Töö- ja tehnoloogiaõpetuse olevikust ja tulevikusuundadest ning tehnoloogia ja 3D modelleerimise kaasamisest koolitundidesse rääkisid Saue gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja Valmar Kaur, 3D modelleerimise õpetaja Alli Salusaar ja Ristiku põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Jürgo Nooni.

Miks on vajalik töö-ja tehnoloogiaõpetuse õpetamise mitmekesistamine?
Valmar: Klassikaline tööõpetus jääb alles, naelu õpime ikka lööma, kruvi keerama, treima. Kõik see jääb alles! Enne tegime seda lihtsalt suuremas mahus kui nüüd.
Alli: Selge on ka see, et kõik lapsed nagunii neid tehnoloogilisi vahendeid õppida ei taha. Mõni tahabki naela seina lüüa ja kõik. Aga samas need õpilased, kes tahavad sellega tegeleda, peaksid saama võimaluse selliste asjadega tegeleda juba varem.
Jürgo: Kui me räägime üleüldse selle aine olemusest, siis me ei tohi võtta eesmärgiks, et me teemegi nüüd kõiki asju ainult pingiga või oleme ainult arvuti taga. Siis kaob selle aine mõte ära. Pole vahet, kas kasutame CNC freespinki 9.klassi lõpus või 11.klassi lõpus, oluline on see, et lapsel ja õpetajal on valikuvõimalus. Kui laps tahab minna kutsekooli, siis ta võiks juba enne teada, mida kujutab endast eriala „CNC pingi operaator“. Ideaal peakski olema see, et kooli lõpuks oled omandanud baasteadmised ja sul on võimalus nende teadmistega palju rohkem ja palju täpsemaid asju teha. Eesmärk on see, et lapsel tekiks ülevaade erinevatest valdkondadest ja ametitest.  

Kust tuleb lastel huvi töö- ja tehnoloogiaõpetuse vastu? Kõigil ju huvi ei ole?
Valmar: Ühe poisi õde, kes õppis Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ), ütles nii, et see, kes NCCad programmi õpib, on ikka kõva tegija. See vist ongi see, et lastel on mingi stiimul. Nad õpivad seda, mida tulevikus on vaja, juba praegu.
Alli: 3D modelleerimise poolelt on lastele motivaator see, et meil on TTÜ-ga koostööleping ja kui nad lõpetavad 11.klassis joonestamise kursuse hindele vähemalt 4 või 5, siis nad saavad 0,5 konkursipunkti juurde ja kui nad teevad 3D modelleerimise ka läbi, siis nad saavad teise 0,5 punkti. Kes mõlemad ained on läbinud, saavad 1 punkti TTÜ-sse sisseastumisel lisaks. See on päris suur põhjus rabelemiseks. Samas mõtled küll, et võiks ju lastel olla tahtmine, aga on väga võimalik, et sellest välisest motivaatorist tekib ühel päeval ka tahtmine või lihtsalt huvi asja vastu.

Saue gümnaasiumis uuendatakse hoogsalt tehnikaparki, tulemas on nii 3D printer kui ka laserfrees. Kas algatus tuleb õpetajatelt või kooli juhtkonnalt?
Valmar: Eks see algatus on ikka tulnud meie poolt, aga juhtkond ikkagi toetab palju. See on saanud alguse ka sellest, et õppealajuhataja on alati rõhutanud, et tehnoloogiline arendamine on õige suund - et me tegutseks ja koolitaks end. Ja direktor aitab rahalise poole pealt.
Alli: Sama asi oli ka siis, kui selle CNC freespingi projekti kirjutasime. Seal oli ka ju tingimuseks seatud, et kool peab õpetajatele eraldama sülearvutid. Ja need me saime ka kohe kooli poolt, ei olnud mitte mingit probleemi.
Valmar: See oli ka meile stiimul. Saime ju täitsa korralikud laptopid, mis siiani väga hästi vastu peavad. Fakt on see, et iga uus asi, millega jälle tegeletakse, on koolile reklaam. Minu arust on see ka juhtkonna toetuse saamiseks hea. Ja konkurssidel osalemisega reklaamime me jälle kooli.

Kuhu te kõikide tehnoloogiliste vahendite õpetamise ainekavas mahutate?
Valmar: Näiteks see 3D printer otseselt koolitunni osa ei olegi, see on täiesti lisa. See on huvilistele. Kui ta siin üht pisikest eset prindib pool tundi, siis seda pole mõtet tunnis kasutada. Aga see  on lihtsalt üks võimalus jälle.
Alli: Riigi poolt on määratud eraldi ruum õppekavas ka valikainete jaoks. Ega kõikide koolide tunniplaanides pole sellist asja nagu 3D modelleerimine, meie koolis on see ka ainult valikainena. Et need, kes tahavad, saavad selle aine valida.

