Loo seadis kokku Sillamäe lasteaia Päikseke õpetaja Nadežda Balašova.

Kirjutan väike käekirjaga teksti, korrigeerin, tõmban maha, kortsutan kätes paberilehte ja... viskan prügikasti. Siis alustan uuesti. Seda vist nimetatakse loomingupiinadeks. Kuidas peegeldada paberil laste südames olevat suurt headust?  Kõik see on lastest, kes iga päev õpivad looma headust. Headus on see, mida võib näha pime ja kuulda kurt. Sa annad oma lähedasele jaki külmal ja tuulisel õhtul ning tunned samal hetkel soojust, mis ümbritseb sind igast küljest…. Just selliseid lihtsaid, lausa aabitsatõdesid mõistame koos lastega. Õpivad nemad, õpime meie.  ​

Projekti "Ettevõtlik kool" raames töötavad õpetajad projektiga „Elu on antud heade tegude jaoks”. Nad tegelevad sellega juba kaks aastat. Selle aja jooksul on lapsed ja täiskasvanud leidnud palju sõpru, abilisi ja partnereid. Õpiti luuletusi, viidi läbi vestlusi, tehti näidendeid, loeti teoseid, jagati elamusi ning iga laps soovis olla hea võlur. Võlur on aga see, kes teeb häid tegusid, üllatades ja rõõmustades sellega ümbritsevaid inimesi. Projekti eesmärgiks oli motiveerida lapsi tegema häid tegusid teiste inimeste jaoks. Iga laps peab õppima, et olla hea on kasulik, see pakub rõõmu ja on samal ajal tulus sinu enda jaoks. Ma ei karda seda sõna tulus, kuna hea olla on tõesti tulus nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Lapsed korraldasid vanematele ja vanavanematele peoõhtu. Enne seda nad uurisid, missuguseid mänge mängisid nende emad-isad, vanaemad-vanaisad, kui lapsed olid. Lapsed tegid suure seinalehe oma vanaemadest, kuhu kleepisid nende lapsepõlvepilte ja olid hämmeldunud, et ka nemad on kunagi väikesed olnud. Vanemad vaatasid kontserti, mille lapsed olid ette valmistanud. Peost tundsid rõõmu nii lapsed kui täiskasvanud.  

Peale selle kutsusime lasteaeda külla pensionäre linnaseltsist. Arvame, et kõiki puudutas soe päikesekiir ja eakatele meenus nende lapsepõlv. Kohtumise lõpus lapsed ja külalised kinkisid üksteisele südantliigutavaid kingitusi. Lisaks külastasime lastega Sillamäe laste hoolekandeasutust Lootus. Me ei läinud sinna tühjade kätega. Iga laps valmistas jõulutähte, kõik koos küpsetasime ja kaunistasime küpsiseid ja lõpuks tantsisime kõik koos. 

See suur töö annab oma positiivseid tulemusi. Lapsed õpivad teisi paremini mõistma, neil kujuneb lugupidav ja hooliv suhtumine nii kaaslastesse kui täiskasvanutesse. 

Projekti aitasid ellu viia lastevanemad, lapsed, vanaemad ja vanaisad, lasteaia administratsioon ja muusikaõpetajad. Meeldiv on, et kogu selle suure töö tegemine toimub üheskoos. Rõõmustame koos meie lasteaia lastega. Tänu sellele hinges kõlab muusika.   

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Naerul näoga Nõlvakule
• Animatsioon on lasteaedades jätkuvalt populaarne
• Õpetajad usuvad varasemast rohkem, et nende võimuses on kiusamist ennetada

Teise kursuse võistlusel sai Viktoria Dronik koos Kuressaare õpilase Katriin Sooniga 3. koha ning kolmanda kursuse võistlusel Kristjan Kuusik koos Cätlyn Priksiga Tallinna Teeninduskoolist 2. koha. Lisaks pälvis Darja Žerebtsova Tallinna tuntud restorani Olde Hansa koka eripreemia. Õpilasi juhendasid Svetlana Mitsõk, Natalja Tarassova, Mihkel Luus ja Taimo Tamm.

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets tunnustas kooli õpilasi, kes kõrges konkurentsis kooli kokaeriala taas parimast küljest näitasid.

“Kokakunst on meeskonnatöö ja seda tõestasid Kristjan, Viktoria ja Darja väga edukalt, sest võistlustööd tuli valmistada koostöös täiesti uue kolleegiga,” rääkis Mets. “Mul on väga hea meel tõdeda, et lisaks suurepärastele erialaoskustele on meie kooli õpilased meeskonnamängijad ja see kajastub hästi ka argises õppetöös.“

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õppedirektor Riina Veidenbaum lisas, et parimaid tulemusi saavutavad õpilased, kelle juhendajad on motiveeritud ja jagavad oma teadmisi ja oskusi pühendunult.

“Konkurents on tihe ja võita tahavad kõik osalejad, tunnustame meie õpilaste juhendajate tulemuslikku tööd uute meistrite õpetamisel,” lisas Veidenbaum.

Peakohtunik ja Eesti Peakokkade Ühenduse president Rudolf Visnapuu märkis, et kõrged kohad suutsid saavutada need, kes olid stabiilsed ja rahulikud.

Võistlusel loositi erinevate koolide õpilased kaheliikmelistesse võistkondadesse. Võistkonnad pidid valmistama põhiroa ja desserdi ning üllatustoidu. Eesti ametikoolide kõrval võtsid osa Läti ja Leedu kokaõpilased Riiast, Ogrest, Vilniusest ja Kaunasest. Kokku osalesid 15 ametikooli õpilased.

Kuressaare Ametikool korraldab kutsevõistlust “Kokakunst Kuressaares” alatest 2010. aastast. Järgmine võistlus korraldatakse 15.-16. märtsil 2018.

Allikas: Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus

Samal teemal:

• Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus korraldab kolmes õppekohas avatud uste nädala
• Kokakunstivõistlustel osalevad esmakordselt Leedu õpilased

Koolinoorte meeskonnad esitasid rekordilised 52 ideed, mis on leidlikud, tähelepanelikud ümbritseva suhtes ja täis tahet nii endi kui ka teiste inimeste elu paremaks muuta.

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) innovatsiooni ja ettevõtlussuhete prorektori Tea Varraku sõnul on selle hooaja ideedes näha oluliselt julgemat tehnoloogia rakendamist kui möödunud aastal. „Tänavu esitatud ideedes oli olulisel kohal infotehnoloogia ja materjaliteadus ning ideid jagub mobiilirakendustest masseerivate patjade ja madratsiteni ning isesoojeneva võinoani. Erakordne, kui leidlike lahenduste peale suudavad noored tulla ja mitmedki meeskonnad teevad tudengite ideedele ära.“

Sarnaselt eelmisele hooajale on palju ideid, mis keskenduvad ka kogukondlikele probleemidele. Näiteks on noored tulnud ideele avada Pärnu Vallikäärus puldiga juhitavate mudelpaatide laenutus, mis pakuks linnas tegevust nii noortele kui vanadele. Lahendusi leidub ka probleemidele – kuhu jätta puhkuse ajaks oma lemmikloom või kuidas muuta pargitoolid kuivaks pärast vihmasadu.

