise teel kunstiteostes olevat meeleolu või sisu tajuda. Projekti vajalikkust kinnitas tugiisikute ja sotsiaalasutuste juhatajate positiivne tagasiside, mis oli uue haridusprogrammi „Käekõne” väljatöötamise eelduseks. „Sellised projektid loovad võimaluse intellektipuudega inimestel harjuda erinevate keskkondade ja muutustega,” kinnitas päevakeskuse Käo sotsiaaltöötaja Silvia Looveer.

Projekti „Erivajadusega inimene Kumu ja Niguliste muuseumis” toetas hasartmängumaksu nõukogu.

Allikas: BNS

Eesti võitja Eeva Aleksejev õpib lisaks prantsuse keelele inglise, vene ja hispaania keelt ning soovib tulevikus ennast proovile panna ka sünkroontõlke alal. "Enese väljendamine teises keeles peale emakeele on vaheldust pakkuv tegevus, mis avardab ka silmaringi. Olen elanud Pariisis ja Brüsselis, sest mu isa oli diplomaat, arvatavasti sealt saigi alguse minu huvi võõrkeelte vastu," ütleb Eeva enda kohta.

Võitjad (igast Euroopa Liidu riigist üks) kutsutakse 11. aprillil Brüsselis toimuvale auhinnatseremooniale, teatab Euroopa Komisjon.

„Tõlkevõistlus on suurepärane viis tutvustada keelte õppimist ja tõlkimist kui võimalikku karjäärivalikut.  Keelteoskus on suur väärtus: see laiendab silmaringi ja parandab tööalast konkurentsivõimet, mis on praeguses majandusolukorras eriti oluline," sõnas Euroopa Komisjoni hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik Androulla Vassiliou.

Tõlgiti ka eesti keelest
Kevadel Brüsselis aset leidval tseremoonial annab võitjatele auhinnad üle volinik Androulla Vassiliou ja ühtlasi on noortel võimalus oma silmaga näha komisjoni tõlkijate tööprotsessi.

Eelmise aasta novembris üle kogu Euroopa Liidu toimunud võistlusest võttis osa üle 3000 õpilase 750 koolist. Eestist pääses osalema 6 kooli ja 30 õpilast, kes tõlkisid inglise, prantsuse ja rootsi keelest. Võidutöö tõlgiti sel korral prantsuse keelest, mida Eeva Aleksejevale õpetab Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja Valdur Parašin.

Võistlusel tõlkisid õpilased üheleheküljelise teksti ühest EL-i 23-st ametlikust keelest vabalt valitud keelde, milleks üldjuhul oli emakeel. Lähtekeelena kasutati kõiki 23 keelt ning tekste parandasid komisjoni tõlkijad.

Võitjate  hulgast tõlkis 11 noort inglise keelest, viis prantsuse, viis hispaania, neli saksa, üks iiri ja üks eesti keelest – selleks oli saksa kooliõpilane Valentin Donath, kes tuli üle-eelmisel aastal vahetusõpilasena Eestisse, oskamata sõnagi eesti keelt. Praegu õpib Valentin jälle Saksamaal spetsiaalses keeltekoolis ning tema tõlge eesti keelest oli hindajate sõnul suurepärane.

Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraat korraldab tõlkevõistlust „Juvenes Translatores” („noored tõlkijad” ladina keeles) igal aastal. Võistluse eesmärk on edendada keeleõpet koolides ja anda noortele inimestele aimu sellest, milline on tõlkija töö. Võistlusest võivad osa võtta 17-aastased keskkooliõpilased (seekord 1995. aastal sündinud) ja võistlus toimub valitud koolides üle kogu Euroopa ühel ja samal ajal.

QR (quick response - kiire vastus) koodid on levinud igal pool. Tegemist on kahedimensioonilise vöötkoodiga, mis sisaldab endas infot, kirjutab Ingrid Maadvere oma blogis. Info võib olla nii tekst kui link mõnele veebilehele. Nende lugemiseks on vaja mõnda kaameraga mobiilset seadet (iPad, nutitelefon jne). 

Tiigrihüppe haridustehnoloog katsetas üheksat erinevat QR koodi loomise keskkonda (nt Kaywa, Invx, Qurify jne), tulemustest saad lugeda siit.

