Juba mõni aeg tagasi kolis uudiskiri uude veebikodusse, Koolielu haridusportaali. Valdkond on sama ja eesmärk üks – tuua haridustöötajateni uued trendid digihariduses, jagada inspireerivaid edulugusid ning pakkuda õpetajatele värskeid ideid, mida ka enda tundides kasutada.

Edaspidi saabki iga õpetaja, haridustehnoloog ja koolijuht end digimaailma uudiste ning uute töövahenditega kursis hoida Koolielu vahendusel. Lisaks artiklitele ja videojuhenditele pakume lugejatele võimalust ka ise portaali tegemisse kaasa lüüa – igal registreerunud kasutajal on võimalus üles riputada nii haridusuudiseid kui ka töö- ja koolituskuulutusi haridustöötajatele.

Eelmiste e-õppe uudiskirjade artiklid on jätkuvalt kättesaadavad aadressil koolielu.ee/uudiskiri.

Sel kevadel toimub neli eTwinningu õppimisüritust, kus heidetakse pilk inglise keele õpetamisvõimalustele, uuritakse, kuidas äsjasaabunud sisserändajatest lapsi igapäevasesse kooliellu lõimida ning jagatakse praktilisi suuniseid kaasava ja ligipääsetava klassiruumi loomiseks.

Kõik õppimisüritused on tasuta, osalema on oodatud eTwinningu portaalis registreerunud õpetajad.

Kutsume õpetajaid märtsikuus järgmistele inglisekeelsetele õppimisüritustele:

• 17.–27. märtsini  toimub eTwinningu veebikoolitus „Inglise keele uudsel viisil õpetamine“. Tutvustatakse uusi strateegiaid ja meetodeid inglise keele õpetamiseks, kus keeli õpitakse rääkima ja mõistma reaalsetes suhtlusolukordades ning õppimisprotsessi juhtiv jõud on motivatsioon. Lähemalt räägitakse CLIL-meetodist (võõrkeel integreerituna teiste õppeainetega). Koolitaja on Marina Screpanti, oodatud on kõigi kooliastmete inglise keele õpetajad.
   
• 17.–29. märtsil toimub veebikoolitus teemal „eTwinningu ja KA1 projektide lõimimine“. Koolitusel esitletakse häid praktikanäiteid, kus eTwinningut on lõimitud KA1-projektidesse, kasutades eTwinning Live’i tööriistu ja TwinSpace’i. Koolitaja on  Nataša Ljubić Klemše, oodatud on kõik eTwinningu õpetajad.

Registreerimine mõlemale koolitusele alates 10. märtsist eTwinning portaali kaudu. Registreerimiseks peab õpetajal olema eTwinningus loodud konto ning koolituse info leiab eTwinning Live avalehelt või rubriigist „Kutsealane areng“.

Pange tähele, kevadel on tulemas veel kaks õppimisüritust:

• 17.-28. aprillini toimub veebikoolitus “Äsjasaabunud sisserändajatest laste lõimimine igapäevasesse kooliellu“. Seisame praegu silmitsi sisserändajatest lastega seotud proovikividega. Kuidas toetada äsja saabunud laste lõimimist ja kaasamist enda klassides? Kuidas keelega hakkama saada? Õppimisürituse deviis on „õppides üheskoos ja üksteiselt“.
  Koolitajateks on Erika Hummer & Alicia Bankhofer, koolitusele ootame kõiki eTwinningu õpetajaid. Registreerumine avatakse aprillis.
• 26. juunist-7. juulini toimub veebikoolitus “Suunised algajatele kaasavaks ja ligipääsetavaks klassiruumiks“. Kuidas enda klassiruume kaasavamaks muuta ja miks see tähtis on? Sel üritusel keskendume praktilistele tööriistadele ja nippidele, kuidas muuta õppematerjalid kõigile õpilastele ligipääsetavamaks ning kuidas erivajadustega õpilasi täiendavalt toetada.
  Koolitajaks on Katja Engelhardt. Koolitusele on oodatud õpetajad, õppealajuhatajad ja teised haridusvaldkonnas tegutsejad. Registreerumine avatakse juunis.

Õppimisüritused on lühikesed intensiivsed veebiüritused eri teemadel, mis seotud pedagoogiliste aspektidega. Üritusi juhib ekspert ning need hõlmavad aktiivset tööd ja õpetajate omavahelist arutelu. Õppimisüritused toimuvad 10–15 päeva vältel eTwinningu õppelaboris. Üritusel osalemise eest on võimalik saada ka tunnistus. Lisainfo ja registreerumine: https://live.etwinning.net/professionaldevelopment

Peaaegu kaks aastat on möödunud Pariisi deklaratsiooni vastuvõtmisest, mis tõstab esile kodakondsuse, vabaduse ja sallivusega seotud väärtusi hariduses. 2017. aastal keskendume eriliselt kaasamisele.

Rääkides kaasatusest, viib vestlus tihtipeale teemadeni, mis on seotud äärmuste vältimisega ja erivajadustega laste haridusega. eTwinningu maailm tegeleb 2017. aastal nende teemadega, kuid vaatleme kaasamist ka laiemalt: kuidas õppimise ja õpetamise abil edendada kaasamise enda alusväärtusi.

Selle aasta jooksul on eTwinningus rõhk projektidel, mis aitavad noortel omandada kodanikupädevusi ja arendada aktiivset kodakondsust. Lõppeesmärk on edendada sotsiaalset kaasatust ja sallivat suhtumist kultuuridesse, sugudesse, rassi, religiooni, erivajadustesse, seksuaalsesse sättumusse, vanusesse. 

Tähtsustame seda teemat eTwinningu tegevustes alates töötubadest ja konverentsidest kuni suhtluskampaaniate, väljaannete ja portaalis avaldatavate eriartikliteni.

eTwinningu 2017. aasta tegemistega saad kursis olla eTwinningu portaali kaudu.

Allikas: eTwinningu portaal

Samal teemal:

• eTwinningu õppimisüritused toovad maailma klassiruumi
• eTwinningu väljaanne "Digitaalsete kodanike kasvatamine" on saadaval 26 keeles

„Õigus igaühele” on kasulik lugemine kõigile, kellel huvi õiguse ja õigusteaduse vastu. Raamatu iga peatükk on varustatud ka viidetega olulisemale eestikeelsele kirjandusele ja võõrkeelsetele allikatele, et inimestel, kellel tekib konkreetse teema vastu sügavam huvi, oleks võimalik iseseisvalt lisamaterjali hankida. Arvestades tänapäeval tavalist rahvusvahelist suhtlemist ja võõrkeelse kirjanduse kasutamist, on lisana toodud õigussõnastike loetelu, kust huviline võib leida õigusterminite vasteid inglise, ladina, prantsuse, saksa, soome ja vene keeles.