Swedbanki ettevõtete panganduse juhi ja Bright Mindsi žürii esimehe Tauno Vanaselja sõnul ootab ta põnevusega finaalüritust, et noori oma ideid ka esitlemas näha. „Juba esimene aasta pakkus rõõmu nii noorte ideede sisu kui ka ülesastumise julguse poolest. Sellel aastal finaali pürgivate osalejate hulk lubab aga veelgi tugevamat lõppvõistlust. Meil jääb mentorite-hindajatena üle vaid tulevast ettevõtjate järelkasvu tunnustada ja innustada kõiki oma ideid ka päriselt teostama. Iga katsetus on õppetund, iga õppetund on kogemus. Julgus katsetada viib järgmiste ettevõtmiste, uuenduslike lahenduste ja uute ettevõtete sünnile!“
Koolinoorte äriideede konkursi Bright Mindsi teine hooaeg algas eelmise aasta novembris, neli kuud kestis koolitusprogramm viies sihtmaakonnas: Hiiu, Pärnu, Jõgeva, Lääne-Viru ja Ida-Viru maakondades.

Koolitustel olid noored ka teistest maakondadest. Programmis kokku osales ligi 400 koolinoort. Noori toetasid õpetajad ja mentorid, kelleks olid nii kohalikud ettevõtjad kui ka Swedbanki töötajad üle Eesti ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud.

31. aprillil kuulutatakse välja 20 finaali pääsenud meeskonda. Finaalüritusel 21. aprillil saavad meeskonnad oma ideid esitleda žüriile. Parimaid meeskondi ja õpetajaid tunnustatakse rahapreemiaga ja viiakse ühisele auhinnareisile Rootsi.

Konkurssi toetavad lisaks Swedbankile ka Euroopa Sotsiaalfond, Tallinna Ettevõtlusamet, Lux Express ja Veebimajutus.ee. Koolituspäevi aitavad teostada maakondlikud ettevõtlus- ja arenduskeskused.

Allikas: TTÜ Mektory

Samal teemal:

• TTÜ Mektory kutsub ettevõtlushuvilisi noori oma äri alustama
• Koolinoorte äriideede konkurss Bright Minds

Medaliga tunnustatakse Katri Raiki missioonitundest kantud tegevust Eesti hariduse lõimimisel ja õpetajakoolituse arendamisel, rahvusülikooli positsiooni kindlustamisel Narvas ning Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumisel.
 
Katri Raik töötas Tartu ülikoolis aastatel 1991–2015 ja tema vaieldamatult suurimaks väljakutseks on olnud Tartu ülikooli Narva kolledži loomine ja ülesehitamine 17 aasta vältel. 1999. aastal alustas ta venekeelses ja toona üsna endasse sulgunud keskkonnas Tartu ülikooli struktuuriüksuse ülesehitamist. „Euroopa tasemel eestikeelse kõrghariduse kujundamine keskkonnas, kus oli vähe Euroopat, kõrgharidust ja veelgi vähem eesti keelt, on väga suur asi. Katri Raik tõestas, et Euroopa tasemel kõrgharidust on võimalik pakkuda ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Eesti suuruses riigis saab seda aga kvaliteetselt teha ainult tuginedes heale koostööle emaülikooliga ning partneritega,“ rõhutas TÜ rektor Volli Kalm praeguse Sisekaitseakadeemia rektori pühendumist, professionaalsust ja suurepärast koostööoskust regionaalse kolledži arendamisel.
 
Rektor Volli Kalm tõstab esile ka Katri Raiki panust Eesti õpetajate, eriti venekeelsete koolide õpetajate järelkasvu kindlustamisse. „Narva kolledž kujunes Katri Raiki juhtimisel peamiseks venekeelsete koolide õpetajate koolitamise keskuseks. Tänaseks on Narva kolledži lõpetanud enam kui 1140 pedagoogi haridusega noort inimest. Eraldi väärib tähelepanu ka iga-aastane venekeelsete koolide pedagoogide konverentsi korraldamise traditsioon Narvas, millest on tänaseks saanud Eesti haridusmaastiku väärtuslik osa,“ rääkis Kalm ja lisas, et tänu Raiki tööle on Narva eestlastele ja eestlased Narvale ja narvakatele kindlasti lähemale tulnud.
 
Johan Skytte oli Rootsi ühiskonna- ja riigitegelane, kelle initsiatiivil asutati 1632. aastal Tartusse Academia Gustaviana. Skytte medal on Tartu ülikooli autasu riigi- või ühiskonnategelasele, kes on Tartu ülikooli senati hinnangul viimastel aastatel aidanud kõige enam kaasa Tartu ülikooli ja Eesti kõrghariduse arengule.
 
Skytte medali on saanud Ene Ergma, Tõnis Lukas, Rein Taagepera, Dag Hartelius, Andres Lipstok, Jüri Raidla, Andrus Ansip, Lennart Meri, Katarina Brodin, Jacques Faure, Kai Lie, Svend Roed Nielsen, Mihkel Pärnoja, Marju Lauristin ja Mart Laar.
 
Skytte päeva tähistatakse 24. märtsil kell 16 Tartu ülikooli Narva kolledžis. Ettekannetega astuvad üles TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja, keskaja professor Anti Selart („Narva 1558 – kes reetis?“); TÜ majandusteaduskonna majanduspoliitika õppetooli juhataja,  teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski („Teadmuskolmnurga idee ja selle rakendamine tänases Eesti kõrghariduspoliitikas“) ja Katri Raik, kes räägib Johan Skyttest, Tartu ülikoolist, Sisekaitseakadeemiast ja Narvast.

Allikas: Tartu Ülikool

Samal teemal:

• Rein Taagepera sai võrdleva poliitika valdkonna kõrgeima preemia
• Tartu ülikooli Narva kolledž saab uue direktori kohusetäitja

Antsla Gümnaasiumi 9.-12. klasside õpilastel oli suurepärane võimalus osaleda Tartu Ülikooli teaduskooli poolt korraldatud eksperimentaalses Uurimislabori projektis. Laborites juhendasid  õpilasi Tartu Ülikooli üliõpilased ja õppejõud. Projekti rahastab Haridus-ja Teadusministeerium. Täpsemalt projektist.

Uurimislabori teema oli „Kunstirööv“. Õpilased asusid uurima kuritegu, mille käigus oli röövitud unikaalne maal "Must romb  valgel taustal".  Õpilased kehastusid uurijateks, kelle  ülesandeks oli aidata inspektoril süüdlane kindlaks teha. Enne laborisse minekut riietuti stiilset, vastavalt olukorrale, valgetesse kitlitesse. Asitõendite ekspertiisi läbiviimiseks kasutati erinevaid meetodeid.

