Vähemal või suuremal määral on internetihuvilised kõik inimesed, kes igapäevaselt internetti kasutavad. Eesti Interneti Sihtasutuse eestvedamisel toimuv päev oli aga sisustatud süvendatud teemakäsitluste ja mõttearendustega, mis paljuski suunatud tulevikku. 

 

 

Esimene paneelarutelu meenutas kohati moodsat muinasjuttu: IoT ehk internet of things, bitcoinid, isesõitvad autod, blockchain, AI ehk artificial intelligence, Z-põlvkond ja teised lennukad sõnad (mõisted, väljendid) jõudsid kuulajateni sellise kiirusega, et kuulajate tähelepanu oli kogu aeg hõivatud. 

 

Kas eelpool mainitud asjad on muinasjutt või tänane reaalsus, mis vajab meie kriitilist tähelepanu? Mis on päris ja mis ei ole? Kas maailm ikka muutub 100% ja kohe? Kas tehnoloogilised (super)vidinad on päris või segu turundusest, tehnovaimustusest ja soovmõtlemisest? Nendel teemadel arutlesid Kaidi Ruusalepp, Funderbeami asutaja ja tegevjuht; Linnar Viik, Eesti IT-visionäär ja Tanel Tammet, TTÜ võrgutarkvara professor. Arutelu juhtis Henrik Roonemaa, tehnoloogiaportaali Geenius.ee ajakirjanik. 

 

 

Siinkohal valik mõttevälgatusi sellest arutelust. Kõlama jäi, et kiirelt arenevas tehnoloogiamaailmas, kus iga start-up firma otsib investoreid ja loodab oma taiese Microsoftile või IBMile maha müüa, ongi vahel sõnu rohkem kui tegusid. 

 

- Presenteeritakse nii, et blockchain tuleb ja muudab maailma. On see ikka nii? Saan aru, et on hulk seltskonda, kes on väga huvitatud, et sellest pidevalt just nii räägitaks. Meil on kriitiline hetk küsida, kas ikka tõesti arvame nii. (Blockchain tähendab avatud arhitektuuriga, krüptograafia abil kaitstud hajutatud andmebaase. Krüptoraha bitcoin põhineb blockchaini tehnoloogial – toimetaja märkus.)

 

- Usun, et maailm muutub kiiresti, aga mitte kunagi nii, nagu me arvame või ette kujutame. Kõik need asjad, millest siin räägime, on vähemalt 30 aastat vanad, sellisel kujul nagu praegu, olid need olemas juba kümme aastat tagasi (mõeldud on isesõitvaid autosid, roboteid, krüptoraha, asjade internetti – toimetaja märkus).Viimase kümne aasta jooksul midagi väga hämmastavat pole juhtunud, ehkki need asjad on olemas olnud. 

 

- Kõigepealt hakkab uus tehnoloogia (uus asi) vaikselt nähtavale imbuma, ütleme nii, et alguses kirjutavad sellest ainult tehnoloogiasaidid. Siis jõuab see tehnoloogiline vidin tippu, kõigile tundub, et just see asi muudabki maailma. Siis läheb veel natuke aega mööda ja selgub, et ei muutnud ta midagi. Vaid üksikud tehnoloogiad suudavad muutuda nii produktiivseks, et jäävad kasutusse. 

 

- Big Data oli hiljuti veel suur asi, enam sellest väga ei räägita. Claud computing (pilveandmetöötlus) – sama lugu. 

 

- Nüüd räägitakse palju deep learningust. (Iseõppivad mitmekihilised neurovõrgud. Lihtsustatult öeldes kombineeritakse tehislikke neurovõrke hiiglaslike andmemahtudega ja nii arendatakse arvuti isemõtlemise oskust. See tehnoloogia on edu toonud piltide ära tundmisel ja arvutimängude mängimisel – toimetaja märkus.) Kes on huvitatud deep learningu meemi ülesupitamisest? 

 

- IBM ja Microsoft on ainsad piisavalt suured ettevõtted, et maailmas midagi ära teha. Äpid on end kehtestanud, igasse seadmesse võib panna äpi, mis sul midagi ära teeb. Tahetakse minna järgmisesse valdkonda, milleks on tehisintellekti rakenduste renditurg: annate meie poolt hallatavasse pilverakendusse oma andmed ja rendite väikese vertikaalse tehisintellekti tarkvaratükikese, mis suudab ära lahendada näiteks ühistranspordi planeerimise; pakume teile 100 euro eest kuus pidevalt täienevat ühistranspordi graafikut.  

 

- Miks me räägime asjadest enne, kui need üldse olemaski on? Kas see ei taandu suurkorporatsioonide ja start-up firmade suhtele, start-up tahab, et suurfirma ostaks tema idee ja toodangu ära, see peab sobituma suurfirma väärtusahelasse. Kui tuled välja ettevõtjana, tahad pildis olla, vajad investoreid, mõtledki välja sõna, millega oled pildis. Mäng, kus kõigil on mingi huvi. 

 

- Kas tehisintellekt on olemas? Mingil lihtsamal kujul kindlasti. 

 

- Võime tehisintellekti vaadata laiemalt, me kõik olema tehisintellekti osa oma autode, äppide, asjade interneti ja muuga. Kas on olemas tehisintellekt selles mõttes, et programm oskab ise uut programmi teha ja sellest aru saada? Seda ei ole, ei usu ka, et lähema 10-15 aasta jooksul tuleb. 

 

- Miks noored on nii arvutimängudes kinni, tuleb sellest, kuidas tehnoloogia meiega manipuleerib. See kõik on seotud meie kehakeemiaga, reaktsioonid meis endis. Selle peale mängitakse. Ja ühel hetkel meie enam ei tõuka, meid tõmmatakse. 

 

- Kas meie ellu tekivad lähitulevikus robotid, kes meid aitavad või lausa võtavad meilt rolle üle? Need on juba olemas! Koristusrobotid on olemas. Muruniidurobotid ka. Pakirobotid ka. Iseasi, mis lisaväärtus on robotil, kes külmkapist sulle pudeli külma jooki kätte toob. 

 

- Tehnoloogia on lahendus mingile probleemile. Isesõitev auto – meil on vaja mugavalt liikuda punktist A punkti B. Oleme püüdnud seda lahendada kogu aeg autoga, aga võibolla on lahendus mujal kui tehnoloogia kasutamises. 

 

- Kui me ei muuda tehnoloogia taga olevat bürokraatlikku protsessi, siis see on lihtsalt ühe bürokraatliku protsessi digitaalne koopia, mis võib olla küll tõhusam, aga on inimese jaoks sama ebamugav.

 

- On kaks viisi, kuidas tehnoloogia produktiivsust tõstab – arendad välja tehnoloogia, mis teeb sinu eest töö ära. Teine on see, et sunnid inimesi efektiivsemalt tööle, mida saab väga edukalt teha tänu sellele, et oleme kogu aeg kättesaadavad: e-mail, mobiilikõne, sõnum, teade FBs, igal juhul saab pidevalt meelde tuletada, et tee see või teine töö ära. 

 

 

Päeva teine diskussioon keskendus robotitele: mis on lubatud inimesele, ei ole lubatud robotile! Kas ka tarkvara on robot? Millised on robotitega seotud seaduslikud väljakutsed, uus õigusruum? Kas robotile on vaja puhkust? Kas on vaja maksustada ettevõtted, kes asendavad töötajad robotitega? Kas töökohad kaovad, kui ettevõtted asendavad töötajad robotitega? Diskuteerisid Marten Kaevats, Riigikantselei digi-innovatsiooni nõunik; Evelin Pärn-Lee, riigiabi ekspert ja TTÜ konkurentsiõiguse lektor Joona Saluveer. Modereeris vandeadvokaat Karmen Turk advokaadibüroost Triniti.

 

Kolmandas diskussioonis küsiti, kas laikida või mitte laikida. 

Mis on infoühiskonna aja noore valuuta? Kas tänane kuulsus sünnib ja sureb Facebookis, Instragrammis ja Youtube´is? Kas vähe laike mõjutab enesehinnangut? Kes on moodsas maailmas noore eeskujud? Milline on infoühiskonna noore täiskasvanu stereotüüp? Mis on elu mõte internetis? Miks noored liituvad kogukondadega nagu "Sinine Vaal"? Miks on noorel vajadus üles laadida tapmisvideo?  Kas noor on tegelikult see sama õnnelik inimene, kes seal pildil või videos? Kuidas infoühiskonnas paremini hakkama saada?

Arutlesid Astrid Sildnik Eesti Õpetajate Liidust; Kärt Heinvere, Pelgulinna Gümnaasiumi 10. klassi õpilane ja Maarja Punak, Eesti Politsei veebikonstaabel. Modereeris Birgy Lorenz, TTÜ Kübenaaskli ja Küberpähkli projektijuht.