„Idee sellise raamatu koostamiseks sündis soovist teha midagi laiemale huviliste ringile. Tegemist ei ole kindlasti ei käsiraamatu ega juhendiga oma äri alustamiseks, vaid põhitõdesid pakkuva kogumikuga,” rääkis raamatu koostaja Jaan Sootak. 

„Õigus igaühele” sobib hästi lugemisvaraks ka neile, kes plaanivad kõrgkoolis juuraga edasi tegeleda. 

Allikas: TÜ pressiteade. 

Samal teemal:

• MTÜ Lastekaitse Liit: lapsel on õigus olla ära kuulatud!
• Tartu Ülikooli pürgijaid huvitab enim õigusteadus

Lisaks neile on 15. märtsini avatud rahvahääletus, mille tulemusena selguvad veel kaks projekti, mis jätkavad võistlemist järgmises etapis.

Hindamiskomisjoni häältega said finaali ideed Hugo Treffneri Gümnaasiumist, Eesti Kunstiakadeemiast, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Tallinna Teeninduskoolist, Tallinna Tehnikakõrgkoolist ning Eesti Maaülikoolist. 

Rahvahääletusele pandi hindamiskomisjoni valikul veel kuus ideed. Kahele vakantsele kohale finaalis kandideerivad projektid Eesti Kunstiakadeemiast, Tartu Ülikoolist, TTÜ Tartu Kolledžist ning kaks projekti Tallinna Tehnikaülikoolist. Lisaks üks idee Euroakadeemia, Tallinna Ülikooli ning Tartu Ülikooli tudengite ühiselt meeskonnalt. Oma lemmikut saab valida Negavati Facebooki lehel, vajutades eelistatud projektile like. Hääletus kestab kuni 15. märtsini.

Teises voorus ootab tudengeid ees ideede edasiarendamine koostöös mentorite ja partneritega ning vajadusel täiendavate partnerite leidmine. Maikuuks arendatakse parimatest ideealgatustest välja reaalselt elluviidavad projektid. Lõplikud võitjad selguvad mai lõpus toimuval finaalüritusel.

Energia- ja ressursisäästukonkursile Negavatt laekus sel aastal 15 koolist 47 ideed. Konkursi auhinnafond on 45 000 eurot ning seda rahastatakse KIK-i keskkonnaprogrammist.

Finalistid 
Festera (Hugo Treffneri Gümnaasium)
Don’t waste food, box it! (Eesti Kunstiakadeemia)
PõhuNõu (Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Ülikool)
Puuviljakott võtmehoidjaks (Tartu Ülikool)
Paberivaba lõputöö (Tallinna Ülikool)
Käärinud mahlast veiniäädikas (Tallinna Teeninduskool)
Pargi ratas! (Tallinna Tehnikakõrgkool)
Plastmassi ümbertöötlus hariduse edendamise eesmärgil (Eesti Maaülikool)

Rahvahääletusel
Renditopsi süsteem (Tallinna Tehnikaülikool)
EKA ladu (Eesti Kunstiakadeemia)
Smuutila (Tartu Ülikool)
RePaper (Tallinna Tehnikaülikool)
Moodne riidevahetus (TTÜ Tartu Kolledž)
Dormat (Euroakadeemia, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool)

Konkurssi Negavatt toetavad Paulig Coffee Estonia, Empower 4Wind , Eesti Pandipakend, Pärnu Vesi, Keila Vesi, Emajõe Veevärk, Club-Mate Eesti ja Good Mood Food. 

Negavatt on SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) ja Keskkonnaministeeriumi koostöös sündinud konkurss, mille eesmärk on tõsta energia- ja ressursialast teadlikkust ning innustada tudengeid välja pakkuma lahendusi, mis aitavad ülikoolides ressursse säästa. Ideeks võib olla nii toode, teenus, tehnoloogiline lahendus, meetod kui ka kampaania, mis muudab mõtteviisi ja seeläbi ka käitumist. Konkursi koduleht www.negavatt.ee.

Allikas: KIKi pressiteade. 

Samal teemal:

• Tudengite energia- ja ressursisäästukonkursi Negavatt esimesse etappi laekus 47 ideed
• Parim Negavati meeskond ketrab Tartu Ülikoolis karpe

Seitsmendat aastat järjest saavad õpetajad emakeelepäeva paiku kokku ühes Euroopa riigis, kus õpetatakse eesti keelt. Tegemist on välismaal eesti keelt õpetavate õpetajate ja koolijuhtide oma initsiatiiviga, mida Eesti riik toetab rahvuskaaslaste programmi kaudu.

Eesti keele õpetajad osalesid Brüsselis loengutes, töötubades ja aruteludes ning külastasid Euroopa Kooli Laekenis ja Belgia Eesti Kooli.

Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar andisülevaate muu emakeelega õpilaste õppimisvõimalustest Eestis ning edu teguritest ja väljakutsetest mitmekeelse hariduse edendamisel. Keeleosakonna peaekspert Riina Koolmeister rääkis eesti keele tasemeeksami sooritamise võimalusest väljaspool Eestit.

Ministeeriumi esindajate eestvedamisel arutati, mida saab hariduse vallas teha, et võimalikult paljud välismaale läinud tuleksid Eestisse tagasi ja tunneksid end siin oodatuna. „Väga tähtis on eesti keele oskuse säilitamine lastel, kes siirduvad koos vanematega pikemaks ajaks välismaale elama-tööle-õppima,“ märkis keeleosakonna peaekspert Riina Koolmeister. „Keeleoskus ei säili iseenesest ja lapse keeleoskuse arenguks ei piisa ainult sellest, kui lapsega kodus emakeeles rääkida. Last tuleb innustada oma eakaaslastega eesti keeles suhtlema, suunata teda eestikeelset meediat jälgima ning kasutada aktiivselt olemasolevaid võimalusi, olgu selleks siis e-õpe või osalemine keelelaagrites või pühapäevakoolides.“

Vaata uudislõiku ERRi uudisteportaalist!

Taustainfo

•Belgia Eesti Koolis on 2016/2017. õppeaastal 120 last. Brüsseli Euroopa koolis õpib kokku 180 eesti last, neist 110 nooremas ja 70 vanemas kooliastmes. Mõlemad õpetuskohad saavad Eesti riigilt eestikeelset õppevara, Belgia Eesti Kool on saanud rahalist toetust õppetöö läbiviimiseks. Brüsseli Euroopa kooli on ministeerium lähetanud kaks õpetajat – Edward Kess ja Kristina Ude. 
•Eesti keele välisõppega seotud lisainfo on kättesaadav ministeeriumi veebilehel www.hm.ee/eestlasedvalismaal. 

Allikas ja foto: HTMi pressiteade. 

