Kaas aitaks ka õpetajate oskuste parandamine ning õpetajate ja õpilaste koostöö. 

„Digioskuste kasutamist ei nõua ainult igapäevane haridus- ja elukeskkond, vaid ka kiiresti arenev tööturg. Tuleviku töökohad eeldavad tänastelt õpilastelt üha enam info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist pädevust. On oluline, et tööturu vajadused ja haridussüsteemi pakutavad oskused oleksid omavahel kooskõlas,“ põhjendab HITSA ProgeTiigri programmijuht Mari-Liis Peets õpilaste digioskuste kaardistamise vajalikkust.

Seni pole nii põhjalikult digioskuste õpetamist ja digivahendite kasutamist õppetöös analüüsitud. Uuring toob välja, et digioskuste õpetamise korraldus Eesti üldhariduskoolides on ebaühtlane ning sõltub eelkõige konkreetsest õpetajast ja koolist. „Kooliti on väga erinev, kuidas digitaalse kirjaoskuse õpetamist organiseeritakse ja milliseid oskusi õpilastele edasi antakse. Kuigi info otsimine ja kirjalike tööde koostamine arvuti abil on saanud loomulikuks õppetöö osaks, jäävad kahjuks tagaplaanile nutikamad sisuloome tegevused, nagu näiteks  andmeanalüüs, programmeerimine või veebilehe loomine. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia huviringe pakuvad eelkõige suuremad koolid  ja nii varieerub pakutava IT-hariduse kättesaadavus kooliti märkimisväärselt,“ kommenteerib uuringu tulemusi Praxise analüütik Eve Mägi.

Analüütik Eve Mägi tõdeb, et killustatud lähenemine digioskuste õpetamisele on probleem, mis vajab hariduspoliitikas süsteemset lahendamist: „Tarvis on  kokkulepet, missuguses kooliastmes, kui suures  ulatuses ja missuguseid digioskusi peaks õpetama. Üks lahendus on muuta informaatika õppeainena kohustuslikuks ja  eraldi õppeainega võib alustada juba esimeses kooliastmes. Teine hariduspoliitika valik on veelgi tugevamalt lõimida digioskuste õpetamist erinevatesse õppeainetesse, kuid analüüs näitab, et see võib kaasa tuua ebaühtlase korralduse jätkumise. Koolide ja õpetajate ettevalmistus ei ole selleks praegu piisaval tasemel.“  

Õpetajate ja õpilaste hoiakud toetavad õppetöös digivahendite kasutamist. Teisalt on suured käärid positiivsete hoiakute ja õpetajate oskuste vahel. „Kolmveerand õpetajatest arvab, et digivahendite kasutamine peaks olema kõigi koolitundide loomulik osa. See on väga hea näitaja. Et need positiivsed hoiakud ka hariduses peegelduks, on tarvis õpetajaid toetada. Praegu peab 30% õpetajatest enda ebapiisavaid oskusi üheks suuremaks takistuseks digioskuste õpetamisel,“ tõdeb Eve Mägi. Kõige enesekindlamalt tunnevad õpetajad end igapäevases internetisuhtluses, kuid teatud tegevustes – näiteks fotode, videote ja helisalvestiste tegemises ja keerulisemate probleemide lahendamises hindavad õpetajad oma oskusi kehvemaks kui õpilased. 

Praxise analüüs toob välja, et digioskuste õpetamisel võiks toeks olla ka õpilased ise, sest mitmetes digivaldkondades hindavad õpilased oma oskusi õpetaja omadest paremateks. Üle poole õpetajatest on õpilasi kui eksperte ka õpetamisse kaasanud. „Niisugune koostöö võiks olla sagedasem, sest kaasaegses õppetöös tegutsevad õpetajad ja õpilased partneritena. Klassruumis ei pea tarkused liikuma mitte ainult õpetajalt õpilasele, vaid ka õpilased ise saavad oma kogemusi ja oskusi üksteisega jagada,“ toob Eve Mägi välja ühe lahenduse, mida võiks digioskuste õpetamisel senisest enam ja süsteemsemalt kasutada. 

HITSA tellitud ja Praxise läbi viidud uuringus analüüsiti üldhariduskooli õppe- ja ainekavasid, küsitleti koole ja lasteaedu ning viidi läbi esinduslik veebiküsitlus õpetajate ja õpilaste seas, kus osales 1549 õpetajat ja 11 224 õpilast üle Eesti.

Allikas: HITSA ja Praxise pressiteade. Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• Koolides toimub digioskuste küsitlus
• Code Week avab huvilistele ukse digitaalmaailma
• Kaheksa digioskust, mida peaksime lastele õpetama