Iga internetti kasutav inimene jätab endast võrku maha suurel hulgal teavet, mida nimetatakse digitaalseks jalajäljeks. Miks on kasulik enda poolt väljapaisataval infovool silm peal hoida ja kas nüüdsel ajastul saab üldse rääkida privaatsusest? Nende küsimuste üle arutleb Tartu Ülikooli krüptograafia juhtivteadur Helger Lipmaa.

Vaata 100 sekundi videot siit!

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

• Emotsioon jätab ekraanile jälje
• Turvalisus, privaatsus ja identiteet õppetööks keskkonda valides – võimalus või turvarisk?
• Õppekäik internetti: mäng ja teadmised käsikäes

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.
Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".
-------------------------------------
Samal ajal teises kohas.

Arno oli väga murelik. Möödunud oli mitu päeva, kuid tema telefon ei olnud ikka veel välja ilmunud. Küll oli ta otsinud seda Lible juurest, küsinud Imelikult ja Tõnissonilt. Teele viidi ka äkki ära politseisse. Toots käis mööda kooli äraoleva näoga ringi.

Arno mõtles, et on ikka päris halb tänapäeval ilma telefonita elada... kuskilt ei saa mitte mingit infot. Kelle poole küll pöörduda? Õpetajad enamasti ju aidata ei oska, õpetaja Laur küll mängib viiulit, aga Arno ei olnud kunagi tema käes ühtegi tehnikvidinat näinud. Kas tema oskaks aidata? Aga võib-olla võtaks julguse kokku ja otsiks selle konstaabli üles? Saab muidugi noomida, aga telefon on ikkagi kadunud ja äkki tuleb uusi jamasid juurde. Ehk teab Laur vähemalt soovitada, kuidas konstaabli üles leiab.

Ja nii juhtuski.

Arno avastas, et õpetaja Laur polnudki ainult viilulihuviline, vaid tegutses asjalikult arvuti asemel tahvelarvutiga, mille oli suurelt innovaatikakonkursilt peaauhinnana võitnud. Õpetaja Laur aitas Arnol seadme Google Location teenuse abil üles leida. Seadme viimane asukoht oli loomulikult Köstri kapi peal. Esialgu pandi seade üle neti ka lukku, et keegi seda kurjasti ära kasutada ei saaks.

Kui järgmisel päeval seade kapi otsast kätte saadi, selgus videoid vaadates tõsiasi, et Toots ja Köster harjutasid kevadetenduseks "Kevade radadel".

Arno kõndis mööda teed kodu poole, Teele jooksis talle järgi.
"Arno! Tule meile täna õhtul maja vaatama?"
„Ma ei tea, kodus...“
„ Mis sul kodus on?“
„Lilled, heinamaa, päikesepaiste…“
„Tule ikka, panime eile Wifi-võrgu ka püsti. Aitad ehk sellele korraliku parooli leiutada. Ei tahaks, et igaüks meie võrku ligi pääseb, nagu naabrite avatud võrgule.“
„ Hea küll, kui saan abiks olla, siis ikka tulen. Lilled, heinamaa ja päikesepaiste on ka homme olemas.“

Ja nii nad siis kõndisid Teele maja poole - ühel mõtteis Wifi ja interneti keeruline suhterägastik ning teisel kaunid mälestused heinamaast ja päikesepaistest.

Kui Arno ja Teele kohale jõudsid, otsustasid nad lugeda viimase nädala põnevamaid uudiseid. Teele sülearvutist logiti Wifi-võrku ning mindi postimees.ee lehele. Uudiste lugemist segasid aga rohked reklaamid, mis ajasid Teele peagi endast välja. Arno soovitas arvutisse tõmmata AdBlock’i, mis blokeerib liigsed reklaamid. Teele sai alla laadimisega hakkama, kuid lisaks AdBlockile oli arvutisse tulnud ka viirus.
----------------------------
Õpetaja Laur mõtiskles oma väikeses koolis tekkinud probleemipuntra üle ja otsustas, et tal on viimane aeg osaleda HITSA poolt korraldatavatel e-ohutuse koolitustel ning õpilastele tutvustada veebilehte "Targalt Internetis".
-----------------------------
Järjejutu algus:
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa II)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa III)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa IV)

• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa V)

Foto: Flickr, litsents CC BY-SA 2.0.

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.

Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".

------------------------------------------

Järjejutu algus:

• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa II)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa III)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa IV)

-----------------------------------------

Järgmisel hommikul nõudiski Teele garderoobis aru, miks Tootsi netivaatest paistab talle vastu selline libe paipoiss, et süda läheb pahaks.

Toots ühmas, et ah...Köster oli ta vahele võtnud mingite parveuputamise piltide pärast ja käskinud kõik profiilid puhtaks teha, muidu pidi viimane kogu interneti ära kopeerima ja siis kui Tootsist saab kunagi suur vallavanem, kogu asja lagedale tooma.

