Seal aastal on võistluse teema "Aias ja põllul". Tööd tuleb saata või tuua 1. aprilliks 2016. a aadressile Aianduse 4, Tartu, 50110, õpetaja Paul Kunman.

Eelmisel aastal laekus karikatuurivõistlusele 628 tööd 24 koolist. I koha pälvis Marta Johanna Räim Tartu Loodusmaja kunstiringist.

Eelmise aasta parimaid töid saab vaadata siit!

Eelmise aasta konkursi võidutöö, autor Marta Johanna Räim Tartu Loodusmaja kunstiringist.

Samal teemal:

• Selgusid parimad karikaturistid

Jalgpallirobotid võtavad mõõtu iga-aastasel suurel robotivõistlusel Robotex, mida korraldab Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) koostöös Tartu Ülikooli (TÜ) ja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutusega. Robotijalgpall oli ka äsjasel, detsembris 2015 toimunud 15. Robotexil väga populaarne võistlus nii osalejate kui pealtvaatajate seas.

Robotite arendamine võistluseks on jõukohane harjutus

„Robootika mõiste on üsna lai. Mõned robotid on tehastes juba aastakümneid samu monotoonseid liigutusi teinud. Üldjuhul on robotivõistluste eesmärk arendada n-ö tarku roboteid, mis vastavalt muutuvale olukorrale võtavad robotiarendajate programmeeritud reeglite põhjal iseseisvalt vastu otsuseid, mida teha. Nn tark robootika on veel lapsekingades valdkond. Robotite arendamine võistluseks on jõukohane harjutus ja probleemilahendus tudengitele ja väiksematele gruppidele, see sobib hästi valdkonnaga tutvumiseks,“ ütleb Ronald Tammepõld, kes töötab Helsingis robootika startupis ZenRobotics ning kes Robotexil juhendas III koha saavutanud TTÜ Robotiklubi meeskonda. Nende robot kannab nime Sangpomm. Meeskonda kuulusid veel TTÜ tööstus- ja tsiviilehituse eriala tudeng Aleksandr Ess ja mehatroonika eriala lõpetanud Kristjan Joost. 

„Baasteadmised roboti arendamiseks peaks tulema ülikoolis õppides. Praktikas on meist enamus iseõppinud ja robotite arendajad kipuvad olema keskmisest tudengist uudishimulikumad ja hakkajamad. TTÜ-s õppisin elektroonikat, aga tarkvaraarendust olen õppinud peamiselt omal käel. Tarkvaraarenduses aitab paljudel alustada TTÜ Robotiklubis korraldatud programmeerimise ja robootika algkursused,“ ütleb Ronald Tammepõld.

Robotex 2015.

Roadkilli meeskonnal on mitmekordne Robotexil osalemise kogemus

Ka Robotexil robotite jalgpallis I koha saavutanud Tartu Ülikooli meeskonna Roadkill (robot 001TRT) esindaja Reiko Randoja ütleb, et teadmised kogunevad robootikaga tegelemisel. “Ülikooli erinevatest ainetest saab baasteadmised programmeerimisest ning mehaanika ja elektroonika disainimisest. Kindlasti tulevad kasuks ka üldisemad matemaatika, füüsika ja programmeerimise ained. Tartu Ülikoolis toimub jalgpallirobotite/Robotexi robotite ehitamine igal sügisel aine „Robootika praktikum“ raames. Kuna ma magistrantuuri alguses otsustasin, et tegelen pigem huvitavate ainetega, mitte ainetega, mis kindlasti lõpetamiseks vajalikud on, siis sai sellest osa võetud,“ iseloomustab robootika juurde jõudmist Reiko Randoja.

Roadkilli meeskonna liikmed on mitmekordse Robotexil osalemise kogemusega, nad kõik (Allan Kustavus, Antti Jaaniste, Hanno Soo, Karl Oskar Lember, Mark Laane, Rainer Keerdo, Reiko Randoja, Tõnis Tiimus) on oma õpingud Tartu Ülikoolis sidunud infotehnoloogiaga: osa matemaatika-informaatikateaduskonnas tarkvaratehnika õppekaval ja osa LOTE teaduskonnas arvutitehnika õppekaval.

Võib arvata, et robootikaga tegelevad õppimise kõrvalt hakkajamad ja ambitsioonikamad tudengid. Missugused iseloomuomadused robotiehitajale kasuks tulevad? Ilmselt tonnide kaupa kannatlikkust?

