Lapsepõlve kujutamine lasteraamatutes helge, rõõmsa, päikselise ja muretuna on täiskasvanute poolt alati poolehoidu leidnud, samas kui surm, vägivald ja seksuaalsus on taunitud, nendest kirjutatakse vähendatud mõõtmetes või siis üldse mitte.

Lastekirjanduse ja tsensuuri suhteid käsitles möödunud nädalal Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud seminar „Laps kirjanduses 3: Keelatud ja lubatud lastekirjanduses”. Seminari korraldasid  Lastekirjanduse Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Et täiskasvanud on läbi aegade lastekirjandusele nii suurt tähelepanu pööranud, võtnud vaevaks kehtestada reegleid ja piiranguid, näidanud näpuga ja ära keelanud, aga ka innustanud ja innustunud, teemade piire kombanud ja kirjanike mõttelendu soosinud, näitab seda, et raamatute lugemisel on laste arengule väga suur mõju. Teatud enesetsensuur peab olema igas inimeses, kes lastele kirjutab. Aga kui aastal 2015 hakkavad ametnikud dikteerima, missugustest kirjandusteostest tohib õpikutes katkendeid olla ja missugustest mitte, on põhjust murelik olla. Viimase kohta tõid näiteid külalisesinejad Lätist ja Venemaalt.

"Pedagoogiline tsensuur" Lätis

Läti Ülikooli professor ja lastekirjanduse uurija Ilze Stikāne kõneles nn pedagoogilisest tsensuurist Läti laste- ja noortekirjanduses. „Eelmisel aastal põhjustasid Lätis arutelusid lastevanemate kaebused kultuuriministeeriumile, kes polnud rahul sellega, et lapsed peavad lugema „kohutavat raamatut tualetiteemadel“ – Andrus Kivirähki „Kakat ja kevadet“,“ ütles esineja, ja see lause kutsus saalis esile mõnusa elevuse. Ilze Stikāne rääkis Lätis viimasel ajal eriti päevakajalisest probleemist, nn pedagoogilisest tsensuurist, mis on seotud lähenemisega kirjandusteosele kui kirjanduse õppimise sisule.

Tundub ju loomulik, et kirjandusteosed, millega koolis tutvust tehakse, valitakse vastavalt lugejate vajadustele ja huvidele, et tõsta nende lugemismotivatsiooni. Noori huvitavad fantaasia- ja ulmeromaanid, aga ka päriselu kujutav proosa. Maailmas on laste- ja noortekirjanduse märksõnadeks mõistmine, piiride ületamine, osalemine, kaasamine. „Maailma laste- ja noortekirjanduses on üha enam näha, et lastega on võimalik rääkida kõigest,“ ütles Ilze Stikāne. Ta tõi välja, et Lätis on tekkinud tendents rakendada lastekirjanduse hindamisel nn idüllikriteeriumi, mille järgi lapsed peaksid lugema vaid väärtkirjandust, mis kujutab idülliliselt õnnelikku ja helget maailma. Mõned täiskasvanud protesteerivad teatud teemade pärast, adumata, et oluline on hoopis, kuidas kirjanik on probleemi käsitlenud, kuidas ta on keerulistest elunähtustest lastele-noortele kirjutanud. „Need täiskasvanud on unustanud või ei tea, et lastekirjandus on ennekõike kunst ja mitte didaktiline uurimus, ning et see sütitab lugejat kunstile omaste vahendite abil,“ ütles Ilze Stikāne. Ta tõi ka konkreetseid näiteid "pedagoogilise tsensuuri" viimase aja juhtumitest. Näiteks ei lubanud Läti haridus- ja teadusministeerium ühes 6-aastastele mõeldud õppekomplektis avaldada luuletaja Pēters Brūverise luuletusi „Häkkerid“ ja „Mida ma teen, kui üksi jään?“. Põhjendust ei olnudki, lihtsalt kuskil kellelegi tundus, et luuletuste sisu on lastele ohtlik - äkki hakkab keegi häkkeriks ja keegi võtab üksi kodus olles midagi keelatut ette...

Ilze Stikāne ütles oma ettekande lõpetuseks, et ei tuleks hoolitseda üksnes selle eest, et ilmuks häid laste- ja noorteraamatuid, sh tõlketeoseid, vaid ka selle eest, et täiskasvanud mõistaksid noorte kaasaegseid arusaamu ja maitseid, nende kirjanduslikke eelistusi.

Moraalijüngrid ja tabuteemad

Venemaa raamatupalati vanemteadur Maria Porjadina kõneles teemal „Raamatud "teravatel teemadel“ kaasaja Venemaa raamatuturul ja laste lugemislaual“.

