Talgutele on oodatud kõik arvutikasutajad (sõltumata olemasolevast tarkvarast), kes soovivad kasutada kaasaegset vabavara ning olla oluliselt paremini kaitstud pahavara, nuhkvara, reklaamvara vastu. Talgud pakuvad seda kõike täiesti tasuta kogukonna hüvanguks. Samuti pakutakse võimalust osa saada töökindlast ja turvalisest vabavarast ning ühineda vabavara kogukonnaga.

Lisainfot ja üritusest osavõttu saab registreerida SIIN. 

Vabavara talgupäeval 7. mail 2016 kell 10.00–14.00 on IT Kolledžis avatud ka suurepärane kohvik bitStop. Kohviku menüüd ja tegemisi saab jälgida Facebookis: www.facebook.com/bitstopkohvik/. Kohvik bitStop, mille slogan on „We hack food“, on avatud kõigile toidunautlejatele tööpäeviti kell 8.30–16.00 ja kaugõppe sessiooni nädalavahetustel (07.–08.05; 28.–29.05 ja 11.–12.06) kell 10.00–14.00.

Kohtumiseni vabavaratalgutel Eesti Infotehnoloogia Kolledžis!

Allikas: HITSA koduleht. Foto: ekraanitõmmis. 

Samal teemal:

• Tulge vabavaratalgutele!
• Koolielu talgutel uuendati 400 digitaalset õppematerjali
• Vikipeedias algavad jälle tõlketalgud

Konkursile esitatud loovtööd läbisid kaheetapilise hindamisprotsessi, kus 39 eksperti hindasid töid kaheksas kategoorias ning viies vanuserühmas. Konkursi žürii liige, Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi haridustehnoloog Meeri Sild sõnas, et näiteks arvutimängude kategoorias oli tööde tase väga hea. "Õpilaste oskused ja teadmised programmeerimisest on tugevad, nad ei pelga oma ideid ellu viia. Tore on ka see, et nad ise otsivad uusi võimalusi tööde tehniliseks teostamiseks, mitte ei piirdu teada-tuntud programmeerimiskeskkondadega."

Auhinnalise koha saavutas 64 tööd, mille valmimisse panustas 183 noort. „Noored sidusid oskuslikult oma loovtööd konkursi teemaga „Maailmariiki Eesti“,“ ütles konkursi üks korraldajatest, ProgeTiigri programmijuht Mari-Liis Peets. „Esitati rahvuskultuurist mõjutatud käsitööesemeid, 3D-tehnoloogiaga loodud uusi innovaatilisi tooteid, Eesti vaatamisväärsusi tutvustavaid videoid ja mänge jne. Sellel aastal jäi silma 3D-tehnoloogia ja animatsiooni tööde rohkus, mille kategooriates andsime välja kõige rohkem auhindu.“

Enim esikohti pälvisid Harjumaa noored, 18-st väljaantud esikohast kuus läksid Harjumaale: Tallinna Tuule Lasteaeda, Peetri Lasteaed-Põhikooli, Ristiku Põhikooli, Tallinna Õismäe Vene Lütseumi, Viimsi Keskkooli ja Tallinna Saksa Gümnaasiumisse. Esikohti saavutasid ka Pärnumaa, Jõgevamaa, Ida-Virumaa, Põlvamaa, Tartumaa, Järvamaa ja Läänemaa koolid.

Eripreemiaga tunnustati Peetri Lasteaed-Põhikooli, kust laekus konkursile kõige enam töid. Auhinnaks kingiti koolile elusuuruses Meccanoid robot, mida saab rääkima ja liikuma programmeerida. Peetri kooli direktor Luule Niinesalu ütles auhinda vastu võttes, et tore, kui koolis on õpetajad, kes oskavad lapsi innustada, ja õpilased, kellel on huvi ja tahtmine konkursist osa võtta. Auhinna enda kohta arvas ta, et kõigepealt tuleb robot kooli viia ja kooliperega tuttvaks teha ning siis tuleb koos robotile nimi välja mõelda.

Õpilaskonkursile „Maailmariik Eesti“ esitati 175 digiloovtööd, konkursil osales üle 500 õpilase vanuses 5-20. Konkursi eesmärk oli anda õppijatele võimalus rakendada põnevaid uuenduslikke ideid ja arendada seeläbi tehnoloogiliste vahendite kasutamise oskust oma huvidest lähtuvalt.

HITSA õpilastööde konkursi „Maailmariik Eesti“ võidutöid näeb SIIT: http://www.hitsa.ee/konkursid/konkursid-opilastele/digiloovtoode-voistlus/tulemused.

