Idandamise hoogtegevuse raames on projektis osalejatel võimalus teha kaks katset – esimeses katses tuli idandada seemneid, teises katses tuli õpilastel leida internetikeskkonnast katse, mida saab teha idandatud seemnetega ning viia see läbi kodus või koolis. Katsete läbiviijad võisid ise valida, kas tehakse kaks katset või üks. Kummagi katse kokkuvõtted tuleb esitada eraldi. 

Loe lisa idandamise projekti kohta: 
Ainekuul oodatakse õpilasi seemnete idandamise projektis osalema

Ootame vahvaid kirjeldusi!

Koolielu ainemoderaatorid 
Katrin Soika, Evi Tarro, Urmas Tokko, Katri Mirski ja Tanel Liira 

Foto pärit Pixabay galeriist.

Kuni 8000-eurost toetust saab taotleda ettevõtmisele, mis suunab koole rahvusliku mitmekesisuse väärtustamise ja eesti keele oskuse arendamise eesmärgil omavahel koostööd tegema. Selle aasta aprillist kuni detsembrini toimuvate ettevõtmiste sihtgrupiks on nii eesti keelest erineva kui  eesti kodukeelega õpilased.

Toetuse saamiseks peavad projektist osa võtma vähemalt kaks kooli ja tegevuste planeerimisse tuleb kaasata ka õpilasi, 1.–3. klassis ka lapsevanemaid. Samuti tuleb tagada osalusvõimalus ka neile õpilastele, kes majanduslike või tervislike erisuste tõttu muidu ühistegevustest kõrvale jääma kipuvad.

Lõimumisprojektidele võivad toetust taotleda koolid, avalik-õiguslikud asutused, omavalitsus- ja riigiasutused ning noorsootöö valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud.

Konkursi kogueelarve on 250 000 eurot.

Konkursil osalemise tingimused:

Projektitaotlused tuleb saata 1. märtsiks e-mailile kersti.kiviruut@hm.ee

Samal teemal:

• Lõiming on inimeste, alles siis õppeainete vahel
• Laps on laps. Ka siis, kui tuleb välismaalt

Peep Pajumäe, meistrivõistluste korraldaja: “Stokker otsib käsitööriista innovatsiooni ja me palume õpilastel individuaal- ja meeskonnatööna valmistada uudse käsitööriista prototüüpe. Selleks võib olla saag, haamer, peitel, kruvikeeraja, höövel, näpitsad või mõni muu uus ja huvitav tööriist. Näiteks haamer või kruvikeeraja kasuliku lisafunktsiooniga, mis muudab selle tööriista kasutajale mitmekülgsemaks. Samuti tahame teada, milline on seninägematu multifunktsionaalne metalli ja puidu töötlemiseks mõeldud universaaltööpink. Meistrimeeste meeskonda võib kuuluda kaks kuni neli õpilast, osalejad võivad olla erinevates vanustes.

Käesolevad meistrivõistlused on järjekorras kümnendad. Meie peaeesmärk meistrivõistlusi korraldades on olnud hoida õpilastel piltlikult öeldes tööriistu käes. Alates 2006. aastast oleme õpilastele korraldanud tuulelohede, kiirendusautode, raadio teel juhitavate autode, paatide, veotraktorite, amfiibautode, tulevikuautode, monster truck´ide meisterdamise võistlusi. Stokkeri tööõpetuse meistrivõistlused on osa tuleval aastal peetavast Stokkeri omanikettevõtte Mecro 25. sünnipäevast."

Tööõpetuse meistrivõistluste eelvõistlus ja finaal peetakse ühel päeval 2016. aasta mai alguses. Võistlustele tuleb eelregistreerida kuni 7. veebruarini veebil http://uustooriist.stokker.ee/

Tööde ülespanek on kuni 15. aprillini 2016. Veebile tuleb üles laadida kuni viis fotot ja joonis pluss kuni 500 tähemärgi pikkune kirjeldus.

Parimatele võistlejatele ja õpetajatele paneb Stokker välja praktilised auhinnad – tööriistad. Neile lisanduvad eriauhinnad. Kolm kooli, kust kõige rohkem osalejaid finaali pääseb, saavad valida arvestatava summa eest töö- ja tehnoloogiaõpetuse klassi sisustust.

Stokkeri meistrivõistlused 2015 “Tuleviku Eesti liiklusvahend” finaalis tegid ilma Viljandimaa koolid. Võitis Mehis Suigusaar sõidukiga Vesilik, teine oli Kunnar Aun sõidukiga Retroauto ja kolmas Jaak Kahila sõidukiga Gebard. Parim õpetaja oli õp Tasa Tõrva Gümnaasiumist ja parim kool oli Tõrva Gümnaasium.

Allikas ja foto: Stokkeri pressiteade.

Samal teemal:

• Töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppematerjalid Koolielu õppevaramus
• Nädala äpp: 3D Creationist - 3D modeling on piiratud võimalustega, aga väga lihtne

20.-24. jaanuarini 2016 toimus Londonis Euroopa suurim hariduse ja tehnoloogiamess BETT (British Educational Training and Technology Show), kus tutvustati erinevaid hariduslikke tehnoloogilisi lahendusi. Seoses tehnoloogiamessiga oli loo autoritel võimalus külastada ka erinevaid Microsofti koole. Järgnevalt väike ülevaade Simon de Senlis Algkoolist.

Simon de Senlis Primary School (http://www.simondesenlis.org/) on üks Microsofti kuuesajast näidis(showcase)koolist. Kool asub Põhja-Hamptonis ja seal õpib 420 5-12aastast last. Nendega tegeleb 25 õpetajat ja 30 muud töötajat. Klassides on umbes 30 õpilast, aga igas klassis oli näha ka abiõpetajat ning vajadusel ka tugiisikut, kes tegeles erivajadusega õpilasega.

Koolis on 210 Windows’i seadet. Õpilased kasutavad enamasti tahvelarvuteid või sülearvuteid. Lauaarvuteid on kooli jäänud üksikud. Seadmed on ära jagatud õpetajate vahel. Igas klassis on mõni laadimiskapp, mille eest vastutab õpetaja. Need õpetajad, kes on tehnoloogiaga rohkem kursis, toetavad teisi ning teevad vajadusel koolitusi.

Tehnoloogia kasutamine on koolis läbimõeldud ning nagu õppealajuhataja Tom Rees ütles, siis kopeerimine ja kleepimine nutitelefoniga targemaks ei tee. Tehnoloogiat peab kasutama info kogumiseks, ekspertide kaasamiseks, prototüüpide tegemiseks, tagasiside saamiseks ja näitamiseks. Õppealajuhtaja tõi näiteid, kuidas tehnoloogiat kasutatakse. Näiteks igal aastal käib kool Prantsusmaal. Reisil olles tehakse pilte ja peetakse blogi, mida kõik saavad lugeda ning millest on hiljem abi edasipidisel õppimisel. Teine näide puudutas viikingeid. Õpilased panevad kirja küsimused, mida nad teada tahavad. Seejärel rühmitatakse küsimused selle järgi, kas neile saab vastuse guugeldades, õpetajalt või eksperte kaasates. Ekspertideni jõutakse Skype in the Classroom lahendust kasutades. Väga palju oli näha rühmatöö tegemist.

Kõige paremini saab tehnoloogiat kasutada tagasiside saamiseks ja andmiseks. Kool kasutab väga palju OneNote programmi ja on loodud reeglid, et õpilased kirjutavad mustaga. Tagasisidet üksteisele antakse rohelisega ja vastused tagasisidele tulevad lillaga. Kui koolis käisid hindajad, siis õpilaste oskus anda tagasisidet sai kõrgeima hinde. Nad on välja arendanud tagasiside andmise kultuuri.

Koolis on olemas ka programmeerimisklubi, mis tegeleb Scratch’i ja Code.org’iga. 7-9aastased õpilased saavad edukalt hakkama. Programmeerimine on koolis kasutusel olnud 18 kuud ning juba on märgata tulemusi.

Lisaks tehnoloogiale on koolis väga oluline ka ilus käekiri, kunst, muusika, tants ja teater.

Koolis käisid ja oma muljeid ning pilte jagasid Elo Allemann, Ingrid Maadvere ja Mari-Liis Peets.

Samal teemal:

• BETT ja loodusained
• Maailma suurim haridusmess kostitas põnevate leidudega
• Nädal aega Microsofti südames

Kaldun liialdustesse (aga see on mulle juba nimega kaasa antud eripära), ent siiski loodan näidata, et arheoloogiat saab lõimida ja põimida praktiliselt riikliku õppekava (RÕK) iga ainega. Olen arheoloogiat õpetanud alates 2011. aastast Põlva Ühisgümnaasiumis ja alates sellest õppeaastast Tartu Tamme Gümnaasiumis humanitaarsuunale, lisaks täitus meie õpilastega kenasti ka arheoloogia valikkursuse õpperühm. Artiklis toon peamised lõimingu näited loodusteadustega, kuid põikeid tuleb ka teistesse valdkondadesse. Alljärgnevas ei pruugi alati õppeaine olla otseselt mainitud, kuid oma eriala äratundmisrõõmu leidub lugejale kindlasti. 

Kõigepealt, milleks arheoloogia kooli? Arheoloogia tundub õpilastele põnev. Seda ehk vastupidiselt ajalookursustele, mis küll iganenud käsitluse, kuid siiski jätkuvalt levinud arusaamade kohaselt on igav numbrite ja faktide jada – ehk justkui üksnes kronoloogia. Arheoloogiat seevastu ümbritseb müstiline loor, midagi saladuslikku. Arheoloogi saab võrrelda detektiiviga, kes lihtsalt uurib ammu ununenud asju ja toob päevavalgele aegade hämarusse vajunud intriige, näiteks kiviaja Romeo ja Julia, ja teadmisi. Arheoloogil on privileeg „sonkida“ kunagi elanud inimese eludes, kelle nimesid me tihtipeale ei tea. Kuid uurimise käigus tuleb välja intiimseid detaile – luude analüüsist saame järeldusi teha näiteks selle kohta, kas naine oli sünnitanud või lastetu, kas nad olid parema- või vasakukäelised, isotoopanalüüsidega saame teada, kas nad on elanud mageveekogu lähedal või käinud ka mere ääres, millist toitu nad on söönud jne.

