„Sarnaselt liiklusega ei ole internet ise ohtlik, vaid rohkem või vähem ebaturvaline on inimese jaoks see, kuidas ta käitub internetis,“ lausus Priit Pärkna.

Politseile teevad enim muret petukirjad, kus palutakse avada mõni link või dokument või palutakse saata raha, kuna tuttav on reisil hätta jäänud. Ilmselt on meist igaüks vähemalt korra sellise kirjaga kokku puutunud. Pealtnäha tundub, et mis kurja sellisest kirjast ikka sünnib, aga tegu võib olla ulatusliku kuritegeliku skeemiga, kus on juba kahju saanud tuhanded.

Teine murekoht on küberkiusamine ja vihakõned. „Eesti netikommentaariumid on täis vaenu, need on kohad, kus käiakse end välja elamas,“ sõnas Priit Pärkna. Ta julgustas pöörduma veebikonstaabli poole, kui veebiavarustes mõni pahategu või pahategija silma jääb. „Internet pole nii anonüümne, kui paistab. Mõelge, mida te seal teete,“ sõnas ta.

Noortepsühholoog Mihkel Velström keskendus oma ettekandes käitumisele internetis, loomulikule ja ebaloomulikule suhtlemisele ning inimesele teisel pool ekraani. See on inimese enda valik, kui suure elektroonilise jalajälje ta internetti jätab. Mistahes artiklile, FB-postitusele, kommentaarile ei pea vastama kohe kolme sekundi jooksul. Mõtle enne, kas sa ikka tahad vaielda lõputut vaidlust taimetoitlasega või on mõistlikum oma tegevustega edasi minna.

Teine suur probleem nutiajastul on kättesaadavus – kas ma pean olema (tahan olla) 24 tundi ööpäevas kättesaadav, kogu aeg muretsema, et ega mulle pole uusi sõnumeid tulnud? „Oluline on küsida, miks ma suhtlen? Kui tean, miks ma ühte või teist asja teen, siis need asjad, mis internetti maha jätan, ei saa mulle kahju teha. Ma oskan põhjendada. Emotsioon jätab ekraanile jälje,“ sõnas Mihkel Velström.

Kaitseliidu küberkaitseüksuse vabatahtlik väljaõppepealik Sille Laks õpetas konverentsil osalejatele, missugune on kindel internetiparool. Mitte kunagi ei tohi parooliks panna oma sünniaega, järjestikuseid tähti arvutiklaviatuurilt või kasutada parooliks sõna „parool“. Numbrikombinatsioon 123456 on ka loodetavasti minevikku jäänud. Sille Laks kordas üle tugeva parooli põhitõed: vähemalt kaheksa tähemärki, kasutatud suuri- ja väikeseid tähti, numbreid ja sümboleid. „Pole oluline, kui turvaline on parool, kui sellega turvaliselt ümber ei käida,“ sõnas ta. Ja igaüks võib nüüd ise mõelda, kui tihti on ta patustanud sellega, et kirjutab parooli paberinurgale ülesse ja jätab selle arvuti kõrvale nähtavale... Ja kui mõtlete, et ega minu arvutist ei ole midagi võtta, seal ei ole midagi huvitavat, siis mõelge veelkord: millal külastasite viimati internetipanka?

Tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas tõi oma ettekandes välja konkreetsed soovitused, kuidas hoida head küberhügieeni ja kuidas olla sotsiaalmeedias professionaalne tegija.

Küberhügieen pole midagi muud kui tehnika kasutamine nii, et sellest ei sünni miskit paha. Selleks on vajalikud lihtsad asjad: head paroolid; tarkvarauuenduste allalaadimine isegi siis, kui see tundub tüütu; ei ole vaja kõike ja kõigel klikkida, kõike avada; internetis jälgi tabalukku ja hoia taba lukus (tabalukk näitab, et oled õigel ja turvalisel veebilehel); kasuta kaheastmelist sisselogimist ja ole avatud internetis (WiFi) ettevaatlik.

Sotsiaalmeediasse ära postita oma privaatseid andmeid; seadista privaatsussätted; ära jaga enda kohta liiga palju ajalugu; jälgi detaile, mida postitad; aeg-ajalt guugelda iseennast, ehkki see võib naljaks tunduda; postita pigem vähem, aga kvaliteetset ja vastuta oma kommentaaride eest.

Konverents „Nutikalt netis – kaitse ennast ja oma sõpra!“ toimus turvalise interneti päeval,  9. veebruaril Tallinnas. Konverentsi korraldasid Politsei- ja Piirivalveamet, Lastekaitse Liit, MTÜ Abikeskus ja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus. Konverentsi toimumist rahastas Euroopa Sotsiaalfond.

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

• Internetiohutus on iga õpetaja ja kooli väljakutse
• Briti lastepsühhiaater: oskus tehnoloogia kasutamisest välja lülitada muutub järjest olulisemaks
• Lapsed alustavad internetikasutust järjest nooremas eas
• Mida peaks täiskasvanu teadma netiohtudest?