Samal teemal:

• Brüsseli IV Euroopa Koolis saab nüüdsest omandada põhiharidust eesti keeles
• Eesti keele e-kursus riigipiire ei tunne

Kogumik on abiks nii algajale kui edasijõudnule

ProgeTiigri digitaalsete materjalide kogumik on abivahendiks algajale õpetajale või alles tööd alustanud IT-juhile, haridustehnoloogile või koolijuhile, kes soovib teha valiku, mida oma koolis ja õppetöös kasutusele võtta. Samuti on kogumikust kasu lapsevanematele, kes tahaks teada saada, mida koju oma lapsele digitehnika keskkondadest ja vahenditest muretseda. Kogumiku eesmärk ongi laiendada ProgeTiigri projektis osalejate hulka - kui leiad midagi kasulikku ja võtad selle tunnis kasutusele, siis saadki öelda, et oled ProgeTiigri õpetaja.

Teine projekti sihtgrupp on olemasolev võrgustik ja juba edasijõudnud õpetajad, kes otsivad uusi vahendeid, mida katsetada, või kes on hoopis programmi edasiviijad ja arendajad, luues ise juhendeid, jagades mõtteid ja soovitusi. Kaasalöömine võrgustikutöös ja oma oskuste jagamine maailmale on tänuväärne, sest seeläbi kasvab õpetaja enda ja tema kogukonna pedagoogiline professionaalne kompetents. Loodud vahendid saab välja tuua isiklikus portfoolios, mis kulub marjaks ära, kui taotletakse õpetaja kutset, või lisatöös digivaldkonna koolitajana.

ProgeTiigri võrgustiku ühine saavutus

Kogumik ei oleks saanud teoks ilma ProgeTiigri võrgustikuta, kuhu kuulub igast maakonnast digitegijaid, kelle uskumatu entusiasm ja loomingulisus uusi asju katsetada on imetlusväärne! Kui ühel kogunemisel tuli jutuks, et kui oleks olemas üks lihtne keskkond, milles oleks kataloogi-seeritud üldised ülevaated, õppematerjalid ning õpilood, siis oleks palju kergem õpilastega nutikaid asju kasutusele võtta ja neid ka oma kolleegidele tutvustada. Mõeldud, planeeritud, tehtud! Kogumiku loomise põhimõtted said kokku lepitud kogukonnaga, nagu ka sisuline kontroll, mis andis teada, et digimaailmas on pool aastat pikk aeg. Lingid jõuavad muutuda, keskkonnad areneda, osad ilmuvad, teised lahkuvad turult. See väljakutse seisab kogukonnal ees ka täna, et hoida kätt pulsil uute arenduste osas ning et kogumik püsiks kaasaegsena.

Kogumik jaguneb sisuliselt viieks osaks: programmeerimine, nutiäppide loomine, robootika ja mehhatroonika, 3D-disain ja modelleerimine ning multimeedia. Igas osas on 8-12 erinevat vahendit, mida igas koolis on lihtne ja hea kasutusele võtta. Iga valdkonna juurde on kirjutatud ka soovitusi kaaseagsetest metoodikavõtetest ja trikkidest-nippidest.

Loodud ülevaated vahendite kohta järgivad loogilist ülesehitust ehk iga asja kohta peaks saama kiire ülevaate ühel lehel - millisele vanuseastmele asi sobib, millises keskkonnas (operatsioonisüsteem/seade) on asi kasutatav, millise ainevaldkonnaga on seos loodud, kas see on tasuline või tasuta, kes on autor ning kust saada lisainfot. Samamoodi on ära toodud õpitavad oskused ja teadmised, õpetajate ja õpilaste kogemused, õppevara - õpilood, tekstid, juhendeid, videod, pildid, näited jne. Lisaks saab iga vahendi juures teada anda, kui leitakse materjalides viga või soovitatakse mõnd uut linki keskkonnas avaldamiseks. Ärgitame teid materjalide parendamises kaasa lööma - kui viga näed laita, siis tule ja aita!

Materjalide valmimisele aitas kaasa ka Koolielu toimetaja Madli Leikop, kes kirjutas koos innovaatiliste õpetajatega 24 õpilugu, mis on erinevate vahendite alt leitavad. Õpilood on just need kasutuslood, millega saab luua lingi erinevate ainetega, vahel mitme ainega korraga. Järgmistel aastatel on õpilugude järgi väga suur vajadus, sest alles siis saab parimaid näpunäiteid, kuidas üht või teist asja koolides päriselt kasutatakse ehk kuidas muutunud õpikäsitlus on Eestis realiseerunud. Samamoodi saime teada, et paljude vahendite kohta puuduvad Eestis head ning põhjalikud juhendid, mis oleks eesti keeles ning kasutatavad nii iseseisvalt kui ka koos õpilastega õppimiseks. Seega, suur töö ootab veel ees, et saada kogumikust 5+ vääriline lahendus.

Kogumiku valdkonnad ja lühitutvustused

• Programmeerimise valdkonna all olevad vahendite kirjeldused keskenduvad erinevatele veebikeskkondadele ja arvutisse installeeritavatele programmidele nagu Lego harivad klotsid, MSW Logo, Kodu Game Lab, Scratch, Sonic Pi, Code.org, Codecademy, CodeCombat, LightBot. Siit leiab ka mobiiliseadmetele sobilikud äpid, millega saab harjutada koodimist (näiteks mängude kaudu jms). Samuti on loodud ja kogutud erinevaid õpilugusid, mis keskenduvad konkreetsete vahendite kasutamisele ainekeskselt või erinevates projektides. Lihtsamate programmide kasutamisel on üsna kerge leida ristkasutust pea iga õppeainega. Kui aga liigume edasi keerulisemate programmide juurde, siis jäävad lauale füüsika, matemaatika, loogika. Samas, kui loodud programm üritab lahendada näiteks ajaloos mõnda sõda puudutavat probleemi (testida erinevaid lahendusi) või seda visualiseerida, siis on jälle piiriks meie enda fantaasia, kus me programmeerimise tulemusi kasutada saame. Programmeerimine programmeerimise pärast ei peaks olema eesmärk omaette, sellega tuleks lahendada erinevaid (õppeainete) sisulisi probleeme.
   
• Nutiäppide programmeerimise valdkonna all olevad vahendite kirjeldused keskenduvad võimalusele ise rakendusi luua, kasutades selleks keskkondi nagu MIT App Inventor, Android SDK, Touch Develop, LearningApps, TinyTap, MOBILE Conduit. Samuti on siia loodud ja kogutud erinevaid õpilugusid, mis keskenduvad konkreetsete vahendite kasutamisele ainekeskselt või erinevates projektides. Nutiäppide loomine on lõimitav igasse õppeainesse, sest kes ei tahaks oma ainevaldkonda mõnda lahendat äppi, mis lahendab sisulisi ainevaldkonna probleeme või visualiseerib neid. Paljud äpid, mida kooli erinevatesse ainetesse luuakse, baseeruvad näiteks nuti-testidel või veebilehel, mida kuvatakse nutiseadmetele sobilikus formaadis. Päriselu probleemi lahendamine või tellimustöö tegemine arendab aga samal ajal teisi vajalikke oskuseid nagu disainimine, koodi loomine, arendustegevuste planeerimine ning klientidega suhtlus.
   