Minu doktoritöö juhendaja Donald Henson on arheoloogia kohta öelnud: „Arheoloogia katab kõik aspektid inimese elust sünnist surmani. /…/ arheoloogia on ainus allikas ligikaudu 97% inimkonna ajaloo kohta /…/ Läbi arheoloogiliste allikate saame katsuda neid esemeid, mida mineviku inimesed puutusid. Esemed vaikivad, nad vajavad interpretatsiooni/…/ See on arheoloogi töö esemed uuesti elama ja rääkima panna“ (2012, 12, 13). Arheoloogilised leiud võimaldavad justkui käepigistus kunagi elanud inimesega, me puudutame neid esemete kaudu. Arheoloogia oleks justkui üksnes humaniora valdkonna teadus, me räägime mineviku inimestega, kuid kõnelemise viisiks on mitmesugused loodusteaduslikud meetodid.

Arheoloogia areneb meeletu kiirusega. Õpetajana ja isegi arheoloogia doktorandina ei suuda ma kõigi uuendustega kursis olla, eelkõige laboratoorses arheoloogias. Arheoloogi saab võrrelda dirigendiga, kes juhib orkestrit, aga ise ei pruugi kõiki instrumente mängida. Ta peab teadma, milliseid analüüse saab teha, kuid ta ei tee neid kõiki ise, vaid saadab proovid laborisse, kust tulevad vastused, mida tõlgendada. Toon mõned näited, kuidas võiks arheoloogiat siduda erinevate RÕKis ette nähtud õppeainetega.

Tartus jäätmekastist leitud flöödi puhul arutlen õpilastega keskaegsest muusikast: kuidas see on arenenud, milliseid pille on veel leitud, võtame kõne alla näiteks šamaani trummid ja selle kaudu loome seoseid religiooniga.

Religiooni puhul tõstatan esemete tõlgenduse probleemi – kas ristripatsid hauas tähendavad kohe ristiusku? Nii liidan sinna juurde filosoofia ehk inimese maailmapildi.

Põnev on vaagida kohapärimuse, toponüümika ja arheoloogilise leiukonteksti seoseid – näiteks folklooris pajatatakse Nikluse mäest, mille otsas oli kirik: „Ühel päeval juhtunud kummaline lugu kirikus, sest laulatatud vend õega. Niisugune paaripanek oli keelatud ja otse laulatamise põnevamal momendil käinud kõva piksekärgatus ja kirik vajunud mäest alla orgu ja silmapilk tekkinud järv.“ (Lõuna-Eesti pärimusportaal). Seal asuvat muinsuskaitse all olevat kalmistut oli rüüstatud ja arheoloogid viisid läbi päästekaevamised, mille käigus leiti tõendeid kabeli olemasolu ja selle hävimise kohta – sulanud klaas viitab kabeli mahapõlemisele.

Need näited kaldusid peamiselt humanitaaria valdkonda, kuid Koolielu loodusainete kuu lõpu ning sotsiaalainete kuu alguse puhul kirjeldan põhjalikumalt arheoloogias kasutatavaid loodusteaduslikke meetodeid.

Kasutan prügikasti – mis siis, et tavaliselt meis teatud vastikustunnet tekitavat kogumisanumat -  stratigraafia õpetamiseks. Sealt hargneb lahti kaks suuremat omavahel põimunud teemablokki. Esiteks peab arheoloog teadma pinnase kihistusi tõlgenduste tegemiseks ning pinnase keemilisest koostisest sõltub materjalide säilimine. Teiseks, prügikasti sisu uurimine annab aimu inimese ökoloogilisest jalajäljest nii tänapäeval kui ka ammustel aegadel.

Geograafia- ja geoloogiaalaseid teadmisi läheb arheoloogil tihti vaja. Kaevamistel peab arheoloog teadma, missugune on looduslik maakoorekiht: näiteks Põhja-Eestis tuleb kiiresti vastu paekivi, aga Lõuna-Eestis võib päevade kaupa tulutult kaevata looduslikku savi-liivakivi pinnast ilma ühegi arheoloogilise leiuta. Varasem rannajoon on olnud paar kilomeetrit praegusest rannajoonest sisemaal, seega ei maksa kiviaegset asulakohta otsida mere äärest, vaid tuleb paar kilomeetrit sisemaale minna.

