Seda viimast nii 3D modelleerimise kui joonestamise valikainet silmas pidades. Algas see kõik aga nii, et sihtasutus kuulutas 2005. aastal välja riigihanke, mille eesmärgiks oli muretseda igast suuremast maakonnast vähemalt ühele koolile CNC freespink ning disainitarkvara, mis võimaldaks kolmemõõtmeliste esemete kujundamist. Tiigrihüppe SA poolt on projekti algusest saati juhtinud Aimur Liiva. Kuidas TehnoTiiger sündis?

Aimur Liiva: „Tiigrihüppe Sihtasutus on kogu aeg vaadanud lahtiste silmadega ringi, et mis mujal Euroopa koolides kaasaegsete tehnoloogiate rakendamist silmas pidades huvitavat sünnib. Inglismaal on nt selline õppeaine tunniplaanis nagu disain ja tehnoloogia. Käisime messidel Londonis, nägime, mis tarkvaraprogrammid on seal koolides kasutuses, millised õpilaskonkursid. Hiljem käis Tiigrihüppe SA  aastakonverentsil külas grupp õpetajaid Newcastle´st, teiste seas ka üks tööõpetuse õpetaja, kellega tekkis hea kontakt. Eks kuulsime-nägime ka seda, mis Soomes toimub. Otsustasime, et aeg on küps Eestis analoogse ettevõtmise käivitamiseks, kuna teatavat huvi oli ka meie tööõpetuse õpetajate poolt tunda. Mõtlesime, et üks riiklik programm võiks olla, ja kes siis veel peaks innovaatilisust toetama kui mitte Tiigrihüppe Sihtasutus.“

TehnoTiigri keeruline teekond

Toonase riigihanke võitis OÜ Jukotec, kes on Saksa firma Kosy tööpinkide ametlik esindaja Eestis. Disainitarkvara tarnijaks sai OÜ ProStep ning kasutatavaks tarkvaraks Solid Edge. Disainitarkvara on hangitud klausliga, et selle võib endale tasuta hariduslikel eesmärkidel kasutamiseks saada iga Eesti kool ning õpilaste kodukasutus on samuti tagatud, vt http://www.plm.automation.siemens.com/en_us/products/velocity/forms/solid-edge-student.cfm. Alustasime paarikümne kooliga, aga pinke on sellest ajast alates igal aastal mõni juurde ostetud ja tänaseks on projektiga liitunuid juba pealt neljakümne. Ja koole, kellel küll pole frespinki, aga kes on hankinud endale 3D modeleerimise tarkvara, muidugi tunduvalt rohkem.

Aimur Liiva: „Asjal on kaks poolt – üks on tarkvara, millega tehakse asjad arvutis valmis, ja teine on freespink, mis peaks need reaalselt välja freesima, olgu puust või plastmassist. Graveerida saab ka alumiiniumi peale, näiteks uksesilte teha. Aga ega see tegevus koolides lepase reega pole läinud, teema on piisavalt keeruline ja tarkvara on keeruline. Õnneks on õpetajad-aktivistid, kes on projektis väga tublid. Aga on ka õpetajaid, kes on sellele teemale alla vandunud.“

Keeruline tarkvara tähendab teadmiste täiendamist

Aimur Liiva: „Üks olulisemaid üritusi ja õppimise kohti on meil tradtsiooniliselt olnud suvekool. Õpetajad sõidavad üle Eesti kokku kaheks päevaks, räägivad, mida nad on teinud, millist abi vajavad, ja koolitajad püüavad leida kõikidele probleemidele lahenduse või vastuse. Ja üks pool on asjas veel - selline õppeaine nagu joonestamine. Seda õpetatakse endiselt paljudes koolides, tavaliselt gümnaasiumi alguses. Elu on edasi läinud ka selles vallas. Käsitsi joonestamine on küll alles, aga põhilised tööd tehakse tänapäeval projekterimisfirmades ikkagi arvutiga. Ja seesama arvutiprogramm, milles TehnoTiiger omi asju joonistab, sobib tegelikult ka joonestusprogrammiks, seda saab kasutada joonestustunnis. Äsja ilmunud õppematerjalis („3D modelleerimine. CNC pink. Joonestamine“)  on joonestamine sees. Siin on kokkupuutepunkt kahe aine vahel.

Suvekooli esimene õppepäev Nelijärvel, august 2011.

Mis on pisut nõrk olnud, on koostöö kunstipoolega. Kui Inglismaal on õppeaine disain ja tehnoloogia, siis Eestis on tööõpetus ja kunstiõpetus ja käsitöö eraldi, ja koostööga õpetajate vahel on nagu on, kedagi sundida ei saa. Meie Tiigrihüppe poolt saame motiveerida, pakkuda vahendeid ja võimalusi. Ja kui kool neid võimalusi kasutab, on ta väga tubli.“

Mis TehnoTiigrist edasi saab?

Aimur Liiva: „Sel aastal me pinke enam juurde ei ostnud. Tahaks olemasolevad korralikult käima saada, ühe A5 mõõdus pingi hind on suurusjärgus 4200 EUR. Üks motivaator ja ka tagasiside saamise koht on iga-aastane õpilaskonkurss, mille teemaks oli tänavu „Mööbel“. Tõsi, osa võtab igal aastal stabiilselt 15-20 kooli, laekub 50-60 tööd. Tase on nii ja naa, on uhkemaid töid, on lihtsamaid töid. Aga eks konkursist võtavad osa ka erineva vanusega õpilased – nii põhikooli kui gümnaasiumi omad. Õpilaskonkursiga tahame kindlasti jätkata, samuti pakkuda tööõpetuse ja tehnoloogiaõpetajatele jätkuvalt koolitusi.“