Samal teemal:

• QR-koodid kooli infovahetuses
• Musterkoodid klassiruumis

E-kursuse plussina on osalejad välja toonud selle, et õpetaja valib ise endale sobiva aja, mil aktiivselt kursusel osaleda – kuskile kindlal kellaajal kohale tulema ei pea. Samas saab iga osaleja uusi teadmisi, oskusi ja  individuaalset tagasisidet.

Nagu ikka, on Koolielu koolitused tasuta. Seoses sellega, et osa õpetajaid küll registreerub koolitusele, kuid jätab kursuse pooleli või ei alusta seda üldse, palume registreeruda õpetajatel, kes koolitusel kindlasti aktiivselt osaleda kavatsevad. Kui olete aga teadlikuks saanud asjaolust, mis ei võimalda teil koolitusel osaleda, siis palun tühistage esimesel võimalusel oma registreerimine EKISes, siis saavad koolitusel osaleda teised huvilised.

VIDEO ÕPPETÖÖS

Koolitusele "Video õppetöös" (kestab 11.02-31.03, lõpetajad saavad tunnistuse 24-tunnisele õppemahule) ootame kõikide kooliastmete õpetajaid ja õppealajuhatajaid, klassijuhatajaid, ringijuhte, kes soovivad õppida looma veebipõhiseid juhendeid. Otselink registreerumiseks EKISes on siin.

Aeg on ka õpetajatel filmimine kooli tuua. Käesolev e-kursus ongi loodud selleks, et õpetada õpetajaid videot filmima, monteerima ja avaldama. Kursus on mõeldud algajatele ja selle saab edukalt läbida ka omades filmivat fotoaparaati või telefoni.

Kursuse viib läbi Tiigrihüppe koolitaja ja Lauka põhikooli õpetaja Siret Lahemaa (kontakt: siretlahemaa@gmail.com). Täpsem info kursuse kohta siin.

REGISTREERUMINE

Sel õppeaastal toimub kõikidele Tiigrihüppe koolitustele registreerumine läbi infosüsteemi aadressil https://kis.hm.ee/. Keskkonda saab sisse logida ID-kaardi abil. Kui ajutiselt ei saa ID-kaarti kasutada, siis on võimalus sisse logida ka parooliga, parooli saamiseks tuleb pöörduda oma kooli EKISe administraatori poole (tavaliselt on selleks sekretär või infojuht). Kui kasutajal ei olnud varem EKISe kontot, siis esmakordsel sisselogimisel ID-kaardiga küsitakse e-posti aadressi, kooli ja ametit. Sisse logides näete avalehel plokki"Tiigrihüppe IS". Selles plokis tuleb valida "Koolitused" ning nende seast valida välja õige koolitus ja klikkida "Registreerun". Tutvuge ka täpse juhendiga. Tehniliste probleemide puhul pöörduge kis@hm.ee. EKISes saavad koolitustel osalejad täita ka tagasisideküsitluse, samuti saab sellele järgnevalt elektroonse tunnistuse, mille võib soovi korral ise välja trükkida.

Kui olete EKISes registreerunud, tuleb sisse logida Koolielu lehel ja liituda vastava koolituskogukonnaga: minge koolituskogukonna lehele ja vajutage paremal üleval kastil "Palu liikmelisust". Koolitaja kinnitab teid seejärel osalejaks, kuid seda tingimusel, et olete eelnevalt EKISes registreerunud.

Riigi Kinnisvara turundus- ja kommunikatsioonijuhi Madis Idnurme sõnul tähistatakse sarikapeoga maja maksimaalse kõrguse saavutamist, kirjutab Tartu Postimees. Piduliku sündmuse eesmärgiks oli vastavalt rahvapärimusele kostitada ehitajaid, et luua head suhted majavaimuga ning et hoonet saadaks ikka hea õnn.

Suvel valmiv 5555-ruutmeetrine hoonekompleks on mõeldud 325 õpilasele ning seal saab olema ka 245 kohaga õpilaskodu. AS Tari projekteeritud gümnaasiumiosa koosneb kolmekorruselisest klassiruumide korpusest, erialaklasside ja administratsiooni korpusest ning ühekorruselisest auditooriumist.