Teele mõtles, et täiskasvanud ju ei saa sedasi noori žantaseerida ja küsis, et mida Toots selle vastu nüüd ette võtab. Toots naeratas salalikult ja ütles, et tulgu 9:30 Köstri akna taha ja küll siis näeb ;) "Panin Köstri ruumi mobla üles filmima ja...".

Toots muidugi uisapäisa ei tegutsenud. Filmima pani ta ühe telefoni, mille oli esikus klassivenna taskust näpanud. See oli küll välja lülitatud, aga selle PIN oli muidugi 0000 ning Toots nutika poisina arvas PINi kohe esimese korraga ära. Ekraaniluku avamine ei olnud ka kuigi keeruline, sest Toots oli paaril korral näinud, kuidas klassivend telefoni ekraanilukku avab. Õigupoolest oli Toots nii mõnelgi teisel korral oma semu jälginud ja avastanud, et klassivend kasutas sama parooli ka Facebooki logides.

Kui Teele Köstri akna taha piiluma jõudis avanes sealt järgmine vaade: ujumisriietes Toots Köstri laua peal siruli ja Köstril kõver kepp käes, käsi üles tõstetud.

Teele põgenes sellist vaatepilti nähes, pilti unustas ta sellest ammugi teha, kuigi Toots oli palunud temalt seda.

Kui ta rahunes, siis ta twitterdas: #köstripeks @Toots awwmaigaad. Koheselt saabus ka vastus Tiugult: "?Meh? #Teele_gone_crazy".

Teelele ei andnud rahu vaatepilt, mida ta oli näinud. Õhtusöögi ajal küsis ta nõu oma emalt - mida peaks ta tegema, kui tema klassivennaga tehakse midagi lubamatut. Ema palus täpsemalt kirjeldada, mis Teelele muret valmistas. Köstri käitumisest oli ema väga jahmunud ning pidanud nõu Teele isaga, võttis Teele ema ühendust politseiga ja palus juhtunut uurida.

Samal ajal saatis Tiugu kõikidele oma sõpradele Viberisse teated: "Teele nägi, kuidas Köster Tootsile koosat annab :D :P :P". Seega oli Teele nagu naksti ülepeakaela asjasse tõmmatud.

Hommikul saabus kooli politsei, kes viis kaasa nii Köstrihärra kui ka Teele. Tiugul tekkis esimest korda elus hirm...

----------------------------------

Järgmine ja ühtlasi ka viimane osa järjejutust ilmub homme, 13. veebruaril.

Foto: Flickr, litsents CC BY-SA 2.0.

„Sarnaselt liiklusega ei ole internet ise ohtlik, vaid rohkem või vähem ebaturvaline on inimese jaoks see, kuidas ta käitub internetis,“ lausus Priit Pärkna.

Politseile teevad enim muret petukirjad, kus palutakse avada mõni link või dokument või palutakse saata raha, kuna tuttav on reisil hätta jäänud. Ilmselt on meist igaüks vähemalt korra sellise kirjaga kokku puutunud. Pealtnäha tundub, et mis kurja sellisest kirjast ikka sünnib, aga tegu võib olla ulatusliku kuritegeliku skeemiga, kus on juba kahju saanud tuhanded.

Teine murekoht on küberkiusamine ja vihakõned. „Eesti netikommentaariumid on täis vaenu, need on kohad, kus käiakse end välja elamas,“ sõnas Priit Pärkna. Ta julgustas pöörduma veebikonstaabli poole, kui veebiavarustes mõni pahategu või pahategija silma jääb. „Internet pole nii anonüümne, kui paistab. Mõelge, mida te seal teete,“ sõnas ta.

Noortepsühholoog Mihkel Velström keskendus oma ettekandes käitumisele internetis, loomulikule ja ebaloomulikule suhtlemisele ning inimesele teisel pool ekraani. See on inimese enda valik, kui suure elektroonilise jalajälje ta internetti jätab. Mistahes artiklile, FB-postitusele, kommentaarile ei pea vastama kohe kolme sekundi jooksul. Mõtle enne, kas sa ikka tahad vaielda lõputut vaidlust taimetoitlasega või on mõistlikum oma tegevustega edasi minna.

Teine suur probleem nutiajastul on kättesaadavus – kas ma pean olema (tahan olla) 24 tundi ööpäevas kättesaadav, kogu aeg muretsema, et ega mulle pole uusi sõnumeid tulnud? „Oluline on küsida, miks ma suhtlen? Kui tean, miks ma ühte või teist asja teen, siis need asjad, mis internetti maha jätan, ei saa mulle kahju teha. Ma oskan põhjendada. Emotsioon jätab ekraanile jälje,“ sõnas Mihkel Velström.