Maal rööviti mere ääres olevast muuseumist. Röövlid olid professionaalid, sellele viitasid maha  jäänud asitõendid ning tegutsemisviis. Maal leiti muuseumi lähedal olevalt saarelt, kuid majaomanik ei tunnistanud oma süüd. Kahtlus langes muuseumi kõrval asuva väikelaevade kai juures kohti rentivatele laevaomanikele.

Kai juures tehti kõikide laevade juures läbiotsimine. Operatsiooni tulemusena leiti kolmelt laevalt vett ja soodsa kokkusattumusena kolmest laevast tumeda värvainega määrdunud pabereid.

Komissaar Holmil jäi sõelale kolm kahtlusalust, kelle laevadelt olevaid materjale ja proove hakkasid Antsla Gümnaasiumi uurijad uurima.

Esimeses osas tuvastati mikroskoobigaveeproovides leidunud vetikaliigid. Selleks uurisid noored uurijad  rühmatööna kahtlusalustelt võetud veeproove ning võrdlesid leitud vetikaid määrajate abil.

Kuriteopaigast leitud värvide koostist ja päritolu tuvastati planaarkromatograafia abil. Selleks lahustati värviproovid etanooli abil ning kanti need silikageel plaadile. Keeduklaasis oleva elundi sisse pandi plaat koos uuritavate proovidega. Uurijad said jälgida, kuidas tänu kapillaarsusele liiguvad ained plaadilüles poole, UV-lambi abil vaadeldi tekkinud tulemusi. Tehti vastavad mõõtmised ning saadi esialgsed tulemused värvide koostise kohta.

Järgmise etapina valmistasid noored spetsialistid Pasteuri pipetist areomeetri, millega asuti mõõtma kahtlusaluste veeproovide tihedusi. Areomeetri ehitamisel tuletati meelde füüsikast keha ujumise tingimusi. Pipett täideti metallkuulikestega seni, kuni mõõteriist jäi ilusti ujuma. Selleks pidi areomeetri pool mõjuv raskusjõud saama võrdseks vedeliku poolt mõjuva üleslükkejõuga. Pipeti välisseinale tehti millimeeterpaberist skaala. Edasi valmistati uuritavate proovide soolalahused. Taas tuli meelde tuletada, kuidas arvutada soola kogust, mis tuleb lisada lahusele, et saada kindla protsendilise sisaldusega soolalahus. Järgnes lahuste valmistamine, kus õpilased said proovile panna ainete kaalumise oskust. Tehti vastavad arvutused, mille käigus saadi kätte lahuste täpne soolasisaldus. Omavalmistatud areomeetriga mõõdeti valminud soolalahuste tihedused. Andmete põhjal koostati Google drive keskkonnas Exceli abil kalibreerimisgraafik. Graafiku abil saime koostada võrrandi, kus nägime, kuidas areomeetri näit sõltus lahuse soolasisalduse protsendist. Saadud graafikust saime kindlaks teha, millise soolasisaldusega oli vesi, mis oli pärit kahtlusaluste laevadelt. Tulemusi võrreldi kahtlustavate ütlustega. Tehti vastavad järeldused ning selgitati välja tõeline röövel.

Päev oli täis põnevust ja elamusi. Töö tempo oli korraldajatel hästi koordineeritud. Kogu päeva jooksul saime läbi praktilise tegevuse rakendada oma teadmisi matemaatikast, keemiast, füüsikast ja bioloogiast. Matemaatika poole pealt oli tarvis rakendada oskusi graafikute lugemise kohta ning rakendada loogilist mõtlemist arvutustes. Keemia osas rakendasime teadmisi lahustest. Füüsika osas tulid kasuks teadmised tihedusest ning oskus käsitleda erinevaid mõõteriistu. Bioloogia osas tulid kasuks teadmised vetikate kohta ja vee päritolu osas. Kinnistus mikroskoobi ja teiste laborivahendite tundmine ja kasutamisoskus. Kunstiõpetuse osas kasutasime teadmisi värvide maailmast. Noored teadsid, et on olemas väga kuulus vene kunstniku maal “Must ruut valgel taustal.” Kalibreerimisgraafiku osas tulid kasuks oskused, mida olid õpilased omandanud  arvutiõpetuses põhikooli ajal. Eduka uurimise tulemuse tagas loogiline mõtlemine, oskus lugeda, oskus kuulata ning vajadusel küsida abi juhendajatelt.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps märkis, et kohanimeraamat on mõeldud väga laiale kasutajaskonnale ning teema aktuaalsust suurendab käimasolev haldusreform. „Nimed, olgu siis isiku- või kohanimed, on inimestele alati väga tähtsad olnud, nendega on seotud nii ajalugu kui identiteet,“ ütles Reps.

Peaauhinna pälvinud „Eesti kohanimeraamat“ on esimene põhjalik eestikeelne ülevaade kohanimedest, nende kujunemisest ja etümoloogiast. Raamatus on 6211 artiklit, sealhulgas kõik ametlikud külanimed, valik muid asulanimesid ning tähtsamaid piirkondade ja looduskohtade nimesid. Raamat sisaldab ka praktilisi soovitusi kohanimede kasutamiseks, nagu hääldust ja käändeid. Mitmel puhul on lisatud viipenimed, raamatu lõpus on kaardilisa. Kohanimeraamat valminus Eesti Keele Instituudi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Võru Instituudi koostöös, toimetajad on Peeter Päll ja Marja Kallasmaa.

Ministrid märkisid ära veel kaks mullust keeletegu. Konkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“ puhul toodi esile idee ja selle värskus – populariseerida eestikeelse nime kasutamist, tõsta esile huvitavaid nimeleide ning seada eeskujusid. Konkursi algatasid Emakeele Selts ja Eesti keelenõukogu. Vikerraadio „Keelesaate“ tõstsid ministrid esile kui pikaajalise, mitmekülgse ja kvaliteetse eesti keelt väärtustava saate. Saatejuht ja toimetaja on Piret Kriivan.

Rahvas valis Säutsupääsukese kalambuurid

Keeleteo rahvaauhinna pälvisid Säutsupääsukese kalambuurid, mille autor on Keiti Vilms. Oma kalambuuridega Twitteris ja Facebookis on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu. Säutsupääsukese tviidid on sageli kas sõnamäng või viited eesti kirjandusele, eriti luulele. Autori keelekasutus on vahetu ja ehe, ta on ühelt poolt modernne ja tänapäevane, teisalt aga vaatab eesti kirjanduse minevikku.

