Õpetaja Tiina Veisalu: Olen oma aine täielik patrioot


Avaldaja:Madli Leikop30. November 2018

Keila Kool tähistas lõppeval nädalal mitmete sündmuste ja aktustega kooli 327. aastapäeva. Nädalast jäi kõlama mõte, et teadmistel on suur väärtus ja selle nimel tuleb teha tööd ning näha vaeva, aga samas ei tohi koolirõõmul lasta kaotsi minna.

Intervjuu Tiina Veisaluga pani kirja Keila Kooli kommunikatsioonijuht Kadri Pihelo. Lugu ilmus esmakordselt Keila Lehes 23. novembril 2018. 

Keila Kooli raudvara Tiina Veisalu (77) on koolmeistri ametit pidanud üle 50 aasta. 
Tiina Veisalu on kirglik kunstiajaloo austaja, kes peab vanust pelgalt numbriks ning pühendab oma vaba aja reisimisele.  Väga head erialased teadmised, oskus õpilastega suhelda ning meeldivad kolleegid on võtmesõnadeks, mis aitavad sellele ametile truuks jääda ja seovad aastakümneteks ühe majaga.

Kätt südamele pannes, kas te mitte kunagi ei ole tahtnud ametit vahetada?

Võin kätt südamele pannes tõesti öelda, et ma pole iial mõelnud vahetada ametit. Vahepeal töötasin küll õppejõuna ülikoolis, aga samal ajal käisin ikka Keila Koolis kunstiajalugu andmas. Mulle meeldib õpetada vanemate klasside õpilasi, sest nad juba teavad, kes nad on ja mida tahavad.

Kas dialoogi tekkimine õpilase ja õpetaja vahel on teie jaoks oluline?

Isegi väga oluline. See annab võimaluse arutleda, mida ja kui palju õpilane teada tahaks mingi teema kohta. Kui mõni ütleb, ma ei taha, siis püüan talle sisendada, et uutel teadmistel on väärtus. Sa võid otsida infot arvutist, aga midagi tuleb ka praegusel internetiajatul ise teada, peab suutma orienteeruda  maailmas. 

Kas te mäletate oma esimest tundi Keila Koolis?

Miks ma ei mäleta, see oli klassijuhatajatund 1. septembril 1967. aastal. Peale jalgade värises ka süda, sest klassi olid tulnud  mitmed lapsevanemad, kes soovisid kuulata, mida uus noor õpetaja räägib. Siis ma tõesti mõtlesin, et tohoo tonti! Vanemad ei öelnud pärast midagi, klassiga saavutasin hea kontakti.  Kõik läks kuidagi loomulikult.

Kui võrdlete omaaegseid õpilasi praegustega, mis on muutunud?

Nad on rohkem arenenud, iseteadvamad, julgemad. Vanasti olid tabuteemad, millest ei tohtinud rääkida. Tänapäeva lapsed on küllaltki varakult juba üllatavalt targad, teavad nii mõndagi elust ja neil on üsna hea ülevaade mitmetest erialadest. Eks see muutus on toimunud seoses interneti tulekuga. Õpetamise seisukohast on internet hea, see annab võimaluse ise otsida. Aga see nutisõltuvus … Tänaval tormavad sulle otsa, nina telefonis, ei suudeta  ilma selleta olla. See on sootuks teine teema. 

Aga verbaalselt oskused?

Need on kehvemaks muutunud. Üha vähem on õpilastel võimalusi suuliseks vastamiseks, seda asendavad testid jms. Minu aines tuleb neil kodutöödes internetist lisamaterjali otsida. Sageli püütakse kasutada "kopeeri-kleebi" tehnikat. Selle vastu ma võitlen. Kui olen andnud teatud küsimused, siis peavad nad nende kohta lugema ja oma vastuses olulise välja tooma, mitte kõike leitut kopeerima.

Millest see teie arvates tuleb?  

Õpilased ei julge ennast väljendada. Mida nad kardavad, ei oskagi öelda. Võib-olla ongi asi selles, et koolis ei ole enam  verbaalset väljendamisoskust nii väga vaja. Sõnavara on väikseks jäänud.

Miks on kunstiajaloo õppimine vajalik? 

See avardab oluliselt silmaringi. Kunstiajalugu on ju otseselt seotud ajalooga, saame tõmmata paralleele, tugineda õpitud faktidele. Innustan õpilasi reisima, annan juhiseid, mida kusagil vaadata, milliseid väärtusi maailma ajaloos on loodud. Olen enda aine täielik patrioot.

50 aastat tagasi ei olnud koolis kunstiajalugu. Esialgu olid joonistamise ja seejärel kunstiõpetuse tunnid. Just need tunnid viisid mind  kunstiajalugu  õppima. Võib öelda, et andsin kuradile näpu, tema võttis terve käes. Tekkis  tahtmine kõike ise näha. Mul on  maailma kuulsamad kunstimuuseumid  ja  arheoloogilised alad läbi käidud. Võin õpilastele julgelt öelda, et kõik see, millest teile räägin, on oma silmaga üle vaadatud.

Siit jõuamegi teie suurima kire, reisimise juurde.

Mis kirg! See on pisik! Selline pisik, mis ei lase lahti! Ühelt reisilt tulen ja hakkan kohe järgmist kavandama. Vaatan, mida reisibürood pakuvad, võrdlen programme ja hindu. Väga kalleid reise ei saa endale lubada. Tulin just Aafrikast, Tuneesiast. Käsin seal viimati 24 aastat tagasi. Nüüd olengi hakanud käima riikides, kus aastakümneid tagasi sai reisitud. 

Nimetage mõned kaugemad paigad, kuhu pisik on teid lennutanud.

Austraalia, Lõuna-Ameerika, Lõuna-Aafrika, Fääri saared, Filipiinid. Antarktikas on käimata! Tudengina soovisin koos ühe ekspeditsiooniga minna sinna talvituma, aga mind ei võetud kaasa.  Nüüd oleks see minu jaoks juba liiga ränk katsumus.

Tekib küsimus, kas olete miljonär?

Kaugel sellest. Täiskohaga töötades tegin endale reisiraha kogumiseks arve. Pidin vähesega toime tulema, kokkuhoidlik olema, et saaksin reisida. Kui sa ikka midagi väga tahad, siis ka saad selle.  Kui hakkad otsima põhjuseid,  miks ei saa,  siis järelikult pole eesmärk õige. Siis on materiaalsed asjad tähtsamad. Millestki tuleb loobuda. Minul näiteks ei ole autot, oma maja … 

Teie nooruse eliksiir?

Töö, noored, reisimine, see on minu eliksiir. Teen asju, mis mulle meeldivad. See annab hingelise rahulolu. 

Mida soovite Keila Koolile sünnipäevaks?

Soovin, et kool jääks kestma, et oleks palju häid õpilasi ja õpetajaid, kes tahavad lastega töötada. Noortele õpetajatele ütlen, ärge kartke õpilasi ega kolleege. Õpilastega ei ole alati kerge. Kui tunnis tekivad raskused, ei tasu kohe käega lüüa. Pigem küsida vanemalt kolleegilt abi. Nõu küsimine ei ole kindlasti enda nõrkuse tunnistamine. 

KLV_3270.jpg

Fotol on Tiina Veisalu

Samal teemal: