Aaviksoo möönis lõppevast aastast kokkuvõtteid tehes, et soovinuks korda saata märksa rohkem, ent näiteks õpetaja töökoormust ja palgakorraldusega seotud asju päris lõpuni paika ei saadud, vahendasid ERR Uudised.

"Kõige rohkem tähelepanu järgmisel aastal saab strateegiliste plaanide tegemine, mis määravad näiteks ka struktuurfondide kasutamise aastatel 2014-2020. Tegemist on väga suurte summadega ja investeeringutega. Me tahaksime olla kindlad seekord, et iga euro, mis haridusse investeeritakse, ka tõepoolest asja ette läheb," sõnas ta. Pikemalt loe ERR Uudistest.

Foto: Terje Lepp

Samal teemal:

• Õpetajate palga alammäärad tõusevad

Norra keele ja Põhjamaade kultuuriloo õpetaja Piia Palge-Lepik, kuidas jõuti Sikupilli keskkoolis tõdemuseni, et just norra keel on vajalik? Ajaloolist sidet Norraga koolil vaevalt et on, seega - kust just see huvi?

„2009/2010. õppeaastal hakati tõsiselt mõtlema kooli arengule ja õppesuundadele. Olemas oli juba sekretäriõpe, mis on õpilaste seas jätkuvalt populaarne. Kuna koolis töötasid edukalt karateringid, siis hakati arendama spordikallakuga õppesuunda. Selles valdkonnas on kooli koostööpartner karateklubi NÜKE (http://www.karatekool.ee/).

Teise õppesuunana tundus ahvatlev keelesuund. Just sellise keele, mida Eesti gümnaasiumides veel palju ei pakuta, kuid mis oleks perspektiivne tulevikku silmas pidades. Õppeaasta lõpuks tehti valik ja otsustati 2010/2011. õppeaastast avada norra keele ja Põhjamaade kultuuriloo õppesuund. Väga suureks toeks on Kuninglik Norra Saatkond.

Nägime, et täiskasvanute seas on suur huvi norra keele õppimise vastu, keeltekoolide rühmad olid pidevalt täis. Norra osalusega ettevõtteid on Eestis üle 400. Teadsime ka, et norra keele oskajate järel on Eestiski suur nõudlus, mis avab õppesuuna lõpetajatele võimaluse kohe peale keskkooli lõppu elatist teenida. Samas oli teada ka see tõsiasi, et lisaks Soomele ja Iirimaale on paljud pered valinud uueks elu- ja töökohaks just Norra. Norras on oluliselt lihtsam saada tööd, kui norra keelt juba natuke osata. Kõike seda hinnates ning tunnetades Norra saatkonna tuge, avasime 2010. a sügisel norra keele ja Põhjamaade kultuuriloo õppesuuna gümnaasiumiosas.“

Kui palju siis norra keelt nädalas õpitakse?

„Gümnaasiumis on õpilastel kolme aasta jooksul 6 kursust norra keelt ja 3 kursust Põhjamaade kultuurilugu. Oleme eesmärgiks seadnud A2/B1-tasemel keeleoskuse omandamise. Norra keelt on kaks tundi nädalas, Põhjamaade kultuurilugu 1 tund nädalas. Õppesuuna aineid õpitakse läbivalt kolme aasta jooksul. Praegu on õppesuunal üks õpetaja (st Piia Palge-Lepik, toimetaja märkus), kes ühtlasi vastutab ka kontaktide ja võimalike keelepraktikate korraldamiste eest Norra ettevõtetes. Õpilastel on võimalus norra keelt praktiseerida ettevõtete külastuste ajal, samuti on meil igal aasta käinud külas norrakad - kas külalistena või suisa asendus-tunniandjatena. Koostöös ühe Norra ettevõttega said kaks meie kooli nüüdseks vilistlast tasuta norra keele intensiivkursuse ning võimaluse tööd saada norra keele alal.   Otsime pidevalt juurde uusi kontakte ja võimalusi keelt praktiseerida. Igal aastal oleme saanud läbi viia ühe õpialsreisi Norrasse. Suuresti Norra saatkonna toel, kuid meid on toetanud ka teised ettevõtted, ühingud, näiteks Norra Eesti selts (Norras). Koolis on käimas Comeniuse projekt, kus ühe partnerkoolina on esindatud Taani kool, ja Meilon Nordplus Junior projekt, kus meie partneriteks on Norra ja Islandi koolid. Õpilastel, keda huvitavad teadmised Põhjamaadest, on väga head tingimused õppida ja õpilastevahelisi kontakte luua. 2012/2013. õppeaastal on meie selleaastane Comeniuse õpetajapraktikant pärit Soomest - ka tema teadmised ja kogemused saame rakendada õppesuuna tugevdamiseks.“