Lisaks tuleb teada ka keemiat ja füüsikat, leidude säilimine maapõues sõltub ju keskkonnatingimustest ja nende muutumisest ajas. Soise pinnase puhul on keskkond liigniiske, hapniku juurdepääs limiteeritud ja ka UV-kiired ei kahjusta sinna sattunud objekti (eset, materjali) nii kiiresti. Kuna ka temperatuur muutub vaid pindmistes kihtides, aeglustuvad selle tulemusena lagunemisprotsessid ja orgaanika, mis muul juhul tihtipeale hävineb, säilib sellistes oludes hästi. Üks kuulsamaid rabaleide on Taani 4. sajandist eKr pärinev mumifitseerunud Tollundi mees. Ka jää on hea looduslik konservaator,  suurepärane leid Alpidest pronksiaja Jäämees Ötz, kes tänu oma jääkirstule mumifitseerus ja on nüüd üks põnevamaid arheoloogilisi uurimisobjekte. Kõrbeliiv säilitab hapraid tekstiile, samuti on leitud isegi tuhande aasta vanuseid juuksesalke. Keratiini (vees lahustumatu valk, näiteks inimese karvades, nahas, küüntes) lämmastiku ja süsiniku isotoopide analüüsist saame näiteks teada, mida need inimesed sõid paar viimast kuud enne siit ilmast lahkumist. Ülal viidatud Paracase kultuuri matusepaikade leidude põhjal tuleb välja, et nad sõid peamiselt mereande, maisi ja ube (järeldused põhinevad C4 ja C3 fotosünteesitüübiga taimede analüüsil).

Keemilisi reaktsioone peame teadma ka arheoloogiliste leidude käitlemisel. Loomulikult on ülioluline teada, millele erinevad metallid reageerivad ja kuidas neid konserveerida. Baasteadmisi läheb vaja juba väljakaevamistel, kus arheoloogiline leid eemaldatakse talle omasest keskkonnast. Näiteks niiskest maapõuest võetud puit dehüdreerudes praguneb (katkevad vesiniksidemed tselluloosi kiudude vahel) ning kuivamisel tekkivad soolakristallid (nt savi koostises olevad alumiiniumi ja räniühendid) lõhuvad/mõrandavad keraamikat. Seetõttu tuleb väga hoolikalt jälgida, milline on leiu keskkond ja vastavalt sellele toimida.
Stratigraafia selgitamisel on abiks lihtne prügikasti-näide: teisipäevane prügi on ilmselt vanem kui neljapäevane. Samamoodi tekivad kihistused ajas – kui kõige esimene kihistus on kiviajast, mille järel inimesed paiga maha jätsid, kuid hilisrauaajal taasasustasid, siis vastavate inimtekkeliste kihtide vahele jääb looduslikult tekkinud kihistus.

Õpetamisel seesuguse selgitamisega alustades lasen õpilastel kirjutada paberile nende prügikasti sisu. Seejärel peab pinginaaber selle nimekirja põhjal kirjeldama, millise inimesega on tegu. Järgmisena arutame, mis säilib 10, 100, 500 ja 2000 aasta pärast ja kuidas saab säilinud jääke aja möödudes tõlgendada, kuidas info kahaneb aja jooksul, kuni pelgal vaatlusel pole midagi enam näha. Selle taustal analüüsime Tartu jäätmekastide sisu ja tõlgendame toonaste inimeste eluolu.

Ökoloogilise jalajälje jätmise juures arutleme meie endi tekitatud prügi ja selle säilimise üle. Samuti väärib intrigeerivat arutlemist, kas muinasaja inimesed olid loodussäästlikumad või oli neid lihtsalt vähem? Teame, et puude maharaiumine tollal tõi Inglismaal kaasa ökokatastroofi, kus surid välja suured kiskjad, mammutid kütiti viimseni maha ja alepõletamisega tehti maa kasutuskõlbmatuks. Inimesed aga liikusid edasi järgmistele aladele samal viisil elama. Homo sapiens tegi küll Homo neanderthalensis’ega „tsikipriki“, millele viitavad geeniuuringud, kuid sellest hoolimata suunas ta neandertallase igaviku radadele – nii jääb meie liigist üsna koletu eluka mulje. Võib-olla purustasin ülaltooduga teie pildi ökoloogiliselt käituvast muinasaja inimesest, kuid ta ei olnud „öko“, vaid tegeles ellujäämisega. Tänapäeva inimese ökoloogilise jalajälje raskust suurendavad kunstmaterjalid, tööstus ja inimeste arv planeedil.

Nüüd põnevate analüüside juurde. Ülalmainitud Jäämees Ötzi kohta saab isotoopanalüüsidest teada, et tema joodud vee mineraalid pärinevad tema leiukoha lähedal olevast orust. Ka Eesti leiuainest on tehtud isotoopanalüüse, näiteks 13. sajandi Kukruse kalmistu rikkalike panustega Kukruse emanda toidupoolis ei erinenud teistest Kukruse kalmistule maetutest ja ühetaoline toidusedel viitas paiksele eluviisile (M. Tõrv 2014, 7).

Teatud analüüside selgitamiseks õpilastele kutsun appi lahked spetsialistid, kes tegelevad sellega oma igapäevatöös. Hiljuti käis Tartu Tamme Gümnaasiumi arheoloogia tunnis Martin Malve, kes pani kaasavõetud pappkarpides lebavad luustikud kõnelema. Ta lasi õpilastel koljude põhjal arvata kadunukese sugu, näitas vanuse määramist hammaste põhjal ja kaariest, aga ka seda, milline näeb välja inimese kolju, kui ta on saanud mõõgahoobi või osutunud arsti poolt lahatuks. Luustike uurimisel, olgu see siis inimese või looma oma, tuleb tunda nende anatoomiat, haigusi, arengulugu. Mulle meeldib M. Malve ütlus: ma ei saa vaadata sarja „Kondid“, sest need on seal valesti lauale laotud.

Arheoloogia tunnis käis kaasaegseid meetodeid demonstreerimas Ragnar Saage, kes näitas 3D mudelite tegemist ja röntgenfluorestsents-spektromeetrit ehk XRF’i. Sellega saab määrata eseme keemilist koostist, mida tuleb arvestada näiteks leidude konserveerimisel.

Oma teadmiste puudujääke loodusteaduste vallas kompenseerin õppekäigu organiseerimisega Tartu Ülikooli arheoloogia labori võlumaailma. Seal tutvustatakse konserveerimist, näidatakse leidude hoiutingimusi ja leidude konserveerimist, monoliidi avamist, mikroskoobi all olevaid õietolmu näiteid - ja tegelikult kõike, mis on parasjagu teoksil. Hoolimata külalisesinejatele ja isegi labori õppekäikudele tunnen vajakajäämisi oma loodusteaduslikes teadmistes. Arvan, et niisuguse ajaloo, arheoloogia, loodusteaduste ja paljude teiste teadusharude teadmisi ja meetodeid lõimiva õppe võiks spetsialistid Eesti õpetajatele peagi pakkuda.

Kokkuvõtteks saab öelda, et arheoloog on renessansiajastu inimene, tal peavad olema väga laialdased teadmised nii Humaniora’st kui ka Naturalia’st. Õnneks saab ta saata osa proove  laboritesse ja tihe koostöö teiste teadusharudega mitmekesistab arheoloogiast saadavat infot. Arheoloogia on interdistsiplinaarne nii teaduses kui ka koolitunnis. Arheoloogia kaudu püüan ja soovitan lõimida erinevaid õppeaineid: nii religiooni, filosoofiat ja muusikat kui ka loomulikult keemiat, geograafiat, füüsikat ja bioloogiat. Siiani on niisuguse seoste mitmekesisusega õnnestunud õpilastel silmad tihtilugu särama panna, loodan, et see õnnestub edaspidigi.

D. Henson 2012, Doing archeology. A subject guide for students“
M. Tõrv 2014, 5. „Eksponaadi loomine“ Horisont.
Lõuna Eesti pärimusportaal 

Loo autor on  Tartu Tamme Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Liia Vijand. Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Ühe minuti loeng: mida sõid inimesed 3000 aastat tagasi?
• Arheoloogid otsivad viise koolitundi pääsemiseks
• Mis tunnis võiks rääkida Struve kaarest?

Loo autorid on Merle Purre, liikumise Peaasjalikud Noored eestvedaja, Peaasi.ee koolitaja, Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant, ja Sirje Suurevälja, Paikuse Põhikooli inimeseõpetuse õpetaja.

Peaasjalikud noored Paikuse Põhikoolis

Peaasjalikud noored on vaimse tervise portaali Peaasi.ee eestvõttel alustanud noorte vaimse tervisega tegelevate huviliste liikumine. Üheskoos püütakse leida viise, kuidas toetada Eesti noorte vaimset tervist, parandada sellealast teadlikkust ning luua ühiskonnas võimalusi neil teemadel julgelt kõnelemiseks. Ka Peaasjalikud noored ise on noor ettevõtmine – liikumise idee hakkas võrsuma 2015. aasta Arvamusfestivalil ning juba oktoobriks oli idee jaksu ja julgust kogunud ning ühise nime alla koondusid noored paljudest Eesti paikadest. Üheks neist paikadest on ka Paikuse – mitu liikumise aktiivseimat liiget on just Paikuse Põhikooli vilistlased, mistõttu alustati oma plaanide elluviimisega just seal. Nii viidi jaanuarikuu jooksul Paikuse koolis läbi noorte vaimset tervist kaardistav küsitlus ning loengusari VIII klasside õpilastele.