Foto: Kalev Lilleorg

Samal teemal:

• Tehnoloogiapäev rõõmustas külastajate rohkuse ja tegevuste küllusega
• HITSA digiloovtööde konkursil osaleb üle 500 õpilase

Kõigepealt seda, et arvuti on laste jaoks oluline abivahend ja huvitav mänguasi ning selles ei ole midagi halba. Lapsed on loomupäraselt uudishimulikud ja õppimishimulised ning arvuti ja internet pakuvad ohtralt võimalusi õppida ja avastada. Virtuaalmaailm on täis põnevaid teadmisi ning arendavaid tegevusi, millest saab ammutada palju kasulikku, kui neid targalt ära kasutada.

Teiseks seda, et lapsed vajavad vanemate abi ja suunamist, et õppida iseennast ja oma tegevusi reguleerima. See tõde kehtib ka tegevuste kohta, mida sooritatakse arvuti ja digiseadmete vahendusel. Et mitmed sellised tegevused, näiteks arvutimängude mängimine, on potentsiaalselt sõltuvust tekitavad, on nende reguleerimine ja nendes mõõdukuse säilitamine eriti oluline.

Mõõdukus ongi ehk laste arvutikasutuse seisukohalt kõige tähtsam põhimõte. Seda aitab säilitada ühest küljest võime endale piiranguid seada ning nendest kinni pidada. On mitmeid variante, kuidas lapsevanemana seda oskust õpetada. Esialgu võib vanem demonstreerida piiride seadmist, pannes koos lapsega paika reeglid digiseadmete ja arvuti kasutamiseks. Reeglid võivad käia selle kohta, milline on nende kasutuseks sobiv aeg ja koht ning millisel kohal prioriteetide järjekorras paikneb digitaalne meelelahutus. Järk-järgult võtab laps vastavalt valmisolekule oma tegevuse üle üha rohkem vastutust, õppides selliseid reegleid ise enda jaoks seadma.

Teine tõhus meetod on õpetada last eeskuju abil. Siinkohal on oluline jälgida iseenda käitumist: kui tasakaalustatud on vanema enda arvuti- ja internetikasutusega seotud harjumused?

Lisaks ebatõhusale piiride seadmisele väljendab ülemäärane ajaveetmine digiseadmetes sageli probleeme teistes eluvaldkondades – see võib viidata muu hulgas kooliga seotud muredele, raskustele suhetes pereliikmete või eakaaslastega, vaimse tervise probleemidele. Ka võivad olulised eluvaldkonnad, nagu suhted, kohustuste täitmine ja füüsiline tervis ülemäärase mängimise ja nutiseadme kasutamise tõttu kannatada. Seetõttu on oluline silmas pidada lapse üldist toimetulekut ning talle selles tuge pakkuda.

Tõhus viis lapsevanemana probleemse arvutikasutuse väljakujunemist ennetada on panustada headesse suhetesse lapsega. Sellised traditsioonilised võtted nagu lapsele tähelepanu pööramine, ühine ajaveetmine, rääkimine, soojuse ja hoolimise väljendamine, toetamine ja lugupidamine kuluvad siinkohal marjaks ära. Lähedase ja usaldava suhte pinnalt on kergem probleeme nii ennetada, märgata kui ka lahendada.  

Ent kuidas teada, kas laps kasutab digiseadmeid liiga palju? Kuna arvuti ja nutiseade abistavad inimesi paljude kohustuste täitmisel ning on muutumas elementaarseks osaks meie elust, ei saa nendes veedetud aja hulk olla ainus või isegi peamine näitaja. Eelkõige viitab ülemäärasele arvuti- ja digiseadme kasutusele see, kui sellega kaasnevad probleemid. Kui digiseadmete taga istumine jätab tahaplaanile õppimise, suhtlemise või magamise, võib öelda, et need on omandanud ülemäära suure tähtsuse. Ohu märgiks on ka see, kui eemalviibimine digiseadmest toob kaasa ärevust, ärritust, masendust või muid negatiivseid tundeid.

Nutiseadmete populaarsus laste seas esitab vanematele kahtlemata uusi väljakutseid, kuid tegelikult kehtivad digiharjumuste kujundamise juures samad põhimõtted, mis teisteski laste kasvatamise küsimustes: muu hulgas mõistlikud piirangud ja mõõdukas suunamine, mille eesmärk on eelkõige õpetada lapsi iseennast reguleerima, et nad ühel hetkel juba iseseisvalt enda kasvatamisega toime tuleksid.

Täpsemat informatsiooni selle kohta, kuidas arvutisõltuvus välja näeb ning mida selle leevendamiseks ette võtta, leiab Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse kodulehelt (www.15410.ee), kus on võimalik täita ka arvutisõltuvust hindavat testi. Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus pakub arvuti- ja internetisõltuvuse all kannatavatele inimestele ja nende lähedastele tasuta nõustamist ning teeb arvutisõltuvuse teemalisi koolitusi.

Autor: Sandra Vetik, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse psühholoog ning Tallinna 21. Kooli koolipsühholoog

MOOC on akronüüm ingliskeelsetest sõnadest Massive Open Online Course ja see tähistab suurtele inimhulkadele tasuta interneti vahendusel kättesaadavat e-kursust. MOOCe pakub suur hulk maailma juhtivaid ülikoole. Tuntud MOOCide keskkonnad Coursera, Udacity (Stanford University) ja edX (Harvard University ja Massachusetts Institute of Technology ) valmisid 2011. aastal. Ühtäkki olid kuulsate ülikoolide kursused kõikidele tasuta kättesaadavad ja miljonid inimesed ruttasid nendega tutvuma. Coursera jõudis esimesel aastal ühe miljoni ning teisel juba kolme miljoni kasutajani. Udacity asutaja ja staarõppejõu Sebastian Thrun’i tehisintellekti kursusel osales korraga 160 000 õppijat. Investorid olid kiirest kasutajate arvust vaimustuses ja eraldasid keskkondade arendamiseks miljoneid dollareid.

MOOCide eufooria oli nii suur, et 2012. aastat peetakse murdepunktiks kõrghariduses. Ohio Ülikooli professor Bill Sams loob kontseptsiooni EPIC 2020 (The Evolving Personal Information Construct) ja ennustab, et aastaks 2020 muutuvad klassikalised ülikoolid tundmatuseni – neist saavad sotsiaalse suhtlemise keskkonnad. Õppimine kolib võrku.  

Euroopa reageeris MOOCide vaimustusele leigelt. Esimesed MOOCide keskkonnad valmisid 2012. aastal, kuid kasutajate arvud pole kuulsate USA MOOCidega võrreldes ligilähedasedki, investeeringutest rääkimata. Probleemiks on nii erinevad keelekeskkonnad, partnerite vähesus kui ka kursuste kõrge omahind. Ometigi leidub paljudes ülikoolides entusiaste, kes MOOCe loovad.

Tartu Ülikool

Eestis alustas esimesena MOOCide väljatöötamist Tartu Ülikool 2014. aastal. Seni on loodud kümme vaba juurdepääsuga e-kursust (vt https://moocs.ut.ee). Tegemist on avatud registreerimisega täielikult veebipõhiste täiendusõppekursustega, kus kõik soovijad saavad tasuta osaleda. MOOC on üldjuhul mahus 1 EAP (26 tundi õppija tööd) ning kestab neli nädalat. MOOCi läbiviimise ajal juhendatakse ja hinnatakse osalejaid ning edukalt lõpetanutele väljastatakse Tartu Ülikooli tunnistus.

Ülikooli MOOCid on leidnud õppijate toetuse, mida tõendab korralik osalejate arv ning lõpetanute protsent. Näiteks ülikooli esimesele eestikeelsele MOOCile „Programmeerimisest maalähedaselt“ registreerus möödunud aasta kevadel 650 ning sügisel 1534 õppijat. Maailma kogemusele toetudes on tavapäraselt MOOCide lõpetanute osakaal 5–15%. Ülikoolis toimus 2015. aastal seitseMOOCi, millel osales kokku 3111 ning lõpetas 1692 õppijat – lõpetanute protsent oli väga kõrge, koguni 54%.

Miks on MOOCid olulised? MOOCide eesmärk on tagada erinevatele sihtrühmadele tasuta juurdepääs kõrgharidusele ning tutvustada potentsiaalsetele sisseastujatele ülikooli õppimisvõimalusi. Kuna MOOCidel võivad osaleda ka üliõpilased, siis aitavad MOOCid tõsta õppekvaliteeti ja toetada igapäevast õppeprotsessi. Oluline on ka ühiskonna teenimise aspekt.

Tihti küsitakse, kuidas erineb MOOC avatud juurdepääsuga digiõppevarast või tavalisest veebipõhisest kursusest. Digitaalne õppevara (nt õpimoodul, õppematerjal, videoloeng vms) on avatud juurdepääsu korral samuti kõigile huvilistele kättesaadav, kuid on mõeldud iseseisvaks õppimiseks ning õppejõud seejuures õppijaid ei juhenda ega hinda. Veebipõhistel kursustel osalejaid juhendatakse ja hinnatakse ning lõpetanud saavad tunnistuse, kuid need kursused pole üldjuhul avatud juurdepääsuga, vaid on mõeldud konkreetsetele sihtrühmadele ning neid ei pakuta üldjuhul osalejatele tasuta.

Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikool otsustas 2014. aastal kaasata MOOCide arendamisel partneriks eliademy.com keskkonna arendajad. 2015. aastal valmisid TTÜ landing page (http://tutopenuniversity.eliademy.com)  ja esimesed MOOCid „Introduction to e-Governance“, „Information Management“ ja „Digital Archiving“.
Pilootkursuste kogemus julgustab sellel aastal kogu e-riigi ja teenuste õppekava MOOC-platvormile viima.

Nii Tartu Ülikool kui Tallinna Tehnikaülikool plaanivad uute MOOCide väljatöötamist. Kuuldavasti on ka teised Eesti kõrgkoolid vaba juurdepääsuga e-kursuste loomisest huvitatud. Seega võime loota, et MOOCid pole Eestis mitte hääbuv haip, vaid jätkusuutlik initsiatiiv.

Autorid:

Tiia Ristolainen, Tartu Ülikool
Lehti Pilt, Tartu Ülikool
Mati Lukas, Tallinna Tehnikaülikool

Võin kihla vedada, et Hamlet mõtles oma kuulsas tsitaadis just nimelt blogimist. Mis see siis ära ei ole? Väike lõik teksti, peamiselt enese mõtted ja ideed, internetti üles ja ongi korras. Tegelikult vajab see natuke rohkem mõtlemist.

Ise alustasin (reisi)blogi pidamist Erasmuse vahetusprogrammiga Belgiasse minnes. Esialgne eesmärk oli koduseid oma tegemistega kursis hoida, et ei peaks iga nädalavahetus kolme-neljatunnised Skype’i kõnesid tegema. Lisaks andis see väga hea kronoloogilise järjestuse minu tegemistele. Minu esialgne eesmärk muutus, kui mängu tuli võimalus oma blogi, noh, tervele Eestile Delfi portaali kaudu tutvustada, kuid sisu jäi suuremas osas samaks. Heakene küll, pidin oma sõnavalikus nüüd natuke hoolikam olema, kuid loogiline järjestus mälestustel ja lähedaste inimeste kursishoidmine jäid ikka alles.

Blogi pidamine võib tunduda kohtuvalt suure kohustusena, kuid tegelikult pole selles midagi keerulist. Panin kirja mõned soovitused verivärskele blogipidajale:

• Pane paika eesmärk, miks sa üldse blogi tahad pidada. See ei pea olema ülidetailne äriplaan. Piisab ühest-kahest lausest, mis kirjeldavad, miks see sulle tähtis on. Siin on ka väike psühholoogiline trikk – kui sa paned omale eesmärgi kirja ning mingil hetkel tunned, et kirjutamistuju ei ole, siis piisab vaid pilgust oma eesmärgile, ja kui see tõesti kõnetab sind, siis leiad ka motivatsiooni kirjutamist jätkata.
   
• See juhatab sisse järgmise punkti: järjepidevus. Korra nädalas/kuus/kvartalis, ükskõik kui tihedalt sa plaanid kirjutada, pea sellest kinni. Esiteks tekib niimoodi kirjutamisharjumus ning teiseks, kui tunned, et tahad viilida, siis ainuüksi mõte, et ühe laiskushoo pärast katkeb sinu ilusa blogi ajaloo jada, peaks sind järje peal hoidma. Loomulikult ei tähenda, et see kõik oleks kivisse raiutud. Elu juhtub. Uni juhtub, vist. Sellest ei ole midagi, kui jääbki lünk. Oluline on, et esimesel võimalusel täidad selle lünga ära ning jätkad sama hea kirjutamistempoga.
   
• Vali endale meeldivaim kirjutamisplatvorm. Mina kasutasin blogger.com-i veebilehekülge, kuna tahtsin võimalikult vähese vaevaga kohe kirjutama hakata, kuid sobib ka tavaline tekstitöötlusprogramm ja isiklik koduleht. Peaasi, et lugejal oleks sinu blogi ajaloos lihtne navigeerida, vorm oleks ühtne ja sinul endal oleks lihtne asju üles laadida.
   
• Ma ei ole sellele veel pihta saanud, kuid meil, eeslastel, on ikka kole palju igasuguseid uskumusi ja tabusid rahast. Fakt on aga see, et blogi pidamisega on võimalik teenida. Lausa ära elada, kui uudiseid uskuda. Endal ei tulnud see variant mõttesegi, enne kui oma reisi lõpus vaatasin, et olin tuhandeid külastusi saanud. Google’il on oma lihtne reklaamiplatvorm, lisaks on võimalik lubada pop-up’e (hüpikaknaid), müüa ise reklaamipinda blogis, müüa linke, ühineda mõne reklaamiprogrammiga jne. Täpsemat infot selle kohta on võimalik leida tavalise netiotsingu abil ja, üllatus-üllatus, teistest blogidest. Kui mul endal jälle reisituju peale tuleb, siis proovin kindlasti selle rahaasja ära.
   
• Sisu, sisu, sisu. Suur vahe on, kas sa kirjutad oma vanaemale, lähedastele sõpradele või hoopis Eesti lennudussektorile. Loomulikult pole sul enamasti võimalik internetis täpselt oma lugejat valida, kuid vähemalt kirjasõna stiilis võiksid seda silmas pidada. Näiteks mina alustasin väga vaba kõneviisiga ning sedamööda, kuidas mu lugejaskond laienes, liikusin rohkem muhe-naljatlevale kõneviisile.
   
• Lõpetamine. Tahad sa üldse lõpetada? Võib-olla kasutadki blogi kui oma avalikku päevikut, kuhu oma mõtted kirja panna, või oled hoopis oma valdkonnas tunnustatud spetsialist ning avaldad huvitavaid analüüse. Võimalik, et sinu reis kestis nagu minulgi – vaid kolm kuud – ja pärast seda on, noh, jutt otsas. Seda ei pea just plaani panema, kuid kuskil kukla taganurgas võiks mingi lõppsiht ikkagi olla.

Blogi kasvab ja areneb koos kirjutajaga. Täpselt nii, kuidas sina saad uus kogemusi ja teed vigu, samamoodi muutub ka sinu blogi. Ehk sellesse tuleb suhtuda kui loomulikku protsessi. Tuleb vaid kuskilt pihta hakata, kirjutada kas või see esimene lõik ning olen kindel, et nii see igivana dilemma – kas blogida või mitte blogida – saab sinu jaoks ka vastatud.

Viimane boonussoovitus: ärge oma blogile kirjutatud kommentaare lugege. Üldse. Uskuge mind, te ei jää millestki ilma (: .

Olge mõnusad.

Autor: Dain M. Muru, Eesti Lennuakadeemia vilistlane ja AS Aviesi sisujuht

Info seadis Koolielule kokku Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz.

Esimese teate väljastas Tallinna Haridusamet juba 1. aprillil hommikul vara, kus teatati, et “tulevasest õppeaastast on Tallinna koolides nutiseadmete kasutamine keelatud, lubatud pole ka digiõppeprogrammid”.  Loe edasi siit.

Teatele oli lisatud juurde ka video, mis näitas Tallinna Haridusameti juhatajat Andres Pajulat nutiseadmeid markeriga signeerimas. Vaata siit, kuidas digiallkirja antakse.

Päeva poole selgus, et tegu oli siiski aprillinaljaga ning nutt on Tallinna õuele ikkagi oodatud!

Päeva keskel avalikustas portaal Digitark vestluse nutiõpetajatega Gustav Adolfi Gümnaasiumist, kus selgus, et nutt on hoopis parim õpetaja ja õpilase abiline, kui seda oskuslikult ja hariduslikult kasutada.

Vaata siit, kuidas Gustav Adolfi gümnaasiumi haridustehnoloog Ingrid Maadvere ja klassiõpetaja Maria Malozjomov Digitargas aru annavad, mis on nutt koolis.

Samal ajal toimus ka projekti "Targalt internetis" “Nutikalt netis” veerandfinaali mäng, milles selgus teine Tallinna koolide esindaja - Tallinna Kristiine Gümnaasium. Esimene esindaja oli Ehte Humanitaargümnaasium.

Ehte Humanitaargümnaasiumi võidust
Tallinna Kristiine Gümnaasiumi võidust

Tallinna nutikuu püüab rahvaspordi vaimus tuua õpetajad, õpilased, kooli juhtkonna, vanemad ja kooli partnerid ühise laua taha, et arutada, kuidas nutti targemalt ja arukamalt saaks koolis ära kasutada.

Lisainfo: www.haridus.ee/nutikuu
FB kanal: https://www.facebook.com/groups/nutikuu/

Samal teemal:

• Nutiseadmete kasutamine inimeseõpetuse tundides
• Valminud on VOSK lähenemist tutvustav käsiraamat haridusjuhtidele
• Nutiseadmega nutiõpetajaks
   

Interneti päev 2016 kannab pealkirja "Internet õigustab, vabastab, kohustab...?"

Mis on 2016. aasta varakevadel Eesti interneti põletavaimad teemad? 2015. aastal toimunud interneti päeval räägiti digitaalsest kirjaoskusest, aga mida eestlane tegelikult internetis teeb? Mida Sina internetis teed? Kas sõnal peab olema internetis ka nägu? Kas anonüümsusel ja vastutusel peab olema tasakaal? Kas tehniline innovatsioon vabastab meid kohustustest ja seadusekuulekusest? 

Kas Sa tead, kuhu internet areneb? Me ei tea, kuid meie eesmärk on jõuda sellele teadmisele lähemale. Eesti Interneti Päeva 2016 peamine idee on tuua kokku Eesti internetihuvilised, et arutada ja anda oma panus Eesti interneti arengusse. 

Päeva kaheksa märksõna: eestlane ja internet; innovatsioon ja kohustused, sõna ja vabadus, sotsiaalmeedia ja mõjutamine.

Interneti päev 2016 on eesti keeles ning osalejatele tasuta.

Vaata päevakava ja registreeru osalema!

Fotod: ekraanitõmmis; Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Tartu Ülikoolis avati asjade interneti ehk värkvõrgu labor
• Emotsioon jätab ekraanile jälje
• Seitse viga, mis võivad põhjustada digipöörde läbikukkumise

„Kui vanasti liikusid teadmised inimeselt inimesele raamatute või silmast-silma kohtumiste kaudu, siis digiajastul võtab teadmiste jagamise üha enam üle valguskaabel. Paradigma muutus esitab teadmiste jagajale uusi nõudmisi, kuid samas pakub ka rohkelt võimalusi,“ selgitas HITSA juhatuse liige Ene Koitla. „Konverentsil räägime, kuidas antud olukorda paremini enda kasuks pöörata ning õpime teiste riikide kogemusest parimate praktikate juurutamisel.“

Kahepäevasel üritusel astuvad üles haridusteadlased ja praktikud Austraaliast, Indiast, Ameerika Ühendriikidest, Hollandist, Belgiast, Portugalist ja muidugi ka Eestist. Esinejate seas on näiteks Mart Noorma (Tartu Ülikool), Charles R. Severance (Michigan’i Ülikool),  Cheryl D. Miller (Digital Leadership Institute), Linda Corrin (Melbourne’i Ülikool) jt. Muuhulgas tuleb arutlusele pilvetehnoloogia rakendamine kõrghariduses, naiste osalus IT-s ning õpianalüütika, mis aitab mõista õppijate erinevaid õpimustreid ning võimaldab seeläbi õppetööd efektiivsemalt korraldada.  

Praktilistes töötubades tutvustatakse metoodikaid ja tehnoloogiaid, mis aitavad arendada nii õpetajate kui õppijate digitaalset kirjaoskust. Lääne-  ja Pärnumaa koolide digipöörde näitel uuritakse, kuidas õpetajate ja õppijate digipädevusi strateegiliselt toetada. Samuti tutvustatakse tehnoloogilisi vahendeid, mis hõlbustavad õpetajate omavahelist pedagoogiliste oskuste jagamist. Konverentsil räägitakse ka sellest, kuidas aitavad digiajastu võimalused õpetajat teisest kultuurist õpilaste õpetamisel.

HITSA hariduskonverents toimub 14.-15. aprillil Eesti Kunstimuuseumis. Kuna kohtade arv on piiratud, siis on vajalik eelnev registreerumine hiljemalt 6. aprilliks 2016.  Lisainfo koos konverentsi kava ning registreerimislehega leiab siit: http://innovatsioonikeskus.ee/et/konverents.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse eesmärgiks on IT-hariduse toetamine ja tänapäevase tehnoloogia juurutamine kõikide tasemete haridusasutustes, nende varustamine moodsate infosüsteemidega, ning kõrge kvalifikatsiooniga IKT-spetsialistide ettevalmistamise tagamine.

Samal teemal:

• HITSA hariduskonverentsi ettekanded on veebis järelvaadatavad
• HITSA hariduskonverentsi esimene päev – õpilased ruulivad!

Loo autor on Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz.

Nutikuu eesmärgiks on seega uute, huvitavate ideede, võimaluste, digilahenduste tutvustamine, et muuta õppimine põnevamaks ja elulähedamaks.
 
Esimene samm – tutvu veebiga (http://www.haridus.ee/nutikuu), teine samm – astu Facebooki fänniks (https://www.facebook.com/groups/nutikuu/) ja kolmas ning neljas samm tulevad juba iseenesest.
 
Fookusgrupp:
·         Koolijuhid – kutsume koolijuhte ja -meeskondi toetama uuenenud õpikäsitluse elluviimist oma asutuses läbi nutikasutuse, märkama õpetajate innovaatilisi ettevõtmisi ja analüüsima kooli soovi/võimalusi “VõtaOmaSeadeKaasa” lahenduste kasutamiseks.
·         Õpetajad – kutsume üles õpetajaid kasutama enam digilahendusi oma ainetes ning jagama parimaid praktikaid kolleegidele nii oma koolis kui väljaspool. Arutage nutiteemasid ka õpilastega!
·         Õpilased – kutsume teid olema aktiivsed õppijad ja kasutama selleks ka isiklikke nutiseadmeid.
·         Klassijuhatajad – tutvustage vanematele põnevaid võimalusi, kuidas tänapäeva koolis digi- ja nutivahendeid kasutada.
·         Vanemad – kutsume vanemaid arutlema oma laste ja nende õpetajatega uuenenud õpikäsitluse teemasid, samuti seda, kuidas digivahendite abil muuta õppimist lapse jaoks passiivsest tegevusest aktiivseks.
 
Nutikuu raames korraldab iga kool vähemalt ühe nuti-/digiteemalise ürituse. Ideid leiate soovi korral ka Nutikuu veebilehelt .
 
Lisaks toimuvad nutikuuga seoses konkursid, kus ootame nii Tallinna kui ka miks mitte kõikide teiste piirkondade aktiivset osavõttu:

Nutikuu logo konkurss (tähtaeg 20. märts) -kõikidele.
Nutikuu slogani (loosungi) konkurss (tähtaeg 20. märts) - kõikidele.
Nutikuu joonistusvõistlus (tähtaeg 20. aprill) - Tallinna koolidele.

Nutikuu tegevuste raames korraldame ka koolitusi.

HITSA NUTIKLASSI koolitused: 8.03, 9.03, 16.03 kell 15:00 – registreeruminehttp://ankeedid.haridus.ee/limesurvey/index.php/828671/lang-et (igast Tallinna koolist kuni 2 osavõtjat)

MEKTORY külastus: 6.04-7.04 kell 14:00 – registreerumine:http://ankeedid.haridus.ee/limesurvey/index.php/741455/lang-et (igast Tallinna koolist kuni 2 osavõtjat)

Lisaks toimuvad ka erinevad avalikud loengud ja esinemised erinevates koolides. Sellest loe aga lisa nutikuu veebist (ajakava).
 
Toredat nutikevadet ja -kuud!

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• HITSA nutiklassis saab katsetada uusi andmekogujaid
• Digiajastu infotund annab praktilise ülevaate digivõimalustest õppetöös

Loo autor on Peedu Sula, Pärnu Ühisgümnaasiumi sotsiaalainete õppetooli juhataja.

Õigusteaduse üliõpilane ning ELSA Estonia asepresident Gertrud Palu arutles abiturientidega sõnavabaduse piiride üle. Külaline viis läbi rühmatöö ning tõi mitmeid näiteid mõtlemapanevatest kohtukaasustest. Kui arutelu puudutas anonüümseid netikommentaare, siis ühelt poolt viitas külaline anonüümsusele kui põhiõigusele, kuid teisalt rõhutas väga veenvalt, et neil, keda kommentaarid puudutavad, on samamoodi õigus olla vaba solvangutest ja sõimust.

Ühisgümnaasiumi vilistlane ja õigusteaduse magistrant Andraš Tšitškan vahetas 10., 11. ja 12. klassi õpilastega mõtteid heategevusest. Esmalt kõneles esineja sellest, kuidas ta omal ajal koolinoorena heategevuse juurde jõudis, seejärel aga said õpilased teada, miks ja kuidas tasub üldse head teha. Kuna Andraš usub, et inimestes on piisavalt omakasupüüdmatust ning kas või ühest annetusest võib sõltuda olulisel määral kellegi heaolu, siis võib teda vabalt nimetada entusiastlikuks visionääriks heategevuse vallas. Ta on Pänus algatanud kampaania "Pliiats pihku" ning käesoleval hetkel annab juuratudengina inimestele tasuta õigusabi.

Ajakirjanik ning kooli vilistlane Martin Laine juhtis arutelu teemal "Vihakõne ja anonüümsed kommentaarid". Esineja tegi selgeks, kuidas vihakõne on seotud sõnavabadusega. Muuhulgas sai puudutatud ka Kaur Kenderile esitatud süüdistust. Martin Laine osundas, et tänases õigusruumis ei ole väljendusvabadus absoluutne, kuid eraldi küsimus on, kas teatud paragrahvid õigusaktides ka kirjanike ja loomeinimeste suhtes alati õiglased on.

Kas ja miks tuleks noortega arutleda vihakõne üle? Palusin sellele küsimusele vastata oma heal õpilasel Mareli Reinholdil. Ta vastas nõnda: „Kool on asutus, kus õpilased peaksid hariduse kõrval omandama ka harituse, mis on ühiskonnas n-ö ellu jäämiseks kõige tähtsamal kohal. Viimasel ajal on vihakõne probleem läinud drastilise kiirusega päevakorda ning selle üle tuleks kindlasti haridusasutustes arutleda. Mitte sellepärast, et noori manitseda või teatud mõttes ajupesu teha, vaid selleks, et hoida ära veel suuremad kahjud, kui vihakõne praeguseks juba tekitanud on. Paljude selliste probleemide põhjuseks on puudulik lastetuba või justnimelt harituse puudumine. Inimesi ei saa õpetada ümber, kuid saab avardada silmaringi ja koos arutledes näha suuremat pilti, kui inimmõistus või meedia kuvavad. Seetõttu olen kindel, et kool on esmane koht, kus tuleks justnimelt arutleda, mitte loenguid pidada, erinevate ühiskonnaprobleemide, sh ka vihakõne, üle.“ (Mareli Reinhold, Pänu Ühisgümnaasiumi abiturient)

Anonüümsuse miinustest kõneledes viitas Martin Laine Mihhail Lotmanile, kelle arvates anonüümsete kommentaaride keelustamine ründab sõnavabadust. Samas, nagu arutelul tõdeti, soodustab aga anonüümsus vihakõne vohamist. Esineja tõi mitmeid näiteid Facebookis avaldatud vihakõnest.  Üks neist oli selline.

 
(Allikas: ekraanitõmmis Martin Laine esitlusest)

Siinkirjutajat ei hämmastanud mitte üksnes postituse vaenulikkus, vaid ka selle laikimine kuue inimese poolt. Kas ka nii võivad sündida osades ringkondades arvamusliidrid? „Arvamusliider“ näeb, et tema postitusi laigitakse, mistõttu võib ta võtta seda tunnustusena – hästi ütlesin, ütlen veel! Antud näide vihakõnest ajendas mind küsima õpilaste ja õpetajate arvamust. Kas vihakõne on ka vihakõne laikimine?

(Allikas: ekraanitõmmis sotsiaalainete nädala küsitluse tulemusest Google Formsis)

Et kõik vastajad saaksid vihakõne tähendusest aru, siis lisasin küsimuse juurde ka definitsiooni, mis ei pretendeeri ainuõigsusele. Peale küsitluse tulemuste selgumist arutasin ainenädala vältel paljude gümnasistidega, miks nende arvates suurem osa küsitletutest ei pea vihakõne laikimist veel vihakõneks. Noored tõid peamise põhjusena välja selle, et sotsiaalvõrgustikes ei mõelda igat laikimist väga tõsiselt. Siiski pidasin omalt poolt vajalikuks rõhutada, et iga seesugune rassismi laikimine näitab esiteks inimese hoiakut postituse suhtes, sest laikimine pole ju oma olemuselt väärtusneutraalne, ning teiseks mõjutab see virtuaalset jalajälge, millest on huvitatud tänased tööandjad, kes kontrollivad tulevaste töötajate tausta.

Ainenädala raames toimus muudki huvitavat. Võistkondlikult sai osa võtta e-viktoriinist, mille küsimused olid koostanud sotsiaalainete õpetajad. Terve nädala vältel oli avatud ka näitus, mis puudutas järgmiseid teemasid: õiglane kaubandus, rahvastikuränne ja pagulus, keskkonnakaitse Eestis. Näitusel kajastatuga olid seotud neljapäeval toimunud traditsioonilise mälumängu Tark mees taskus küsimused. Kuna 27. jaanuaril oli holokaustiohvrite mälestuspäev, siis linastus kooli aulas temaatiline film Võõra võimu all: repressioonid okupeeritud Eestis 1940-1991.

Igal ainenädala päeval oli nii õpilastel kui õpetajatel võimalik vastata oma nutiseadmega ühiskonnas palju arutelusid tekitanud päevaküsimustele. Need puudutasid dopingu legaliseerimist, multikultuursust, digipööret Eesti koolides, heategevust ning vihakõne laikimist.

Ainenädalast kokkuvõtet tehes kõnetas mind väga eespool esitatud õpilase arvamus. Vihakõnele kui ühiskondlikule probleemile tuleb koolis läheneda praktilisi teid pidi. Moraalijutlus ei aita. Kool ei saa asendada lastetuba, kuid saab läbi konstruktiivsete arutelude luua mõned eeldused eelarvamustevabamaks ühiskonnaks.

Samal teemal:

• AINEKUU: Koolielus algas sotsiaalainete kuu
• Pärnu õpetajad käisid rahvusvahelisel haridusmessil BETT