Seminaril prooviti leida lahendusi, mis soodustaksid noorte paremat ettevalmistust tööturule sisenemiseks, tööharjumuse tekkimiseks ning aitaks teha valikuid karjääri planeerimisel. Arutleti, kuidas saaksid noored rohkem praktikakogemusi üldharidussüsteemis ning kuidas noortega tegelevad asutused (Rajaleidja, noortekeskused jt) võiksid seejuures koolidele abiks olla. Küsiti, mis motiveeriks tööandjaid rohkem noortele töö- või praktikakohti pakkuma.

Kuhu noored kaovad?

Päeva alustades ütles moderaator Urmas Vaino, et „Noore esimesed sammud tööelus“ on loogiline jätk kevadel toimunud seminarile "Noore esimene töökogemus – kelle mure või rõõm?" Ka tookord arutleti, milline roll on haridussüsteemil noore tööeluks ettevalmistamisel, millega peaksid arvestama ettevõtjad, kes pakuvad tööd alaealistele noortele, millised on takistused ja võimalused noorte tööle värbamisel. Ta avaldas lootust, et koos on keerulistele küsimustele lihtsam vastust leida, ja tõi esile seiga riigikontrolli aastaraportist:  Eesti tööturuprobleemid on visad kaduma, möödunud aastal oli nii tööhõivest kui ka õppetööst kõrvale jäänud tervelt 34 000 15–29-aastast noort. Tõsi, nende seas on ka emapuhkusel olijad ja välismaale tööle läinud, aga arv on siiski ehmatavalt suur. Meil on üheaegselt nii tööpuudus kui tööjõupuudus, mille üks põhjus on noorte ebapiisav ettevalmistus tööeluks. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda viis oma liikmete seas läbi küsitluse, kui paljud on tööle võtnud alla 18-aastaseid noori. 46,4% vastas, et on tööle võtnud, samas 39% tõdes, et alaealiste töötamine on seadustega üle reguleeritud ja see takistab noortele esmase töökogemuse andmist.

Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Tiina Annus andis kuulajatele ülevaate erinevates riikides kasutatavatest meetoditest, kuidas aidatakse noortel teha õigeid karjäärivalikuid. Ei ole vaja jalgratast leiutada, kõige traditsioonilisemad ja populaarsemad info jagamise viisid on meilgi olemas: nõustamis- ja teabekeskused, portaalid ametite ja töövaldkondade kohta, näitused, laadad, avataud uste päevad ettevõtetes, kutsemeistrivõistlused. Ka tutvumine töömaailmaga käib sarnaselt: ettevõtete külastused, kohtumised tööandjatega, töötamine suvel, lühiajaline praktika ettevõttes, töövarju päev, õpilasfirma loomine. Esineja tõi välja, et olenemata riigist on kõige problemaatilisem ikkagi võimalus pakkuda noorele praktilist töökogemust, näituste ja laatadega muret ei ole.

Kääpa kooli õpilaste praktika Saksamaal

Kääpa Põhikooli õpetaja Aiki Jõgeva rääkis aastatepikkusest koostööst Saksamaa kooliga: Friederich-Spee-Gesamtschule Badenbornis ja Kääpa kool Võrumaal vahetavad õpilasi ja pakuvad vastastikku tööpraktikat.

Koostöö sai alguse 1999. aastal Comeniuse projekti raames – noorte tööhõive ja õppimisvõimalused kodukandis. Koostööpartneriks tuli ka üks Soome kool ja nii on jätkatud tänaseni.

„Saksamaa partnerkoolis on 9. klassis tööpraktika kolm nädalat, 10. klassis kaks nädalat. Väärtustatakse välismaist praktikakogemust, soodustatakse vabatahtlikku tööd koolivaheaegadel. Erikursus on õpilastele, kellel on probleeme kooli lõpetamisega: nemad on kolm päeva nädal koolis, kaks päeva ettevõttes,“ tutvustas Aiki Jõgeva Saksamaa kogemust.

Kuulajad tundsid huvi, kus noored oma tööpraktikat teevad, seda nii Saksamaal kui Eestis. Üsna tavapärastes kohtades: hotellides leidub sobivat tööd, lasteaedades, väiksemates töökodades (autoremont), isegi veterinaari juures on praktikal oldud. „Üks Saksa tütarlaps tundis huvi just veterinaaria vastu, et kas on võimalik Eestis loomaarsti juures töötada. Leidsime oma kandist toreda arsti, kes oskas ka inglise keelt ja oli nõus tütarlast juhendama,“ rääkis Aiki Jõgeva.

Töökohti noortele leitakse ikkagi heade suhete kaudu: lapsevanemad, tuttavad, kolleegid, kohalikud ettevõtjad on nõus aitama.

Soomes leiab praktikakoha õpilane ise

Soome Jyväskyla Ülikooli õppejõud Jaana Kettunen andis videoloengu vahendusel ülevaate, kuidas Soome üldhariduses töökogemuse saamist toetatakse.

Tööpraktika on osa Soome põhikooli õppekavast. Õpilane peab saama isikliku töötamise kogemuse ja teadmised ametite kohta tõelises töökeskkonnas, kool ei suuda seda kogemust oma keskkonnas pakkuda.

7. klassis (13-14-aastased) saab õpilane kolm päeva tööelu kogemust, enamasti oma vanemate töökohas või kohalikust andmebaasist valitud ettevõttes. Õpilane ei ole sel ajal küll töötaja, aga ta on töökeskkonnas, et jälgida tööelu ettevõttes.

8. klassis on viis päeva tööpraktikat, mille korraldab õpilane ise. Tööpraktika koha leidmist õpetatakse tundides, vajadusel saab abi ka koolilt. 9. klassis on tööpraktikat üheksa päeva.

Tööpraktika peamine eesmärk on anda õpilasele ideid tema enda tulevaste töövõimaluste kohta, parandada tema teadmisi tööelust ning suurendada austust töö vastu. Mõte ongi selles, et õpilane ise leiab praktikakoha, arvestades sealjuures transpordivõimalustega. Õpilane töötab viis tööpäeva samal töökohal, tööaeg on kuus tundi päevas, 30 tundi nädalas. Tasu tööpraktika eest õpilased ei saa, see aeg on osa kooli nõustamistegevusest. Töökohal peab olema inimene, kes vastutab õpilase eest ja kelle poole õpilane võib alati pöörduda.  Ülesanded, mida õpilasele antakse, peavad vastama tavapärasele noorte töötamist puudutavale seadusandlusele.

Seminaripäeva teises pooles arutleti töörühmades, millised võiksid olla praktilised lahendused, mis soodustaksid noorte paremat ettevalmistust tööturule sisenemiseks ja aitaks teha valikuid karjääri planeerimisel.

Koostöövõrgustiku "Unistused ellu!" ja SA Innove ühisseminar "Noore esimene töökogemus" toimus 16. detsembril Tallinnas. Seminari toimumist toetas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Samal teemal:

• Nädal aega Microsofti südames
• Tööelu algab juba kutsekoolis
• Õppekäik kui praktiline õppimine