Galerii (täiendamisel)

Taustainfo

• Keeleteo konkursiga tunnustatakse tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.
• Aasta keeleteokonkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna otsustavad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel.
• Rahvahääletusel osalejaid oli tänavu 4282. Kokku anti 6536 häält – hääletada võis ka mitme keeleteo poolt.
• Rahvahääletuse võitsid Säutsupääsukese kalambuurid 864 häälega. Järgnesid Elisa raamatu iselugeja loomine ja kasutuselevõtt 693 häälega, „Mulgi aabits“ 476 häälega, „Eesti kohanimeraamat“ 445 häälega ning Eesti Keele Instituudi keeleklipid 369 häälega.
• 2016. aasta keeleteo tiitlile kandideeris 28 mullust keeletegu ehk rohkem kui varem. Eelmisel aastal oli kandidaate 27, üle-eelmisel 18.
• Keeleteo auhind anti tänavu välja üheteistkümnendat korda, laureaatide väljakuulutamine on osa iga-aastasest emakeelepäeva tähistamisest.
• Keeleteokonkurssi korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium, Emakeele Selts ja Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Konkursi lõpuüritus toimus tänavu Vändra Gümnaasiumis.

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium

Foto: Haridus- ja Teadusministeerium

Samal teemal:

• Aasta keeletegu on e-keelenõu
• Aasta keeletegu on eesti keele e-õppe kursus „Keeleklikk“

„Tunne on uhke, sest ma olen sellega tegelenud juba 10-15 aastat ja võib ütelda, et see on nagu e-elutöö preemia, sest eks ma olen kõik need kogemused, mis ma olen erinevatest koolidest kokku kogunud, püüdnud nüüd siis rakendada,“ ütleb kursuse autor, Tallinna Tehnikakõrgkooli dotsent Heljut Kalda.

Auhinnatud kursus "Elektrotehnika ja elektriseadmed" annab ülevaate alalisvoolu- ja vahelduvvoolu elektriahelate ning vastavate elektriskeemide põhiseostest ja analüüsimeetoditest, samuti elektrimasinate ja teiste elektriseadmete tööpõhimõtetest ja kasutamisest. Kursus toimub kombineeritud õppena, kus e-kursuse tegevused ja õppematerjalid toetavad laborites toimuvat.

„Mul on tehniline aine ja mul on seal hästi palju ülesanded ja teste, mitte kontrollteste vaid selliseid, mida õpilased ise saavad teha nii palju kui tahavad, peaasi, et lõpuks välja tuleb,“ selgitab Kalda.

Antud e-kursus tõuseb esile eelkõige õppijasõbralike animatsioonide abil visualiseeritud õppematerjalidega, mis aitavad uuest materjalist aru saada, seda kinnistada ning näha õppeaine rakendamist reaalelulistes situatsioonides, toob välja aasta e-kursuse hindamiskomisjon. Õpiülesanded on huvitavad ja mitmekesised, kaasates õppijaid erinevatesse tegevustesse ja aidates luua õpimotivatsiooni, lisab hindamiskomisjon.

Ka õppijate tagasisidest selgub, et õpilased hindavad kõrgelt õppejõu pühendumist õppematerjalide koostamisele ja tulemuslikule õpetamisele. „Õppijatelt on tulnud tagasisidet, et sellest on kasu, eriti just kaugõppes. Mul on kaugõppe rühm ka ja neid on just e-kursuse abil lihtsam õpetada,“ lisab Heljut Kalda.

Aasta e-kursuse autor, Tallinna Tehnikakõrgkooli dotsent Heljut Kalda. Foto: Toomas Huik

E-kursuseid on „Aasta e-kursus 2017“ autor teisigi loonud, mitmed nendest on ta järgmistele õppejõududele ja kolleegidele kasutamiseks edasi andnud. E-kursusi soovitab Kalda teistelgi teha, kuid toob välja, et kõige olulisem on see, et õppejõud tunnetaks e-kursuse vajalikkust.

 „E-kursus, tema tekib loomulikul teel. Ega vägisi ei saa teha. Põhiline on see, et õppejõud tunnetaks ära, et sellest mingi kasu on ja siis ta hakkab vaikselt seda parandama,“ ütleb Heljut Kalda. „Meil koolis on õpilased väga harjunud sellega. Kui ei ole midagi, siis nad juba küsivad, et võiks ju panna sinna, meil on sealt hea võtta. Ma arvan, et just see, et õppejõud saaks aru, et tal endal ja õpilastel on parem, siis ta hakkab tegema. Sest ega tehnika taha ei jää, selles saavad haridustehnoloogid aidata.“

„Aasta e-kursus 2017“ tiitlile nomineeriti veel Tartu Ülikooli kursus „Sissejuhatus allveearheoloogiasse“, Tallinna Tehnikakõrgkooli kursus „Matemaatika I“, Sisekaitseakadeemia kursus „Operatiivtööde tulemuslik juhtimine päästemeeskonna juhile“, Tallinna Tehnikakõrgkooli kursus „Tehniline mehaanika“, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse kursus „Õppeprotsess digiajastul“, Tartu Ülikooli kursus „Keeleteaduse alused“ ning Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse kursus „Digitaalsete õppematerjalide loomise põhimõtted“.

Aasta e-kursuse autor saab auhinnaks 2000 eurot.

Lisaks aasta e-kursuse tiitili võitjale tehti eilsel seminaril teatavaks ka tänavuse e-kursuse kvaliteedimärgi saajad. Kvaliteedimärgi taotlusvooru esitati 46 taotlust, neist pälvis kvaliteedimärgi kokku 38 e-kursust. Vaata kõiki kvaliteedimärgi saajaid siit.

Samal teemal:

• Aasta e-kursus 2016 õpetab programmeerimist maalähedaselt
• Parimate e-kursuste tiitlid läksid keemiakursustele

Kokku esitati taotlusvooru 46 kursust 13 õppeasutusest. Enim kvaliteedimärke sai Tallinna Tehnikakõrgkool (13 kursust), Tartu Ülikool (11 kursust) ning Eesti Lennuakadeemia (5 kursust). Tänavu pälvis kvaliteedimärgi ka üks üldhariduskool – Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium. 

Kvaliteedimärgi saajad ning „Aasta e-kursus 2017“ kuulutati välja 16. märtsil toimunud Võrgustik Võrgutab seminaril "Muutunud õpikäsitus".

"AASTA E-KURSUS 2017" TIITLI PÄLVIS:

 "Elektrotehnika ja elektriseadmed"
Autor: Heljut Kalda / Tallinna Tehnikakõrgkool

Loe kõikide nominentide kohta HITSA kodulehelt. 

Samal teemal:

• Taotlusvooru "E-kursuse kvaliteedimärk 2017" tähtaeg on 16. jaanuar
• „E-kursuse kvaliteedimärk 2017“ taotlusvoor on avatud
• Aasta e-kursus 2016 õpetab programmeerimist maalähedaselt

Sest Heilo Altini elus on kaks tema jaoks elutähtsat asja: 170-hektariline talu Tartumaal Rõngu vallas ja robotid, mis vallutavad Eesti koole.

