Ei saa peituda mõtte taha, et  mina oma tunnis internetti ei kasuta või vidina ostis lapsele lapsevanem, sest see oleks jaanalinnu kombel pea maa alla peitmine.

Tänapäeva õpetaja oskused ja kooli ülesanded internetis tegutsemisel oleksid järgmised:

• osata valida õppetööks turvaline keskkond (avatud/suletud keskkonnad, privaatsusseaded jne);
• osata kasutada vidinaid, arvutit ning internetti turvaliselt;
• osata suhelda e-maailmas nii, et ei rikutaks isikukaitse ja privaatsuse seadeid;
• osata märgata valskust ehk plagiaati ja selle korral midagi ette võtta;
• osata märgata abi vajavat õpilast (küberkiusamine, ohtlik käitumine e-kanalites);
• osata aidata õpilast, kellel on tekkinud e-maailmas mure. Vajadusel osata  suunata õpilane õige abilise ehk mure lahendaja juurde.

Kooli ülesanne on ka teha oma kooli mängureeglid ja käitumisjuhised olukordadeks, kus tuleb kiiresti lahendada küberkiusamise, häkkimise, laimu, plagiaadi, lubamatu filmimise või pildistamise, varikontode loomise jms juhtumeid.

Mida igaüks teist aga kindlasti ja lihtsalt teha saab, on tulla osalema Targalt Internetis projektides, õpilaskonkurssidel, HITSA e-ohutust puudutavatel e-kursustel.  Näiteks 14. oktoobril on algamas „Targalt internetis III kooliastme, gümnaasiumi ning kutsekooli klassijuhatajatele”,  kus tegelikult võivad osaleda kenasti ka II kooliastme õpetajad ja klassijuhatajad. Vt lähemalt  http://koolitus.hitsa.ee/training/235

Ohutusest teadlik e-õpetaja on tunduvalt parem e-õpetaja kui see, kes korda saadab küll palju, kuid kes ei mõtle oma tegevusi läbi ja võib seetõttu seada ohtu nii enda kui ka teiste maine ja heaolu.

Et õpetajaid  innustada e-ohutuse valdonnaga tegelema, siis siin on mõningaid näiteid päriselust.

Juhtum 1: Õpetaja loob Facebook´i klassile grupi. Õpilased on 5. klassis ja kõikidel ei ole veel selles keskkonnas kontot. Õpetaja palub kõikidel saata endale sobilik parool ja e-mail, mille alusel ta lastele ise kontod loob. Mõned õpilased saadavad õpetajale oma põhiparooli, mida kasutatakse igas keskkonnas, et meelest ei läheks.

Väljakutsed juhtumis puudutavad nii õppetööks sobiliku keskkonna valimist kui ka üldisemalt koolis läbi rääkimata jäänud või puuduvaid internetiohutuse juhiseid. Kellelgi ei ole Eesti Vabariigis lubatud välja nõuda kellegi teise parooli ja kas Facebook oli mõistlik valik nii noorte õpilaste puhul?  Lisaks tekib alati küsimus, kas õpetaja või kool saab sundida õpilasi keskkondadesse isiklikke kontosid looma.

Lahendus oleks leida vastavale vanusele sobilik keskkond, samamoodi võtta koolis kasutusele Google Apps for Education või Office 365 lahendused, mis võimaldavad kogu kooli õpilaskonnale luua ametlikud kooli e-mailid. Ametliku e-maili puhul oleks koolil õigus paluda õpilastel luua teistesse õppe-keskkondadesse kontod. Samamoodi turvalisuse kaalutlusel peaks õpilased uutesse keskkondadesse looma kontod ise ja õpetaja ülesandeks on selgitada, et igal keskkonnal on oma parool, mille pikkus on vähemalt 10-16 märki ja mis sisaldab suuri ja väikseid tähti, numbreid ja erimärki.

Juhtum 2: Õpilased esitavad õpetajale referaadi, mis on maha kopeeritud AnnaAbi portaalist. Õpetaja ei vii läbi plagiaadikontrolli, kiidab õpilasi ja laeb nende tehtud töö õpilastega konsulteerimata üles oma blogisse kui näite hästi lahendatud ülesandest. Seda märkab tema kolleeg, kes oma võrgustikus (nii päriselu kui veebis ja sotsiaalmeedias) kommenteerib juhtunut avalikult, kuna tema teab, et tegemist on plagiaadiga.

Väljakutseks juhtumis on liigne usaldamine, lubamatu info avalikustamine, kolleegide omavahelised suhted.

Lahendus oleks koolis luua konkreetsed juhendid ja soovitused plagiaadi avastamiseks, selle korral käitumiseks. Tuleks panna paika, milliseid õpilaste töid, pilte-videoid võib avalikustada ja millisel kujul õpilastelt selleks luba küsitakse. Kolleegide omavaheliste suhetega ja kooli maine kahjustamise küsimusega tuleks tegeleda vast kooli juhtkonnal. Meil kõikidel on arvatavasti selliseid kolleege, kes pärast pikka ja rasket koolipäeva ohkavad sotsiaalmeedias, kui keeruline neil on või kuidas neile on liiga tehtud. Samas iga õpetaja esindab 24/7 nii õpetaja ametit kui ka oma töökohta. See on vastutus, mis ei kao kunagi.

Juhtum 3: Õpilased (14-aastane ja 11-aastane) postitavad endast bikiinipilte mitte nii levinud keskkonda Google+. Mingi hetk on leidnud need pildid rahvusvaheline modellifirma, kes soovib , et lapsed kandideeriksid nende modellikonkursil. Üks lastest saab konkursivoorust edasi ja teine ei saa. Kättemaksus jagab see, kes edasi ei saanud, teise õpilase pildiseeriat avalikkusega. Pildiseeria alla tekivad inetud kommentaarid. Pildil olnud õpilane hakkab koolist puuduma.

Väljakutseks juhtumi korral on see, et juhtum ise leidis aset koolist väljaspool ning õpilastele oli arvatavasti seletatud, mis on avalik ruum ja mis ei ole, sest nad valisid oma meelest kinnisema keskkonna piltide esmaseks avalikustamiseks. Kindlasti on probleem ka selles, kas see modellifirma on ikka tegelikult modellifirma või on tegemist mõne pedofiiliga, kes himustab alaealiste laste paljaid pilte. Kooli jaoks saab asi avalikuks kahjuks alles siis, kui üks õpilastest hakkab puuduma.

Seda juhtumit ma siin kirjatükis lahendama ei hakka, aga mõelge nüüd ka ise, mida saaks kool ja õpetaja sellises olukorras teha? Kuidas märgata mures õpilasi või kuidas õpilaste käitumist e-kanalites suunata paremuse poole, et selliseid juhtumeid ei oleks? Kas see on koolijuhi, IT-juhi, psühholoogi või kooli meditsiiniõe märgata? Või saab igaüks meist midagi ära teha?

Fakt on see, et õpilase heaolu koolis on iga täiskasvanu mure, ka nende, kes talle otseselt tundi ei anna. Seega oleks viimane aeg kurssi viia ennast sellega, kuidas saate teie ise olla ohutumad internetis ning aidata nii õpilasi kui ka lapsevanemaid!

Kohtumiseni kursustel!

Autor: Birgy Lorenz, Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht , Targalt Internetis e-ohutuse materjalide looja ja koolitaja

Samal teemal:

• HITSA kutsub üle-euroopalisel programmeerimisnädalal osalema!
• Lapsed alustavad internetikasutust järjest nooremas eas