• Robootika valdkonna all olevad vahendite kirjeldused keskenduvad võimalusele kasutada õppimisel reaalseid lisavahendeid ehk roboteid ja elektroonika konstruktoreid nagu Bee-bot, Blue-bot, MakeyMakey, MeetEdison, LittleBits, LegoWeDo 1 ja 2, Lego Mindstorms EV3, VEX robotid, Arduino, Rasperry Pi, Ozobot ja Robootika kodulabor. Samuti on siia loodud ja kogutud erinevaid õpilugusid, mis keskenduvad konkreetsete vahendite kasutamisele ainekeskselt või erinevates projektides. Robootika sidumine erinevate ainetega sõltub sellest, kui palju ja milliseid huvitavaid lisaseadmeid olete oma asutusele või koju muretsenud või mida robot ise oma olemasolevate anduritega võimaldab. Väga lihtne on kasutada robootikat füüsikas ja matemaatikas, kunstis ja tööõpetuses saame neid ka disainida. Aga miks ei võiks robot jutustada meile lugu Kalevipojast või küsida meilt mõistatustele vastuseid, mis on hoopis inglise või vene keeles? Või kehalises kasvatuses registreerida ära, kes on finišijoone ületanud? Tööõpetuses saab aga luua näiteks roboti, kes põrandalt tolmu ära pühib.
   
• 3D-disaini, modelleerimise ja printimise valdkonna all olevad vahendikirjeldused keskenduvad võimalusele kasutada õppimisel reaalseid lisavahendeid ehk roboteid ja elektroonika konstruktoreid nagu BlockCad, AnkerCad, Tinkercad,  Creationist, Beetleblocks, 3D tin, SolidEdge, SketchUp, MakerBot PrintShop, Meshmixer, Cura, Fusion360, Autodesk. Samuti on siia loodud ja kogutud erinevaid õpilugusid, mis keskenduvad konkreetsete vahendite kasutamisele ainekeskselt või erinevates projektides. Üsna lihtne on koostöövõimalusi leida tehnoloogia ja kunstiõpetusega, samas 3D-mudeleid on vaja luua nii loodus- ja teadusainetes kui ka matemaatikas. Kuid ärge piirake enda loovust, miks ei võiks õpilased juppide kaupa realiseerida ka näiteks vanaaegset raudrüüd või kiivrit.
   
• Multimeedia valdkond tegeleb erinevate meedia sisude kombineerimisega. Kui arvutigraafikas oleks meil kasutuses ainult tekst või pildid, siis multimeedia puhul lisanduvad video, heli, animatsioon ja interaktiivne sisu. Multimeedia keskkondade ülevaated keskenduvad staatilisele ja dünaamilisele kujundusele ning muule põnevale, mis pakuvad visuaalset naudingut loomisest. Seda aitavad teha sellised programmid nagu Inkscape (vektorgraafika), Gimp (rastergraafika), PhotoShop Online Pixlr (rastergraafika), AudaCity (helitöötlus), MovieMaker (videotöötlus), Scribus (küljendamine), Terragen (3D-maastike loomine), MonkeyJam (ainimeerimine), GoAnimate (animeerimine veebis). Samuti on loodud ja kogutud erinevaid õpilugusid, mis keskenduvad konkreetsete vahendite kasutamisele ainekeskselt või erinevates projektides.

ProgeTiigri võrgustik ja kogumiku loojad soovivad kõikidele huvilistele edu katsetamisel!

Vaata kogumikku siin: http://progetiiger.ee/

Autor: Birgy Lorenz, kogumiku autor ning Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht

Sest Heilo Altini elus on kaks tema jaoks elutähtsat asja: 170-hektariline talu Tartumaal Rõngu vallas ja robotid, mis vallutavad Eesti koole.

Heilo Altin. Foto: Madli Leikop

„Robootika ja selle organiseerimine on nii hobi kui töö. Olen üles kasvanud Tartumaal ja see talu on mu kodu. See on mahetalu, kasvatame teravilja. Külvist saagikoristuseni teeme kõik ise, muidugi masinate abiga. Suvi, pool kevadet ja sügise tegutsen talus, ülejäänud aeg on täidetud koolirobootikaga,“ ütleb Heilo. „2016 novembris toimus Tartus teadushuvihariduse konverents. Töörühmad arutlesid teadushuvihariduse tuleviku üle. Kui praegu on üleskutse, et igale lapsele oma pill, siis meie laiendasime seda – igale lapsele oma pill, pall, puu ja robot. Ma propageerin seda, et lapsed peavad saama loodusesse, päev otsa nutivahendis istumine ei ole arendav. Robotiga tegelemine ei ole küll sama mis nutivahendi tarbija rollis olemine. Robotiga tegeledes sa lood, tegeled loominguga. Sama palju pead olema ikkagi ka väljas, et säiliks kontakt loodusega ja sa saaksid aru loodusseadustest.“

Võib julgelt öelda, et robootika jõudis meie üldhariduskoolidesse tänu MTÜle Robootika. See propageerib, toetab, aitab ja julgustab robootikaga tegelema nii õpilasi kui õpetajaid; jagab vajadusel õppematerjale, teeb ise koolitusi ja soovitab koolitusi, käib ise koolides robotiteatrit tegemas ja robotikomplekte tutvustamas. MTÜ Robootika on keskendunud  LEGO-robotitele, sest need on töökindlad ja nendega on lastel lihtne robootikaõpinguid alustada. Tegelikkuses pole suurt vahet, millist robotit koolis kasutada. Oluline on, et õpetaja tunneks end sellega kindlalt, esineks võimalikult vähe tehnilisi vigu ning leiduks materjale ja võimalus abi küsida. Näiteks lasteaias on väga hea alustamiseks Beebotid (mesimummu robotid) ning keskkoolis Arduino platvorm robootikaga jätkamiseks.

Sa oled MTÜ Robootika eestvedaja ja keskne hing olnud selle algusest saati, aastast 2007. Vaadates kõiki sinu tegutsemisi nii koolirobootika, Robotexi kui FLLiga, siis mis osa sellest on töö ja mis on hobi?                           