Heilo Altin. Foto: Madli Leikop

„Robootika ja selle organiseerimine on nii hobi kui töö. Olen üles kasvanud Tartumaal ja see talu on mu kodu. See on mahetalu, kasvatame teravilja. Külvist saagikoristuseni teeme kõik ise, muidugi masinate abiga. Suvi, pool kevadet ja sügise tegutsen talus, ülejäänud aeg on täidetud koolirobootikaga,“ ütleb Heilo. „2016 novembris toimus Tartus teadushuvihariduse konverents. Töörühmad arutlesid teadushuvihariduse tuleviku üle. Kui praegu on üleskutse, et igale lapsele oma pill, siis meie laiendasime seda – igale lapsele oma pill, pall, puu ja robot. Ma propageerin seda, et lapsed peavad saama loodusesse, päev otsa nutivahendis istumine ei ole arendav. Robotiga tegelemine ei ole küll sama mis nutivahendi tarbija rollis olemine. Robotiga tegeledes sa lood, tegeled loominguga. Sama palju pead olema ikkagi ka väljas, et säiliks kontakt loodusega ja sa saaksid aru loodusseadustest.“

Võib julgelt öelda, et robootika jõudis meie üldhariduskoolidesse tänu MTÜle Robootika. See propageerib, toetab, aitab ja julgustab robootikaga tegelema nii õpilasi kui õpetajaid; jagab vajadusel õppematerjale, teeb ise koolitusi ja soovitab koolitusi, käib ise koolides robotiteatrit tegemas ja robotikomplekte tutvustamas. MTÜ Robootika on keskendunud  LEGO-robotitele, sest need on töökindlad ja nendega on lastel lihtne robootikaõpinguid alustada. Tegelikkuses pole suurt vahet, millist robotit koolis kasutada. Oluline on, et õpetaja tunneks end sellega kindlalt, esineks võimalikult vähe tehnilisi vigu ning leiduks materjale ja võimalus abi küsida. Näiteks lasteaias on väga hea alustamiseks Beebotid (mesimummu robotid) ning keskkoolis Arduino platvorm robootikaga jätkamiseks.

Sa oled MTÜ Robootika eestvedaja ja keskne hing olnud selle algusest saati, aastast 2007. Vaadates kõiki sinu tegutsemisi nii koolirobootika, Robotexi kui FLLiga, siis mis osa sellest on töö ja mis on hobi?                           

Robotex käivitati siis, kui mina õppisin gümnaasiumis (Elva Gümnaasium, lõpetamise aasta 2003 – toim.) Nägin televiisorist, kuidas robot lahendas ühe ülesande. Mõtlesin kohe, et nii äge, tahaks ise ka teha ja osaleda. Tehnikapisik oli mul kogu aeg juures, Tartu Ülikoolis infotehnoloogiat õppima asudes otsisin kohe esimesel kursusel Robotexiga seotud inimesed üles. Sain TÜ meeskonda, käisin kolm aastat Robotexil. Seal jäin silma ühele juhendajale, kellega koos hakkasime koolirobootikaga tegelema. Väga kiiresti kasvas see hobist tööks. Nii et praegu on robootikaga seonduv ikkagi töö.

Missugune töö see on, kas sa ehitad roboteid?

Mina ei ehita roboteid, aga ma tahan, et lapsed ehitaksid roboteid. See on nagu õpetajatöö. Näen ennast ja MTÜ Robootikat kui katusorganisatsiooni, mis toetab koolitustega ja annab kõik vahendid (just vahendid, mitte raha) selleks, et lapsed saaksid käia robootikaringides ja osaleda võistlustel. Paljud küsivad, et miks te ise ringe ei tee. Esiteks – me ei tee robootikast äri ja teiseks – me lihtsalt ei jõuaks. Palju mõistlikum on toetuda õpetajatele, motiveerida neid, teha tihedat koostööd, leida üles inimesed, kes tahavad koolides robootikat teha.

Alguses ma olin ringijuhendaja Tartu Erahuvikoolis, hiljem Rõngu Keskkoolis. Aga tegin seda töö kõrvalt ja sain aru, et nii ei jõua ma kvaliteetselt mitte kumbagi, ei tööd teha ega ringi juhendada. See andis mulle ka mõista, kui raske juhendaja töö on. Minu sügav austus kõigi juhendajate vastu, kes tegelevad lastega! Lihtne on võtta A4 paberil tööjuhend, anda see lastele ja öelda, et tehke selle järgi. Juhendaja peab tegutsema nii, et lastes tekiks huvi ja et see huvi jääks alles aastateks. Mitte staatiliselt õppekava läbida, vaid viia ringi läbi nii, et lapsed saaksid ka aru, kuidas robot töötab ja miks seda vaja on.

Mis oli sinu nipp, millega sa panid lapsed huvituma?

Kui ma oma kõige esimest ringi juhendasin, olin ise hästi motiveeritud ja me ise fännasime oma tegevust. Muidugi, nüüd enam kõike nii ei teeks nagu tookord, eks teadmisi on juurde tulnud. Aga me olime ise tookord eeskujuks. Ja aastal 2008 oli robootika nii uus, et uudsus motiveeris. Praegu teavad paljud õpilased robootikaringidest, aga nad ei käi seal, sest arvavad, et see on midagi väga rasket. Rõngus ringijuhendajana seadsin lastele väikeseid eesmärke ja kasutasin võistluspõhist motivatsiooni. Lapsed teadsid, et võistlus on tulemas, nad valmistusid selleks. Muidugi, eks ma tegin vigu ka. Kui lapsed näiteks tahtsid pärast ringitunni lõppu veel edasi tegutseda, siis ma lubasin. Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud ikkagi ära lõpetama, sest kui kaks tundi on täis, ei ole mõtet enam kolmandat otsa teha, lapsed lihtsalt arvavad suures õhinas, et nad ei ole veel väsinud.  Aga vaim ei ole enam terav ja asjad lähevad pigem alla- kui ülesmäge.

Millal sind tehnika rohkem köitma hakkas?

Tehnika on mind kogu aeg huvitanud. Ega minu kooliajal selliseid vahendeid ei olnud nagu praegu, aga ma mässasin igasuguste asjadega, mis mul olid kodus, nagu näiteks vanad telefonid. Kunstiõpetaja palus 12. klassis teha ühe loovtööprojekti. Ma võtsin puldiauto, lammutasin laiali, võtsin välja tuled ja mootori. Ehitasin kasti, millele ette tegin näo. Suuks olid puldiauto tuled, mis läksid nupuvajutuse peale põlema, ja silmade taga oli mootor, mis pani silmad pöörlema. Nägi välja nagu kast ikka, aga kui vajutasid eemalt pulti, hakkas kast elama. Kunstiõpetajale see tohutult meeldis. Ta viis selle õpetajate tuppa lauale, ise jäi eemale ootama, kui õpetajaid ümber laua kogunes, siis vajutas pulti ja ehmatus oli korralik. Selliseid asju meeldis mulle nokitseda.