Ettevõtmist alustati eeldusega, et praktilised teadmised psühholoogia kohta pakuvad huvi juba põhikooli noortele. Loengusarja eesmärgiks oligi varustada noori vajalike oskustega, et osata ära tunda levinuimaid vaimse tervise probleeme, tulla toime kergematega neist ning leida abi suuremat muret tekitavate juhtude puhul. Loenguid viisid üheskoos läbi vaimse tervise spetsialistid ning noored, kes jagasid oma kogemusi vaimse tervise teemadel. Loengud olid pikitud erinevate harjutuste ja mängudega, mis õpilastes elevust tekitasid. Nii puhuti näiteks õhupalle täis ja võrreldi neid stressiga. Oli ka neid noori, kes õhupalli teadlikult lõhki puhusid, demonstreerides, et stress võib ju kõigil ühel päeval „üle pea kokku lüüa“. Loengusarja lõpetas nn kontrolltöö, sest on ju vaimse tervise teema ka VIII klassi inimeseõpetuse programmis. Seega sai teema sel aastal läbitud veidi teises vormingus ja „külalisõpetajate“ käe läbi.

Läbiviidud küsitluses uuriti ka noorte ootusi nii teemade valiku kui kokkusaamiste läbiviimise osas. Selgus, et põhikooli lõpus tõusevad aina kõrgemale positsioonile õpimotivatsiooni ning stressi teemad.

Lisaks loengutele on tulevikus plaanis korraldada ka praktilisi töötubasid, mille temaatika on vaimse tervisega lähedalt seotud, kuid jääb tihti tähelepanuta. Näiteks on kooli tervisepäeval, 18. märtsil, plaanis töötoad õpimotivatsiooni, esinemisoskuse ja -ärevuse kohta, samuti aktiivse eluviisi ja toitumise seostest vaimse tervisega. Üheskoos kooliga leiti paindlikult võimalusi noortele huvitavate tundide korraldamiseks – ning nõnda on programm ka jätkuvas arengus. Et haaratud oleksid kõik osapooled – kuna just nõnda on lähenemised efektiivseimad – on plaanis korraldada seminar ka õpetajatele ning lapsevanematele, hõlmates teemasid, mis on nende huviorbiidis. Üheks neist on kindlasti ka iseenda vaimse tervise hoidmine ning läbipõlemise ennetamine. Osates pöörata tähelepanu oma tervisele, saame anda parima võimaliku eeskuju ja luua arengut soosiva keskkonna. Ning just sellises, teadlikus ja julgustavas keskkonnas saavad sündida vestlused, mis viivad osapooli edasi ning julgustavad astuma samme abi otsimiseks. Ehk võibki projekti nõnda kokku võtta – jagada teadmisi, suurendada mõistmist ning julgustada oma muredele abi otsima, sest ka vaimne tervis on tähtis – osakem seda siis hoida!

„Inimeseõpetuse õpetaja 2016“ konkursi eesmärgiks on esile tõsta ja tunnustada inimeseõpetuse õpetajaid, kes paistavad silma aineõpetajana, on oma isiksuse ja tegevusega õpilastele eeskujuks, teevad tulemuslikult koostööd õpilaste arengu toetamiseks, kaasajastanud õpetamismeetodeid ja/või on aidanud kaasa aine õppevara koostamisele.

Konkursi juhend http://www.inimeseopetus.eu/upload/editor/files/inimeseopetuse_opetaja_2016.pdf

Igal uuel õppeaastal suureneb meie koolides tasapisi nende õpilaste arv, kelle emakeel erineb kooli õppekeelest ning kes ei ole eesti keeles mitte kunagi õppinud. Põhjused, miks pere on Eestisse tulnud, on erinevad: võib-olla vanemate töö või õpingud, võib-olla põgenemine sõja eest või soov elujärge parandada, võib-olla muutused pereelus (abiellumine). Ja lisandunud on veel üks rühm lapsi: mõlemad vanemad on eestlased, aga laps on sündinud välismaal ega ole päevagi Eestis elanud. Nende laste emakeel võib olla küll eesti keel, aga abi kohanemiseks vajavad nad ikkagi.

27. jaanuaril toimunud seminari eesmärgiks oligi arutleda teemal „Õppekeelest erineva emakeelega laps Eestis ja Eesti hariduses 2015“. Rapla maakonnas praegu küll välismaalt tulnud õpilasi-lasteaialapsi massiliselt ei ole, aga olgu üks, kümme või paarkümmend last, oskuslikku juhendamist vajavad nad ikka. Oma kogemusi jagasid Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi, Tallinna Vindi Lasteaia, SA Innove keelekümbluskeskuse ja Rocca al Mare Kooli esindajad. Seminari korraldas Rapla Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakond koostöös Õpetajate Ühenduse Koostöökoja ja SA Innove keelekümbluskeskusega.

SA Innove keelekümbluskeskuse peaspetsialist Ave Härsing sõnas, et igal lapsel on õigus saada haridust ja igas Eesti nurgas peame talle seda tagama. „Iga laps Eesti vabariigis on täiskasvanute vastutusel. Hariduskorralduse seisukohalt pole vahet, kust lapsed pärit on. Üks erisus on – kui tulevad lapsed sõjapiirkonnast, vajavad nad täiendavat psühholoogilist abi.“

Ave Härsing tõi välja üldised andmed: Eesti koolides õpib praegu 15-20 pagulastaustaga (rahvusvahelise kaitse saaja) last, umbes 400 uus-sisserändajat ja tagasipöördujat, neist enamik eesti õppekeelega koolis, ja 500 Eesti päritolu õppekeelest erineva kodukeelega last (nn vene laps eesti koolis). Uus-sisserändajate ja rahvusvahelise kaitse saajate puhul on koolile keeleõppeks riigi poolt ette nähtud toetused, kool peab selleks EHISes vastavad andmed täitma.