„Kärsitusega ei jõua ühelgi alal kaugele,“ ütleb Ronald Tammepõld. „Robotite arenduses on pea alati suuremad meeskonnad, kus liikmed on erinevatelt erialadelt ja erineva taustaga. Meeskonnaliikmed peavad olema piisavalt multidistsiplinaarsed, et  erinevad grupid üksteist mõistaksid ja koostööd saaksid teha. Väiksemas meeskonnas on kasulik, kui iga liige on mingil määral huvitatud ja valmis kaasa rääkima teemadel, mis ei kuulu täpselt tema valdkonda. See eeldab laiemat silmaringi ja rohkem uudishimu.“

„Ilmselt kõige tähtsam ongi meeskonnaga ühise keele leidmine,“ täiendab öeldut Aleksandr Ess TTÜ Robotiklubi võistkonnast. „Roboti ehitamine annab palju praktilist kogemust asjade kohta, mida üldjuhul õpitakse ainult teoreetilisel tasemel. See arendab kõige rohkem loogilist mõtlemist, sest ükskõik kui lihtne ülesanne ka poleks, tuleb see robotile puust ja punaselt selgeks teha.“

„Kui pole meeskonnatööd, siis asjad lihtsalt ei suju,“ kinnitab ka Kristjan Joost.

Robotex 2014.

Kui kaua võtab aega ühe jalgpalliroboti ehitamine?

Reiko Randoja, TÜ: „Ma ei ole aega roboti ehitamisel kunagi täpselt lugenud. Kui on olemas eelnevad teadmised ja kogemused, aga ei ole varem jalgpallirobotit ehitanud, siis võib hea roboti valmis saamine võtta umbes aasta täistööaega ehk ümmarguselt 2000 tundi. Kui teadmisi roboti ehitamiseks napib, siis võib selle aja vähemalt kolmega korrutada. See aeg jaguneb võistkonnaliikmete vahel ära ning sellest sõltub, kui kiiresti robot valmis saab.

Roboti ehitamine algab disainiprotsessist, mis ei lõppe täielikult enne kui robotid võistlemas on. See sisaldab mehaanika ja elektroonika disaini ning komponentide (näiteks mootorid ja muu elektroonika) otsimist ning endale nende kasutamise selgeks tegemist.

Võistkonna mehaanika ja elektroonikaga tegelevatel inimestel on esimene eesmärk saada valmis robot sellisel kujul, et programmeerija(d) saaks seda kasutada koodi testimisel, ja siis jooksvalt riistvara täiendada.

Programmeerimisega saab alustada üldisemast koodist. Näiteks pilditöötlust saab alguses kirjutada ainult kaameraid kasutades. Mänguloogika arendamiseks on võimalik alguses programmeerida simulaator, kus robot on realiseeritud tarkvaraliselt.

Rollid jaotuvad meeskonnas eelkõige vastavalt oskustele ja sellele, millega võistkonna liikmed ise tegeleda tahavad; jooksvalt tuleb erinevate asjadega tegeleda.“

Aleksandr Ess, TTÜ: „Meie võistkonna uut tüüpi jalgpallirobot sai 3D-mudeli kujul valmis 2014. aasta  suveks. Sellele järgnes kohe juppide tellimine ja roboti kokkupanemine. Robot hakkas reaalselt sõitma alles kaks nädalat enne 2014. aasta Robotexi, esimese iseseisva värava lõi ta üks päev enne. Meie Sangpomm jäi siis 7.-8. kohale ja võib seda lugeda pigem roboti katsesõiduks.
 
2015. aastal toimus roboti tarkuse arendamine. Esiteks tuleb kaamerast saadud pilti töödelda ning oluline info sisse lugeda, siis saadud andmed analüüsida, valida parim pall ja mõelda välja, kuidas selle pallini paremini jõuda. Koostöös Ronald Tammepõlluga  sai kogu süsteemi aasta jooksul mitu korda ümber tehtud, iga korraga kiiremaks, targemaks, keerulisemaks. Kokkuvõttes ei ole 2014. ja 2015. aasta roboti tarkus isegi ligilähedaselt võrreldav.“

Mis on robotite jalgpalli kõige põnevam võistlusmoment?

Aleksandr Ess, TTÜ: „Teist aastat järjest osutus roboti jaoks kõige keerulisemaks tehnilise kontrolli läbimine. Viimase minuti tehnilise rikke pärast oleks väga napilt pidanud koju ära minema, õnneks Tartu Ülikooli meeskond ja elektrooniku väga nobedad näpud päästsid olukorra.
Võistluse ajal oligi kõige pingelisem vahetult enne starti,  kas robot ikka hakkab sõitma ja sõidab õige värava suunas.  Mängu ajal on vastupidi väga rahulik olemine, sest siis ei saa enam midagi muuta, tuleb lihtsalt kaasa elada.

Minul kui roboti tarkvaraarendajal oli pidevalt kiusatus mängude vahel roboti koodis üht või teist muuta. Õnneks suutsin sellele kiusatusele vastu panna, sest igasugune testimata kood on väga ohtlik mängu kvaliteedile.“

Kristjan Joost, TTÜ: „Kõige pingelisemad hetked on kindlasti mängu alguses. Kunagi ei tea, kas robot hakkab perfektselt tööle või tekivad tal mingid probleemid. Üsna tihti on mänge, kus robot läheb n-ö “lolliks“ – kas jookseb mingi kood kokku või lakkab mingi asi lihtsalt töötamast, samas järgmine mäng on jälle kõik korras.

