Kes tol veebruarilõpu krõbekülmal hommikul kooli harjutussaali uksest sisse kiikas, nägi täitsa teistmoodi vaatepilti: õpetajad seisid ringis, aeg-ajalt läks üks ringi keskele ja teatas, et tema on õun; siis teine, kes oli maja ja kolmas, kes ütles end olevat maja korsten. Õpetajad mängisid puu mängu: üks on keskel puu ja teised tulevad juurde, täiustades pidevalt pilti. Pildi teema tuleb enne kokku leppida, näiteks mängitakse läbi mõni tuntud muinasjutt või siis seostab õpetaja pildi loomise ainetunni teemaga. „Ainealaseks minemine on fantaasia küsimus,“ sõnas koolitaja Mihkel Kangur õpetajatele ning rõhutas, et mängu kasutamine tunnis on suuresti õpetaja sisetunde küsimus. Kõik võib minna suurepäraselt, aga õpilased ei pruugi üldse haakuda, on ükskõiksed või vastupidi, tekitavad kaose. Siis tuleb mängimine lõpetada ja tunniga edasi minna.

Miks mängida?

Miks üldse tunnis mängida? Et oleks vaheldust, et oleks põnevam õppida, et oleks sujuv üleminek ühelt tegevuselt teisele, et klassiruumist (vajadusel) välja minna – põhjuseid on mitu.

„On ju lugu neljast pimedast targast, kes kohtuvad elevandiga. Üks katsub elevandi saba ja ütleb, et tegu on lainelise, väikese, elavaloomulise loomaga. Teine katsub kihvasid ja ütleb, et see on võimas, tugev, tige loom. Iga inimene arvab, et õpetamine, see käib niimoodi, ja on oma arvamuses kindel,“ sõnas Mihkel Kangur. „Minu suund on kasutada mängulisi võtteid. Mõnel õhtul pärast koolipäeva saan aru, et täna see mäng ei olnud õige mõte. Teisel päeval jälle, et mäng on väga õige meetod. Ma katsetan, alati ei lähe kõik hästi, aga vahel läheb ka väga hästi. Mängude kaudu saab arendada õpilaste üldpädevusi, samuti saab mänge siduda aineõpetusega.“

Mihkel Kanguril on nii tegevõpetaja kogemus (ta on ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) kui teatritegemise kogemus huviliste seltskonnaga: „Mängud tulenevad kõik teatrimaailmast, rakendusteatrist. Mina mõtlen teatri all seda, mida inimene saab ise teha ehk improvisatsiooniline teater. Kahe maailma kokkupõrkes leidsin, et teatris õpitut ja kogetut saab kasutada hoopis teises kohas.“

Õpetajad on vahepeal mänginud klavitauurimängu, mis sobib hästi keeleõppeks. Mängijad hääldavad sõna tähthaaval ja justkui klaviatuuril hüpates. Klass peab ära tabama, kui mängijad teevad vea, ja siis vea parandama.

Teistmoodi mängimine

„Mäng ei ole võluvahend, seal on palju potentsiaali ja palju ohte,“ sõnas Mihkel Kangur koolitusel osalenutele. Koos vaadati ja arutleti läbi mängimise meelespea. Näiteks tuleb võtta aega, et klassi mängimisega harjutada; õpetaja peab julgustama ja kaasama; esialgne tunnetus, mis õpilastele meeldib või ei meeldi, võib ekslik olla jne. "See on teistmoodi mängimine. Mänguga saab juhtida tundi niimoodi, et tunni järgmine osa läheks sujuvamalt tööle, need on tunnijuhtimismängud. Õppemängud on seotud õpitu sisuga, siin muutuvad õpilased ja õpetaja ise autoriteks.“

Õpetajad jäid koolituspäevaga rahule. Paljud ütlesid kokkuvõtet tehes, et mõnigi mäng tuli tuttav ette, nüüd on rohkem julgust klassis proovida. Positiivseks peeti, et kõiki õpitud mänge saab vanusele vastavaks kohendada.

Koolituse eestvedaja, 1.-3. klasside õppejuht Elve Kukk tõi välja, et tore on kolleegidega suhelda ka teistsuguses situatsioonis kui koolipäev ning tal on hea meel, et õpetajad koolitusel pakutuga vahetult kaasa tulid. 

„On õpetajad, kes võtavad meetodi kahel käel vastu. On need, kes on skeptilisemad, ja siis need, kes ei proovi üldse, sest pakutav on nende jaoks liiga teistmoodi. Ja see on täiesti aktsepteeritav,“ ütles Mihkel Kangur.  

Kiili Gümnaasium on suur kool

Õppealajuhataja Ruth Pekkenen sõnas, et kool on väga suur, õpetajaid ligi 60 ja õpilasi 800, ja teist aastat töötatakse kahes vahetuses. Koolimaja jääb vägisi väikeskes. „Aasta pärast on lootust, et valmib uus algkoolihoone koos spordisaali ja sööklahoone laiendusega. Kõik elame selle ootuses, et oleks jälle võimalik normaalset koolielu elada,“ sõnas Ruth Pekkenen. „Muidugi on tore, et on palju lapsi. Kõik on Kiili valla omad lapsed, Kiili on arenev piirkond.“

Kas on põhikooliks muutumine on jutuks olnud? „Selle etapi läbisime möödunud aastal, et muutume põhikooliks. Aga selgus, et riigigümnaasiumit Rae valda ei tule, volikogu pööras ka oma otsuse tagasi ja jätkame gümnaasiumina. Mina ei näe ka põhjust, miks peaksime gümnaasiumiosast loobuma. Hetkel on küll gümnaasiumiosa väike, veidi üle 60 õpilase, aga juba praegu on näha järgmistel aastatel märgatavat kasvu,“ ütles õppealajuhataja. „Oleme arendanud gümnaasiumi õppekava, seda kaasajastanud ja atraktiivsemaks muutnud, et meie õpilased jääksid meile. Tallinna kesklinna koolid riisuvad meie koorekihi. Oleme ise uhked selle üle, et õpilased saavad Tallinna kesklinna koolidesse sisse, aga tahaksime tippe ikka endale.“

Õppesuundadest märgib Ruth Pekkenen meediasuunda koostöös TLÜ Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudiga. Küsitlused on näidanud, et õpilaste soovid õppesuundade osas on üsna konservatiivsed, nad soovivad kindlaid ja selgeid valikuid. Mõelda võiks majandussuuna peale. 

Enesetäiendamine on soositud

Õpetajate enesetäiendamisse suhtutakse Kiili Gümnaasiumis väga positiivselt. „Koolivaheaegadel teeme vähemalt ühe sisekoolituse, mis on mõeldud kõigile. Suhtume õpetajasse, kes tahab minna koolitusele, ikka positiivselt. Meie õpetajad tahavad käia koolitustel ja see on neile ka vajalik,“ sõnas Ruth Pekkanen.  

Autori fotod. 

Samal teemal:

• Lapse kultuuripauna rikastavad mäng, kaunid kunstid ja põlvkondade side
• Etenduskunsti võimalused digiõppes ja haridusinnovatsioonis