Seminaril osales kokku 41 inimest Eestist, Taanist, Norrast, Leedust, Põhja-Makedooniast, Tšehhist, Sloveeniast, Maltalt, Bosnia ja Hertsegoviinast ja Belgiast.   

Seminari alustati tervitustega kohalikelt lasteaedadelt. Seejärel tutvustati, mis seminaril toimuma hakkab ja mis on kokkusaamise eesmärk. Räägiti Taani kontekstis põhjamaisest traditsioonilisest pedagoogikast. Taani lasteaedade õppekavas on esmakordselt sees termin “teadus” ja rõhku pannakse tehnoloogia mõistmisele. Nende jaoks on oluline, et lapsed oleksid loovad nii mängus kui õppimises, teeksid koostööd tehnoloogiliste vahenditega, arendaksid kriitilist mõtlemist, oleksid inimlikud inimesed. 

Siis tegelesime haridusrobotite Ozobottidega. Osalejad ise pidid aru saama, mida sellega teha tuleb ja kuidas see töötab. Eestlastel raskui ei tekkinud, oleme Ozobotte kasutanud. Pärast seda pandi lauale robootikakomplekt LittleBits. See oli suures osas füüsika, ühendasime juppe ja patareid, et see asi tööle läheks. Mõni andur näitas temperatuuri, mõnel hakkas ventilaator tööle jne. 

Pärast jagati osalejad kahte gruppi vastavalt sellele, milline on tase ja kogemus eTwinningu projektide tegemisel. Algajatele seletati, kuidas eTwinningu keskkond töötab. Edasijõudnutele, keda ei olnud palju, räägiti headest praktikatest ja mis teeb ühest projektist hea projekti. 

Järgmisel päeval olid lasteaedade külastused.  Meid jagati nelja gruppi ja eestlased otsustasid, et lähme kõik erinevatesse lasteaedadesse ja pärast jagame nähtut. Nende külastuste eesmärk oli näidata, kuidas Taani lasteaiad kombineerivad tehnoloogiat ja teadust õppetööga. 

Esimene lasteaed oli omapärase ehitusega, oli tunne, nagu oleks kuskil puuonnis, kus on ääretult põnev. Lasteaias oli 3D printer, BeeBot-robotid ja Easi mikroskoop, mida saab juhtida tahvelarvutist. Toodi näiteid, kuidas neid õppetöös kasutatakse. Põnev oli rohelise ekraani (ingl green screen) kasutamine õppetöös ja seda protsessi nägime ka pärast rühmas. Rühmad ise olid pisikesed, aga hästi liigendatud. 

Teises lasteaias polnud nii palju tehnoloogilisi vahendeid, aga nad rääkisid, et on oluline, et lapsed õpiksid kriitilist mõtlemist, kuidas asju ning nähtuseid lahti kodeerida. Näiteks kuidas jõuab lehmast saadud piim meieni. Lapsed pidid panema pildid õigesse järjekorda. 

Õuealad olid lasteaedades suured ja lastel on palju vabadust. Ühel lasteaial oli ronimispuu, kuhu otsa lapsed võivad ronida, aga nad ise peavad enda võimeid tundma. Kui laps alla kukub, siis teab ta järgmine kord, kui kõrgele ta minna tohib. Võib öelda, et nad ei hellita lapsi liigselt, vaid lapsed ise õpivad enda võimeid ja oskusi tundma. Õuealal ja kohati ka siseruumides ei olnud suurt korraarmastust, mis tekitas pingevaba ja lapsekeskse õhkkonna. Oli kohe näha, et seal on kindlasti lapsed. Õppetegevustes polnud ei lastel ega ka õpetajatel kiire, kõige jaoks võeti aega. 