Kaitseliidu küberkaitseüksuse vabatahtlik väljaõppepealik Sille Laks õpetas konverentsil osalejatele, missugune on kindel internetiparool. Mitte kunagi ei tohi parooliks panna oma sünniaega, järjestikuseid tähti arvutiklaviatuurilt või kasutada parooliks sõna „parool“. Numbrikombinatsioon 123456 on ka loodetavasti minevikku jäänud. Sille Laks kordas üle tugeva parooli põhitõed: vähemalt kaheksa tähemärki, kasutatud suuri- ja väikeseid tähti, numbreid ja sümboleid. „Pole oluline, kui turvaline on parool, kui sellega turvaliselt ümber ei käida,“ sõnas ta. Ja igaüks võib nüüd ise mõelda, kui tihti on ta patustanud sellega, et kirjutab parooli paberinurgale ülesse ja jätab selle arvuti kõrvale nähtavale... Ja kui mõtlete, et ega minu arvutist ei ole midagi võtta, seal ei ole midagi huvitavat, siis mõelge veelkord: millal külastasite viimati internetipanka?

Tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas tõi oma ettekandes välja konkreetsed soovitused, kuidas hoida head küberhügieeni ja kuidas olla sotsiaalmeedias professionaalne tegija.

Küberhügieen pole midagi muud kui tehnika kasutamine nii, et sellest ei sünni miskit paha. Selleks on vajalikud lihtsad asjad: head paroolid; tarkvarauuenduste allalaadimine isegi siis, kui see tundub tüütu; ei ole vaja kõike ja kõigel klikkida, kõike avada; internetis jälgi tabalukku ja hoia taba lukus (tabalukk näitab, et oled õigel ja turvalisel veebilehel); kasuta kaheastmelist sisselogimist ja ole avatud internetis (WiFi) ettevaatlik.

Sotsiaalmeediasse ära postita oma privaatseid andmeid; seadista privaatsussätted; ära jaga enda kohta liiga palju ajalugu; jälgi detaile, mida postitad; aeg-ajalt guugelda iseennast, ehkki see võib naljaks tunduda; postita pigem vähem, aga kvaliteetset ja vastuta oma kommentaaride eest.

Konverents „Nutikalt netis – kaitse ennast ja oma sõpra!“ toimus turvalise interneti päeval,  9. veebruaril Tallinnas. Konverentsi korraldasid Politsei- ja Piirivalveamet, Lastekaitse Liit, MTÜ Abikeskus ja Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus. Konverentsi toimumist rahastas Euroopa Sotsiaalfond.

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

• Internetiohutus on iga õpetaja ja kooli väljakutse
• Briti lastepsühhiaater: oskus tehnoloogia kasutamisest välja lülitada muutub järjest olulisemaks
• Lapsed alustavad internetikasutust järjest nooremas eas
• Mida peaks täiskasvanu teadma netiohtudest?

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.

Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".

----------------------------------------

Järjejutu algus:

• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa II)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa III)

-----------------------------------------

Kohale tulnud konstaabel mõistis, et Arno ei ole tüüp, kes postitaks Facebooki taolisi fotosid. Seega uuris ta Arnolt, kas ta on oma telefoni kellelegi laenanud. Arno viisaka poisina ei tahtnud aga Teelet reeta ja väitis, et jättis oma Facebooki konto raamatukogus kogemata lahti.

Konstaabli jaoks oli tegemist väga tõsise intsidendiga, sest oma Facebooki konto lahti jätmine raamatukogus oli kõige halvem asi, mida Arno teha sai. Ta kutsus poisi klassi ja istus temaga koos laua taha, et üks tõsine vestlus maha pidada. Seda kõike jäi salaja pealt kuulama Teele, kes tegelikult tundis end väga halvasti, kuna oli Arnole jama kaela tõmmanud.

Teele läks klassi, nagu oleks midagi maha unustanud. Otsis natuke, hakkas ära minema ja justkui juhuslikult pöördus konstaabli poole, et kas tema võib ka midagi küsida. Konstaabel palus tal natuke oodata. Arnoga läks kiiresti, korralik poiss lubas edaspidi hoolsam olla, seejärel lahkus ja kutsus enda asemel Teele klassi. Tüdruk mõtles välja loo oma sõbrannast, kellel oleks nagu samasugune lugu juhtunud: võõra telefoniga tehtud pildid läksid kohe internetti laiali ning nüüd ei julge ta üles tunnistada, sest karadab karistust. Teele tahtis teada, mida sõbrannale soovitada.

Konstaabel vaatas Teelet ja küsis, kas ta teab, milline on karistus selliste piltide ülesriputamise eest. Kas sõbranna tegi seda esimest korda, kui mitte, siis kas eelmistel kordadel on olnud probleeme ning miks seekord on olukord tõsisem võrreldes eelmiste kordadega. Et koridorist kostus rõõmsat kandlemängu, uuris konstaabel, kas Teele teeks midagi, kui temast tehtaks nüüd tantsimas pilt ja laetaks internetti üles.

Teele mõtles hoolega järele. Talle meeldis tantsida. Kohe väga. Rütm lihtsalt tõmbas teda kaasa. Kodus pani ta tihtilugu muusika mängima ning harjutas peegli ees tantsusamme. See tantsija, kes talle peeglist vastu vaatas, oli ikka väga lahe. Seni teadis seda ainult Teele ise. Aga kui ka teised teada saaks...Pilt jääks ju lahjaks. Kõige parem oleks oma tantsimine ikka üles filmida. Ja siis sõpradele näidata. Nojah, siis võiks lausa juutuuberiks hakata. Tal oleks oma tantsukanal ja saaks tuhandeid vaatamisi...võib-olla koguni raha teenida sellega. Nii mõtles Teele oma peas. Aga konstaabli küsimusele vastas ta lihtsalt õlakehitusega.

Tüdrukule meenus, et oli saanud eile Imelikult paar päris head CD-plaati, millest ka endale oli koopiad teinud. Nende järgi võiks tantse luua küll...Õigupoolest hakkaski ta koju kibelema.

Teele tegi kopeeritud CD-plaatidel oleva muusika saatel kenad tantsud ning laadis need üles Youtube'i ning jagas linki Facebookis. Kui Teele oli jõudnud rõõmsalt kõik ära teha, tuli talle külla Toots, kellele Teele vaimustunult teatas, kui vahva mõte tal oli tantsud Youtube'i panna ja kõigiga jagada.

Toots vangutas pead ja ütles, et nüüd tuleb küll Lasteabi telefonile 116 111 helistada ja nõu küsida - muidu tuleb suur jama!

Teele ei saanud aru, miks Toots "Imelikuks" muutus, et kogu aeg iga asja pärast muretsema on hakanud. Kuna see tundus kahtlane, siis jättis ta seekord asja nii. Kuid õhtul enne magama minekut käis ta korraks üle Tootsi Twitteri, Facebooki, Instagrammi ja sealt vaatas talle vastu igati viks ja viisakas poiss, lausa musternäidis - iga ema unistus ja ämma rõõm. Teades, milline Toots tegelikult on ja mida korda saadab, siis see ilus veebiprofiil, milles polnud mitte midagi tõsiseltvõetavat, tundus Teelele üha kahtlasem.

------------------------------------

Jätkub juba homme, 12. veebruaril...

Samal teemal:

Veebikonstaabel: kaitse veebikontot nagu oma kodu

Loo autor on Andero Sepp, Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaabel.

Internetiajastul on veebiturvalisuse- ja privaatsuse probleemid üha aktuaalsemad, kuid inimeste oskused on sageli puudulikud küberruumis valitsevate ohtude ennetamiseks ja nendega tegelemiseks.

Internetiturvalisuse tagamiseks saab iga inimene väga palju ise ära teha. Mistahes veebikontot on hea võrrelda oma koduga – kodust lahkudes lukustame alati ukse ja kanname hoolt, et sinna ei pääseks võõrad oma äranägemise järgi tegutsema. Kui naaber on koduukse lahti unustanud, siis me ei sisene omavoliliselt tema koju, vaid võimalusel sulgeme ise ukse ja teavitame olukorrast naabrit. Sama loogika peaks kehtima nii enda kui ka teise inimese veebikontode „uste“ puhul. Reaalsuses seda paralleeli aga ei tajuta, kuid just nii luuakse eeldused erinevate küberkuritegude ohvriks langemiseks.

Küberjälitamine on tõusev trend

Politsei- ja piirivalveameti veebikonstaablid on viimase kahe aasta jooksul nõustanud inimesi internetiturvalisuse teemadel enam kui 10 000 korral. Pöördumiste seast kerkib üha enam esile küberjälitamine, mis on ebaseadusliku jälitustegevuse vorm veebiruumis ja teostatav juhul, kui inimese veebikontod ei ole piisavalt turvatud. Küberjälitamine hõlmab teise inimese korduvat, varjatud ja tahtlikku jälgimist tehniliste vahendite abil, eesmärgiga koguda jälitatava kohta andmeid.

Eraviisiline jälitustegevus on iseäranis levinud probleemsete lähisuhete korral, mil usalduse puudumise tõttu asutakse kaaslase tegemisi küberruumis jälgima. Tõsisemate juhtumite korral paigutatakse selle teostamiseks teise inimese arvutisse või telefoni ilma tema loata spetsiaalne nuhkvara, millest kõige levinum on keylogger ehk klahvinuhk. Klahvinuhk on varjatult töötav programm, mis salvestab kõik andmed, sealhulgas külastatud veebisaidid, eraviisilised vestlused ja paroolid, ning edastab kogutud andmed kindlale e-posti aadressile.

Karistatav rahalise trahvi või vangistusega

Kui eraviisilise jälitustegevuse eesmärk on ilma seadusliku õiguseta kogutud andmeid hiljem ka kasutada või töödelda – näiteks logides ebaseaduslikult hangitud paroolidega sisse teise inimese e-posti kontole ja saates selle kaudu välja kirju – võib tegu olla kriminaalkorras karistatav rahalise trahvi või kuni kolmeaastase vangistusega.

Levinud küberjälitamise vormiks on ka ilma nõusolekuta teise inimese e-kirjade või Facebooki sõnumite lugemine. Mis esmapilgul võib näida süütu tegevusena, seda tegelikult ei ole – igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele ja ilma loata nende lugemine võib olla käsitletav sõnumisaladuse rikkumisena, mis on rahalise trahviga kriminaalkorras karistatav.

Ohte tuleb teadvustada

Enda privaatsuse kaistmiseks ei saa loota portaalile, IT-osakonnale või heale õnnele, vaid selle eest tuleb ise teadlikult seista. Jälitustegevuse taga ei pruugi olla kibestunud kaaslane, vaid ka võõras inimene, kes soovib kogutud andmeid kuritarvitada. Oma seadmeid tasub seetõttu regulaarselt kontrollida ja vaadata üle, millised programmid taustal töötavad või milline tarkvara on kasutusel. Veenduge, et teie arvutisse on installeeritud kaasaegne viirusetõrjeprogramm, kahtluse korral muutke esimese asjana ära kõik oma paroolid ja teavitage sellest ka oma lähikondlasi, kuna teie konto kaaperdanud inimene võib neile saata eksitava sisuga kirju – näiteks palvega saata raha.

Nii küberjälitamise kui ka muude interneti turvalisusega seotud probleemide ja küsimuste korral on võimalik pöörduda Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaablite poole, kes vastavad interneti teel esitatud kirjadele ja nõustavad nii lapsi kui täiskasvanuid turvalise internetikasutuse teemadel. Lastega seotud küsimuste korral saab nõu saab ka www.targaltinternetis.ee veebilehelt või helistades üleriigilisel tasuta lasteabitelefonil 116111 kus kõnedele vastavad ööpäevaringselt kogenud nõustajad nii eesti kui ka vene keeles.

Andero Sepp. Foto: Politsei- ja Piirivalveamet.

Samal teemal:

• Turvalise interneti päeva konverents "Nutikalt netis - kaitse ennast ja oma sõpru!"
• Miljonikirjaga noort ei peta
• Nutiseade vajab viirusekaitset

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.

Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".

----------------------------------------

Kogu selle jandi jooksul oli aga  õpetaja oma tööarvuti lauale lahti unustanud... Väike rumal Tiugu, kes juhtus seda tähele panema, otsustas, et on aeg Stuudiumis oma hindeid natuke parandada.

Tiugu polnud aga tavaline vaikne poiss (rumal paistis ta ka ainult õpetajatele, sest koolis oli tal kogu aeg igav), tegelikult omas ta Dark Web lahendustes kollast kolmandat vööd. Ta teadis, et kõige parem oleks alguses muuta kellegi teise hindeid (Tootsile pani ta maakera töö eest 1 ja loomulikult Tõnisson.. temal kirjutas ta luuletuse kohta 0). Enda jaoks edaspidiseks, kopeeris ta arvutist õpetaja Stuudiumi parooli hash ära, et siis seda vajadusel edaspidi kasutada kooli raamatukogust läbi Incognito brauseri.

Tehtud, mõeldud!

Samal ajal oli Arno mõelnud tõsiselt järele, et mida teha kui tema telefonist nii palju pahandust tekkis. Arno oli teadagi väga mõistlik poiss ja otsustas appi kutsuda netikonstaabli.

Korraliku poisina polnud Arnol kunagi olnud vajadust politseiga tegemist teha ega mingite konstaablitega suhelda. Niisiis valis ta telefonil numbri 112, mis peaks alati aitama, ja lootis kiirelt oma mure ära rääkida.

Kohale tulnud konstaabel mõistis, et Arno ei ole tüüp, kes postitaks Facebooki taolisi fotosid. Seega uuris ta Arnolt, kas ta on oma telefoni kellelegi laenanud. Arno, viisaka poisina ei tahtnud aga Teelet reeta ja väitis, et jättis Facebooki konto raamtukogus kogemata siise.

Konstaabli jaoks oli tegemist väga tõsise intsidendiga, sest oma Fb konto lahti jätmine raamatukogus oli kõige halvem asi, mida Arno teha sai. Ta kutsus Arno klassi ja istus temaga koos laua taha, et üks tõsine vestlus maha pidada. Seda kõike jäi salaja pealt kuulama Teele, kes tegelikult tundis end väga halvasti, kuna oli Arnole jama kaela tõmmanud.

Teele läks klassi, nagu oleks midagi maha unustanud. Otsis natuke, hakkas ära minema ja just nagu juhuslikult pöördus konstaabli poole, et kas tema võib ka midagi küsida. Konstaabel palus tal natuke oodata. Arnoga läks kiiresti. Korralik poiss lubas edaspidi hoolsam olla. Lahkus ja kutsus enda asemel Teele klassi. Tüdruk mõtles välja loo oma sõbrannast, kellel oleks nagu samasugune lugu juhtunud: võõra telefoniga tehtud pildid läksid kohe internetti laiali ning nüüd ei julge ta üles tunnistada, sest karadab karistust. Teele tahakski teada, mida soovitada sõbrannale.

Komissar vaatab Teelet ja küsib, kas ta teab milline on karistus selliste piltide ülesriputamise eest, kas tema sõbranna tegi seda esimest korda, kui mitte, siis kas eelmistel kordadel oln olnud probleeme, miks seekord on olukord tõsisem võrreldes eelmiste kordadega. Et koridorist kostus rõõmsat kandlemängu, uuris komissar, kas Teele teeks midagi, kui temast tehtaks nüüd tantsimas pilt ja laetaks üles internetti.

Teele mõtles hoolega järele. Talle meeldis tantsida. Kohe väga. Rütm lihtsalt tõmbas teda kaasa. Kodus pani ta tihtilugu muusika mängima ning harjutas peegli ees tantsusamme. See tantsija, kes talle peeglist vastu vaatas, oli ikka väga lahe. Seni teadis seda ainult Teele ise. Aga kui ka teised teada saaks...  Pilt jääks ju lahjaks. Kõige parem oleks oma tantsimine ikka üles filmida. Ja siis sõpradele näidata. Nojah, siis võiks lausa juutuuberiks hakata. Tal oleks oma tantsukanal ja saaks tuhandeid vaatamisi... võib-olla koguni raha teenida sellega. Nii mõtles Teele oma peas. Aga konstaabli küsimusele vastas ta lihtsalt õlakehitusega.

-----------------------------------------

Jätkub juba homme, 11. veebruaril...

Foto: Flickr, litsents CC BY-SA 2.0.

Samal teemal:

• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas (osa II)
• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.

Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".

-------------------------------

Salaja sahmerdas Kiir samuti Facebookis, kui ilmusid pildid õpetajast. Kiirele tegid õpetaja pildid palju nalja ning ta jagas neid pilte kõikide oma sõpradega.

Kiir aga unustas, et tema sõbralistis on ka mõned õpetajad, kes neid pilte näevad. Nii ongi õpetaja Laur, kes oma vaba tundi Facebookis surfates mööda saadab, hämmingus, kui näeb korraga oma uudisvoos Kiire jagatud pilte punetava näoga ilmselt kohe-kohe oma käitumise üle kontrolli kaotavast kolleegist. Õpetaja Laur aga teab, kuidas külma närvi hoida ning olukorrale kiiresti efektiivne lahendus leida.

Paari minutiga on Facebooki teavitatud ebasündsatest piltidest ja ta seab sammud Kiirt otsima, et poisiga paar sõna vahetada.

Juba hetk hiljem istuvad nad Kiirega nõupidamiste ruumis ning Kiir põrnitseb lauaplaati enda ees. Õpetaja Laur küsib, Kiir vaikib.

Lõpuks aga tormab sisse Julk-Jüri ja vehib tahvliga ning küsib, kes tahtis matemaatika õpetajat mustata? Kas sellest ei piisanud, et omal ajal kirikumõisa poiste parv uputati? Ta nõuab Kiirelt koheselt piltide kustutamist. Lõpuks ütleb Jorh Aadniel, et tema ei pildistanud, seda tegi hoopis Arno.

Julk-Jüri Kiire juttu ei usu, sest poiss on sageli jäänud vahele teiste õpilaste salaja pildistamisega ja piltide ülesriputamisega erinevatesse keskkondadesse. Kiire kriiskamist ja Julk-Jüri pahandamist näeb Arno, kes saab aru, et pahanduse tekitajaks on tema telefon.

Appi tõttab vahva nutikellamees Lible, kes mainib, et tegelikult on võimalik asja parandada sellega, et lepitakse kokku uute fotode tegemine - sel korral on nõus nii fotodel olijad kui ka nende fotode tegijad.

Seepeale hakkab Imelik mängima oma nutitelefoniga kandlelugu.

Jätkub homme, 10. veebruaril...

-------------------------------

Täna, 9. veebruaril tähistatakse ülemaailmselt turvalise interneti päeva. Selle raames on ka Eesti koolid oodatud seda päeva tähistama ning veebruarikuu teisel ja/või kolmandal nädalal oma koolis interneti ja nutiseadmete kasutamise kui ka ohutuse temaatikat käsitlema. Lisamaterjale leiab Targalt internetis kodulehelt.

Foto: Flickr, litsents CC BY-SA 2.0.

Samal teemal:

• Koolielu järjejutt: kuidas Teele turvalise interneti sassi ajas
• Turvalise interneti päeva konverents "Nutikalt netis - kaitse ennast ja oma sõpru!"

Artikli autorid on Birgy Lorenz, HITSA Targalt Internetis projekti koolitaja, Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi doktorant ja Aet Mikli, Koolielu muusika ainemoderaator, Laagri Kooli haridustehnoloog.

Ohutu e-keskkonna valik sõltub õpetaja puhul ühelt poolt õpilaste vanusest ja teiselt poolt koolikultuurist. Näiteks väikeste laste puhul on tegemist piiratud teovõime ja arusaamaga inimestega, kes ei oska alati ise mõista interneti ja seadmete kasutustest tulenevaid riske, seega nad ei saa (ei oska) teha alati otsust, et see või teine valitud keskkond on nende oskustele/teadmistele sobilik. Samuti võivad olla lapsevanemad (kui ka lapsed ise) vastu, et nende laste õppetööd puututavad teod on internetis nähtaval, sest see võib hakata mõjutama noorte digijälge. Korjavad ju sisu üles otsimootorid, kus see võib saada aluseks kiusamisele või anda valeinfot, kui ta peaks tulevikus tööle kandideerima või kellegagi tutvuma.

Siin on üks väike mõtteharjutus-skeem, mille abil õpetaja saab leida omale sobiliku e-lahenduse:

Skeem sai loodud 2014. aastal HITSA internetiohutuse kursuse materjalina, seega igaüks saab seda vastavalt oma mõtetele ja võimalustele edasi arendada. Õpetaja jaoks sisulised küsimused on, et kas kasutada avatud või suletud keskkonda; kooli keskhallatavaid või individuaalseid lahendusi.

Identiteeti puudutavad väljakutsed õppetöös tõstatavad küsimuse: kas inimene peab olema alati tuvastatav - kasutades ID-kaarti või mõnda muud autentimise võimalust? Kui inimene on tuvastatav, siis saab panna ta oma sõnade eest vastutama, kui ei ole, siis väga lihtsalt ei saa. Turvaline interneti kasutuskogumus aga eeldab, et vahel tuleb jääda tundmatuks, sest loodud digitaalse “puru” abil saavad halbade kavatsustega inimesed analüüsida sinu harjumusi, käitumust. Turvaspetsalistid soovitavad, et teatud tegevuseks peaks olema inimesel mitu identiteeti või kontot, mida üldjuhul ei ristkasutata.

Koolis on meil vahel võimalik kasutada suletud keskkondi, mis on parooli all. Teinekord ei ole see võimalik, sest osaletakse projektides, kus info peaks olema kõikidele kättesaadav. Üheks väga levinud on luua näiteks õppetööalane alias või pseudoidentiteet, mida teavad kõik asjasse puutuvad, kuid ei tea väljastpool süsteemi infole pealesattujad. Pseudoaliase võimaluse kasutamine kultuuri ja loomingu vallas on üsna tavaline. Näiteks kontole postitab T11a või TriinuLiinaAR, mitte Mari Maasikas.

Sama mündi teine pool

Kuid asjal on ka teine külg, mis suunab meid üha enam ikkagi anonüümsuse vähendamise poole, et tagada jällegi - turvalisust! Praktikast on teada juhtumeid, kus õpilane saab ühtäkki aru (või õigemini arvab), et ta tegutseb internetis inkognito ja tema isik ei ole tuvastatav. Piltikult väljendudes võib seda võrrelda olukorraga, kus keegi meie hulgast saab endale nähtamatukstegeva võlumantli ja joovastub ühe hetkega iseenda ilmsest anonüümsusest. Võib tuua näiteid, kuidas sellisel juhul on väga lühikese ajaga võimalik  korda saata paksu pahandust. Kui siis meie Bilbo Baggins taipab, et tema võlumantel on ammugi õlgadelt maha libisenud, võib vigade parandamiseks juba hilja olla - süsteemiadministraator on oma võlukepikesega avanud kõikide tema saladustekambrite uksed ja pahandusekoti edasise saatuse otsustab karm kohus.