Viimatisel võistlusel tundus, et robot isiklikult suutis kõige suurema võistluseelse pinge enda peale võtta ning Robotexi võistluse eelhommikul enda löögimehhanismi elektroonikas teatud komponendi õhku lasta. Kogu löögimehhanismi elektroonika võib nüüd vist ametlikult ümber nimetada motivatsioonitapjaks, aga me ei lasknud pead norgu. Mõtlesime käigupealt välja lahenduse ning läbisime tehnilise kontrolli viimastel minutitel.

Kõige põnevamad on kindlasti need mänguhetked, kui sa näed, et kõik sujub hästi ja robot suudab pallid järjest väravasse lüüa ning tead, et sa oled juhtimas.
Oodatuim hetk on võistluspäev ise, kuna selle nimel on ju kogu aasta tööd tehtud ja tahad oma tööd ja vaeva võistlustel proovile panna.“

Reiko Randoja, TÜ : „Kõige pingelisem on ebakindlus roboti töökindluse suhtes - kas robot peab mehaaniliselt vastu ja kas mänguloogika toimib ootuspäraselt. Roboti võimekus tuleb tavaliselt välja viimastel nädalatel enne võistlust ja sõltuvalt esinevatest probleemidest kujuneb üldine kindlustunne võistlusvõimekuse kohta.“

Robotex 2015.

Mis tagas TÜ võistkonnale Roadkill seekordsel Robotexil edu?  

Reiko Randoja, TÜ: „Eelkõige tagab edu eesmärgipärane aja kulutamine. Levinud probleem kipub olema keerukuse ja ajakulu alahindamine. See probleem paraneb veidi kogemusega. Lisaks tagab edu, kui ei löö käega: kui midagi osutub keeruliseks, tuleb selle peale rohkem aega kulutada või leida lihtsam alternatiiv. Seekordsel Robotexil tagas edu eelkõige varasem kogemus.“

Kas ja kuidas toetab robootikaga tegelemine kõrgkooliõpinguid, eriti, kui on valitud IT-eriala? Ja mis robootika juures enim köidab?

Reiko Randoja, TÜ : „Ennekõike saad aru, miks õpitud teadmisi üldse vaja on ning kus ja kuidas neid rakendada saab. Loeng muutub palju huvitavamaks, kui seal räägitakse asjadest, mida roboti ehitamise või millegi muu juures vaja läheb. Lisaks aitab robootika ülikoolis õpitud teadmisi süvendada.

Enim köidab robotiehituse loominguline protsess; alguses uurimine, mida ja kuidas teha, ning selle põhjal roboti disainimine. Roboti reaalne ehitamine võib üsna tüütuks kujuneda, aga kui midagi töötavat on valmis saanud, siis see on suur innustus jätkamiseks.“

Kristjan Joost, TTÜ: „Tahtsin robootikaklubi projektiga ühineda, et ülikooli jooksul midagi suuremat oma kätega valmis teha ja sellest korralik kogemuste pagas tasku panna. Hiljem sidusin ka oma lõputöö antud robotiga. Praegu võin öelda, et see on pigem hobi, mis sind kiiresti kaasa haarab.“

Ronald Tammepõld: „Robotite arendamine on üks paljudest, kuid minu arvates parim moodus õpingutes omandatu praktikasse panna ning õpinguid täiendada. Paljudes valdkondades hindavad tööandjad robotiklubis saadud kogemusi väga kõrgelt, kõrgemalt kui lõpetatud kraad.“

Aleksandr Ess,TTÜ: „ Minu jaoks algas robootika pigem harrastusena. Algul ei olnud mul mingeid eelteadmisi ega kvalifikatsiooni. Tuli välja, et alustamiseks piisabki ainult huvist asja vastu. Praeguseks olen juurde saanud väga palju IT-alaseid teadmisi , mida ma aktiivselt kasutan ka ehitusprojekteerimise valdkonnas.“

Fotod Robotex 2014 võistluselt Robotexi kodulehe galeriist; Robotex 2015 võistluselt autori fotod.

Samal teemal:

• Jalgpall, mis toetab IT-õpinguid
• Eesti noored lahendavad maailma suurimal robootikavõistlusel prügiga seotud probleeme

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare sõnul väärivad esile tõstmist need Eestis tegutsevad tööandjad, kes pakuvad järjepidevalt ja tähelepanuväärsel moel kutseõppuritele ja tudengitele praktikavõimalusi või töökohapõhist õpet, aidates nõnda kaasa koolihariduse ja reaalse tööturu vajaduste lähendamisele.

„Igal aastal peavad kümned tuhanded kutse- ja üliõpilased hariduse omandamiseks läbima praktika mõnes ettevõttes. On nii õppurite kui ka nende tulevaste tööandjate huvides, et praktika oleks koht, kus noored saavad uusi oskusi ja kinnistavad õpitut, et olla pärast kooli lõpetamist valmis õpitud erialal tööle asuma” ütles Tamsar.

Tamsare sõnul annab parimate praktikakohtade konkurss ettevõtjatele kindla signaali, et heade töötajate nimel tasub pingutada. „Parimate praktikakohtadena tunnustatud ettevõtetel on kogemusi, mida teiste tööandjatega selles vallas jagada. Samas näitavad nad end vastutustundlike tööandjatena, kes panustavad märkimisväärselt aega, energiat ja ka raha tööjõu järelkasvu arendamisse,“ lisas Tamsar.

Ettevõtted, kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid ja kõrgkoolid on oodatud konkursile kandidaatidena üles seama ettevõtteid ja sihtasustusi, kes on 2015. aasta jooksul oma ettevõttes läbi viinud praktikat või õpipoisiõpet. Konkursil osalemiseks tuleb täita Eesti Tööandjate Keskliidu kodulehel asuv ankeet 17. veebruariks.

Võitjad valib viieliikmeline hindamiskomisjon, kuhu kuuluvad Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar, Haridusministeeriumi kantsler Janar Holm, Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE tegevjuht Ene Olle, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tööstus- ja haridusvaldkonna juht Pille Meier ja Tallinna Teeninduskooli direktor Meeli Kaldma.

Võitja kuulutatakse välja märtsikuus. Osalemistingimused ja ankeedi leiab Eesti Tööandjate Keskliidu kodulehelt.

Allikas: Tööandjate Keskliidu koduleht.

Samal teemal:

• Avatud on esimene kutseõppurite praktikaportaal Eestis
• Noore esimesed sammud tööelus
• Õpipoisiõppe tähtsus ja maht kutsehariduses kasvab

Lisaks kuumaasika erinevate sortide kasvatamisele on märksõnadeks ka mesilased ja tolmeldamine.

Räpina Aianduskooli aedniku eriala õpilased ja juhendajad teevad katse kaasa, jagavad õpetusi, soovitusi, nõuandeid ja meeldetuletusi. Lisaks kuumaasikataimede kasvatamisele ja kasvu võrdlemisele ootavad osalejaid ees veel iganädalased huvitavad viktoriiniküsimused ja mitmed konkursid, mis on seotud eelkõige digivahendite kasutamise, keskkonnasõbralikkuse, taaskasutuse, nutikuse ja loovusega. Kõiki projektiga seotud tegevusi kajastatakse 14. veebruaril avaneval  kodulehel http://projekt.aianduskool.ee/maasikas6brad/. 

15.-17. veebruarini toimetab aianduskool registreerunud osalejatele töökomplekti, mis sisaldab nelja kuumaasika taime, kahest erisordist  - ‘Yellow Cream’ (kollaseviljaline) ja ‘Regina’ (punaseviljaline). Katse algab 22. veebruaril ja lõpeb 15. mail 2016. 

Registreerimine projektis osalemiseks kestab 1. veebruarini või kuni 500 registreeruja täitumiseni. Registreerimisankeet: http://bit.ly/1JU6bQ7

Täiendavate küsimuste korral on abiks projekti meeskond.

E-post: maasikasobrad@aianduskool.ee

Samal teemal:

• Aasta haridusteoks kuulutati Räpina Aianduskooli projekt ”1000 sõpra”
• Eesti parimad aednikud õpivad Räpina Aianduskoolis

„Minu jaoks on robootika harrastus, kübersport. Mulle meeldib võistelda. Robootikas on kõike - matemaatikat, füüsikat, elektroonikat, programmeerimist, reaalajasüsteeme, masinnägemist, tehisintellekti,“ ütleb Erik Kaju, Robotex 2015 robotite jalgpallivõistlusel II koha saavutanud Eesti Infotehnoloogia Kolledži meeskonna liige. „See on päris hea trenn ajule. Robootikateadmised ja -oskused tulevad praktilises elus ka kasuks. Vajadusel oskad parandada vanaema triikrauda ja vanaisa puurkaevu pumpa. Pärast paari aastat robotiklubis ei toimi tehnika igapäevaelus enam "maagiliselt". Kõrgkooliõpinguid aitas robootika nii, et kooli esindamine Robotexil oli mõjuv põhjus, et õppejõud lubaksid mõned kursusetööd edasi lükata," meenutab Erik üht robootikaga tegelemise olulist aspekti.

IT Kolledži meeskonna alus on robootikaklubi

Robootikaklubi tegutseb IT Kolledžis 2002. aastast ja Euroopa suurimal robotivõistlusel Robotex, mida korraldab Tallinna Tehnikaülikool koostöös Tartu Ülikooli ja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutusega, on kolledži esindus ikka väljas. Seekord kuulusid robotijalgpallis IT Kolledži võistkonda lisaks Erik Kajule veel Indrek Tamm ja Valdur Kaldvee. Kõik kolm on lõpetanud IT Kolledžis infosüsteemide arenduse eriala ja tegutsevad juba aastaid kolledži robootikaklubis, neil on mitmekordne Robotexil osalemise kogemus. Valdur Kaldvee on viimastel aastatel tegutsenud meeskonna juhendajana.

Robotite jalgpall kui malematš

Robotite jalgpall on Robotexi põhivõistlus aastast 2009. Jalgpall valiti sellepärast, et selle ülesande keerukus on osalejatele sobiv ning publikugi jaoks elulähedane, arusaadav. Võistlusreeglid töötasid välja ülikoolid koostöös robootikaklubidega. Lihtsalt seletatuna on platsil kaks robotit ja 11 palli, robot peab ära tundma vastase värava ja võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju palle sinna sisse saama.

Pealtvaatajatel on tore jälgida ja kaasa elada, kui kaks ümaravormilist pisikest masinat ehk robotit jalgpalliplatsil mõõtu võtavad, nagu päris mängus palle vastase väravasse jooksutavad ning oma väravat kaitsevad. Ja vahel satuvad keset platsi rüselusse ka, nagu profid ikka. Kas aga oskavad pealtvaatajad aimata, missugust pühendumust, kannatlikkust, aega, oskust tegeleda detailidega, ajutrenni, meeskonnatööd ning katsetamist nõuab ühe sellise roboti valmistamine ning arendamine?

„Robotexi võistlusaladest on jalgpall kõige loovam ja mitmekesisem. Robotite jalgpall on nagu male, kus ükski partii ega mäng kunagi ei kordu, iga matš on täis ootamatusi. On väga palju võimalikke mänguolukordi ning programmeerimise seisukohalt puuduvad piirid, kui kõrgele tasemele saab roboti intelligentsi tõsta. Oli aeg, kui jalgpallis võitis kiireim ja töökindlaim robot. Viimastel aastatel võidab pigem see robot, kelle IQ on kõrgem - strateegia ja roboti õiged otsused väljakul loevad,“ ütleb Erik Kaju. Ja lisab, et robotiehitajale tuleb kasuks võime öösel mitte magada. „Enne võistlusi „kütame“ ikka öö läbi.“

„Robootika võimaldab luua reaalses maailmas tegutsevaid masinaid,“ ütleb Valdur Kaldvee. „Programmeerimine ei piirdu siin muutustega arvutiekraanil, vaid sellel on reaalne füüsiline väljund.  Robotijalgpallis võib teha suhteliselt lihtsa roboti või ka väga keerulise. Ka lihtsal robotil on võimalik mõni pall väravasse lüüa. Võistlusülesande kiiremaks lahendamiseks peab kasutama videotuvastust, mis on oma olemuselt tunduvalt keerukam ja nõuab roboti programmeerijatelt rohkem oskusi.“

Pool aastat higi, verd ja pisaraid

Üldiselt koosneb robot mehaanikast, elektroonikast ja tarkvarast. Missugune on ühe roboti valmimise hind, või täpsemalt  – arenduse hind, sest igaks võistluseks ei ehitata nullist uut robotit, vaid täiustatakse-arendatakse olemasolevat?

„Jalgpalliroboti valmimine võtab aega niipalju, kui palju on aega meeskonnal roboti loomisele panustada. Minimaalselt siiski pool aastat,“ ütleb Indrek Tamm. „Hea, kui meeskonnas kõik oskaksid natuke kõike, aga igaühel oleks mõni valdkond, millega talle rohkem meeldib tegeleda, näiteks elektroonika, mehhaanika või programmeerimine. Eesmärk on ikkagi tegemise käigus õppida, samas on hea, kui meeskonnas on mõne valdkonna tõsiseid huvilisi. Tähtis on jaotada arendusprotsess osadeks, mida saab eraldi testida. Keeruline on väiksemad osad nagu mootorid, kaamerad, mikrokontrollerid, roboti kere, emaplaat siduda operatsioonisüsteemi ja seal jooksva robotikoodiga.“

„Robotexil jalgpalli mängiva roboti tegemine ja testimine tähendab umbes kuus kuud õhtuti roboti kallal tegutsemist,“ kinnitab ka Valdur Kaldvee. „Meeskond koosneb  IT Kolledži robootikaklubi liikmetest, kelle jaoks võistlusrobotite ehitamine on huvitav väljakutse. Roboti ehitamisel lähtume enda varasematest kogemustes ja loomulikult uurime, kuidas teised mujal maailmas on sarnaseid probleeme lahendanud.