Suurim probleem koolile/lasteaiale ongi see, et kui tuleb laps, kes sõnagi eesti keelt ei mõista, kes on talle täiesti tundmatus keele- ja kultuurikeskkonnas, siis kust alustada, kuidas last aidata? „Meil on kogemusi, näiteks 15 aastat keelekümblusprogrammi- ja metoodikat. Tallinna Lilleküla Gümnaasium on 2003. aastast õpetanud uusimmigrant-õpilasi. Ülikoolidel on vastavad täiendkoolituse õppekavad, MISA on teinud kuus suuremahulist koolitust õpetajatele,“ ütles Ave Härsing. Samas rõhutas ta, et teooria on ikkagi vaid ettevalmistus, kui see üks konkreetne laps ühel päeval kohal on, ei pruugi teooriast abi olla. Lähtuda tuleb konkreetsest olukorrast, iga laps on omaette isiksus, oma loo ja taustaga. Parim, mida õpetaja ja kogu koolipere teha saab, on säilitada optimism ja rahulik meel ning pakkuda lapsele turvatunnet. See on alguses isegi olulisem kui keeleõpe.

Väga tore oli Rocca al Mare kooli õpetaja Perry Alan Jahnke esinemine teemal „Õppekeelest erineva emakeelega õpetaja Eestis ja Eesti hariduses“.

Perry Alan Jahnke on sündinud, kasvanud ja õppinud USAs Minnesotas. Keskkooli ajal käis ta vahetusprogrammiga Euroopas, Saksamaal, ja Euroopa köitis teda jäägitult. Eesti keelt hakkas ta õppima iseseisvalt 1992. aastal, ülikoolis oli ainult üks eestikeelne raamat ja sellest saigi tema õpik. Esimest korda tuli Perry Eestisse 1995. aastal, põhjus läbinisti romantiline – kena eesti neiu. Abielu ja lapsed sidusid Perry lõplikult Eestiga ja täna on ta Rocca al Mare koolis inglise keele ja bioloogia õpetaja. Südamlikus ja humoorikas võtmes tõi ta välja kohanemisraskused, keeleõppe probleemid, mured töö leidmisega ja kultuurilised erinevused. Algusaastate kohta õpetajana ütles ta väga kenasti: „Ma õppisin rohkem kui ma õpetasin.“ Ja sõnas, et eesti keel on väga ilus keel. Kui ikka on nii ilus lause nagu summ-summ-summ, lendas mesimumm, siis lihtsalt pead selle keele selgeks saama.

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õppealajuhataja Anu Luure jagas praktilisi kogemusi, kuidas õpetada välispäritolu õpilasi. Lilleküla Gümnaasiumis õpib 2016. aastal 93 õpilast, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Üldse on koolis 941 õpilast ja 66 õpetajat. Praegu õpib koolis lapsi Itaaliast, Jeemenist, Hispaaniast, USAst, Lätist, Soomest, Norrast, Iirimaalt, Šveitsist, Pakistanist, Egiptusest ja Lõuna-Aafrikast.

„2003. aastal suunas haridusamet meie kooli viis õpilast Itaaliast. Meil puudus igasugune teadmine ja kogemus, mis nendega teha. Lapsed ei rääkinud ka inglise keelt, ühine oli meil ainult kehakeel. Aga nad olid nii toredad,“ meenutas Anu Luure. Algas kohe keeleõpe, eesti keelt õpivad välispäritolu lapsed kui eesti keel teise keelena. Ja keelt ei õpeta eesti keele õpetajad, vaid algklassiõpetajad. „Klassiõpetajad on väga mängulised. Ei ole vaja õpetada grammatikat, laps peab keele omandama sel moel, et tuleb toime igapäevastes situatsioonides, õppimine peab olema loomulik,“ ütles Anu Luure.

Ta tõi välja Lilleküla Gümnaasiumi head soovitused: valmistuge välispäritolu õpilaste saabumiseks nii palju kui võimalik (koolitused, õppematerjalid). Leidke endas sisemine rahu. Teie kooli tuli tore laps ja see on vahva väljakutse. Te saate hakkama! Kasutage ära kõik seadusandlusest tulenevad võimalused. Ärge takerduge õppetöö seisukohalt mitteolulistesse küsimustesse. Hoidke positiivset õhkkonda koolis! Mida paremini laps ennast tunneb, seda kiiremini ta areneb. Väärtustage õpilase keelt, kultuuri!

Päeva lõpetasid kaks töötuba, kus ühes said koolijuhid juba üksikasjalikke küsimusi esitada ja teises jagati praktilisi nõuandeid lasteaiajuhtidele.