See ongi üks põhjus, miks skeptikud on pseudonüümide osas ettevaatlikud. Ei ole meil ju veel välja kujunenud traditsiooni, kus vanemad oma lasteaiaealistele lastele netiohud juba enne WiFi parooli teatavakstegemist ette loevad. Enamgi veel - vanematel endilgi võib selles osas tuntavaid puudujääke olla. “Nähtamatuks tegeva mantli efekt” niisiis pseudonüümi kasutamist ei toeta. Samuti õhkõhuke piir pseudoaliase loomise ja sulaselge valetamise vahel. Kui lapsele selgeks teha, et valetamine on internetis igati heakskiidetud tegevus, võib ta selle hõlpsasti muudesse situatsioonidesse üle kanda. Seega on mõistetav, miks vähemalt teatud vanuses laste puhul pseudoaliase kasutamisse taunivalt suhtutakse.

Mida arvad aga sina, armas lugeja? Kuskohas jookseb piir, millal on kasulik, sobilik, mõistlik e-kanalites olla anonüümne ja millal mitte; milliseid turvariske olete ise märganud ja pidanud sellega seoses lahendama?

Lisalugemiseks:
Kenk, K. (2010) Kas õpetaja peaks õpilastega Facebookis sõbrustama? Tarbija24. http://tarbija24.postimees.ee/302141/kas-opetaja-peaks-opilastega-facebookis-sobrustama
Lorenz, B. (2013)
Õpilaste ja õpetajate suhtlus võrgustikes – poolt või vastu? Targaltinternetis.
http://www.targaltinternetis.ee/uudised/2013/02/opilaste-ja-opetajate-suhtlus-vorgustikes-poolt-voi-vastu/

Internetis ei tea keegi, et sa oled koer.

Samal teemal:

• Turvalise interneti päeva konverents "Nutikalt netis - kaitse ennast ja oma sõpru!"
• Robotexil toimunud Küberpähkli mäng oli üle ootuste menukas
• Internetiohutus on iga kooli ja õpetaja väljakutse

Järjejutu autorid: Piret Viil, Merle Udso, Lili Kesa, Anne Maalman, Anne Krull, Kätlin Milkov, Mart Kimmel, Külliki Asu, Anneli Nõmm, Eret Krull, Anne Müraus, Melika Kindel, Jana Koel, Holger Bremen, Heidi Ader ja Birgy Lorenz.

Loo kesksed tegelased on Teele (13) ja tema koolikaaslased. Tegevus toimub keskmise suurusega keskmises Eesti koolis ja metoodikaks loo kirjutamisel oli "jutulõnga punumine".

-------------------------------

Kooliõpilane Teele tõusis hommikul üles ja avastas, et ta mobiiltelefonil oli öösel aku tühjaks saanud. Kiiresti pesi ta hambad, haaras võileiva ja koti ning jooksis kooli poole. Kui Teele kooli jõudis olid tunnid juba alanud…

Käimas oli parajasti matemaatikatund ning pärast vabandamist leidis Teele koha Arno kõrval. Kuna Teele polnud hommikul Facebooki pilku visata jõudnud, siis nõudis ta nüüd Arnolt, et too oma nutitelefoni laenaks ja Teele end kiiresti Facebookis toimunuga kurssi saaks viia. Arno puikles küll vastu, aga Teele nähvas, et ärgu poiss pipardagu, küll saab tunni lõpuks oma telefoni tagasi.

Saanud Arnolt telefoni palus Teele õpetajalt luba istuda tagumisse üksikusse pinki, sest Arno segab teda. Viimases pingis istudes sai Teele oma telefoni laadima panna ja ise samal ajal Arno telefoni kasutades Facebooki lugeda ja laike panna. Tahvlil olev ülesanne tundus Teelele nagu Hiina ristsõna mõistatus ja ta ei vaevunud isegi vihikut avama. Tunni lõpuni jäi 20 minutit.

Teele kirjutas Martale: „OMG!“.
Marta: „TRE“.
Teele: „MT“.
Marta: „IRW“.
Teele: „@London“.

Kuna õpetajale jäi silma, et Teele tunniteemaga ei tegele, siis kutsus ta õpilast korrale. Teelele see ei meeldinud ning vastutasuks klõpsis tüdruk ärritunud õpetajast Arno telefoniga pilte. Küll aga ei teadnud Teele (tegelikult ka Arno mitte), et Arno telefon on seadistatud selliselt, et kõik tehtud pildid laetakse automaatselt üles ka Facebooki avalikku albumisse.

Salaja sahmerdas Kiir samuti Facebookis, kui ilmusid pildid õpetajast. Kiirele tegid õpetaja pildid palju nalja ning ta jagas neid pilte kõikide oma sõpradega.

-----------------------------

Jätkub homme, 9. veebruaril...

Foto: Flickr, litsents CC BY-SA 2.0.

Samal teemal:

• Turvalise interneti päeva konverents "Nutikalt netis - kaitse ennast ja oma sõpru!"
• Briti lastepsühhiaater: oskus tehnoloogia kasutamisest välja lülitada muutub järjest olulisemaks