Kõige keerulisem on saada kõik masinda osad koos tööle. Oluline on, et nii mehhaanika, elektroonika kui ka tarkvara töötaksid ühtse komplektina, ühe viga halvab tavaliselt kogu roboti võimekuse ülesannet edukalt täita.“

Valdur rõhutab ka testimise olulisust, mis võtab suurema osa ettevalmistusest ning mille jaoks on IT Kolledži robootikaklubisse ehitatud ka võistlusnõuetele vastav jalgpalliväljak.

Võistlusel on pinges nii meeskond kui robotid

Aga ühel hetkel on robot võistluseks valmis ja võistluspäev ise käes. Närv on kõigil sees, nii võistlejatel-meeskonnaliikmetel kui ilmselgelt ka robotitel, miks siis muidu mõni robot võistluse avavilet kuuldes liikumise asemel hoopis paigale tardub või asub agaralt palli veeretama o m a värava suunas.

„Avavilega on nagu raketi stardiga kosmosejaamas, countdown'i ajal kunagi ei tea, kas rakett tõuseb ikka õhku või plahvatab. Vahel ei saa robot kohtuniku stardisignaali kätte ning jääbki väljaku nurgas seisma. Vahel on masinnägemise värvid paigast ära ning robot kompab väljakul nagu pime. Vahel tuleb ette inimvigu, näiteks robot seadistatakse enne mängu valesti ning ta ründab oma väravat,“ ütleb Erik Kaju. „Teine emotsionaalselt raske moment on tugevad kokkupõrked teiste robotitega. Robotil on peal palju haruldasi elektroonilisi/mehaanilisi komponente, mida Eestist osta ei ole võimalik või mis on ainueksemplaris käsitsi valmistatud. Igal võistlusel näeb meeskondi, kelle robot on tehnilise rikke tõttu sunnitud võistluse pooleli jätma. Robotexil on nähtud suitsu ja tossu, on nähtud ka lausleegiga põlevat robotit. Robotid vahel surevad kangelaslikult võistlustules, selline see ala ongi. Vastupidava ja töökindla roboti ehitamine on kunst.“

Indrek Tamme sõnul oli 2015. aasta Robotexil jalgpalli avahetk veel eriti pingeline, kuna uuendusena sisse toodud robotite start-stopp kontrollpuldi abil õnnestus robotit umbes 85% tõenäosusega esimesel katsel käivitada. „Ootamatu ja raske ongi, kui robot kohtuniku stardisignaali peale liikumatult väljaku nurka seisma jääb. Põnev on robotit enne mängu algust ette valmistada - on vaja valida näiteks vastase värav ja kalibreerida kaamera värve, et oleks võimalik väljakul erinevat värvi objekte pilditöötlusega täpsemalt tuvastada.“

„Alati on põnev jälgida, kui robot töötab võistluse käigus täpselt nii nagu ette nähtud. Viimasel võistlusel tõi meile teise koha kindlasti roboti töökindlus,“ sõnab Valdur Kaldvee.

Kõrgkool ei tähenda üksnes loenguid

Nagu öeldud, on Indrek Tamm, Valdur Kaldvee ja Erik Kaju lõpetanud – küll erinevatel aastatel – IT Kolledži infosüsteemide arenduse eriala ja kõik kolm tegelesid õpingute kõrvalt robootikaga. Üks toetas teist?

„Robotite ehitus on olnud unistus lapsest saati,“ ütleb Erik Kaju. „Ühel päeval astusin läbi IT Kolledži robootikaklubist ning sinna ma jäingi. Mind köitis robootikaklubi eriline atmosfäär - väga palju tarku inimesi, vanemad tegijad juhendavad nooremaid, igaüks arendab midagi, mida kunagi varem pole ehitanud. Inimesed arenevad ja õpivad, mõnus on vaadata.“ Ka Indrek Tamm ja Valdur Kaldvee rõhutavad, et robootika juurde viis neid ikkagi huvi; ilma huvita ei juhtu siin ilmas midagi.

„Robootikaga tegelemine aitas erinevates ainetes uusi seoseid luua ning toetas hästi ainete omandamist. Näiteks erinevate programmeerimiskeeltega tutvumine, aga laiemalt ka vahetu kogemus kõigi meeltega tajutava reaalajasüsteemi loomisel mõjutas infosüsteemide arenduse eriala omandamist igati soodustavalt,“ sõnab Indrek Tamm.

„IT-eriala õppurile annab robootikaga tegelemine praktilise kogemuse, kuidas reaalset süsteemi programmeerida.  Roboti programmi korral peab olema loodud kogu süsteem ja kaetud kõik piirsituatsioonid. Kui midagi on jäänud kahe silma vahele, siis avaldub see varem või hiljem roboti käitumises. Põhjaliku testimise eesmärgiks ongi leida ja parandada kõik vead enne võistlust,“ ütleb Valdur Kaldvee.