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

• Väliseesti noored õpivad suvel Eestis eesti keelt
• Vahetusõpilane õpib ja õpetab
• Konkursile oodatakse võõrahirmu vähendavaid õppematerjale

REEGLID
• Osa võivad võtta kõik üldhariduskoolide 6.-12. klassi õpilased
• Ühe töö autoriks võib olla kuni kaks õpilast
• Töö peab olema seotud looduse ja/või keskkonnaga
• Referaadid ei kuulu hindamisele

ESITAMINE
• Uurimistöö tuleb esitada elektrooniliselt 20. veebruariks 2016. a aadressil www.etag.ee/konkursid/

KONKURSS
• I voorus hindab iga tööd 2 retsensenti
• II voorus kutsutakse oma töid konverentsil esitlema 10 põhikooli ja 10 gümnaasiumi parema töö autorit
• Konverentsist osa võtma on palutud kõik osalejad ja juhendajad

MIKS OSALEDA?
• Ühe kuni kahe parema töö autorid saadetakse Eestit esindama Türgis toimuval rahvusvaheliste keskkonnaalaste projektide olümpiaadil INEPO
• Konkursi tulemusi võtavad arvesse ülikoolide vastuvõtukomisjonid

Konkursi lisainfo: Erle Tüür, e-post: erle.tuur@teec.ee
Konkursi veebileht: http://uurimistoodekonkurss.wordpress.com/

Samal teemal:

• Professor Margus Pedaste veebiloengud õpetajatele ja juhendajatele uurimismeetodite valikutest

Globaalses teadmiste keskses majanduses konkureerimine ning digiajastuga kohanemine on pikaajalised väljakutsed, millele Euroopa peab tähelepanu pöörama. Nende väljakutsete ületamisel on inimkapitali investeerimine määrava tähtsusega. Kvaliteetne STEM-haridus (inglise keeles science, technology, engineering, mathematics e. teadus, tehnoloogia, inseneeria, matemaatika) panustab stabiilsesse majanduskasvu ning arengusse, õhutades innovatsiooni, produktiivsust ja konkurentsi. Ometi seisab enamik Euroopa riike endiselt fakti ees, et liiga vähe õpilasi on huvitatud STEM-ainetest.

Scientixi raport „Efforts to increase students’ interest in pursuing science, technology, engineering and mathematics studies and careers“ põhineb 2015. aasta suvel läbi viidud analüüsile, adresseerides 30 Euroopa riigi praeguseid ja planeeritavaid poliitikaid ja algatusi, mis aitavad parandada STEM-hariduse kvaliteeti ning õhutavad noori valima endale ka sellealase karjääri.

Ligi 80% raportis vaadeldud riikidest peavad STEM-haridust prioriteetseks valdkonnaks riiklikul tasandil. Pea kõik nimetatud riigid peavad oluliseks selle valdkonna õppekava reforme põhikoolis või gümnaasiumis ning 70% riikidest peab tähtsaks initsiatiive, mis on seotud IKT efektiivsema kasutamisega STEM-hariduses.

Eelkõige on raporti fookus õpetajakoolitusega seonduvatel tegevustel, sest õpetajaharidus ja õpetajate professionaalne areng on olulised faktorid, mis aitavad STEM-ainete õpet ja karjääri noorte jaoks populaarsemaks muuta.   

Näiteks 70% riikidest on juba kasutusele võtnud või planeeritakse veebipõhiseid kursusi STEM-aineid andvate tegevõpetajate professionaalseks arenguks. Veebipõhised vahendid loovad hea platvormi õpetajate kogukonna loomiseks ja arendamiseks, andes võimaluse osalejatel jätkata koostööd ning üksteiselt õppimist ka online-kursuste lõppedes.

Mitte ainult õpilaste vähene huvi, vaid ka STEM-aineid andvate õpetajate puudus on murekohaks Euroopas, eriti just gümnaasiumitasemel. Samas pööratakse enamikes riikides rohkem tähelepanu tegevõpetajate täiendkoolitustele kui tulevastele õpetajatele suunatud STEM-ainete koolitustele. Vaid pooltes küsitletud riikidest on tulevastel õpetajatel võimalus saada spetsiifilisemalt STEM-ainetele suunatud koolitust.

Raportist leiab põhjalikuma ülevaate uuringus osalenud Euroopa riikide strateegiatest STEM-ainete õpetamisel ja õpetajate ettevalmistuse kohta. Tutvu raportiga SIIN.

Refereeritud: Kearney, C. (2016). Efforts to Increase Students’ Interest in Pursuing Mathematics, Science and Technology Studies and Careers. National Measures taken by 30 Countries – 2015 Report, European Schoolnet, Brussels.

Foto: Terje Lepp

Samal teemal:

• Valminud on VOSK lähenemist tutvustav käsiraamat haridusjuhtidele
• Kas õpetajate professionaalne areng saab toimuda e-toel?