„Kirjastustegevust Venemaal ei litsentseerita ning tsensuuriasutused puuduvad, mingeid formaalseid takistusi ükskõik milliste raamatute trükkimiseks ükskõik millisel teemal ei ole. Küll eksisteerib rida piiranguid, mis puudutavad raamatute levitamist,“ ütles Maria Porjadina. Kehtib ka üleriigiline seadus „Laste kaitsmisest informatsiooni eest, mis kahjustab tervist ja arengut“. Sisuliselt on seal sätestatud, missugused raamatud (teemakäsitlused)  mis vanuses lastele/noortele sobivad või kas üldse sobivad. Samas lastele suunatud kirjandusteostele esitatavad nõudmised on seaduses sõnastatud segaselt. „Hea tahtmise korral saaks piiranguid rakendada ka mudilastele mõeldud rahvajuttude mugandustele,“ tõi esineja näite.

Paljud lastele ja eriti teismelistele suunatud väljaanded satuvad Venemaa raamatuturul pidevalt riskirühma. Kirjastajat või raamatukaupmeest süüdistatakse kas seaduserikkumises või „riskigruppi“ kuuluvat teost ei lastagi sihtauditooriumi ette. Riskirühma võivad sattuda ilukirjandus ja aimeraamatud, kus on juttu sugudevahelisest suhtlemisest ja sünnitamisest, inimorganismi füsioloogiast; raamatud, milles käsitletakse surma, matuseid ja vastavaid rituaale, kus on tegelasteks maagid, võlurid jm müstilised olevused; raamatud, kus on juttu maailma ajaloo „kahtlastest“ küsimustest (Stalini isikukultus, suur isamaasõda); noorteraamatud, kus tänapäeva noorte elu näidatakse realistlikus võtmes, ilustamise ja idealiseerimiseta.

„Olukorra muudab keeruliseks see, et moraalijüngritele võivad pähe torgata kõige ootamatumad ideed, et raamatuturul valitseks „kord“. Kusjuures jüngrite rollis võivad esineda haavunud lapsevanemad, õpetajad, ühiskondlike organisatsioonide esindajad, ametnikud, rahvasaadikud... Need tegelased astuvad välja nõudega keelata üks või teine raamat,“ rääkis Maria Porjadina. Seadus küll ei võimalda raamatu väljaandmist keelata, aga näiteks raamatukogud võivad surve tõttu mõne raamatu tellimisest loobuda.

Esineja tõi samuti konkreetseid näiteid tegelikkusest. Neist kõige absurdsemana mõjus Stavropoli krai prokuröri vanemnõuniku Kurbangali Šapirovi (kes pidi jälgima, et alaealiste ja noorte seadusandlus toimiks) nõudmine, et raamatukogudest korjataks ära Jessenini ja Nabukovi teosed, kuna need „pole kooskõlas õppeprotsesside eesmärkidega“ ja sisaldavad „erootikat, müstikat ja õudust“. See lugu lahenes küll tervele mõistusele omaselt, ebakompetentsuse tõttu kaotas töö vanemnõunik, teosed jäid raamatukokku alles.

Esineja küsis, kas on üldse mõtet rääkida tabuteemadest lastekirjanduses? „Minu valgustatud kolleegid arvavad, et mitte,“ ütles Maria Porjadina. Ta leidis, et aimekirjanduses ja õppekirjanduses ei tohi tabuteemasid olla põhimõtteliselt, eriti kui asi puudutab inimese elule ja tervisele ohtlikke nähtuseid nagu vägivald, alkoholisõltuvus, narkomaania. Noored peavad teadma, mis see on, miks sõltuvused tekivad, kuidas neist hoiduda. Kui laps ei saa infot raamatutest, hakkab ta seda otsima mujalt.

„Peame meeles pidama, et sageli otsib laps raamatutest vastust intuitiivselt kujunevatele küsimustele, otsib vastukaja nendele tunnetele ja mõtetele, mis talle rahu ei anna. Lasteraamatud peaks sisaldama kõike, mis elugi, ainsal tingimusel, et kirjanik ei tohiks õigustada kurjust ja hukka mõista headust,“ ütles Maria Porjadina.

Lühikokkuvõtted kõikidest ettekannetest leiab Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt seminari päevakava alt.

Samal teemal:

• Kirjandusklassika lugemislaager kutsub õpetajaid osalema
• Algab lugemisprogramm "Loeme valmis "Oma raamatu""