Ise usun, et keegi meist ei tea, milleks ta võimeline on enne kui pole ise proovinud. Nagu igas teises valdkonnas on ka robootikas vaja väga palju tahet. Sellepärast ongi meie üks eesmärkidest pakkuda õpilastele võimalust robotiehitust proovida. Sealt selgub, kes seda tõsiselt suudab teha. Praegu seda võimalust eriti ei pakuta ja see on probleem. Võimalusi on palju sportida ja muusikat teha, mis on ka vajalik, aga meie tuleviku määrab ikkagi see, kes on meie järgmised insenerid ja programmeerijad. See on see, miks me tegeleme robootikaga.

Aga kui vaadata koolirobootikat alguses, aastal 2007 ja täna, siis see on olnud ikkagi tohutu areng?

On. Alustasime ju nullist. Mäletan hetke, kui esimesed LEGO robotid tulid, kodus diivani peal võtsin kasti lahti ja hakkasin kokku panema, läks kaks-kolm tundi aega, et robot kokku saada. Praegu anna komplekt lapsele kätte ja ta paneb poole tunniga roboti kokku! Tänaseks on üles ehitatud võrgustik õpetajatest, kes käivad oma õpilastega võistlemas. Kui loeme kokku lapsed, kes robootikaringides käivad, siis neid on ikka tuhandetes. Sellest kõigest on saanud justkui oma laps, keda ei saa enam hüljata ega temaga tegutsemist pooleli jätta. Mind motiveerivadki üritused, kus ma näen teisi inimesi, kellele meeldib robootika ja kellel see silmad särama võtab.

Tehnilise poole pealt – LEGO on ikka LEGO. Inimesed on kohati väga kinni just tehnikas. Robootika põhimõtted on samad, mul lihtsalt on kas see robot või teine robot. MTÜ Robootika saab palju pakkumisi, et miks te ei propageeri seda või teist robotit, sest LEGO on kallis. On kallis jah, ma olen nõus. Aga LEGO-robot ei erine kasutuspõhimõttelt teistest nii palju: andur on ikka andur, mootor on mootor, kontroller on kontroller. LEGO on väga vastupidav, kui maha kukub, siis lähevad lihtsalt tükid laiali, aga robot ise jääb terveks. LEGOs on tehtud palju õppematerjale ja koolitusi, mida meie oleme saanud eeskujuks võtta ja eesti keelde tõlkida.

Kas robootika on loominguline ala? Et samas kõrval oli muusika- ja robootikaõpetaja Leelo Ambos Rakke Koolist, pöördus Heilo tema poole ja uuris, kui suur on muusika ja robootika ühisosa. „80%. Lihtsalt see, kuidas lapsed oma loomingut väljendavad, on erinev. Programmeerimiskeel ja noodikiri on väga sarnased, nende põhimõte ja loogika on sama. Võin öelda, et kooriproovi lapsed küll nii hea meelega ei tule kui robootikaringi, sinna on lausa tung,“ andis Leelo lühikese kommentaari.

„Muusikas on vahendiks pillid ja loomiseks noodid. Robootikas on robot ja probleemid on sul laua peal. Ülejäänu, kuidas sa k(n)oodid kirjutad, et robot teeks, mida sa tahad, on juba sinu otsustada. Arvan, et peamine probleem on juhendajate taga, meil ei ole juhendajaid. Õpilased üksi ei hakka tegema, peab olema, kes asja eest veaks. Juhendajaid on raskem veenda robootikaga tegelema kui õpilasi. Eelarvamused on tugevad, et robootika on väga raske ja keeruline. Oleme kutsunud juhendajaid töötubadesse, ja pärast ütlevad küll, et ei olegi nii keeruline nagu arvasin. Esimesest sammust ülesaamine on kõige raskem,“ täiendas Heilo.

Kust neid juhendajaid siis võtta?

Ainult meie ise saamegi olla juhendajad, täitsa tavalised inimesed. SA Vaata Maailmaga koos oleme hakanud korraldama koolitusi, kus kutsutakse ettevõtetest inimesi IT-ringe juhendama. Nii otsimegi.

MTÜ Robootika näeb Eesti koolirobootikat viie sammuna. Esimene on huvi tekitamine. Oleme seda teinud läbi robotiteatri, mis on palju koolides käinud. Aga huvi tekitamise faas hakkab vaikselt läbi saama. Me alati tahame, et robotiteatrit vaataks ka keegi kooli juhtkonnast ja õpetajate seast, sest muidu kipuvad täiskasvanud arvama, et õpilaste jaoks on robootika raske, nad ei saa sellest aru. Kui õpilaste huvi tõusis, siis tekkis koolis teatud surve, teeme robootikat! Õpilased ütlesid oma sõnumi õpetajatele, õpetajad omakorda kooli juhtkonnale. Ja siis teeb direktor otsuse, et hakkame tegelema, ja õpetaja saadetakse koolitusele. Siis on vahendite soetamine, kus praegu toetab koole väga palju HITSA ProgeTiigri programm. Nii palju kui olen suhelnud teiste riikidega, kus ka koolirobootikat arendatakse, siis nad lähevad kadedusest roheliseks, kui kuulevad, mis võimalused meil on. Eesti rahvaarvu ja robotite suhe on kõrgem kui mistahes teises riigis. Neljas samm ongi siis toetamine vahendite soetamise ja juhendmaterjalidega. Viies samm on väljund ehk võistlused. Robotex liigitub väljundi alla, aga Robotex on puhas võistlus. First Lego League (FLL) on programm, kus juhendajatele on antud väga selge metoodika, kuidas käituda. On ette antud põhiväärtused ja õpilased peavad tegema uurimisprojekti ning arendama meeskonnatööd. Ettevõttel ei ole kasu programmeerijast, kes ei oska töötada meeskonnas ja kes ei oska iseseisvalt probleeme lahendada. Just see pool on juba sama tähtis kui tehnikaoskus.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Eesti presidendiks. Miks, ma ei tea, lihtsalt tahtsin.

Aga kui sina oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduselus teisiti?

Võibolla on see revolutsiooniline idee, aga olen sellele tükk aega mõelnud. Mulle meeldib ümberpööratud klassiruumi mõte, aga rakendaksin seda tavapäratumalt. Meil on õpetajad-entusiastid, aga meil võiksid olla õpetajad-spetsialistid, kes tulevad oma valdkonnast. Näiteks insenerid klassiruumi – aga siis nad peaksid saama koolist nii palju palka, et võiksid vabalt olla õpetajad. Kaotaksin ära õppekavapõhise lähenemise, et me ei õpiks asju mitte sellepärast, et need on õppekavas, vaid sellepärast, et õpilastes tekitati huvi seda asja teada saada. Nii nagu on lähenemine robootikas – ma ei ütle mitte kunagi, et proovime seda andurit. Juhin tähelepanu mõnele nähtusele looduses ja ütlen, et nii, nüüd proovime seda järgi teha või teada saada, kuidas see juhtub. Et lastel oleks motivatsioon.

