11.-13. novembrini toimunud PÜÜK 8 eesmärk oli toetada õpetaja ja haridusjuhi omavahelist arutelu ja üksteisemõistmist, selgemalt teadvustada koostöövajadust. Sihtrühm oli koolieelse lasteasutuse, põhikooli ja gümnaasiumi õpetajad, üldhariduskoolide koolijuhid, juhtkonnaliikmed.

Õpetajad ja koolijuhid ühes paadis. 11.-13.11.2014. 

Ega 150 koolitujast ei saanudki kohe aru, kes direktor, kes õpetaja, tiitleid rinda ei kinnitatud ja sõna said kõik võrdselt. Kahe päeva jooksul toimus palju arutelusid väiksemates gruppides, kokkuvõtteid tutvustati suures saalis. Ja et kogu tegevus toimus laevas, sai hästi paralleele tõmmata: iga organisatsioon on nagu laev, juht on kapten, kapten peab meeskonna sihtpunkti juhatama ja et teekond oleks turvaline, peab üksmeelselt tegutsema kogu meeskond. 

Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ja Pärnu Ülejõe gümnaasiumi direktor Margus Veri juhtisid ettekannete sessiooni. Elevust tekitasid videoklipid, kus õpilased rääkisid, missugune on nende arvates hea kool, hea õpetaja, hea koolijuht.

Moderaatorid Hendrik Agur ja Margus Veri.

Hendrik Agur tõi näiteid muredest, mis on välja tulnud arenguvestlustest õpetajatega, tagasiside küsitlustest, ja millele juhil ei ole alati ühest vastust. Miks ei kohelda kõiki töötajaid võrdselt? Miks on õpetaja halvas tujus? Miks on töökoormus nii suur, miks lisatöö ei ole tasustatud? Miks õpilased ei viitsi õppida? Kuhu kaob kooli raha?

Margus Veri sõnas, et kui 2013. aasta alguses muutus seadusandlus ja koolijuhid said tunduvalt suurema vabaduse tegutseda ning õiguse vastutada, siis oli koolijuhte, kes tahtsidki saada JUHIKS. Aga oli ja on ka neid, kes ei soovi mugavustsoonist välja tulla, täpselt nagu on ühe- ja teistsuguseid õpetajaidki.

Mõlemad moderaatorid soovisid, et kaks koolituspäeva ja tutvumine Rootsi koolidega annaksid õpetajatele ja koolijuhtidele häid ideid, mida oma koolis hea koostöö nimel rakendada.

Õpilase-õpetaja koolisuhetest gümnaasiumiõpilaste silmade läbi rääkis Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Rasmus Kisel. Ettekande tarvis küsitles ta 1035 gümnaasiumiõpilast üle Eesti, ja järeldused panid saali kaasa elama. „Gümnaasiumis õpilane mõistab, et õpetaja ei ole vaenalane, ja töötatakse ühise eesmärgi nimel. Õpilased on nõus õpetaja puudustega leppima tingimusel, et õpetaja arvestab ka nende puudustega. Individuaalne lähenemine ei võta alati palju aega. Näiteks kui tuleb õpilane ja ütleb, et ma ei jõudnud tänaseks õppida, või pean minema olümpiaadile, ekskursioonile või muud sellist, siis on võimalik jõuda kompromissile. Õpetaja peab mõistma ainet, mida ta õpetab, peab seda veenvalt edasi andma, ta peab aitama õpilase probleemidele lahendusi leida, õpetaja ei tohi ennast kehtestada kellegi alandamise abil,“ refereeris Rasmus Kiesel õpilaste arvamusi. „Kui õpetaja otsustab õpilase probleemidest täielikult mööda vaadata, siis jõuame probleemini – see on vastastikuse respekti probleem. Olen nõus, et õpilased ei ole inglid, kõik saab alguse väikestest asjadest, kasvõi nätsu närimine tunnis.“ Veel on paljud õpilased tunnetanud, et mitte alati ei pane õpetaja hindeid näidatud teadmiste põhjal, vaid mängu tuleb ka õpilase iseloom, suhtumine, käitumine.

Rasmus Kisel analüüsis õpilase-õpetaja koolisuhteid. 

Kokkuvõttes iseloomustasid küsitluse põhjal head õpetajat järgmised asjad: oma aine hea tundmine, oskus luua klassis usalduslik õhkkond; oskus tunnistada, et tema õppeaine ei ole ainus, kus õpilane õppima peab; hea õpetaja arvestab õpilaste probleemide ja iseärasustega; hea õpetaja säilitab hindamisel objektiivsuse.

Mitte kõige räägituga ei olnud saalisviibijad nõus, aga tugev aplaus ettekande lõpus oli üksmeelne.

Ettekannetega esinesid ka Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja Martin Saar, OÜ Cleveron juht Arno Kütt ja Tallinna Ülikooli õppejõud Mati Heidmets.

„Kui me koolivankrit veame igaüks omas suunas, jõuab vanker ei tea kuhu. Aga kui kolm sama sihi, sama pikkuse ja sama suunaga vektorit kokku liita, on kolmekordne edasiminek,“ rääkis Martin Saar. „Kui suudame koolis õpilased, õpetajad ja juhtkonna liikuma panna enam-vähem sama vektori peal, võime saavutada kolmekordse arengu.“ Ta rõhutas info liikumise tähtsust, seda nii juhtkonnalt õpetajale kui õpetajalt juhtkonnale. Juhtkond peab selgitama, mis on otsuste tagamaad, ja õpetaja peab andma tagasisidet oma tööst. „Kui õpetaja ei tahagi muutustest kuulda, siis aitab ainult üks asi – rääkida, rääkida, rääkida,“ ütles Martin Saar.

Martin Saar arutles, kui suur jõud on selles, kui õpilased, õpetajad ja kooli juhtkond on ühise eesmärgi suhtes ühel nõul. 

Rühmatöödena prooviti lahendada realistlikke koostöödilemmasid. Kuidas peaks oma heale tööle juhtkonna tähelepanu saama õpetaja, kes teeb nõrgemate õpilastega tublit tööd, samas kui direktor tunnustab vaid neid, kelle õpilased võidavad olümpiaadidel? Või kuidas saaks koolijuht väga hea õpetaja, kes bürokraatiat silma otsaski ei salli, meisterõpetaja kutse taotlemiseks pabereid täitma? 

Töötube ja arutelusid juhtinud mehine meeskond: vasakult Andres Ääremaa, Ekke Sööt, Indrek Orav ja Dmitri Volov. Arutelusid juhtis ka Martin Saar. 

Kui dilemmadele olid nii- ja naasugused kompromissid välja pakutud, järgnes töö suuremates gruppides, teemadeks koolikultuur, õpetaja professionaalne areng, tunnustamine ja motiveerimine, õpetaja tööaeg ja üldtööaeg, kommunikatsioon ja usaldus. Seda kõike ikka meeles pidades, et õpetaja ja koolijuht on ühes paadis.

Koolituse teisel päeval külastati Stockholmi üldhariduskoole. Sellest pikemalt järgmises artiklis. 

Pedagoogide ühenduste ülese koostööpäeva PÜÜK 8 toimumist toetas SA Innove ESFi programm „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008-2014“.

Fotod: Terje Lepp. 

Samal teemal:

• PÜÜK 7: innovaatilised õpetajad ja ideed
• PÜÜK koostööpäev ühendas üld- ja kutsehariduse
• PÜÜK ootab õpetajaid tutvuma aineühenduste tegevuse ja hindamismudelitega