Tänased lapsed elavad ja toimetavad maailmas, mille loomulik ja igapäevane osa on digitaaltehnoloogia (ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, edaspidi tekstis IKT). Väikeste laste ja IKT-vahenditega seonduv põhjustab aga siiani vastuolulisi reaktsioone - ühel pool need, kes laste varast arvutikasutamist igati soosivad ning teisel need, kes näevad selles pigem kahju kui kasu. Viimaste hulka kuuluvad lapsevanematest sagedamini lasteaiaõpetajad.

Kas, millal, kui kaua ja mida lubada, on üsna tavapärased küsimused nii õpetajate kui osade lapsevanemate jaoks. Tehnoloogiast isoleerituna aga tänast last kasvatada ei ole lihtne ning ka tingimata vajalik. Viimasel kümnendil on maailmas viidud läbi palju positiivsete tulemustega uurimusi IKT vahendite ja nende sisu kasutamisest väikeste laste õpetamisel lasteaias, mis toetab omakorda seda, et juhendatud ja teadlik kasutamine on laste arendamisel ja õpetamisel igati tervitatav. Liiati on tegemist laste jaoks atraktiivse ja põneva õppimisvõimalusega.

Samas ei ole suur vaimustus IKT suhtes koolieelses eas samuti põhjendatud. Ekraanide vahendusel jõuab lasteni meedia sisu, mis ei pruugi olla neile eakohaselt mõistetav ning võib selgituste ja suunamiseta kaasa tuua mitmesuguste väärarusaamade ja hoiakute kujunemise nii enda, kui maailma kohta. Liigne IKT kasutamine on seotud ka mitmesuguste terviseriskidega.

Aastatel 2009-2011 viisin doktoritöö raames läbi uurimuse 5-7-aastaste laste, õpetajate ja lapsevanemate seas. See andis võimaluse kaardistada osapoolte arvamused ja tähelepanekud, et kavandada samme tänaste laste õpetamiseks lasteaias muutunud kasvukeskkonda arvestades. Käesolev artikkel võtab kokku olulisemad tulemused ja doktoritöö kaitsmisel esile kerkinud diskussioonikohad.

Kasutamisoskused ja sisu mõistmine
IKT vahendi kasutamise oskus ja võime selle sisu mõista on kaks erinevat asja. IKT vahendite kasutamiseks on vajalikud teatavad motoorsed ja lihtsamad kognitiivsed operatsioonid. Neist esimesed tähendavad klikkamist, libistamist, tõmbamist, kallutamist, raputamist jms motoorseid toiminguid. Lihtsamad kognitiivsed operatsioonid vahendi kasutamiseks kujutavad endast tehnoloogia “käitumist” puudutavaid teadmisi ja arusaamu ehk mõistmist, mis ühe või teise liigutusega ekraanil juhtub. Siia kuuluvad muuhulgas esmased teadmised sümbolitest (nt play, pause, Like jms).

Meedia sisu algab seal, kus laps puutub kokku ekraanilt kuvatava ja kõlaritest kuuldavaga (olgu selleks siis mäng, video, pilt vms.) ning lõpeb tähenduste mõistmisega.

Vahendi kasutamine on oma olemuselt oluliselt lihtsam kui mitmetähendusliku meediasisu mõistmine. Näiteks puutetundlikke ekraane suudavad kasutada juba alla aastased lapsed, mis aga ei näita midagi selle kohta, mida nad sealt mõistavad ja õpivad. Või näiteks “Like” ikooni klikkamine internetis võib olla nii operatsiooniline kui teadvustatud tegevus. Teadvustatud toimingu puhul annab laps aru, miks seda tehakse ning vajutab „Like“ juuresolevale sisule oma poolehoiu väljendamiseks. Kui tegevus on aga operatsiooniline – klikkan ja ekraanil midagi juhtub – siis tabab laps küll “sihtmärki”, aga miks seda tehakse, jääb talle arusaamatuks.

Arvuti kasutamine ja eelkooliealine laps
Tänased digitaalse ajastu lapsed tajuvad meedia digitaliseerumisest tulenevat info liikumist erinevatel ekraanidel, rõhutades seda, et arvuti võib asendada kõiki teisi meediavahendeid. “Kui sul on olemas arvuti, siis sul pole televiisorit vaja,” teatasid intervjueeritavad lapsed kolm aastat tagasi. Veel kümne aasta eest ei osatud arvutit ja väikest last koos toimivatena näha, vähem kui viis aastat tagasi näitas EU Kids Online üle-Euroopaline uuring, et lapsed hakkavad arvutit kasutama keskmiselt 8-aastaselt. Kiireid muutusi väljendavaid näiteid viimastest aastatest võiks tuua teisigi.

Täna võib aga üsna kindlalt väita, et IKT kasutamist alustatakse koolieelses eas. IKT vahenditega on suurem osa lapsi kokku puutunud enne viiendat eluaastat, ühtlasi on suur osa 5-7-aastaseid lapsi aktiivsed arvutikasutajad.

Kiired muutused on põhjuseks, miks suur osa lapsevanemaid oma eelkooliealiste laste arvuti kasutamise oskusi sedavõrd imetlevad, et unustavad sootuks selle, et koolieelses eas võib eakohaselt sobimatu meediasisu tuua kasu kõrval palju enam kahju. Lasteaed ja õpetaja on siin tasakaalustavaks jõuks.
Lapsed kasutavad koolieelses eas arvuteid enamasti meelelahutuslikel eesmärkidel, oluliselt vähem eneseväljenduseks ja õppimiseks. Eelnevas peitub väljakutse nii haridussüsteemile, kui tarkvaraarendajatele - lapsi tuleb õpetada arvutit kasutama mitmekesisemalt ning luua selleks enam eakohaseid võimalusi.

Täiskasvanud juhendajana
Lasteaiaõpetajad ja lapsevanemad on uue meedia kasutamise juhendajatena üsna erinevad. Ja mitte ainult. Ka nende hoiakud ja arvamused laste IKT vahendite kasutamisest erinevad märgatavalt. Kui lapsevanemaid iseloomustab pigem vaimustus, siis õpetajad kalduvad olema ettevaatlikud. Õpetajad tajuvad liigset entusiasmi ohuna, kuna see võib muuta vanemad negatiivsete mõjude suhtes muretuks ja hoolimatuks, suurendades arvutiga seotud riske ja võimalikke negatiivseid mõjusid lastele.

Lapsevanemate sagedasemad mured online-ohtudega seoses on enamasti materiaalsed (oht arvutile, tasulised mängud, reklaamid ja ostusurve vanematele jms) või vahetult pärast arvuti kasutamist jälgitavad (nt hirm, väsinud silmad jms). Eelnev näitab vanemate lihtsustatud käsitlust meediajuhendamisest, kuna sotsiaalsetele ja kognitiivsest arengust tulenevatele ohtudele ei oska lapsevanemad enamasti tähelepanu pöörata. Õpetajad seevastu hindavad arvuti võimalikke mõjusid ka arengulisest vaatenurgast, märgates seoseid nii laste sõnavara, mõtlemise, käitumise kui motoorika arenguga, kuid näevad eelnevat paraku pigem ohtude kui võimaluste kontekstis.

Lapsevanemate ja õpetajate vastanduvad arusaamad ei lihtsusta lasteaia ja kodu koostööd, mis on meediakasvatuses aga väga oluline.

Kristi Vinter. Foto: Terje Lepp.

Õpetajate valmisolek meediakasvatuseks
Aktiivne meediajuhendamine kui kõige efektiivsem hariduslik strateegia (aka. meediakasvatus) tähendab eelkõige seda, et lapsega räägitakse interneti- ja arvutikasutamisest, arutletakse meedia sisu üle selle tarbimise ajal või selle järgselt, jagatakse lastele oma meediakogemusi ja uuritakse laste kogemusi. Viimane annab võimaluse lasterühmas ja eakaaslastekultuuris jagatavat suunata. Õpetaja saab: kaasata lapsi eakohasesse meedia sisu loomise protsessi; selgitada ja näidata, kuidas meedia sisu tekib; kasutada aktiivses õppeprotsessis interaktiivset ja harivat sisu, mis tekitab huvi kodus ise asju edasi uurida; rõhutada seda, mis on kasulik ja lubatud; kaasata eakaaslasi, kes vahendavad positiivseid kogemusi ja õhutada neid rühmakaaslastele ühises tegevuses tutvustama jne.

Aktiivse juhendamise kasuteguriks on täiskasvanute suurenev teadlikkus lapse meediakogemustest, mis omakorda aitab muuta lapsele meedia sisu paremini mõistetavaks. Aktiivne juhendamine julgustab täiskasvanuid aktsepteerima sellist meedia sisu, mida nad heaks kiidavad, sekkuma soovimatu sisu puhul ning kujundama lastele pakutava sisu osas isiklikke arvamusi.

Paraku tuleb tunnistada, et laste aktiivne juhendamine arvuti kasutamisel on vähe teadvustatud ja praktiseeritud strateegia nii õpetajate kui lapsevanemate hulgas. Efektiivsema strateegiana nähakse piiramist, mis aga ei suurenda laste meediakirjaoskust ja arusaamu sellest, mida ekraanidel kajastatakse, kuidas meediat luuakse, kui usaldusväärne see on ja kuidas see meid mõjutab. Viimased kujundavad meie arusaamu maailmast, mistõttu ei saa haridussüsteem seda igoreerida.

Arvuti ja meediakasvatus lasteaias – suurimad kitsaskohad
IKT vahendites ja meedia sisus näevad õpetajad vahendit teiste õppe-kasvatustegevuse valdkondade õppetegevuste rikastamiseks. Meediakirjaoskuse kujundamiseks kasutatakse tehnoloogilisi ressursse ja erinevat meediasisu lasteaias täna veel väga harva.

Õpetajad tunnevad end IKT vahendeid kasutades ja meediakasvatust läbi viies ebakindlalt, sest meedia sisu ja vahendite kasutama õpetamisele ei ole õpetajakoolitus seni piisavalt tähelepanu pööranud. Seetõttu pole ka ime, et õpetajad loovutavad meediajuhendaja rolli meelsasti vanematele.

Julgemata tehnoloogiat kasutada, tajuvad õpetajad lasteaias pigem negatiivseid mõjusid ja tagajärgi, püüdes rakendada meetodeid, mida ollakse harjunud praktiseerima, või mis on õpingute jooksul omandatud. Need aga ei toimi tehnoloogiast ümbritsetud maailmas nii efektiivselt nagu varem. Probleemiks on seegi, et uusim tehnoloogia jõuab oluliselt varem kodudesse kui lasteaeda ja õpetajate kasutusse.

Suur osa Eesti lasteaedu vajab samasugust Tiigrihüpet nagu üldhariduskoolid seda juba aastaid on kogenud. Tänast last ei saa ainult 20-30 aastat vanade meetoditega õpetada ning IKT-l peaks olema oma koht ka lasteaedades. Võimalikud ressursid selleks peituvad eelkõige lasteaias endis - milliseid õppevahendeid asutuse siseselt soetada eelistatakse. Lasteaia direktorite mure kipub olema see, et soetada pole mõtet, kuna vahendeid ei kasutata. Seega, kui õpetajakoolitus hakkab pakkuma piisavat kindlust ja metoodilisi võtteid, kuidas IKTd ja meediasisu laste eakohaseks arendamiseks rakendada, paraneb ka olukord lasteaedades.

IKT vahendite kasutamine lasteaias ei tähenda kindlasti arvutiklasside sisseseadmist lastele või neile individuaalsete arvuti kasutamise võimaluste loomist. Pigem on vajalik rakendada IKT-d lasteaias õpetaja pedagoogilise töövahendina, mis ei piirduks vaid nädalaplaanide trükkimise ja lastevanematega infovahetusega. IKT-d (sh audiovisuaalset meediasisu ja arvutimänge) tuleks kasutada lapsi aktiviseerivaks kollektiivseks õpetamiseks ja vajadusel õpitu individuaalseks kinnistamiseks. IKT muutub lasteaias ebasoositavaks kohe, kui õpetaja kuritarvitab seda lapsehoidjana, jättes lapsed juhendamata ja tekitades endale lastega tegutsemisest vaba aja.

Samal teemal:

• Doktoritöö: lasteaiad vajavad koolidega sarnast Tiigrihüpet
• Lapsed ja tehnoloogia – liikudes tarbimiselt sisu loomisele
• Digitaalne jalajälg — avastamisrõõm lapsele, murekoht lapsevanemale
• Koolielu õppematerjalid: meediaõpetus