Peame selle ära kaotama, et õppida tuleb lihtsalt õppimise pärast. Tuleb õppida, sest see on huvitav. Tahaksin koolisüsteemi pöörata pea peale nagu ümberpööratud klassiruumi. Õpetajatele jääb nende roll, aga nad ei ütle ette, et täna õpime seda ja homme teist, vaid annavad õpilastele just neid teadmisi, mida antud ajahetkel vaja läheb. Selleks ongi vaja õpetaja ametit väärtustada ka palganumbri näol ning õpetajaid tekiks juurde inseneride, muusikute, arhitektide, juristide jne seast.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika alustab jutuajamist tõdemusega, mis küsijas kerget, aga positiivset hämmingut tekitab. „Kõik minu suguvõsas on õpetajad: mu ema on inglise keele ja isa füüsika- ning tööõpetuse õpetaja Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mu vanaema oli inglise keel õpetaja siinsamas koolis, mu vanaisa andis füüsikaloenguid Tallinna Polütehnikumis, mu onu oli natuke aega õpetaja, mu õde on  keemia- ja füüsikaõpetaja, mu abikaasa on füüsikaõpetaja, abikaasa ema on lasteaiaõpetaja. Ei kujutagi kellegi muuna ennast ette, olen eluaeg tahtnud õpetaja olla,“ ütleb Katrin Soika.

Selle peale ei jää muud üle, kui küsida, et kui on perekondlikud kokkusaamised, kas siis räägitakse ainult koolist? „Nii kipub olema jah. Meil on ikka teiste elukutsete esindajaid ka, aga nemad peavad paratamatult koolijutte kuulama,“ naerab Katrin Soika.

Keemiaõpetaja sai Katrinist aga nii: esimene nn jooksev hinne, mille ta keemias sai, oli „3“. Muidu heale, kiituskirjadega harjunud õpilasele oli see üks paras peamurdmise koht ja ta otsustas, et nii edasi ei saa minna. „Vaatasin, et keemia on paljudele raske õppeaine. Mina hakkasin ühel hetkel keemiast aru saama, aga teistel nii lihtsalt ei läinud. Kui ma kaaslastele keemiavalemeid jm selgitasin, siis taipasin, et tänu minule saavad nemad ka aru. See hakkas mulle meeldima! Lisaks tundus keemia õpetamine üsna huvitav ja looduses toimuva vastu tundsin tänu vanaisale huvi juba mudilasena,“ rääkis Katrin Soika.

Keemiaõpetajaks õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis, millest lõpetamise hetkeks oli saanud Tallinna Ülikool. Õpetama hakkas Katrin Soika juba 16-aastaselt, siis küll inglise keelt väikestele lastele ühes väikeses erakoolis. Keemiaõpetajana alustas ta Tallinna Kristiine Gümnaasiumis, seejärel tuli tööle Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Keemiaõpetaja staaži on tal kokku 15 aastat. Ja üks oluline teetähis jäi möödunud aastasse – Katrin Soika tööd tunnustati „Eestimaa õpib ja tänab“ galal aasta gümnaasiumiõpetaja tiitliga.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika. Foto: Madli Leikop

Mis teid õpetajatöö juures kõige rohkem köidab?

On kaks äärmust. Mulle meeldivad need lapsed, kes mõistavad kõike väga lihtsalt ja nad tahavad kogu aeg midagi lisaks, midagi keerukamat. See sunnib mind ka teistmoodi mõtlema. Õpilased on osavad, nad oskavad esitada selliseid küsimusi või jõuda selliste järeldusteni, millest mina ei ole kunagi mõelnudki! Teine äärmus on need, kes ainest aru ei saa. Neile püüad asja teha võimalikult lihtsaks, aga nii, et see veel tõene oleks. Mulle meeldib, kui saan uusi asju katsetada, mulle ei meeldi sügavasse rutiini laskuda. Mulle ei meeldi aastast aastasse teada, et sel ajal võtan töövihikus selle lehekülje lahti ja siis teise lehekülje. Teatud teemasid on mõttekas ning vajalik õpetada kindla ning muutumatu plaani järgi, aga ma tahan katsetada. Kui teen lastega praktilist tööd, siis järgmisel aastal proovin seda teha veidi teistmoodi. Keemias on varieerimine võimalik.

Mis aitab veel õpetamist rutiinist välja viia?

Konkursid ja olümpiaadid kindlasti. Kui õpilased neil osalevad, pean otsima lisamaterjale. Tundsin, et ka Koolielu ainemoderaatorite seltskonnas osalemine innustas; kuulsin, mida teised teevad, mõtlesin, kas saan seda keemiasse üle kanda.

Kas keemia on aine, mida õpilased pigem armastavad või peetakse keemiat siiski raskeks?

Ma ei tea, kui palju nad minuga julgevad ausad olla, mida nad mulle ütlevad ja mida omavahel räägivad. Üldiselt saan keemiatunnile positiivset tagasisidet. Aga eks ta on ikka paljudele raske õppeaine, sest on nii abstraktne.

Muidugi saab keemiatunde huvitavaks teha, aga mõnikord teeb asja raskeks see, et õpilasi on klassis palju ja ruumis, kus ma parasjagu tundi läbi viin, ei ole just parimad tingimused katsete läbiviimiseks. Keemiaklass ei mahuta kõiki keemiatunde, neid tuleb pidada ka mujal klassides. Keemiaklasside laborite sisustus vajab pidevat kaasajastamist ning ajaga kaasaskäimist. Meil on keemiaklass, kuid oleks tore, kui saaks selle sisustust veelgi kaasajastada.

Kuidas te põhjendate õpilastele keemia õppimise vajalikkust?

Proovin rõhuda sellele, et mul ei ole niivõrd vaja, et sa ainet tead, vaid et sa mõtelda oskaksid. Proovin olla piisavalt positiivne ja toetav, et õpilased ei tunneks hirmu, et nad ei kardaks eksida. See mõjutab väga, kas ta kardab õppeainet või mitte.

Missugused on olnud teie edukamad hetked õpetajana?

Mida pidada õpetajana edukaks hetkeks? Kui jätame konkursid kõrvale, ehkki tunnustust on vaja ja tunnustus tekitab hea tuju, siis mina saan väga positiivse emotsiooni siis, kui – ma õpetan oma lapsele ka keemiat – näen, kuidas see asi on talle kohale jõudnud, kui ma saan kodus ka tagasisidet.

Aga ega enda saavutused ei jäägi meeldi, kui tuleb näiteks eneseanalüüsi teha, siis otsin üles, et kus ma osalenud olen. Millegipärast ei ole need mulle nii olulised.