Robotex käivitati siis, kui mina õppisin gümnaasiumis (Elva Gümnaasium, lõpetamise aasta 2003 – toim.) Nägin televiisorist, kuidas robot lahendas ühe ülesande. Mõtlesin kohe, et nii äge, tahaks ise ka teha ja osaleda. Tehnikapisik oli mul kogu aeg juures, Tartu Ülikoolis infotehnoloogiat õppima asudes otsisin kohe esimesel kursusel Robotexiga seotud inimesed üles. Sain TÜ meeskonda, käisin kolm aastat Robotexil. Seal jäin silma ühele juhendajale, kellega koos hakkasime koolirobootikaga tegelema. Väga kiiresti kasvas see hobist tööks. Nii et praegu on robootikaga seonduv ikkagi töö.

Missugune töö see on, kas sa ehitad roboteid?

Mina ei ehita roboteid, aga ma tahan, et lapsed ehitaksid roboteid. See on nagu õpetajatöö. Näen ennast ja MTÜ Robootikat kui katusorganisatsiooni, mis toetab koolitustega ja annab kõik vahendid (just vahendid, mitte raha) selleks, et lapsed saaksid käia robootikaringides ja osaleda võistlustel. Paljud küsivad, et miks te ise ringe ei tee. Esiteks – me ei tee robootikast äri ja teiseks – me lihtsalt ei jõuaks. Palju mõistlikum on toetuda õpetajatele, motiveerida neid, teha tihedat koostööd, leida üles inimesed, kes tahavad koolides robootikat teha.

Alguses ma olin ringijuhendaja Tartu Erahuvikoolis, hiljem Rõngu Keskkoolis. Aga tegin seda töö kõrvalt ja sain aru, et nii ei jõua ma kvaliteetselt mitte kumbagi, ei tööd teha ega ringi juhendada. See andis mulle ka mõista, kui raske juhendaja töö on. Minu sügav austus kõigi juhendajate vastu, kes tegelevad lastega! Lihtne on võtta A4 paberil tööjuhend, anda see lastele ja öelda, et tehke selle järgi. Juhendaja peab tegutsema nii, et lastes tekiks huvi ja et see huvi jääks alles aastateks. Mitte staatiliselt õppekava läbida, vaid viia ringi läbi nii, et lapsed saaksid ka aru, kuidas robot töötab ja miks seda vaja on.

Mis oli sinu nipp, millega sa panid lapsed huvituma?

Kui ma oma kõige esimest ringi juhendasin, olin ise hästi motiveeritud ja me ise fännasime oma tegevust. Muidugi, nüüd enam kõike nii ei teeks nagu tookord, eks teadmisi on juurde tulnud. Aga me olime ise tookord eeskujuks. Ja aastal 2008 oli robootika nii uus, et uudsus motiveeris. Praegu teavad paljud õpilased robootikaringidest, aga nad ei käi seal, sest arvavad, et see on midagi väga rasket. Rõngus ringijuhendajana seadsin lastele väikeseid eesmärke ja kasutasin võistluspõhist motivatsiooni. Lapsed teadsid, et võistlus on tulemas, nad valmistusid selleks. Muidugi, eks ma tegin vigu ka. Kui lapsed näiteks tahtsid pärast ringitunni lõppu veel edasi tegutseda, siis ma lubasin. Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud ikkagi ära lõpetama, sest kui kaks tundi on täis, ei ole mõtet enam kolmandat otsa teha, lapsed lihtsalt arvavad suures õhinas, et nad ei ole veel väsinud.  Aga vaim ei ole enam terav ja asjad lähevad pigem alla- kui ülesmäge.

Millal sind tehnika rohkem köitma hakkas?

Tehnika on mind kogu aeg huvitanud. Ega minu kooliajal selliseid vahendeid ei olnud nagu praegu, aga ma mässasin igasuguste asjadega, mis mul olid kodus, nagu näiteks vanad telefonid. Kunstiõpetaja palus 12. klassis teha ühe loovtööprojekti. Ma võtsin puldiauto, lammutasin laiali, võtsin välja tuled ja mootori. Ehitasin kasti, millele ette tegin näo. Suuks olid puldiauto tuled, mis läksid nupuvajutuse peale põlema, ja silmade taga oli mootor, mis pani silmad pöörlema. Nägi välja nagu kast ikka, aga kui vajutasid eemalt pulti, hakkas kast elama. Kunstiõpetajale see tohutult meeldis. Ta viis selle õpetajate tuppa lauale, ise jäi eemale ootama, kui õpetajaid ümber laua kogunes, siis vajutas pulti ja ehmatus oli korralik. Selliseid asju meeldis mulle nokitseda.

Ise usun, et keegi meist ei tea, milleks ta võimeline on enne kui pole ise proovinud. Nagu igas teises valdkonnas on ka robootikas vaja väga palju tahet. Sellepärast ongi meie üks eesmärkidest pakkuda õpilastele võimalust robotiehitust proovida. Sealt selgub, kes seda tõsiselt suudab teha. Praegu seda võimalust eriti ei pakuta ja see on probleem. Võimalusi on palju sportida ja muusikat teha, mis on ka vajalik, aga meie tuleviku määrab ikkagi see, kes on meie järgmised insenerid ja programmeerijad. See on see, miks me tegeleme robootikaga.

Aga kui vaadata koolirobootikat alguses, aastal 2007 ja täna, siis see on olnud ikkagi tohutu areng?

On. Alustasime ju nullist. Mäletan hetke, kui esimesed LEGO robotid tulid, kodus diivani peal võtsin kasti lahti ja hakkasin kokku panema, läks kaks-kolm tundi aega, et robot kokku saada. Praegu anna komplekt lapsele kätte ja ta paneb poole tunniga roboti kokku! Tänaseks on üles ehitatud võrgustik õpetajatest, kes käivad oma õpilastega võistlemas. Kui loeme kokku lapsed, kes robootikaringides käivad, siis neid on ikka tuhandetes. Sellest kõigest on saanud justkui oma laps, keda ei saa enam hüljata ega temaga tegutsemist pooleli jätta. Mind motiveerivadki üritused, kus ma näen teisi inimesi, kellele meeldib robootika ja kellel see silmad särama võtab.

Tehnilise poole pealt – LEGO on ikka LEGO. Inimesed on kohati väga kinni just tehnikas. Robootika põhimõtted on samad, mul lihtsalt on kas see robot või teine robot. MTÜ Robootika saab palju pakkumisi, et miks te ei propageeri seda või teist robotit, sest LEGO on kallis. On kallis jah, ma olen nõus. Aga LEGO-robot ei erine kasutuspõhimõttelt teistest nii palju: andur on ikka andur, mootor on mootor, kontroller on kontroller. LEGO on väga vastupidav, kui maha kukub, siis lähevad lihtsalt tükid laiali, aga robot ise jääb terveks. LEGOs on tehtud palju õppematerjale ja koolitusi, mida meie oleme saanud eeskujuks võtta ja eesti keelde tõlkida.

Kas robootika on loominguline ala? Et samas kõrval oli muusika- ja robootikaõpetaja Leelo Ambos Rakke Koolist, pöördus Heilo tema poole ja uuris, kui suur on muusika ja robootika ühisosa. „80%. Lihtsalt see, kuidas lapsed oma loomingut väljendavad, on erinev. Programmeerimiskeel ja noodikiri on väga sarnased, nende põhimõte ja loogika on sama. Võin öelda, et kooriproovi lapsed küll nii hea meelega ei tule kui robootikaringi, sinna on lausa tung,“ andis Leelo lühikese kommentaari.

„Muusikas on vahendiks pillid ja loomiseks noodid. Robootikas on robot ja probleemid on sul laua peal. Ülejäänu, kuidas sa k(n)oodid kirjutad, et robot teeks, mida sa tahad, on juba sinu otsustada. Arvan, et peamine probleem on juhendajate taga, meil ei ole juhendajaid. Õpilased üksi ei hakka tegema, peab olema, kes asja eest veaks. Juhendajaid on raskem veenda robootikaga tegelema kui õpilasi. Eelarvamused on tugevad, et robootika on väga raske ja keeruline. Oleme kutsunud juhendajaid töötubadesse, ja pärast ütlevad küll, et ei olegi nii keeruline nagu arvasin. Esimesest sammust ülesaamine on kõige raskem,“ täiendas Heilo.

Kust neid juhendajaid siis võtta?

Ainult meie ise saamegi olla juhendajad, täitsa tavalised inimesed. SA Vaata Maailmaga koos oleme hakanud korraldama koolitusi, kus kutsutakse ettevõtetest inimesi IT-ringe juhendama. Nii otsimegi.

MTÜ Robootika näeb Eesti koolirobootikat viie sammuna. Esimene on huvi tekitamine. Oleme seda teinud läbi robotiteatri, mis on palju koolides käinud. Aga huvi tekitamise faas hakkab vaikselt läbi saama. Me alati tahame, et robotiteatrit vaataks ka keegi kooli juhtkonnast ja õpetajate seast, sest muidu kipuvad täiskasvanud arvama, et õpilaste jaoks on robootika raske, nad ei saa sellest aru. Kui õpilaste huvi tõusis, siis tekkis koolis teatud surve, teeme robootikat! Õpilased ütlesid oma sõnumi õpetajatele, õpetajad omakorda kooli juhtkonnale. Ja siis teeb direktor otsuse, et hakkame tegelema, ja õpetaja saadetakse koolitusele. Siis on vahendite soetamine, kus praegu toetab koole väga palju HITSA ProgeTiigri programm. Nii palju kui olen suhelnud teiste riikidega, kus ka koolirobootikat arendatakse, siis nad lähevad kadedusest roheliseks, kui kuulevad, mis võimalused meil on. Eesti rahvaarvu ja robotite suhe on kõrgem kui mistahes teises riigis. Neljas samm ongi siis toetamine vahendite soetamise ja juhendmaterjalidega. Viies samm on väljund ehk võistlused. Robotex liigitub väljundi alla, aga Robotex on puhas võistlus. First Lego League (FLL) on programm, kus juhendajatele on antud väga selge metoodika, kuidas käituda. On ette antud põhiväärtused ja õpilased peavad tegema uurimisprojekti ning arendama meeskonnatööd. Ettevõttel ei ole kasu programmeerijast, kes ei oska töötada meeskonnas ja kes ei oska iseseisvalt probleeme lahendada. Just see pool on juba sama tähtis kui tehnikaoskus.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Eesti presidendiks. Miks, ma ei tea, lihtsalt tahtsin.

Aga kui sina oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduselus teisiti?

Võibolla on see revolutsiooniline idee, aga olen sellele tükk aega mõelnud. Mulle meeldib ümberpööratud klassiruumi mõte, aga rakendaksin seda tavapäratumalt. Meil on õpetajad-entusiastid, aga meil võiksid olla õpetajad-spetsialistid, kes tulevad oma valdkonnast. Näiteks insenerid klassiruumi – aga siis nad peaksid saama koolist nii palju palka, et võiksid vabalt olla õpetajad. Kaotaksin ära õppekavapõhise lähenemise, et me ei õpiks asju mitte sellepärast, et need on õppekavas, vaid sellepärast, et õpilastes tekitati huvi seda asja teada saada. Nii nagu on lähenemine robootikas – ma ei ütle mitte kunagi, et proovime seda andurit. Juhin tähelepanu mõnele nähtusele looduses ja ütlen, et nii, nüüd proovime seda järgi teha või teada saada, kuidas see juhtub. Et lastel oleks motivatsioon.

Peame selle ära kaotama, et õppida tuleb lihtsalt õppimise pärast. Tuleb õppida, sest see on huvitav. Tahaksin koolisüsteemi pöörata pea peale nagu ümberpööratud klassiruumi. Õpetajatele jääb nende roll, aga nad ei ütle ette, et täna õpime seda ja homme teist, vaid annavad õpilastele just neid teadmisi, mida antud ajahetkel vaja läheb. Selleks ongi vaja õpetaja ametit väärtustada ka palganumbri näol ning õpetajaid tekiks juurde inseneride, muusikute, arhitektide, juristide jne seast.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika alustab jutuajamist tõdemusega, mis küsijas kerget, aga positiivset hämmingut tekitab. „Kõik minu suguvõsas on õpetajad: mu ema on inglise keele ja isa füüsika- ning tööõpetuse õpetaja Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mu vanaema oli inglise keel õpetaja siinsamas koolis, mu vanaisa andis füüsikaloenguid Tallinna Polütehnikumis, mu onu oli natuke aega õpetaja, mu õde on  keemia- ja füüsikaõpetaja, mu abikaasa on füüsikaõpetaja, abikaasa ema on lasteaiaõpetaja. Ei kujutagi kellegi muuna ennast ette, olen eluaeg tahtnud õpetaja olla,“ ütleb Katrin Soika.

Selle peale ei jää muud üle, kui küsida, et kui on perekondlikud kokkusaamised, kas siis räägitakse ainult koolist? „Nii kipub olema jah. Meil on ikka teiste elukutsete esindajaid ka, aga nemad peavad paratamatult koolijutte kuulama,“ naerab Katrin Soika.

Keemiaõpetaja sai Katrinist aga nii: esimene nn jooksev hinne, mille ta keemias sai, oli „3“. Muidu heale, kiituskirjadega harjunud õpilasele oli see üks paras peamurdmise koht ja ta otsustas, et nii edasi ei saa minna. „Vaatasin, et keemia on paljudele raske õppeaine. Mina hakkasin ühel hetkel keemiast aru saama, aga teistel nii lihtsalt ei läinud. Kui ma kaaslastele keemiavalemeid jm selgitasin, siis taipasin, et tänu minule saavad nemad ka aru. See hakkas mulle meeldima! Lisaks tundus keemia õpetamine üsna huvitav ja looduses toimuva vastu tundsin tänu vanaisale huvi juba mudilasena,“ rääkis Katrin Soika.

Keemiaõpetajaks õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis, millest lõpetamise hetkeks oli saanud Tallinna Ülikool. Õpetama hakkas Katrin Soika juba 16-aastaselt, siis küll inglise keelt väikestele lastele ühes väikeses erakoolis. Keemiaõpetajana alustas ta Tallinna Kristiine Gümnaasiumis, seejärel tuli tööle Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Keemiaõpetaja staaži on tal kokku 15 aastat. Ja üks oluline teetähis jäi möödunud aastasse – Katrin Soika tööd tunnustati „Eestimaa õpib ja tänab“ galal aasta gümnaasiumiõpetaja tiitliga.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika. Foto: Madli Leikop

Mis teid õpetajatöö juures kõige rohkem köidab?

On kaks äärmust. Mulle meeldivad need lapsed, kes mõistavad kõike väga lihtsalt ja nad tahavad kogu aeg midagi lisaks, midagi keerukamat. See sunnib mind ka teistmoodi mõtlema. Õpilased on osavad, nad oskavad esitada selliseid küsimusi või jõuda selliste järeldusteni, millest mina ei ole kunagi mõelnudki! Teine äärmus on need, kes ainest aru ei saa. Neile püüad asja teha võimalikult lihtsaks, aga nii, et see veel tõene oleks. Mulle meeldib, kui saan uusi asju katsetada, mulle ei meeldi sügavasse rutiini laskuda. Mulle ei meeldi aastast aastasse teada, et sel ajal võtan töövihikus selle lehekülje lahti ja siis teise lehekülje. Teatud teemasid on mõttekas ning vajalik õpetada kindla ning muutumatu plaani järgi, aga ma tahan katsetada. Kui teen lastega praktilist tööd, siis järgmisel aastal proovin seda teha veidi teistmoodi. Keemias on varieerimine võimalik.

Mis aitab veel õpetamist rutiinist välja viia?

Konkursid ja olümpiaadid kindlasti. Kui õpilased neil osalevad, pean otsima lisamaterjale. Tundsin, et ka Koolielu ainemoderaatorite seltskonnas osalemine innustas; kuulsin, mida teised teevad, mõtlesin, kas saan seda keemiasse üle kanda.

Kas keemia on aine, mida õpilased pigem armastavad või peetakse keemiat siiski raskeks?

Ma ei tea, kui palju nad minuga julgevad ausad olla, mida nad mulle ütlevad ja mida omavahel räägivad. Üldiselt saan keemiatunnile positiivset tagasisidet. Aga eks ta on ikka paljudele raske õppeaine, sest on nii abstraktne.

Muidugi saab keemiatunde huvitavaks teha, aga mõnikord teeb asja raskeks see, et õpilasi on klassis palju ja ruumis, kus ma parasjagu tundi läbi viin, ei ole just parimad tingimused katsete läbiviimiseks. Keemiaklass ei mahuta kõiki keemiatunde, neid tuleb pidada ka mujal klassides. Keemiaklasside laborite sisustus vajab pidevat kaasajastamist ning ajaga kaasaskäimist. Meil on keemiaklass, kuid oleks tore, kui saaks selle sisustust veelgi kaasajastada.

Kuidas te põhjendate õpilastele keemia õppimise vajalikkust?

Proovin rõhuda sellele, et mul ei ole niivõrd vaja, et sa ainet tead, vaid et sa mõtelda oskaksid. Proovin olla piisavalt positiivne ja toetav, et õpilased ei tunneks hirmu, et nad ei kardaks eksida. See mõjutab väga, kas ta kardab õppeainet või mitte.

Missugused on olnud teie edukamad hetked õpetajana?

Mida pidada õpetajana edukaks hetkeks? Kui jätame konkursid kõrvale, ehkki tunnustust on vaja ja tunnustus tekitab hea tuju, siis mina saan väga positiivse emotsiooni siis, kui – ma õpetan oma lapsele ka keemiat – näen, kuidas see asi on talle kohale jõudnud, kui ma saan kodus ka tagasisidet.

Aga ega enda saavutused ei jäägi meeldi, kui tuleb näiteks eneseanalüüsi teha, siis otsin üles, et kus ma osalenud olen. Millegipärast ei ole need mulle nii olulised.

Konkurssidel ärgitab osalema see, et ma ei taha olla rutiinis, ma tahan midagi uut proovida. Ja tahan tehtut ka rakendada. Aga see nõuab aega. Viimastel aastatel tunnen, et ajaressurssi hakkab väheseks jääma.

Aasta gümnaasiumiõpetaja tunnustus – tuli see üllatusena?

Ikka tuli üllatusena, mul oli hea meel. Minu klassi lastel oli väga hea meel, tegid mulle järgmisel päeval üllatuse, sõime koos kringlit.

Digivahendid ja keemia?

Digivahendid on olulised, nad aitavad visualiseerida. Ma arvan, et tänapäeva maailmas ilma digioskusteta enam hakkama ei saa, me peame ka keemias digitaalset kirjaoskust arendama. Keemikul on valus vaadata, kui väikesed indeksid, mis peavad olema all (H2O) kirjutatakse suurelt (H2O), sest puudub oskus keemiliste ühendite valemeid arvutis korrektselt vormistada. Õpilastel on vaja teada, et kui on keerulised molekulid, siis on lihtsad võimalused nende joonistamiseks arvutis või nutividinas olemas.

Põhikoolis tahan digivahendite abil õppimist mängulisemaks teha, et need, kes pole väga motiveeritud, leiaksid digivahendist selle, mis viiks ta keemia juurde. Gümnaasiumis on digivahend ikkagi otseselt aine edasiandmiseks. Gümnaasiumisse peaksid olema tulnud õppima need, kes soovivad saada uusi teadmisi.

Mis on õpilase puhul elementaarne digipädevus?

Ma ootan, et ta oskaks teksti kirjutada, vormistada, oskaks tühikuid panna, kirjavahemärke kasutada. Ma väga tahaks, et nad oleksid natuke tuttavad Exeliga, kui 7. klassi jõuavad.

Mis on õpetaja puhul elementaarsed digipädevused?

Olen Tallinna Ülikoolis natuke keemia didaktik ka. Nendel, kes alles õpivad õpetajaks, on ka üsna palju probleeme sellesama keemilise kirjapildi vormistamisega, kuidas indekseid panna, nad ei tea ka programme, kus molekule koostada.  

Mõni keskkond või äpp, mida keemiatunnis kõige rohkem kasutate?

ACDChemSketch. Koht, kus saab joonistada molekule. Paberil oleksid tähed ja numbrid, seal saab molekuli teha ruumiliseks. See meeldib nii mulle kui õpilastele, alguses võtab keskkonna tundmaõppimine veidi aega. See on arvutipõhine. Nutivahendis meeldib mulle põhikoolis kasutada vabavaralist äppi Elements 4D. See on liitreaalsuse äpp. Selles mobiilses rakenduses on võimalik välja printida paberil olevate kuupide pinnalaotused, mille tahkudel on erinevad elemendid. Kokku on 6 erinevat kuupi (seega 36 elementi). Kuubid saab kleepida kokku ning vastava rakenduse abil tahvelarvutist või nutifonist vaadates on paberist kuupide asemel näha kuupides paiknevad lihtaineid, millest mõned reageerivad omavahel.

Aga kas keemiaklassis täitsa tavaline papist ja paberil Mendelejevi tabel on ikka olemas?

Jaa, täitsa olemas! Mulle väga meeldivad nutivahendid, aga nad mängivad mulle vahel trikke ka, 100-protsendilist usaldust ei ole.

Olete ka ise teinud e-õppematerjale. Millele tuleks nende puhul tähelepanu pöörata?

Kui keegi teeb e-õppematerjali plaaniga seda teistegagi jagada, siis oleks hea, kui mõni kolleeg selle enne üle vaatab. Sest me kõik mõtleme ja käitume erinevalt. Mina võin oma meetodis väga sees olla ja soovin kasutada õppematerjalis just seda, aga teine õpetaja ei pruugi selle meetodiga üldse kursis olla! Kas sellise materjali avalikustamisel-jagamisel on mõtet? Võib-olla see materjal ei abistagi õppimist? On hea, kui on keegi, kes su materjali kriitiliselt üle vaatab.

Aeg on e-õppematerjali tegemise juures kõige suurem probleem, st selle tegemiseks tuleb aega leida. Kui tahan korrektselt materjali teha, siis on ka autorlusega seotud probleemid, kasvõi pildimaterjali puhul. Kui ainult oma tunni tarbeks õpetaja mõne materjali koostab, siis vast ei jälgita neid reegleid nii rangelt.

Mulle tundub, et enda koostatud suuri e-õppematerjale kasutan oma tundides järjest vähem. Ajaga on asjad muutunud, ma käsitleksin praegu mõnd teemat hoopis teisiti kui aastate eest loodud õppematerjalis kirjas on. Kolme aasta tagune materjal ei ole mulle enam piisav. Materjalid on mul olemas, aeg-ajalt kasutan, aga mitte nii palju kui varem.

Mida te õpetajana mitte kunagi ei tee?

Ma mitte kunagi ei halvusta last klassi ees, isegi kui tean, et ta näiteks käitus väga halvasti. Ma ei taha, et laps tunneks häbistatust terve klassi ees.

Hindamine – numbriline või kujundav?

Olen proovinud kujundavat hindamist, aga avastasin, et kui sul on klassis 36 õpilast, siis lihtsalt ei suuda. Paarile tööle kirjutasin kujundava hindamise stiilis juurde, aga 36-le – ma ei ole nii osav, pean veel harjutama. Tõsi ju on, et kui tahaksin õpilase arengut näidata, siis arengut number „5“ ei kajasta.

Õpetajatöö Oscar on teil käes. Muidugi ei tee ükski õpetaja tööd selleks, et auhinda saada, aga siiski – kuhu on edasi pürgida?

Kui selle õppeaasta eesmärke silmas pidada, siis soovin, et mu 9. klass kenasti lõpetaks. Kui mõtlen kaugema tuleviku seisukohalt, siis – ma jätkan õpetaja ja keemia didaktikuna. Mulle meeldib, et olen saanud end natuke ka õpetajakoolitusega siduda. Keemiaõpetajaks õppijaid on vähe, õpetajakutse üldiselt ei ole populaarne, keemia on veel raske ka. Mõnikord küsin oma õpilastelt, et sul läheb keemias nii hästi, äkki lähed õpetajaks õppima. Aga noored ei leia, et see oleks neid motiveeriv elukutse.

Eks see amet on ebapopulaarne ka rahastatuse pärast. Kui ma suunan nii palju ajalist ressurssi oma töösse, siis ootan, et see saaks ka vastavalt tasustatud. Kui võtan aega oma laste, pere arvelt, siis tahaksin neile teisiti tagasi panustada. Ja kui ma ei tee oma tööd motiveeritult – kas õpilased siis naudiksid minu tundi? Kas mulle meeldiks siis koolis töötada? Arvan, et siis loobuksin üsna ruttu.

Aga teie ju ei loobu...?

Minul on pisik sees, ma ei saa õpetajatööst loobuda.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Lisaks EENeti enda IaaS-teenustele (Infrastructure as a Service ehk pilve taristuteenus) avaneb Eesti koolidel ja ülikoolidel võimalus sõlmida leping Eestis esindatud raamhanke pakkujatega. Euroopa võrgu ühishange seisab kõigi haridus- ja teadusasutuste vajaduste eest.

Eritingimusi ei õnnestuks üksikutel asutustel ja riikidel maailma suurimate teenusepakkujatega GÉANTi kogukonna raamlepingust soodsamaks kaubelda.

Raamlepingu kasutajad ei pea maksma teiste GÉANTi võrgu kasutajatega andmeid vahetades eraldi võrguliikluse tasu, mida kommertspakkujad tavaliselt teenuse hinna sisse arvestavad. Lisaks saavad kommertspakkujate identiteedilahendused kõigile Euroopa haridus- ja teadusasutustele ühtse isikutuvastamise turvalise lahenduse.

Eestis hakkavad raamlepingut vahendama 8 firmat:

•     Microsoft Azure edasimüüjatena Atea, Micromail, Infosoft Systems;
•     Amazon World Service edasimüüjana Telecom Italia;
•     peeringu-pakkujatena Lattelecom, NTT Europe, CloudSigma ja Interoute Communications.

Niipea kui üleeuroopaline raamleping on sõlmitud ning konkreetsed teenused ja hinnad Eesti kasutajatele selgunud, kutsub EENet koolid pilveteenuste infopäevale. Leiame ühiselt kõige kasulikumad pakkumised, et säästa kooli eelarvet ja iga asutuse eraldi mahukat eeltööd.

Käimasolevast raamhankest inglise keeles: https://clouds.geant.org/news-event/iaas-cloud-delivery-progress/

EENeti pilveteenustest: http://www.eenet.ee/EENet/VIPS.html

Autor: Maria Ristkok, EENeti projektijuht