Keila Kool tähistas äsja mitmete sündmuste ja aktustega kooli 327. aastapäeva. Kõlama mõte, et teadmistel on suur väärtus ja selle nimel tuleb teha tööd ning näha vaeva, aga samas ei tohi koolirõõmul lasta kaotsi minna. Intervjuu Kristiin Valdrega pani kirja Keila Kooli kommunikatsioonijuht Kadri Pihelo. Lugu ilmus esmakordselt Keila Lehes 23. novembril 2018. 

Loodusainete õpetaja Kristiin Valdre (29) on klassi ees seisnud neli aastat. Neist kaks viimast Keila Koolis. Naise sõnul peab tänapäeva õpetaja olema tugeva natuuriga, piisavalt range ja loov. Puhkepäevadel tuleb osata rollist väljuda ning olla lihtsalt mina ise.

Mis Sind köidab õpetaja ametis?

Põnev on. Tuli süttis juba siis, kui ise põhikoolis õppisin. Mul oli lihtsalt nii äge geograafia õpetaja!  See kogemus tekitas tahtmise midagi sama lahedat teha. Lõpetasin gümnaasiumi ja läksin õppima õpetajaks.

 Õpetaja hirmud?

Kui sind ei kuulata. Reeglid ja korra kehtestab õpetaja. Kui klassis on lärm ja keegi käitub halvasti, on õpetaja lasknud sellel juhtuda. Siis peab iseendale otsa vaatama, mõtlema, miks nii on läinud. Kord ja rangus on vajalikud, ilma ei saa, vähemalt mina ei tea, kuidas saab. Sellel aastal, just viiendate klassidega, tunnen eelmise aasta iseenda järjepidevat tööd. Kui ma ikka korra ütlen, siis sellest peaks piisama.   

Õpetaja ja huumor?

See on väga tore, kui saab klassiga koos naerda. Mingi arutelu või situatsioon käigus. Naerame ja läheme teemaga edasi. Õpetaja peab olema tugev natuuriga. Kui reeglid on paigas ja me austame teineteist, võime siin klassis kõike teha. Siis kaob rangus, jääb toredus.

Sa meisterdad lastega tunnis maakera. Miks?

Kui õpilased näevad töövihikust, et gloobust saab niimoodi ise teha, siis nad loomulikult tahavad seda proovida. Kuidas ma ütlen:“ Ei, meie küll ei tee!“ Nad ju kurvastavad sellise vastuse peale. Mul endal  on nii selgelt meeles, kui põnev oli sellist maakera meisterdada. Kes teab, võib-olla need neljandikud  tuletavad samuti aastate pärast meelde seda loodusõpetuse tundi, kus sai oma kätega gloobuse valmis teha.  

Kas Sinu noorus tuleb kasuks või hoopis vastupidi?

Nii ja naa. Natukene arvan, et noorus on siiski eelis. Mulle tundub, et klassi ette oodatakse ikka nooremaid õpetajaid, sest nad viitsivad rohkem jännata igasuguste asjadega, on ise aktiivsemad.  Samas on vanematel kolleegidel suur kogemustepagas. Teadmiste poolest tahaksin ma küll olla õpetaja, kes on  40 aastat töötanud.

Sa siis näed ennast 40 aasta pärast õpetajarollis?

Tegelikult ma ei tea. Hetkel ei ole mul mõttes, et tahaksin kusagile mujale minna. Kas ma just pensionipõlveni selles ametis olen … raske öelda.

Kui tihti ärgitad lapsi vestlusringi?

Pidevalt. Igas tunnis me diskuteerime. Ergutan neid küsima ja rääkima. Ütlen ikka, et kohe, kui midagi  jääb arusaamatuks, tõsta käsi ja küsi. Ka seda peab õppima.  

Samas olen märganud, et õpilased ei oska enam lugeda. Koostan teadlikult pikemaid tekstülesandeid,  et nad õpiksid eraldama olulist ebaolulisest. Sageli ei saada küsimusest aru, eriti kui see on esitatud  jutu sees.  

Meie õppekavadele heidetakse ette faktide tuupimist ja vähest mõtlemise arendamist.

Fakte tuleb õppida, need loovad vundamendi, millele edaspidises seoste loomises ja loogilises mõtlemises tugineda. Kui see puudub, ei ole ka millelegi tugineda. Enamikes kontrolltöödes on mul 10-15 mõistet teema kohta ja need tuleb lihtsalt pähe õppida.

Õpetajatöö pluuspooled?

Neid on väga palju. Eelkõige positiivne tagasiside klassilt. Kui tunnen, et nad lähevad tunnist ja tõesti said siit midagi. Kui õpilased tulevad ja tänavad. Kui õpetajatepäeval toovad lilli ka need lapsed, kelle klassijuhtaja ma ei ole.

Kas Sa oled 24/7 õpetaja?

Ma arvan, et mitte. Kui ma elaksin Keilas, siis ilmselt oleksin. Siin mitte elamine annab siiski teatud vabaduse.

Foto: Valdur Vacht

Samal teemal:

• Õpetaja Tiina Veisalu: Olen oma aine täielik patrioot