Konkurssidel ärgitab osalema see, et ma ei taha olla rutiinis, ma tahan midagi uut proovida. Ja tahan tehtut ka rakendada. Aga see nõuab aega. Viimastel aastatel tunnen, et ajaressurssi hakkab väheseks jääma.

Aasta gümnaasiumiõpetaja tunnustus – tuli see üllatusena?

Ikka tuli üllatusena, mul oli hea meel. Minu klassi lastel oli väga hea meel, tegid mulle järgmisel päeval üllatuse, sõime koos kringlit.

Digivahendid ja keemia?

Digivahendid on olulised, nad aitavad visualiseerida. Ma arvan, et tänapäeva maailmas ilma digioskusteta enam hakkama ei saa, me peame ka keemias digitaalset kirjaoskust arendama. Keemikul on valus vaadata, kui väikesed indeksid, mis peavad olema all (H2O) kirjutatakse suurelt (H2O), sest puudub oskus keemiliste ühendite valemeid arvutis korrektselt vormistada. Õpilastel on vaja teada, et kui on keerulised molekulid, siis on lihtsad võimalused nende joonistamiseks arvutis või nutividinas olemas.

Põhikoolis tahan digivahendite abil õppimist mängulisemaks teha, et need, kes pole väga motiveeritud, leiaksid digivahendist selle, mis viiks ta keemia juurde. Gümnaasiumis on digivahend ikkagi otseselt aine edasiandmiseks. Gümnaasiumisse peaksid olema tulnud õppima need, kes soovivad saada uusi teadmisi.

Mis on õpilase puhul elementaarne digipädevus?

Ma ootan, et ta oskaks teksti kirjutada, vormistada, oskaks tühikuid panna, kirjavahemärke kasutada. Ma väga tahaks, et nad oleksid natuke tuttavad Exeliga, kui 7. klassi jõuavad.

Mis on õpetaja puhul elementaarsed digipädevused?

Olen Tallinna Ülikoolis natuke keemia didaktik ka. Nendel, kes alles õpivad õpetajaks, on ka üsna palju probleeme sellesama keemilise kirjapildi vormistamisega, kuidas indekseid panna, nad ei tea ka programme, kus molekule koostada.  

Mõni keskkond või äpp, mida keemiatunnis kõige rohkem kasutate?

ACDChemSketch. Koht, kus saab joonistada molekule. Paberil oleksid tähed ja numbrid, seal saab molekuli teha ruumiliseks. See meeldib nii mulle kui õpilastele, alguses võtab keskkonna tundmaõppimine veidi aega. See on arvutipõhine. Nutivahendis meeldib mulle põhikoolis kasutada vabavaralist äppi Elements 4D. See on liitreaalsuse äpp. Selles mobiilses rakenduses on võimalik välja printida paberil olevate kuupide pinnalaotused, mille tahkudel on erinevad elemendid. Kokku on 6 erinevat kuupi (seega 36 elementi). Kuubid saab kleepida kokku ning vastava rakenduse abil tahvelarvutist või nutifonist vaadates on paberist kuupide asemel näha kuupides paiknevad lihtaineid, millest mõned reageerivad omavahel.

Aga kas keemiaklassis täitsa tavaline papist ja paberil Mendelejevi tabel on ikka olemas?

Jaa, täitsa olemas! Mulle väga meeldivad nutivahendid, aga nad mängivad mulle vahel trikke ka, 100-protsendilist usaldust ei ole.

Olete ka ise teinud e-õppematerjale. Millele tuleks nende puhul tähelepanu pöörata?

Kui keegi teeb e-õppematerjali plaaniga seda teistegagi jagada, siis oleks hea, kui mõni kolleeg selle enne üle vaatab. Sest me kõik mõtleme ja käitume erinevalt. Mina võin oma meetodis väga sees olla ja soovin kasutada õppematerjalis just seda, aga teine õpetaja ei pruugi selle meetodiga üldse kursis olla! Kas sellise materjali avalikustamisel-jagamisel on mõtet? Võib-olla see materjal ei abistagi õppimist? On hea, kui on keegi, kes su materjali kriitiliselt üle vaatab.

Aeg on e-õppematerjali tegemise juures kõige suurem probleem, st selle tegemiseks tuleb aega leida. Kui tahan korrektselt materjali teha, siis on ka autorlusega seotud probleemid, kasvõi pildimaterjali puhul. Kui ainult oma tunni tarbeks õpetaja mõne materjali koostab, siis vast ei jälgita neid reegleid nii rangelt.

Mulle tundub, et enda koostatud suuri e-õppematerjale kasutan oma tundides järjest vähem. Ajaga on asjad muutunud, ma käsitleksin praegu mõnd teemat hoopis teisiti kui aastate eest loodud õppematerjalis kirjas on. Kolme aasta tagune materjal ei ole mulle enam piisav. Materjalid on mul olemas, aeg-ajalt kasutan, aga mitte nii palju kui varem.

Mida te õpetajana mitte kunagi ei tee?

Ma mitte kunagi ei halvusta last klassi ees, isegi kui tean, et ta näiteks käitus väga halvasti. Ma ei taha, et laps tunneks häbistatust terve klassi ees.

Hindamine – numbriline või kujundav?

Olen proovinud kujundavat hindamist, aga avastasin, et kui sul on klassis 36 õpilast, siis lihtsalt ei suuda. Paarile tööle kirjutasin kujundava hindamise stiilis juurde, aga 36-le – ma ei ole nii osav, pean veel harjutama. Tõsi ju on, et kui tahaksin õpilase arengut näidata, siis arengut number „5“ ei kajasta.

Õpetajatöö Oscar on teil käes. Muidugi ei tee ükski õpetaja tööd selleks, et auhinda saada, aga siiski – kuhu on edasi pürgida?

Kui selle õppeaasta eesmärke silmas pidada, siis soovin, et mu 9. klass kenasti lõpetaks. Kui mõtlen kaugema tuleviku seisukohalt, siis – ma jätkan õpetaja ja keemia didaktikuna. Mulle meeldib, et olen saanud end natuke ka õpetajakoolitusega siduda. Keemiaõpetajaks õppijaid on vähe, õpetajakutse üldiselt ei ole populaarne, keemia on veel raske ka. Mõnikord küsin oma õpilastelt, et sul läheb keemias nii hästi, äkki lähed õpetajaks õppima. Aga noored ei leia, et see oleks neid motiveeriv elukutse.

Eks see amet on ebapopulaarne ka rahastatuse pärast. Kui ma suunan nii palju ajalist ressurssi oma töösse, siis ootan, et see saaks ka vastavalt tasustatud. Kui võtan aega oma laste, pere arvelt, siis tahaksin neile teisiti tagasi panustada. Ja kui ma ei tee oma tööd motiveeritult – kas õpilased siis naudiksid minu tundi? Kas mulle meeldiks siis koolis töötada? Arvan, et siis loobuksin üsna ruttu.

Aga teie ju ei loobu...?

Minul on pisik sees, ma ei saa õpetajatööst loobuda.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja