Loo autor on Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht, Eesti Informaatikaõpetajate Seltsi juhatuse liige Birgy Lorenz.
 
Täna võib digipööret võrrelda piltlikult olukorraga, kus näiteks koolil, kus on 600 õpilast ja 45 õpetajat, tuleb minna sõtta. Teoorias teavad paljud, mis on püss ja kuidas see pauk teeb. Lahingusse minnakse heal juhul 12-24 püssiga (tahvelarvutiga) lootuses, et vähemalt pooltele jätkub ka padruneid (WiFit). Mõnel seadmel on väikesed puudused ja ta ei tööta sajaprotsendiliselt. Võitlejatele on kaasa pakitud lahingumäärustik (õppekava). Igas koolis on olemas mõned sõdalased (haridustehnoloog ja innovaatilised õpetajad), kes tekitavad tunde, et meil on võimalik rünnak võita. Samas eesliinile saadetakse sõdalased üksi ning teised vaatavad, kuidas nad hakkama saavad. Selle pealt tehakse otsus, kas edasi rünnata, kaevuda või plagama panna. Samas ollakse edu suhtes positiivsed ja usutakse, et kui koos asja ette võtame, siis piisab meist endist, olemasolevast kodusest ressursist (ehk relvadest, mis on kodudes peidus) ja ettevõtlikkusest.
 
Käesolev kirjutis on lehekülg teadusartiklist, millesse on andnud oma osa digipööret läbi viinud koolide esindajad; arvamust on avaldanud erinevad grupid: IT-juhid, haridustehnoloogid, koolijuhid, õpetajad jt.
 
Seitse viga, mis võivad põhjustada digipöörde läbikukkumise:
 
1. Vahendite puudumine
 
Hariduses ei ole raha kunagi liiga palju. Vajalike vahendite puudumisel on päris keeruline DIGITAMA hakata. Tänapäeval ei piisa enam kaks-kolm aastat vanast arvutist ning projektorist (koolide statistika EHISes näitab, et meil on koolides tehnikat enam kui õpetajaid, kuid digioskused on EL-i uuringute järgi suhteliselt nigelad). Raha samas on maailmas olemas, kui osata seda küsida ning selgitada, milleks seda plaanitakse kasutada ning mis seeläbi muutub. Selleks tuleb õpetajal, IT-juhil, koolijuhil leida need artefaktid, millega saab näidata, et kolmelised õpilased hakkavad pärast digivahendi kasutamist saama nelju ja viisi, koolist põhjuseta puudumine on vähenenud ja õpimotivatsioon kasvanud. Ükski rahastaja (riik, kohalik omavalitsus ega eraettevõtja) ei laota niisama tehnikat üle maa lootuses, et see võib-olla toob kasu. Tänane elu näitab, et tehnikat muretsetakse suvaliselt (saime x summa ja see tuleb aasta lõpus kulutada). Ehk peaks meist igaüks mõtisklema Erkki Leego (Hansson, Leego & Partner OÜ) soovituse üle – mõtle, et kui sul on 2000 eurot, siis mida sa ostaksid? Tee nendest asjadest loetelu ja tegutse selle järgi. 
 
2. Tehnoloogia ei tööta
 
Tänane nutitehnika on oma olemuselt ISIKLIK, koolid kasutavad seda ÜLDKASUTATAVANA. See toob endaga kaasa jagamisest tulenevaid väljakutseid ja riske (paroolid, äpid, seadme heakord). Lahendamata on enamasti halduse ja hoolduse küsimused (kus hoitakse, laaditakse, kes vastutab); koolide WiFi võrgu läbilaskevõime peaks ideaalis arvestama miinimum kahe seadmega lapse kohta. Õpetajatele tekitab tuska nii see, et valitud ja laaditud (tasuta) äpid ei ole töökindlad, kui ka see, et puudub hariduslike äppide soovituste loetelu, mis vastaks õppekava eesmärkidele tema aines.
 