Tasub valida laia matemaatika riigieksam

Robootikaga tegelemisel ei ole reeglit, et edukad on kindlasti tehnika- ja IT-huvilised meessoost tudengid. Robotit võib suurepäraselt ehitada ka filoloogist habras tütarlaps, peaasi, et endal on asja vastu huvi. Kasuks tuleb ka, kui abituriendina valida laia matemaatika riigieksam, ja mõned iseloomuomadused. „Kärsitutele inimestele, kes soovivad kiirelt midagi valmis teha ja kohe lõpptulemust näha, robootikaga tegelemine kõige eelistatum ajaviide ilmselt ei ole. Küll aga neile, kes tunnevad naudingut samm-sammult suurte eesmärkide poole liikumisest ja ei kohku ka ajutistest tagasilöökidest. Robootikaga tegelemine arendab oskusi mitmes insener-tehnilises valdkonnas: elektroonika, mehhaanika, tootedisain, infosüsteemide analüüs, arendus, testimine ja administreerimine. Inimvõimetest arenevad kindlasti analüüsivõime, probleemide lahendamise oskus, keskendumisvõime, mälu, suhtlemisoskus ja pingetaluvus,“ ütleb Indrek Tamm kokkuvõtteks.

Fotod: robotivõistlus Robotex 2015. Autori fotod.

Samal teemal:

• Robotexil toimunud Küberpähkli mäng oli üle ootuste edukas
• Robotex 2015 võistlusel pälvis aktiivseima kooli tiitli Rakke Gümnaasium
• Robotexi tehnoloogianäitusel on rohkem kui 100 uut seadet

Konkursile saab esitada arvuti või nutivahendiga loodud töid kaheksas kategoorias: animatsioon, arvutimäng, mobiiliäpp, videofilm, digitaalne õppematerjal, käsitööese, 3D-tehnoloogias loodud töö, elektrooniline muusikapala. Lisaks konkursitööle peab esitama ka digitaalse arengumapi – selleks võib olla näiteks blogi või koduleht – kus on selgitatud ja kirjeldatud töö valmimise protsessi.

Konkursitöid hinnatakse kaheksas kategoorias ja viies vanuserühmas. Õpilaskonkursi finaal toimub Tallinnas Kultuurikatlas 23. aprillil 2016, kus finalistid esitlevad oma töid ning kuulutatakse välja võitjad. Konkursi auhinnafond on 9000 eurot, võitjaid ootavad robotikomplektid ning miniarvutid, lisaks antakse välja mitmeid eripreemiaid. Konkursil tunnustatakse ka kooli, kust kõige enam töid laekub, kinkides koolile elusuuruse Meccanoid roboti.

Lisainfo: http://hitsa.ee/konkursid/konkursid-opilastele/digiloovtoode-voistlus.

Samal teemal:

• HITSA õpilastööde konkursi maakondlikud eelvoorud toimuvad 1.-5. detsembrini
• Selgusid EENeti 2015. aasta arvutijoonistusvõistluse tulemused
• HITSA kutsub õpilastööde konkursile „Maailmariik Eesti“!

Ideekonkursi toetusfond on kokku 15 000 eurot. Sellises kogumahus toetatakse vähemalt kümmet erinevat merekultuuriga seotud sündmust või loomingulist eneseväljendust. Ühte ideed toetatakse maksimaalselt 1500 euro ulatuses, väiksemate toetussummade puhul antakse tõuge vastavalt suurema arvu ideede realiseerimisesse.

Ideekonkursile esitatud sündmuse puhul peetakse oluliseks kohaliku kogukonna kaasatust ning seeläbi merekultuurialaste oskuste, kommete või traditsioonide edasiandmist. Esitatavaks ideeks võib olla nii õpituba, laager kui ka kohalikku kultuurielu elavdav sündmus, mille eesmärk on olla osaline merekultuuriaasta sõnumite edasikandmisel.

Meri läbib praktiliselt kõiki kultuurivaldkondi moest arhitektuurini. Merest ammutavad inspiratsiooni nii kirjanikud, muusikud kui kunstnikud. Ideekonkurss annab loomingulise eneseväljenduse võimaluse kõigile inimestele, kollektiividele ja organisatsioonidele, kelle jaoks meri on inspiratsiooniallikaks. Esitatavaks  ideeks või projektiks võib olla nii heliteos, ruumiinstallatsioon, näitus, performance, etendus, kirjateos, fotoprojekt vms.

Ideekonkursil osalemiseks tuleb:

1. Esitada ideekontseptsiooni kirjeldus (maksimaalselt 2 A4 lehekülge). Esitatud kontseptsioonis peab välja tulema idee seotus merekultuuriaasta ja selle põhisõnumitega.

2. Esitada ideekontseptsiooni teostamise eelarve. Maksimaalne toetussumma on 1500.- eurot ilma käibemaksuta, kuid projekti eelarve võib olla ka suurem ning lisarahastuse korral võiks välja tuua ka teised rahastusallikad.