Samal teemal:

• Nõo reaalgümnaasiumi tulevane koolikompleks sai nurgakivi

Kuidas see töötab?

Duolingo pakub lauseid ning fragmente võõrkeeles, mida õppida soovid (raskusaste valitakse algoritmi järgi, mis põhineb kasutaja oskustasemel). Seejärel proovib keeleõppija pakutud teksti tõlkida. Segadust tekitavad sõnad saab ära märkida ja vaadata neid lähemalt digitaalsete seletuskaartide abil. Selliselt saab õppida võõrkeelt lausete kaupa. Duolingo ei ole küll eestikeelne keskkonnd, kus algusest peale saaks võõrkeelt õppida, vaid sobib kasutamiseks neile, kellel on juba eelnevalt teadmisi inglise keelest (või mõnest muust sobivast pakutud lähtekeelest). 

Kõige toredam selle süsteemi juures on hästi lai algmaterjali põld. Allikate valik teeb Duolingost tõeliselt revolutsioonilise vahendi. Tasuta keeleõppe vahend? Kuidas Duolingo raha teenib? Kogu tekst tõlgitakse keeleõppijate poolt suure täpsusega tasuta ära. Duolingol on õigus seda värsket tõlget müüa või kasutada muul viisil. Hiilgav mõte. Massidesse suunatud keeleõpe ja tõlge saavutab selliselt globaalsed mõõtmed. Vaata täpsemalt allolevast videost.

Duolingo võimalused õppetöös

Mis kasu oleks uuest veebirakendusest, kui me ei mõtleks selle kasutusvõimalustele õppetöös? Duolingo eesmärk ei ole loomulikult võõrkeeleõpetajaid asendada. Aga selle näol on õpetajatel tasuta rakendus oma keeleõppevahendite arsenalis, mida võib kasutada nii klassiruumis kui ka kodutööna. Duolingo hea arengutase ja kasutajasõbralikkus teevad selle kasutamise lihtsaks nii keeleõppekeskustes, klassiruumis või kodus. Duolingo rakendust saab kasutada ka nutitelefonis.

Värske uurimuse kohaselt võib Duolingot pidada tavapärastest keeletundidest isegi  efektiivsemaks. Kas see peaks ka meie klassiruumis paika, jääb teie otsustada. Duolingo on hea funktsionaalsusega ja toote meetod toimib. Kui teil on plaanis lähitulevikus uut võõrkeelt õppida (näiteks hispaania või portugali keelt, mida meie kontekstis tavaliselt ei õpita), siis miks mitte proovida seda kõigepealt Duolingo abil. Vaadake ja katsetage, proovige kuidas asi toimib. Keskkond võimaldab õppida inglise, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania ja portugali keelt. 

Refereeritud: Edudemic 

Gripilaadsed viirused hakkasid 783 õpilasega Härma gümnaasiumis märku andma enam kui nädal tagasi, 18. jaanuaril, elmise nädala lõpus olid aga tühjad juba pea pooled pingid, kirjutab Tartu Postimees.

Peale õpilaste kimbutavad viirused ka õpetajaid. Nädala keskel pandi koolis algklasside paralleelid kokku ja tehti õppetöös muudatusi - näiteks lükati kontrolltööd edasi ning õpetajad ei anna koduseid töid.

Tartu teistes koolides oli reedel tavaline koolipäev, näiteks Kivilinna gümnaasiumi õppealajuhataja Karin Lukk ütles, et teise ja kolmanda klassi lapsi on viirused küll kimbutanud, aga üldiselt on nii õpilased kui ka õpetajad veel tugevad ja terved.

Foto: Stockvault

Üheks võimaluseks on muuta põhikoolis karjääriõpe kohustuslikuks õppeaineks, vahendas ERR Uudised.
Eesti Päevaleht on viimase kahe nädala jooksul avaldanud mitmeid lugusid inimestelt, kes hoolimata kõrgharidusest ei suuda leida tasuvat ja erialast tööd.

Karjääriteenistuse kontseptsiooni aastateks 2013-2020 üheks eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust karjääriplaneerimise vajalikkusest. Innove koolitusspetsialist Ande Magus ütles, et ideaalis võiks karjääriõpetus olla põhikoolis ka kohustuslikuks õppeaineks. Praegu on see valikaine peaaegu 120 koolis, aga just 5.-6.-7. klass võiks olla selleks ajaks, mil õpilane võiks oma karjääri suunamisega tegelema asuda.

Samal teemal:

• Karjääriõpetusest võiks saada õppetöö loomulik osa
• Õppematerjal: Otsides ja leides sissepääsu töömaailma
• Õppematerjal: Kuidas esineda töövestlusel- välimusest sisuni

Enne intervjuud lausub Martin Saar, et juhtus olema selline hommikupoolik, kus oli palju tööd, nüüd saab minna tundi andma. Huvitav lähenemine. Kas tunniandmine ei olegi siis töö? Või kas oleks koolis selline asi võimalik, et õpetajal ongi ainult tunnid, ei mingeid muid kohustusi?

„Võimalik ei ole, aga kuidagi peaks kõiki muid kohustusi korraldama nii, et need rohkem toetaksid tundi, mis tegelikult sünnib õpetaja ja õpilaste vahelises koostöös. Koolitegevuse ümber on palju erivärvilist vahtu. Mul on mõnikord tunne, et teisi tegevusi, mida õpetajalt oodatakse, kiputakse tegema lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud. Jäetakse kõrvale, et kõige suurem kasutegur sünnib ikkagi tunnist. Minu jaoks on põhiline õppimise vorm ainetund. See on koht, kus õpetaja ja õpilased saavad kokku, õpetajal on midagi jagada, õpilastel küsida. See annab tulemust.“

Inimene peab tegelema sellega, milleks on tööle võetud

Martin Saar õpetab noortele keemiat Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis (GAG) ja Tallinna reaalkoolis. Lisaks annab ta GAG-is kultuuriloolisi aineid, mis seotud inglise keelega, sest diplomi järgi on Martin Saar inglise filoloog. Ta on 9. klassi juhataja, valmistab õpilasi ette olümpiaadideks, kirjutab õppematerjale, on seotud riigieksamite ettevalmistusprotsessiga, läbib magistriõpet keemias. Uhh, noored ikka jõuavad…

„Üks kohustus, mis tuleb õpetajatele sageli juurde, on klassijuhataja töö. Mina sooviksin seda võtta kui süvendatud sisulist tööd, ka kui süvendatud õppimist, tegelemist nende noortega, kes seal klassis on. Tegelikult on klassijuhataja peamiselt administreerija. Ta peab taga ajama õpilaste puudumisi, puudumiste põhjuseid, organiseerima rahakorjamisi, klassiväliseid sõite, edastama infot kooli juhtkonna poolt, koostama aruandeid. Sellised küsimused on sekretäri töö. Rõhutan, et sekretäri amet ei ole halvem ega parem kui õpetaja oma, lihtsalt need on erinevad. Kui meil oleks elukutselisi klassijuhatajaid, kes ainult korralduslike küsimustega tegeleksidki, siis mina kindlasti ei sooviks üks neist olla. Selline administreerimine ei ole minu tugevus. Aineõpetajana suudan panustada oluliselt rohkem.

Olen ka kolleegidega jaganud mõtet, et kool võtab endale järjest rohkem kohustusi tegeleda karjääri planeerimise, elu planeerimisega; õpetaja laveerib ühe lapsevanema ja teise lapsevanema vahel. See on töö, kus klassijuhataja peab korraga olema sotsiaalpedagoog, psühholoog, karjäärinõustaja. Vanasti tegi selle ära kogukond. Nüüd elame suurtes linnades, inimesed on anonüümsed, kogukonda kui sellist ei ole, vähemalt linnakeskkonnas mitte. Kes siis seda tööülesannet täidab? Öeldakse, et me ei saa ju last karistada, kui ta sünnib nõrka peresse, keegi peab lapse käekäigust hoolima. Miks mitte kool, klassijuhataja! Ma ütlen selle peale, et ma ei saa oma elugagi hakkama, kuidas ma suudan siis 30 inimese eluga hakkama saada. Lõpuks koormame klassijuhatajad, õpetajad kooli kohustustega sedavõrd üle, et põhitegevus jääb varju.

Iga inimene peaks tegelema sellega, milleks ta on tööle võetud. Õpetaja jaoks on see anda õpilastele uusi teadmisi, harjutada nende kasutamist, avardada nende silmaringi, õpetada mõistma maailma, loodust, kultuuri.

Ja vaatame, millist tööd peab õpetaja töö- ja ainekavade ettevalmistamisel tegema: õpetaja leiutab seda, mis on riigi poolt tegemata jäänud. Meil puudub uuele õppekavale vastav õppekirjandus, materjale toodetakse tagantjärele. Õpetaja peaks tegelema materjali klassikõlbulikuks muutmisega, mitte et hakkab seda nullist leiutama.“

Natuke peaks sädet ikka olema…

Võib-olla siin päästab õpetajat tükike tervet talupojamõistust – ja jätangi mõne asja tegemata, igale poole ei panusta?

„See otsus tuleb vastu võtta, jah. Samas üritan oma elu elada selliselt, et panen põhirõhu tegevustele, mis on suunatud minu ainest ja õpetamisest huvitatud õpilastele, kelle jaoks see on tähenduslik. See tähendab lisamaterjalide koostamist olümpiaadide ettevalmistuseks, osalemist ainevõistlustel. Ja sellest, mida peetakse vahuks õpetamise ümber, püüan jätta midagi tegemata.“

Kas te õppenõukogus sama radikaalselt sõna võtate?

Martin Saar naerab. „Ma ei jäta asju ütlemata, puudutagu see õpilaste reisimist või koolikorralduslikke küsimusi või midagi muud. Kui ma millessegi usun – ja see lähtub minu maailmavaatest –, siis miks ma peaksin vaikima, mida on siis karta? Ei ole küll pidanud sellepärast kannatama, et olen midagi öelnud. Mu oma kooliskäimise ajal käitumishinnet sellepärast küll alandati, et juhtisin õpetajate tähelepanu teatud määruste mittetäitmisele. Ja mis siis, ega ma seepärast nüüd õnnetum ole. Üritan õpilastes ärgitada ka sellist küsimist ja kahtlust. Kuni see jääb lugupidavasse vormi, on see edasiviiv nähtus. Natuke peaks sädet ikka olema.“

Keemia ja filoloogia käsikäes

Kuidas sai inglise filoloogist keemia õpetaja?

„Ma õppisin Tallinna inglise kolledžis. Esimesel kahel gümnaasiumiaastal sain õppida väga asjalike inglise kirjanduse õpetajate käe all. Ka inglise keele õpetaja oli väga hea õpetaja. Gümnaasiumi viimasel aastal oli tunniplaanis Ameerika kirjandus, aga õpetajaga ebaõnnestus. Õnneks huvi see ära ei võtnud. Planeerisingi, et tahan ülikoolis kolme aasta jooksul õppida inglise filoloogiat, et saada laiapõhjaline humanitaarharidus. Ega ma ei läinud Tartu Ülikooli ainult inglise keele ja kirjanduse pärast, vaid õppekavas oli usundilugu, filosoofiat, keeleteadust, kirjandusteadust. Olin kindel, et selle aja jooksul õpin ka piisavalt keemiat puudutavaid aineid, nii et saan magistriõppesse astuda keemias. Olin kooli ajal osalenud keemiaolümpiaadidel, see huvitas mind. Et siis inglise keel, siis keemia, ja siis asun kooli tööle.

Aga Tartu Ülikooli teisel aastal tekkis võimalus tulla Gustav Adolfi gümnaasiumisse keemiat õpetama. See näitab koolijuhi julgust anda inimesele võimalus. Õnneks läks vist päris hästi, siia ma jäin. Töö kõrvalt õnnestus bakalaureus nominaalajaga lõpetada. Magistrist on nii palju puudu, et magistritöö on kirjutamata ja kaks pedagoogikaainet läbimata. Eks see on ka natuke minu iseloomuga seotud.

Õpetajakoolituse sisulistel ainetel nägin väga suurt väärtust, ka didaktikal. Aga üldpedagoogilised ained – ausalt öelda need kõnetavad mind suhteliselt vähe. Teoreetilised pedagoogilised ained, mida pakutakse, ei ole väga olulised koolis hakkamasaamise kontekstis. Tegelikult oleks vaja rohkem praktikapõhist arutelu.