Piia Palge-Lepiku sõnul on Norra saatkonna toel hangitud Norrast õpikud ja töövihikud koos audiomaterjaliga. Saatkond on toetanud õpilaste õppereise: 2012 käidi Põhja-Norras Kirkenesis rahvusvahelisel kirjandusfestivalil, 2013 veebruaris minnakse tutvuma Trondheimi linnaga ja kogemusi vahetama sealsete keskkoolide õpilastega. Ühisüritusi on toimunud ka koos Põhjamaade Ministrite Nõukoguga.

„Mõned Eestis asuvad Norra ettevõtted on ise meiega ühendust võtnud ning tundnud huvi koostöö vastu. Ettevõtete huvi norra keelt oskavate õpilaste, st potentsiaalsete töötajate vastu on märkimisväärne.

Oleme juba kaks aastat järjest tähistanud Kadrioru pargis Norra rahvuspüha 17. mail koos OÜ-ga Runway ja Norra saatkonnaga. Oleme sinna kutsunus ka teisi koole. Toimuvad põnevad maastikumängud ning serveeritakse sama suupistet, mis Norraski sel päeval traditsiooniline. Loodame, et sellest saab traditsioon,“ ütles õpetaja Piia Palge-Lepik.

Pildigalerii Norra päeva tähistamisest mais 2012 kooli kodulehel.

Foto: kooli koduleht

Samal teemal:

• Noarootsis saab selgeks rootsi keele

Arvutiteaduste ja programmeerimise õpetamisel on tähtis roll erinevatel algoritmidel. Näiteks on erinevad algoritmid suure hulga elementide sorteerimiseks kasvavas või kahanaevas järjekorras. Neid nimetatakse sorteerimisalgoritmideks. 

Sageli on erinevate algoritmide omandamine kuiva teooriana päris keeruline ja seepärast otsitakse erinevaid võimalusi õppematerjali visualiseerimiseks.

Rumeenias asuva Sapientia ülikooli uurimisrühm on materjali visualiseerimise osas saavutanud järgmise taseme. Selle projekti raames visualiseeriti mõned sorteerimisalgoritmid rahvatansudena.

Kauneid ja lennukaid mõtteid uueks aastaks kõigile!

Allikas: https://www.facebook.com/AlgoRythmics

Ühel hiljutisel nõupidamisel rääkis infotehnoloogiasektoris töötav vanaisa innustunult, mida kõike tema nelja-aastane lapselaps tahvelarvutiga teha oskab. Teine, haridusvaldkonnas leiba teeniv isa avaldas selle peale lootust, et ehk õpib jumala abiga see laps mingil hetkel siiski ka lugemise ja kirjutamise ära.

Õigus on mõlemal. Kuid nende kahe vaatenurga vastandamine ei aita meid lahenduse leidmisel kuigi kaugele. Küsimus tuleks püstitada hoopis, kuidas maksimaalselt ära kasutada nüüdisaegseid tehnoloogiaid selleks, et õppimine ja õpetamine oleks loov ning tulemuslik. Praktikas tuleb leida vastus nende võimaluste ja oskuste viimiseks kõigi õpilaste ja õpetajateni.

Arvutid ja internet koolides on ammu juba tegelikkus, viimane aeg on muuta elektrooniliseks ka õppematerjalid. Tänavu viieteistkümnendat tegevusaastat tähistanud Tiigrihüppe Sihtasutusel on sellel keerulisel teel välja pakkuda digiranitsa elik e-koolikoti idee.

Olgu kohe öeldud, et digiranits ei võrdu pelgalt sülearvutiga koolikotis, vaid on laiem ökosüsteem Eesti koolihariduse uuendamisel.