3. Esitada esialgne ajagraafik (sh idee teostumise tähtaeg)

Ideekontseptsioonide esitamise tähtaeg on 28. veebruar 2016 ning need tuleb saata aadressile: karen@meremuuseum.ee

Välja valitud ideed tehakse teatavaks märtsikuu jooksul.

Toetuseks saadav idee tuleb teostada 2016. aasta jooksul ning tulemus peab leidma avalikkusele suunatud väljundi.

Allikas: Eesti Meremuuseum

Foto: Eesti Meremuuseum

Samal teemal:

Merekultuuriaasta pakub ka haridusprogramme

Aasta keeleteokonkursi eesmärk on tunnustada tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.

Aasta parima keeleteo kandidaate saab esitada ministeeriumi kodulehel www.hm.ee/keeletegu2015; e-postiaadressil keeletegu@hm.ee või posti teel (aadressil Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, Tartu 50088, märksõna „Keeletegu“).

Kandidaatide esitamisel e-posti või posti teel tuleb järgida ministeeriumi kodulehel olevat esitusvormi ja teatada:
1) keeleteo nimetus,
2) keeleteo tegija/tegijad ja tema/nende kontaktandmed; töörühma puhul juhi ja liikmete nimed ning juhi kontaktandmed,
3) keeleteo kirjeldus seostatuna konkursi eesmärgiga (500-1000 tähemärki),
4) esitaja nimi, e-postiaadress ja/või telefoninumber.

Aasta keeleteokonkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja valivad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel, mis toimub veebruaris. Laureaadid selguvad märtsis.

Keeleteoauhinna statuut ja senised laureaadid

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium

Foto: Flickr, litsents CC BY-NC-ND 2.0

Samal teemal:

Aasta keeletegu on eesti keele e-õppe kursus „Keeleklikk“

Noored tutvuvad talvekoolis leiutamise abc-ga alates probleemi leidmisest, sihtgrupi määratlemisest ja lahendusideede väljamõtlemisest kuni valmis toote arendamise, patentimise ja turundamiseni. Praktikas proovitakse järele, kui oluline on toote sünni juures meeskonnatöö oskus ning missugune on selles protsessis disaineri, inseneri ja turundaja roll.

Lahendust vajavaid probleeme otsitakse seekord ajakirjandusest. Talvekooli ja õpilasleiutajate konkursi korraldaja Margit Lehise sõnul on konkurss ja talvekool näidanud, et noortel on tundlikku meelt ja teravat silma ühiskonna ja igapäevaelu probleemide märkamiseks. Sellest tuli ka mõte koguda inspiratsiooni ajakirjandusest, kus ühiskonnaelu kitsaskohad samuti välja tuuakse.

Rakenduspõhiseid taustateadmisi jagavad noortele sel aastal insenerid – külla tulevad robootikud ja osalejad ise külastavad elektroonikainseneribürood Hedgehog OÜ Tartu Teaduspargis. Traditsiooniline hilisõhtune visiit tehakse AHHAA-keskusse.

Talvekooli lõpuks valmivad meeskonnatööna lahendused, mida esitletakse laagri viimase päeval, 8. jaanuari pärastlõunal kõigile huvilistele ja osalejate pereliikmetele. Õpilasi juhendavad talvekoolis noored insenerid, disainerid ja turundusspetsialistid.

Seekordne noorte leiutajate talvekool on juba kaheksas, seda korraldab Eesti Teadusagentuur ja rahastab Haridus- ja Teadusministeerium.

Allikas: Eesti Teadusagentuur

Foto: Eesti Teadusagentuur

Samal teemal:

Noortel leiutajatel geniaalsetest ideedest puudu ei tule

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone: „Nukitsa konkurss on eesti lastekirjanduse suursündmus, kus kahe viimase aasta jooksul ilmunud raamatuid hindavad lapsed ise. Ootame kõiki andma oma panust, et võimalikult paljud lapsed osaleksid konkursil ja hääletaksid oma lemmiku poolt. Kui möödunud korral võttis konkursist osa 8239 last, siis sel aastal võiks see arv olla veelgi suurem!“

Võistlevate raamatute nimestik sisaldab 207 raamatut aastatest 2014–2015, sealhulgas võistleb 119 eesti kirjanikku ja 98 illustraatorit. Hääletamine kestab 20. veebruarini. Elektrooniliselt saab hääletada aadressil www.elk.ee.

XIII Nukitsa konkursi võitjad tehakse teatavaks 2. aprillil lastekirjanduse keskuses toimuval auhinnapeol. Lisaks laureaatidele kutsutakse peole 70 hääletuses osalenud last üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia.

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemad laureaadid leiab siit: http://www.elk.ee/?page_id=2056.

Allikas: Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Samal teemal:

• Keelatust ja lubatust lastekirjanduses
• 15 aastat mõnusat lugemist