Hea pedagoog ei pea olema läbinud kõrgemale hindele pedagoogilise psühholoogia definitsioonkursust. Ikka see loeb, kuidas õpetaja suudab esineda, kuidas saavutab klassiga kontakti, tajub klassi atmosfääri.

Õpetajakoolitus võib teha keskpärasest õpetajast asjaliku õpetaja, aga olen täiesti veendunud, et see, mis võimaldab kujuneda suurepäraseks õpetajaks, peab inimeses olemas olema. Autojuhtimist ei saa ju ka nii selgeks, et loed manuaali läbi ja siis autosse, sõida. Klassis toimuvat õppetööd ei õpita ka nii juhtima.“

Martin Saar. Foto: Madli Leikop

Kool sünnib ainetunnis

Teil on keemiatunnid nii Tallinna reaalkoolis kui Gustav Adolfi gümnaasiumis. Kas konkurentsimomenti ei teki? Et äkki õpetate ühes koolis paremini (või rohkem) kui teises?

„Õpetajana pean ennast väga oluliseks osaks kooli keskkonnast, kooli vaimsuse kandjaks. Samamoodi, nagu peab koolikultuuri keskmeks olema õpilane. Koolikultuur püsibki sellel, kuidas üksteisega suhestuvad õpilane ja õpetaja. Kool ei ole seinad, kool ei ole õppekava, mis paberil, kool ei ole eksamid ja pingeread. Kool on see, mis sünnib tegelikult ka ainetunnis. See on kooli väärtus, kui vilistlane tahab kooli külla tulla, sest siin on olemas midagi, mis tema ajalgi oli. Õpetaja peab seda vaimsust kandma, aga see ei tähenda, et õpetaja või õpilane on sunnismaine, kooli omand. Kool sünnib õpilasest ja õpetajast, mitte et kool haagib end õpilase ja õpetaja külge.

Kui vaatame olümpiaadide nimekirju, et GAGist see õpilane ja reaalkoolist see õpilane, siis kooli nimi ei ole üldse tähtis. See on ka põhjus, miks olen jõuliselt vastu seisnud, kui on kvoodisüsteemid, et sinna või sinna võistlusele pääseb igast koolist kaks õpilast. Ei, peavad pääsema, kes on parimad, sõltumata sellest, kus koolis nad juhtuvad õppima.

Õpilane saavutab olümpiaaditulemuse tänu enda tööle, sageli ka tänu õpetaja toele. See, mis on kooli nimi seal taga, ei ole üldse oluline. Sellepärast ei saa tekkida ka koolide vahel konkurentsi. Mõte, et koolid omavahel konkureerivad, on minu jaoks täiesti välistatud. See ei mahu minu maailmapilti.

On tore, kui õpilane satub keskkonda, mis talle sobib, ja hakkab seda taaslooma. Kahju, kui keskkond teda ei kõneta, sest see on nii teistmoodi kui tema sooviks. Kui mõnele koolijuhile või ametnikule meeldib lugeda, mitu kohta saavutas kool olümpiaadidel või mitmes koht on pingereas või kas Treffner tegi Härmale ära või vastupidi, siis see on – (jutuajamisse tekib pikk vaikus) – on kuidagi lihtsalt nõme. Miks seda vaja on? Peaksime seisma ju selle eest, et õpilastel oleksid võimalikult head arenguvõimalused. Uhkust tuleb tunda just õpilaste ja nende heade tulemuste ja saavutatu, mitte kooli nime figureerimise tõttu.

Minu tööandjad on sedavõrd mõistusega ja mõistlikud mehed, et nad ei näe kahes koolis õpetamises probleemi. Loomulikult kolleegid ja õpilased aasivad heatahtlikult, et kumb kool siis ikka parem on. Muide, need koolid on omavahel väga erinevad. Minu jaoks tähendab kahes koolis õpetamine võimalust koos töötada selliste noortega, kes mind kõnetavad ja keda loodetavasti ka mina suudan kõnetada.“

Samal teemal:

• Birgy Lorenzit motiveerib koostegutsemise rõõm
• Elutööpreemiani on veel aega
• Unistuste amet vajab diplomaataiat ja natuke näitekunsti
• Õpetaja Aino Siiraku elutöö pälvis riikliku autasu