Saue gümnaasiumi õpilaste poolt freesitud tööd. Foto: Karin Taalik.

Kui populaarne teie koolis aine „3D modelleerimine“ on?
Alli: Esimese hooga hakkasid käima 26 õpilast. Ja miks sealt ära vajutakse, on reeglina seepärast, et oma tööarvuti ei ole piisavalt töökorras. Noored suudavad arvutitesse kõikvõimalikku muud pahna kuhjata ja siis see Solid Edge programm ei vea end välja.  Või siis see, et lastel puudub püsivus. Nad näevad ära, et see asi ei ole väga kerge ja siis ei taha enam. Mina leian, et see modelleerimisprogramm nõuab järjepidevat tööd ja püsivust. Kui inimesel seda ei ole ja ta tahab ruttu kõik valmis saada, siis ta lihtsalt ei saa selle programmiga tegeleda.

Asi on puhtalt tahtmises. Üks tüdruk käis oma imepisikese laptopiga ja seal kõik ikoonid lähevad programmis peitu rippmenüüdeks. Aga tal oli lihtsalt nii suur huvi ja ta käis lõpuni.

Lapsed on endale praktilise rakenduse leidnud selle Solid Edge programmi näol. Üks noormees tuli minu juurde ja tal oli täiesti reaalsuuruses puitkarkass kasvuhoonele tehtud. Pidi kodus seda ehitama hakkama. Tal oli kõik viimseni tehtud, kusjuures detailid oli ka kõik õigete mõõtudega - nii nagu olema peab. Kodus pidi ta lihtsalt materjali väljasaagimisega tegelema. Üks teine noormees näitas mulle tünnisauna projekti, mida ta plaanis suvel kodus ehitama hakata. Solid Edge programm annab lastele võimaluse elus nii palju asju ise ära teha ja selle võimalusi kasutada.

Mis peaksid olema kooli tehnilised võimalused?
Jürgo: Kui me räägime üldse ressursist, mida Solid Edge arvutilt nõuab, siis seda on ikka päris palju. Kui ma võtan kogu Eesti mõistes, siis ma usun, et paljudel arvutitel see programm ei jooksegi, sest arvutid on nii vanad. Aga üks võimalus on see, et võtad laptopid tööõpetuse klassi. Meil on koolis lahendatud nii, et kui teeme väiksemaid asju, siis lähme kõik koos arvutiklassi ja teeme ära. Kui on mõni suurem projekt, siis kasutan mobiilset arvutiklassi, kust saad klassi tellida kuni 6 arvutit. 
Alli: Arvutiklassis on meil arvutid olemas, aga minu arvates Solid Edge programmi kasutamisel on enda arvuti kaasa vedamine palju otstarbekam kui iga päev mälupulgaga tööd kaasa vedada. 
Valmar:  Mul tulevad tööõpetuse tundi ka 8.-9.klassi poisid oma arvutiga. Enne tegime omi asju arvutiklassis, aga sinna on raske pääseda.  Poisid tulid oma arvutiga, võtsid programmid peale ja saime hakkama.

Ideaalis võiks töö- ja tehnoloogiaõpetusega koostööd teha ka kunstiõpetaja, arvutiõpetaja. Kuidas sellist koostööd saavutada?
Jürgo: Kui saaks sellise koosluse nagu siin koolis on, et on modelleerimise õpetaja ja tööõpetuse õpetaja, kes üksteist toetavad, siis on juba väga hea! See tähendab seda, et see modelleerimise osa toimuks arvutiklassis ja freesimise osa jääks siia tööõpetuse klassi.
Valmar: Selle eesmärgi kirjutasime me kunagi CNC freespingi saamiseks plaani sisse. See ei ole alati küll nii hästi toiminud, aga eks ta vaikselt hakkab toimima.
Jürgo: Isegi kui ta veel ideaalselt ei toimi, siis ikkagi on tugi olemas, mis on uue asja tegemisel oluline. Kui sul äkki juhtub, et masina seadistused jooksevad maha ja helistad ProStepi, kus teadjad vuristavad sulle lahenduse kiiresti ette, aga sa ei pruugi jõuda kõike meelde jätta,iis on vähemalt koolis keegi toeks olemas.
Valmar:  Kunstiõpetaja kusjuures tunneb meil ka siin huvi. Ta nii tahaks, aga pole saanud aega, et tulla vaatama. Teda huvitaks näiteks klaasile graveerimine. Siis saaks kunstiõpetaja ka siin rakendust ja leiaksime masinale veel mingi kolmanda funktsiooni.

Millist tuge töö- ja tehnoloogiaõpetaja vajab?
Valmar: Alustasime Alliga koos NCCad õppimist ja ega algul ei tulnud see nii kiiresti. Alli omandas selle algul kiiremini ja tema toel õppisin selle lõpuks ära. Nüüd ma olen täitsa iseseisev. Kui poleks Allit olnud, siis oleksingi hätta jäänud. Siis polnud poisid ka nii targad veel, nüüd ma juba suudan nad kõrvale võtta. Ka lapsed on tugi.
Jürgo: See ongi see asi, et kui rääkida nüüd TehnoTiigrist tervikuna, siis kohati on kurb vaadata, et paljudel koolidel pingid seisvad. Nüüd ongi küsimus, kuidas motiveerida õpetajaid ja koole, et õpilaskonkursil osalevate koolide arv oleks 30. Siis võime öelda, et kriitiline mass on ületatud.
Valmar: Tegelikult on see kurb. Eelmisel aastal oli õpilaskonkursist rohkem osavõtjaid, see robot polnud ju raske midagi. Mina olen tegelenud ainult 2 aastat põhjalikult sellega. Olen pannud paika, et 3. veerandil tegelen sellega ja tuleb ajaliselt välja küll. Mina leian küll, et see konkurss on nii hea väljund, muidu nokitsed ja keegi ei näe midagi. Aga seal on poistel hea välja tulla. Poisse motiveerib see päris palju. Tublimad tegijad ei saa ju muidu üldse tunnustust.

Valmar Kaur Tiigrihüppe Ideelaadal Märt Treierilt TehnoTiigri õpilaskonkursi juhendaja auhinda üle võtmas. Foto: Urmas Hiis.

Kas olete märganud, et lastel on võimalik töö- ja tehnoloogiaõpetuse tunnis saadud teadmisi ka mujal ainetes kasutada?
Valmar: Jaa, on küll - nüüd on ju loovtööd. 7.klass teeb eesti keele õpetajaga suurt lauamängu, kus on igasuguseid kujusid vaja. Poisid hakkasid siin mängu jaoks kujusid välja freesima, igasuguseid losse, kindluseid, hobuseid. Kuna seda oli neil loovtöö jaoks vaja, siis nad õppisid NCCad programmi siin nagu muuseas ära. Loovtööd ja tööõpetust saab selles mõttes ideaalselt ühendada. Lastes arendab see meeskonnatööd, kõik on koos siin.
Jürgo: Meie eesmärk ei ole ju teha kedagi pingioperaatoriks. Meie eesmärk ei ole see, et laps lõpetab siin kooli ja poleks vahet, kas ta läheb siit nüüd ettevõttesse või läheb edasi õppima.  Eesmärk peab olema see, et ta esiteks teaks ja tunneks, mis asi see freespink on, ja teiseks see, et ta mõistaks CAD-programmi töötamise loogikat. Sisuliselt pole vahet, kas AutoCad või NCCad, kõik nad järgivad sama loogikat.

Palju teil siin tüdrukuid käib?
Valmar: Sel aastal käisid meil siin 8. klassi tüdrukud. Neil oli küll tunde vähe, ainult 7 tundi, aga tegime neile siin ehtekarbi. Mitte mingit probleemi polnud, tüdrukud said täpselt sama hästi hakkama kui poisid.

Kuhu suunas töö- ja tehnoloogiaõpetusega edasi liikuda?
Valmar: Ma saan omast kogemusest öelda, et kui sa hakkad seda asja arendama, siis sa pead omale võtma aega, õhtuti ei istu teleka ees, vaid arvuti taga ja tegeled programmi õppimisega. Mina võtsin end niimoodi kätte, hakkasin õppima ja tegelikult on see imelihtne. Mul esimesel aastal oli päris raske, ma ei jaganud päris kõiki asju. Poisid siin juba jõudsid minust ette ja siis küsisid. Lapsed suudavad teha neid valesidemeid nii kiiresti ja ma ei saanud hakkama. Aga vaat sel aastal ma tunnen, et ma oskan neid juba aidata. 
Jürgo: See CNC freespink on tööõpetuse üks osa. Kui me võtame nüüd töö- ja tehnoloogiaõpetuse, siis me ei saa teha lõputult vasaraid ega kirvevarsi, mida tehti 50-60 aastat tagasi ja me ei saa teha ainult pingiga asju, vaid see tehnoloogia peabki olema üks osa ainest.

Samal teemal:

• Õppematerjal: Tehnoloogia 4
• 50. robot tõi võidu
  
• Masinavärk on üks keeruline asi…