Silma jäid mõned ootamatud asjad: lasteaedade ruumid on väiksed, kuid ruumi on rohkem. Lauad on õpetajale mugaval kõrgusel ja pisikesi pudinaid kõrgetel taburettidel vaadata oli päris hirmus.  Aga nad ei kukkunud sealt alla, vaid nihelesid rahulikult ja õpetajad ei muretsenud. Üllatas, et lastel olid tehnikavidinad käepärast ja mitte ainult tunnis tegutsemiseks.

Järvest ja metsast toodi kaasa loodusmaterjale ja neid uuriti pisikese munakujulise digimikroskoobiga. Lapsi viiakse metsa ja järjepidevalt - kord kuus nädal aega on iga rühm metsas, hommikul viiakse ja õhtul tuuakse. Metsad on sealkandis muinasjutulised. Nagu ka meil, kus metsa on.
 
Teises lasteaias mängis õpetaja 2-3aastastega COSMO mängu. Umbes 10 cm läbimõõduga plastikust eri värvi põlevate kivikestega sai muusikat teha, aga ka reaktsioonikiiruse mänge mängida. Väiksed patsutasid mõnuga kivikesi, proovisid ka kaaslase omi. Õpetaja küsis pidevalt laste arvamust, mida edasi teha (muusikat? mis pille?).

Õueala oli suur ja elu nagu seikluspargis, ronimiseks oli kõikvõimalikke puid, roikaid, kaste. Äkki tuli väike 5aastane poiss ja läks lahti metalliotsimise mäng. Metalliotsijaga tuli leida liivast lusikaid.  Asjad olid mõnusalt liivased, lillepeenras oli digimikroskoop, millega sain muinasjutulise pildi lille sisemusest. Kohe ilmus välja ka õpetaja tahvelarvutiga. 

Seal tekkis mõte, et meilgi hakataks tehnoloogi vahendeid rohkem igapäevaselt kasutama, kui hirmud vabaks lastakse - kui juhtub midagi, siis ei juhtu midagi. Kuna tehnika on meil õpetaja palgaga võrreldes kallis, siis tehnikat  kasutades on kuklas mõte, et kui katki läheb, mis siis saab? Kas jaksan oma taskust kinni maksta, et tüli ei tekiks? Lihtsam on loobuda kasutamisest. 

Pärast lasteaedade külastusi said grupid jälle kokku ja oli aeg leida projektipartnereid ning hakata eTwinningu projekti planeerima. Üllatas, et tehnoloogilisi vahendeid projektides kohe ei kasutatud, ehkki seminari fookus oli just tehnoloogia kasutamisel eTwinningu projektides. Ma tahtsin, et projekt oleks minu jaoks väljakutse ja et ma ise õpiksin ka midagi. Leidsime siiski ka tehnoloogiahuvilisi ja tegime projekti “Space Class”, kus kasutatakse kosmose-teema õpetamisel tehnoloogilisi vahendeid. Veel loodi projektid “Welcome to my country” ja “Playing today and yesterday” koos Taani, Slovenia, Norra, Bosnia ja Hertsegoviina, Belgia ja Eesti partneritega. 

Alguse sai ka projekt “Stories of names”. Igal lapsel on nimi ja lugu, kuidas nad oma nime said. Projekt on nimedest, et lapsed õpiksid kirjutama oma nimesid, illustreeriksid need ära, küsiksid vanematel oma nimede lugu ja Twinspace’is siis jagavad kõik neid omavahel. Projektiga on liitunud partnerid seitsmest riigist, loodame, et sellest tuleb edukas projekt. 

Taanis toimunud seminar oli suurepärane võimalus näha, kui efektiivselt saab tehnoloogiat ja teadust õppeprotsessis ära kasutada. Kindlasti püüame edaspidi oma töös tehnoloogiat rohkem õppimisel ära kasutada. 

Muljeid eTwinningu seminarilt Taanist jagasid Jelena Rattik, Tiiu Tommula ja Elo Sepp. Autorite fotod. 

Samal teemal:

• Üliõpilased tutvusid eTwinninguga
• Uus õppeaasta on alanud ning eTwinning on uuteks seiklusteks valmis