E-koolikoti muutumisel mõtteharjutusest reaalsuseks on kriitiline nelja suure alussamba üheaegne olemasolu ja koosmõju.

Kõige alus on kvaliteetne elektrooniline õppevara – videod, simulatsioonid, mudelid, interaktiivsed testid, tekstid, esitlused, e-kursused ja kõik muu, millest on võimalik luua terviklikke õppematerjale. Digiajastul sünnib imesid sama harva nagu keskajal. Elektrooniline õppevara ei teki iseenesest ega tasuta, vaid maksab reeglina oluliselt enam kui paberversioon. Lisaks nõuab oma osa õppevara ülalhoidmine ja pidev uuendamine.

Tiigrihüppe Sihtasutuse kogemuse põhjal võib ühe aine tervikliku sisupaketi koostamine ja tootmine maksta vähemalt 60 000 eurot ning hinnapiiri ülemine lagi puudub ka kõige rikkamatel riikidel. Summad tunduvad suured, kuid siin on riigi prioriteetide seadmise koht. Loomulikult on veebis, sh haridusportaalis Koolielu kättesaadav tasuta õppevara, kuid see katab õppekava ära ainult osaliselt. Kõik ained ja teemad pole võrdselt kaetud ning materjalide kvaliteet kõigub tugevasti. Kui oleks tellimust, siis pädevatest e-õppematerjalide tegijatest Eestis puudus tulla küll ei tohiks. Tuleviku suhtes lisab kindlustunnet teadmine, et ülikoolides õpib arvestatav hulk ristmeedia tudengeid.

Teine sammas on tarkvaraline platvorm, mis võimaldab erinevad osad koondada terviklikuks õppematerjaliks, hallata ja korraldada õppetööks vajalikku infot ning liidab omavahel e-õppe infosüsteeme. Meie üldhariduskoolides on praegu kasutusel kolm e-õppe keskkonda: Moodle ning Eestis loodud VIKO ja IVA. Igaüks neist on oma tugevuste ja nõrkustega ning sobivaimat lahendust tuleb alles otsida.

Foto: Stockvault
Kas ja milline võiks olla digiranitsa tarkvaraline platvorm, on laiema arutelu ja otsuse teema. Uuendusmeelsetele õpetajatele peab jääma loominguline vabadus ise e-õppematerjale luua. Teisest küljest ootab väga suur hulk õpetajaid süsteemseid valmislahendusi, mille kasutamiseks piisab need vaid «karbist välja võtta».

Esmaste arvutuste kohaselt võiks Eestis loodava e-õppematerjalide tarkvaralise platvormi maksumus olla ligi 615 000 eurot. Üksikmaksumusena jällegi suur summa, kuid õpetajate palkade kõrval vähemalt sama kaalukas sisuline investeering tulevikku.

E-koolikoti puhul ei saa me üle ega ümber tehnoloogiast ehk arvutite rauast, mis on vajalik e-õppevara kasutamiseks. Ka siin on keskseks valikuküsimuseks, kas seame eesmärgiks tagada elektroonsele õppevarale juurdepääsu kõigi võimalike erinevate vahenditega – tavaarvutid, tahvelarvutid, mobiilid jne – või valime koolidele keskse lahenduse koos juurdekuuluvate hangete ja regulatsioonidega. Vaatamata koolide varustamisele vajaliku tehnikaga jääb endiselt õhku küsimus, kuidas tagada kõigi õpilaste juurdepääs taristule.

Skeptikud võivad nüüd küsida, kas ma tunnen kedagi, kes tunneb mõnda noort inimest, kellel seda juurdepääsu praegu pole? Aus vastus on, et tunnen küll ja see on sotsiaalne probleem, millest ei tohi digiranitsa puhul mööda vaadata.

Neljandaks ja vahest enim kirgi kütvaks kujuneb sobiva ärimudeli valik ehk reeglid, kuidas e-õppevara hangitakse ning kui palju ja kellele selle eest tasutakse, et tagada kogu eelkirjeldatud ökosüsteemi kestlik areng. Põhimõttelisi valikuid on kolm: e-õppematerjalide kasutamine on kas tasuline, vaba (riik ostab need alati välja ja annab vabakasutusse) või jagatakse digiranitsa ülalpidamiskulud riigi ja kasutajate vahel.

Õppevahendite hankimiseks annab Eesti riik aastas koolidele umbes 6,5 miljonit eurot, mille eest tuleb välja osta ka paberõpikud. Tegelikult pole mingeid kitsendusi, et koolid peaksid eelistama paberõpikuid digitaalsele õppevarale. Hea näide sellest, et ka digimaterjale on võimalik müüa – ja päris edukalt –, on algklassiõpetajate hulgas väga populaarsed Miksikese (www.miksike.ee) töölehed, kontrolltööd jms.

Erinevalt Miksikesest on mitmed teised entusiastlikult üldharidusele e-õppematerjalide loomisega alustanud firmad suunanud oma tegevuse ümber ettevõtetele. See on mõistetav, sest firmade eesmärk on toota kasumit, mida eestikeelsel õppevara väiksel turul hästi teha ei saa. Ja siin lähevadki meie ootused võimalustega vastuollu ning lahenduse leidmine vajab kokkulepet meie kõigi vahel.

Kuid milline on õpetaja vaade? Tiigrihüppe sihtasutuse korraldatud metoodilistel koolitustel osaleb aastas enam kui 3500 õpetajat. Kui jätta kõrvale optimism ja positiivsus, mida enamik neist kursuste lõpus väljendab, peetakse suurimaks takistuseks omandatud oskuste rakendamisel ülekoormatud õppekavast ja suurest hulgast bürokraatiast tingitud ajapuudust.

Kõige suuremat puudust tuntakse süstematiseeritud ja valmis e-õppematerjalidest, mida ei peaks ise otsima ega koostama. Ja siinkohal ei pea õpetajad silmas PDF-formaadis õpikuid, esialgu ollakse rahul ka paberõpiku loogikat jälgivate multimeedia-materjalidega. Kolmandaks rõhutavad õpetajad vajadust sisulise IT-tugiisiku ehk haridustehnoloogi järele koolis. Sama on esile toonud ka paljud koolijuhid.

On veel keegi, kes õpetajat digiranitsa kandmisel kindlasti aitab – see on õpilane. Õpilane, kelle jaoks e-koolikott ju luuakse ning kes selle järgi tarkust omandama hakkab. Kõigi eelduste kohaselt saab sellest hea täiendus tema digimaailmale, milles ta end niigi koduselt tunneb.

Vabariigi presidendi üleskutse, et Eestis riigivalitsemise ja ühiskondliku kaasamõtlemise uuendused võiks saada millekski tõeliselt heaks ja innovatiivseks, väärib igati järgimist. Digiranitsa ideed võib võtta samasuguse üleskutsena koostööks koolihariduse mõttemallide uuendamisel. Lapsed on harjunud üha raskemaks muutuva koolikotiga ja kannavad seda nurinata. On aeg võtta meilgi suurem raskus kanda ja leppida kokku tulevase digiranitsa põhimõtted.

Enel Mägi.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees.

Samal teemal:

• Õppematerjali tegemine vajab aega ja enesedistsipliini
• Rõõmuga tehtud e-õppematerjal aitab plokkflöödimängu selgeks saada
• Maris Lindoja: alustada tuleb sisust, mitte tahvelarvutitest
• Marcus Hildebrandt: teeme Eesti vundamendi korda

Kuusepuu tuppa toomine on olnud üks jõulude vanimaid traditsioone. Allolev infograafik, kuigi ameerikakeskne, annab ülevaate jõulupuu ajaloost ning näitab, millise arengu on see läbi aegade teinud - alates vanimast kaunistatud jõulupuust 15. sajandil kuni tänapäeva kirevate kuuskedeni kodudes. Lisaks võrreldakse graafiku ajateljel ehtsa ja tehisliku jõulupuu tausta. Praegusel ajal on päris kuuse asemel kasutusel ka tehispuid ning vaidlused ühe või teise eelistest ei lõppe ilmselt nii pea.

Alloleva infograafiku andmetel oli esimene jõulupuu pühade tähistamise keskmes 15. sajandi Lätimaal. Mehed ja naised tantsisid ja laulsid ümber puu, kuni pühade viimasel päeval see põlema pandi.

Jõulupuu traditsiooni algupära pole päris selge. On teada, et see ulatub tagasi renessansiaega ja on paljuski seotud ennekõike Saksamaaga. Mõned seostavad seda Martin Luteriga, kes olla jõulude tähistamiseks kuusepuul küünlad süüdanud. On teada ka Põhja-Saksamaa ja Liivimaa (tänapäeva Eesti ja Läti) gildihoonete tavast kaunistada jõulupuud laste rõõmuks maiustustega. Näiteks on Mustpeade gildihoones selline jõulupuu pühade vältel seisnud ning hiljem Tallinna raekojaplatsile viidud, kus vennaskonna liikmed selle ümber tantsisid. Arvatakse, et kodune jõulupuu kombestik pärineb just sellest kombestikust.

Varasemal ajal kaunistati jõulupuud, nagu ka eelnevalt mainitud, söödavate ehetega - õunte, piparkookide ja pähklitega. 18. sajandil hakati kaunistusena kasutama küünlaid, millest hiljem arenesid välja paljude võimalustega elektrituled. Praegusel ajal on puu kaunistuseks tuhandeid võimalusi.

Millised on jõulupuu traditsioonid meie kodudes? Millal te jõulupuu tuppa toote? Millal ja kelle poolt see ehitakse? Kuidas te seda kaunistate? Oleksime väga rõõmsad, kui jagaksite oma jõulupuu saamise ja ehtimise lugu.

Refereeritud: Daily Infographic - Oh Cristmas Tree, foto: Flickr

Koolielu portaali toimetus läheb ka väiksele kosutavale jõulupuhkusele ja värskete haridusuudistega naaseme 2. jaanuaril.

Tavapärast paberil õpilaspiletit asendavat kontaktivaba kiibiga plastikkaarti saab lisaks koolis pakutavatele teenustele kasutada juba ka ühistranspordis sõitmisel.

E-õpilaspilet ühildub Tallinna uudse piletisüsteemi ja mitmete teiste Harjumaa omavalitsuste transpordivõrkudega ning seda omavad õpilased ei pea seega täiendavat kaarti oma rahakotti muretsema.

Elektroonilise õpilaspileti laiendatud võimalusi on pilootprojektina täies mahus testimas Tallinna Reaalkool ja Tallinna ühisgümnaasium. E-õpilaspiletit ühistranspordi kaardi asemel kasutavad lisaks eelmainitud kahele Tallinna koolile veel Gustav Adolfi gümnaasium, Jüri gümnaasium, Keila kool, Kostivere kool, Lagedi põhikool, Loo keskkool, Neeme kool, Peetri lasteaed-põhikool, Tabasalu gümnaasium ja Vaida põhikool.

Tiigrihüppe Sihtasutuse juhi Enel Mägi sõnul on projektiga liitunud koolid uudse lahendusega rahul ning ka õpilaste tagasiside on hea. “Lisaks kooli sissepääsusüsteemidele kasutatakse e-õpilaspiletit edukalt näiteks raamatukogu laenutuste registreerimisel või sööklas koolitoidu arvestamisel. Viimasel juhul ei pea laps lisaks tasuta koolitoidule ostetava toidu eest sularahaga arveldama ning lapsevanem võib kindel olla, et muidu taskurahana antav summa läheb õige asja eest,” ütles Enel Mägi.

“E-õpilaspileti võimalikud edasiarendused on praktiliselt piiramatud –  koolil on võimalus seda süsteemi laiendada näiteks printerite ja paljundusmasinate kasutamise reguleerimiseks, koolikappide lukustamiseks või joogiautomaatides. Kaardisüsteem põhineb tehnoloogiliselt levinud platvormil ning sinna saab soovi korral juurde liita kasvõi spordikeskuste ja muuseumide külastamise piletisüsteemid,” selgitas Tiigrihüppe Sihtasutuse kvaliteedijuht Enely Prei.

E-õpilaspileti projekt sai hoo sisse tänu Tiigrihüppe Sihtasutuse konkursile Innovaatiline kool, millega toetatakse koolides läbiviidavaid tehnoloogia valdkonna arendusprojekte. Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Ühisgümnaasiumi eestvedamisel loodud tarkvaralahendus on huvilistele avatud ning teised koolid või kohalik omavalitsus selle väljatöötamiseks vajalikke investeeringuid enam tegema ei pea. Küll kannavad koolid ise kulud, mis on seotud e-õpilaspileti kasutuselevõtmiseks vajalike seadmete hankimisega ning süsteemi käigushoidmisega. Õpilasele ja lapsevanemale on e-õpilaspilet tasuta.

Tiigrihüppe Sihtasutus läbirääkimisi ka teiste Eesti omavalitsustega, et muuta kaardid kasutatavateks nende ühistranspordis ja muudes kohtades. “Kui mõnel koolil või teenusepakkujal on huvi e-õpilaspileti vastu, siis palun neil julgelt pöörduda Tiigrihüppe Sihtasutuse poole, kus antakse vajalikku nõu ning aidatakse tehakse ka esmased arvutused kaardisüsteemi kasutuselevõtu maksumuse kohta,” lausus Enely Prei.

Lisainfo:
Enely Prei
Kvaliteedijuht
Tiigrihüppe Sihtasutus
enely.prei@tiigrihype.ee

Linnavolikogu teatel rajatakse Tamme gümnaasiumi hoone Nooruse 9 kinnistule ning projekti kogumaksumus on ligi kaheksa miljonit eurot, millest linna kanda on 1,9 miljonit.

Ühtlasi võtab Tartu linn endale ka kohustuse tagada täiendavate kulude katmine ligi 2,2 miljoni euro ulatuses, kuna samas hoones tegutseva Tartu Täiskasvanute gümnaasiumi tarbeks tehtavaid töid projekti raames ei rahastata.

Tamme gümnaasiumi kasutusse on planeeritud hoone esimene ja teine korrus ning mõned ruumid ka kolmandalt korruselt, kokku 5253 ruutmeetrit. Täiskasvanute gümnaasium saab suurema osa hoone kolmanda korruse ruumidest ning neljanda korruse, ühtekokku 1557 ruutmeetrit, seisis teates.

Tamme gümnaasiumis on kavas avada viis paralleelklassi igas astmes ning koolis hakkab prognooside kohaselt õppima vähemalt 540 õpilast.

Praeguste plaanide kohaselt algavad ehitustööd 2014. aasta kevadel ning hoone peaks olema valmis 2015. aasta septembriks.

Nooruse tänav 9 kinnistu ostmise Tartu ülikoolilt otsustas volikogu selle aasta märtsis. Linna tuleva aasta eelarves on kinnistu ostuks, hoone projekteerimiseks ja ehituseks kokku 1,54 miljonit eurot.

Allikas: BNS

Samal teemal:

• Tartu Tamme gümnaasiumi õpilased protesteerivad kooli kolimise vastu
• Tartu volinikud tõrjuvad vana koolimaja ostu
• Tartu Tamme gümnaasiumi direktor jäi valimata
• Vilistlased asusid Tartu Tamme gümnaasiumi kaitsele

Haridus- ja teadusministeeriumi andmeil peavad koolivaheaega kõik Eesti umbes 540 üldhariduskooli, kus õpib hinnanguliselt 135 000 õpilast.

Kutse- ja kõrgkoolid on oma õppekorralduses vabad, näiteks on Tartu ülikoolis kestab jõuluvaheaeg 24. detsembrist 6. jaanuarini ja Tallinna tehnikaülikoolis 22. detsembrist 1. jaanuarini.

Allikas: BNS

Edrene (http://edrene.org/) on võrgustik, mis seob Euroopa organisatsioone, kes tegelevad hariduslike repositooriumide (õppevara andmebaas) haldamisega. Eestist on võrgustikus osalenud Tallinna Ülikool ja Tiigrihüppe Sihtasutus seoses Koolieluga lõimitud repositooriumiga Waramu. Seekordsest seminarist võtsid osa kümne riigi esindajad.

Seoste loomine 
Mida peetakse õppekavade digiteerimise all silmas? See tähendab õppekava viimist digikujule nii, et see oleks masinkujul töödeldav ja leitav. Niimoodi digiteeritud õppekava saab siduda ka erinevate e-lahendustega – näidata õppevara seoseid õppekavaga, luua töövahendeid individuaalsete õppekavade koostamiseks jms. Selleks peab teksti täiendama metainfoga – see tähendab, et märksõnade järgi peab olema võimalik õppekava hallata.

Üks õppematerjal on tihtipeale seotud erinevate õppekavateemade ja -pädevustega – näiteks võib üks materjal olla seotud viie õppekava punktiga. Kui õppekava ja õppematerjal on korralikult metainfoga varustatud, loob see täiendavaid otsimisvõimalusi ning võimaldab süsteemil soovitada ka teisi seonduvaid õppematerjale.

Seminaril osalenud riikidel on õppekava digiteerimisel tekkinud erinevaid väljakutseid, mille puhul kõige üldisemaks lahenduseks on semantilise võrgu tekitamine. See tähendab erinevate märksõnade kogumite loomist ja vastavate seoste tekitamist oma repositooriumi märksõnade osas.

Seminari peeti Haagi Avatud Ülikoolis.
Väljakutse õppekava muutumisel

Kui teistes riikides esile kerkinud muredest rääkida, siis meenus Karel Zovale esimesena Suurbritannia näide, kus oli vaja reageerida õppekava uuenemisele. „Ka Koolielus puutusime kokku sellega, et tuli uus riiklik õppekava ning 2011. aastal pidime olemasolevad materjalid vastavalt ümber kaardistama. Kui õppekava muutmise hetkel on aga nii palju materjalikirjeid nagu näiteks Hollandi keskses repositooriumis – s.o 2 miljonit õpiobjekti, siis see on paras väljakutse tõlkida vana õppekava uueks,“ märkis Zova.

Hollandlased  tegelevad praegu  pedagoogilise ruumi kirjeldamisega. See tähendab, et lisaks ametlikele märksõnadele kaardistatakse ka reaalses koolielus käibel olevad märksõnad. „Hollandased testivad praegu lahendust, et kui lisan repositooriumi materjali ja loon neli seost, siis masin genereerib muu metainfo sinna juurde. Masin saab aru, et kui see materjal haakub nende nelja märksõnaga, siis ta haakub ka ilmselt teiste seonduvatega,“ selgitas Zova.

Seminari üheks teemaks olid ka isekohanduvad (õpilase edukusele kohanduvad) süsteemid. Näiteks kui õpilane vastab ühele küsimusele õigesti, saab ta järgmisel korral keerulisema küsimuse. Kui ta aga vastab valesti, saab teisel korral lihtsama küsimuse. Alguses peab õpetaja sisestama info ülesande keerukuse kohta, kuid hiljem saab laste vastuste järgi teada ka tegeliku raskusastme – mida vähem õigeid vastuseid, seda keerulisem küsimus.

Eelduseks korralik täitmine
Taani kutseharidus toimib nn võileiva-meetodil – õppur käib tavaliselt oma õppimisaastate jooksul  mitmes kutsekoolis ja läbib mitu praktikat eri ettevõtteis. Et kogu info oleks kompaktselt ühes kohas, on sisse viidud virtuaalne, kutsehariduse õppekavaga seotud õpiinfosüsteem. Sealt on võimalik jälgida õpikulgu: milliste koolide milliseid aineid on õpilane läbinud, millistel praktikatel osalenud, millistest testidest puudunud jne. Samas eeldab süsteem seda, et kõik osapooled korrektselt andmeid sisestaksid.

„Iga infosüsteemi häda on see, et kui üks õpetaja ei pane kirja õpilase puudumist teatud kursustest, siis praktikanti vastuvõttev ettevõte ei näe seda pärast. Näiteks kui lähed serverite administreerimise praktikale, peaks ettevõte nägema, kas olid kohal neis tundides, kus räägiti serverite administreerimisest, või mitte,“ märkis Karel Zova.

Markus Keermani ja Karel Zova sõnul said nad seminarilt teiste kogemuste võrra rikkamaks ning veendusid, et ka Eestis tuleb õppekava korralikult digiteerida.

Seminari esitlusi saab vaadata siin.

Fotod: Karel Zova ja Markus Keerman.