3. Õpetajad ei ole “ühes paadis”
 
Õpetajaid valdab hirm nii tundmatuse kui ka sunni ees. (Kui sul ikka seadet endal pole ja tööandja ka ei anna, siis on keeruline mõista nii digiseadmete mitmekülgsust kui ka seda, miks ma pean või miks mind kohustatakse seadet kasutama.) Paljud pole veendunud, et muutunud õpikäsitlus riikliku õppekava rakendamisel on üldse õige tee. Ka koolijuht on kahvlis, sest tihti saab ta olla õnnelik vaid selle üle, et klassi ette on üldse võimalik inimene panna, olenemata viimase oskustest ja kooli tegelikust vajadusest. Kahe teraga mõõk digi rakendamisel on olnud lisatasu maksmine, sest kui raha saab otsa, siis kaotavad motivatsiooni ka need, kes varem digiusku levitasid.
 
4. Toetussüsteemide puudumine
 
Koolijuht võib tihti olla digiteemat mittetoetav või vastupidi, hoopis ülientusiastlik (soovitan lugeda I. Tomuski raamatut „Digipöörane kool“); õpetajad kurdavad tihti tehnoloogilise toe puudumise (ei ole IT-juhti/haridustehnoloogi) või ebapiisavuse üle (nt haridustehnoloog on tööl 0,2 kohaga ja IT-juht külastab kooli kaks korda kuus); pädevate, kättesaadavate koolituste puudumist (nt need ei jõua igasse kooli, toimuvad väljaspool tööaega või koolijuht ei luba õpetajat koolitusele, sest pole asendusõpetajat); pole kellegagi oma mõtteid jagada (oled oma koolis ainus selles aines või teistel ei ole huvi, seltsingul/ liidul pole digivaldkonna arendajat); pole aega (õppimine, harjutamine, ümberõppimine, selle üle mõtlemine võtab aega - tänane ootus on, et see aeg võetakse isiklikust ressursist ehk pere arvelt); kaob kord (tunnis probleemidega tegeleda ei jõua, puuduvad ka sellekohased oskused).
 
5.  Kogukond ei ole kaasatud või on vastu
 
Õpilastel on tihipeale üsna lõbus, kui õpetajad peavad juhtima ja suunama endast targemaid digikodanikke - kes on valel lehel, kellel sai aku tühjaks, kelleni internet ei ulatu, äpp ei installeeru ja vanemad ei luba üldse nutikat kasutada (isegi siis, kui ta vahetunnis nutikaga mänge mängib), rääkimata sellest, et mõnda kodutööd oleks digiseadmega mõistlik palju kiiremini teha. Vanematelgi ei ole piisavalt teadlikkust, mis toimub tänases koolis. Koduses keskkonnas näevad nad oma last pigem nutikaga mängimas, pildistamas ja suhtlemas kui et nad teevad sellega õppetööd. Murekoht on ka digiseadme kasutuse varjupooled - mõju tervisele, käelise oskuse langemisele kui ka õppekvaliteedile. Küsimuseks jääb, kas digiseadme uuendamine saab osaks pere eelarvest?
 
6. Digipöörde kasuteguri mõõtmist ei toimu
 
Sisuliselt mõõtmist ei toimu, puuduvad valiidsed mõõtmisinstrumendid. Eksimust ei väärtustata, seega sellest ei õpita. Tehtut mõõdetakse kasutussageduse, ligipääsetavuse mätta otsast - mida suurem arv, seda “parem kool ja õpetaja”. Üsna vähe räägitakse vigadest. Ma ei usu, et praegused digirindel eeskujulikud koolid pole teinud vigu! Räägime nendest, et teistel oleks neid vigu võimalik vältida! Mõõta tuleks aga mõju, kuidas see on aidanud muuta õppimist (huvitamaks, tulemuslikumaks, kaasaegse ühiskonna vajadustele sobivamaks).
 
7.  Koolikultuur ja muud väljakutsed ei lase areneda
 
Eesti hariduse mure on pidevad reformid (stabiilsuse puudumine, projektipõhisus, tegevuste jätkusuutlikkus on pidevalt küsimärgi all) kui ka see, et koolis on koos mitmed generatsioonid, kelle maailmavaade ja arusaam, mis on õpetamine, on filosoofiliselt erinevad. Kui digipööramisel ei ole kooli jaoks selget eesmärki, kui on tunne, et oled digiteemas keskpärane või lootusetult maha jäänud, siis ei tekita see rõõmu ega õhinapõhisust. Edetabelid ja koolide hindamine näitab, et oleme midagi valesti teinud või tegemata jätnud, sest kool x ei ole kohal y.
 
Võimalused vigade ennetamiseks ja parandamiseks:

Digihuvi ja -kasu tuleb koolil selgitada üldsusele: mis muutub, mis läheb paremaks. Enne avalikkusele selgitamist tuleb see aga endale ise selgeks teha, vajadusel arendada koolikultuuri, palgata abilisi ja arutada omavahel läbi uued võimalused ja rollid. Ilma õpetajateta digipööret ellu ei vii!

Digipädevused tuleb omandada nii õpetajatel kui õpilastel, vajalik on kriitiline mõtlemine, iseseisva töö oskus, aktiivsus, suhtlemisoskus, võõrkeeleoskus, interaktsioon eri ainete vahel, mida saab edukalt digis ära kasutada. Selle mõistmiseks tasub võtta ette riikliku õppekava, elukestva õppe strateegia kui ka HTMi digipöörde programmi uurimine, sest pole võimalik koos midagi ellu viia, kui lähtume õpetamisel erinevatest eesmärkidest ja olukorrast. Eesti on üks esimesi toimivaid e-ühiskonna näiteid, selle arendamiseks vajame digipädevaid uusi kodanikke ja kool on nende arendamiseks parim koht.  Digiarengut saavad toetada ka lapsevanemad ja ettevõtlus, aga koordineeriv ning sihipäraselt suunav roll jääb ikkagi koolile.

Õpetajad (kõik) vajavad ainealaseid digikogukondi, et parimaid praktikaid jagada, vajatakse ka toetavaid õppematerjale, digiainealaseid koolitusi - lisaks neile, mis juba olemas.

Nutivahendite ja võrguressursi leidmiseks tuleb teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja riigiga, kaasata kogukonda ja kasutusele võtta VOSK-meetod ehk võta oma seade kaasa. Üle 15aastaste Eesti õpilaste seas tehtud küsitluse järgi on sellega nõus üheksa õpilast kümnest - kas pole mitte suurepärane tulemus?

Tehnoloogia on oma olemuselt töökindel, kui seda oskuslikult ja heaperemehelikult kasutada, alati aitab keerulises olukorras plaan B ja C (õptud õpetajakoolituses esimesel aastal).

Digi ei ole eesmärk iseeneses, vaid võimalus õppetööd rikastada lisaks traditsioonilistele meetoditele ja vahenditele. Samas on ta aga alus praeguses kui ka tulevikühiskonnas toimimisele ehk eluviisi üks osa (norm)! Ükski kool ega õpetaja ei tohiks takistada ja/ või pärssida õpilase loomulikku vajadust olla iseseisev ning saada targaks targa juhendamise kaudu - ka digis!
 
Kokkuvõtteks digipööre eeldab, digiarengut toetab ja digiõpe võimaldab erineval tasandil koostöövorme, mis võib ühendada tervet kogukonda, viib õppimise ja koolielu täiesti uuele tasandile. Kui see ei ole eesmärgiks, siis mis on?

Kuidas ma selle tööle lülitan?

Avafoto: Terje Lepp.

Samal teemal:

• Pärnu linna digipööre@2015: õigel ajal õigel rajal
• Programmi Samsung Digipööre võitjaks valiti Tartu Veeriku Kool
• Roosna-Alliku Põhikooli õpilased tegid mõisaloos digipööret
• Võru vald ostab koolidele 50 tahvelarvutit