Tudengite mõtted kogus kokku ja saatis Koolielule Birgy Lorenz, Tallinna Ülikooli digiturbe labori projektijuht. 

Mille üle digiturvalisuse maailmas tunnevad muret haridustehnoloogia magistriõppe tudengid Tallinna Ülikoolist?

Digiturvalisus on IKT-pädevustes jõudnud üheks viiest oskusest, millele tuleks koolis kindlasti tähelepanu pöörata. Selle alla käivad:  seadmete kaitsmine – õpilane rakendab ohutus- ja turvameetmeid, et vältida füüsilisi ning virtuaalseid riske; isikuandmete kaitsmine – õpilane arvestab digitegevustes teiste inimeste privaatsust ja ühiseid kasutustingimusi ning kaitseb oma isikuandmeid ja ennast veebipettuste, ohtude ning küberkiusamise eest; tervise kaitsmine – õpilane väldib digitehnoloogia ja digitaalse teabe kasutamisest tulenevaid terviseriske; keskkonna kaitsmine – õpilane teadvustab digitehnoloogia mõju keskkonnale (IKT pädevusmudel, 2016).

Toome siin artiklis väikse ülevaate, mida sügissemestril eelmisel aastal üliõpilased privaatsuse ja turvalisuse aines kaardile tõid, mille üle võiks Eestis koolides ja kodudes mõtiskleda. Artikkel sai teoks tänu tublidele kursuslastele: Kati Liik, Aivi Reimand, Maria Savina, Anneli Mõtsmees, Linda Helene Sillat, Eno Pihla, Mikk Oad, Raige Ifrad, Heily Epro-Volmer, Kristina Lee, Jaana Varis, Tuuli Tomson, Riina Hiob, Anne Tiits, Anne-Mai Saar, Anu Männisalu, Gätlin Juhken, Katariina Linde ja Cristina Kaska.

I osa. Arvutimeedia

Kelle tagant näpatakse internetis?

Laadides ebaseaduslikult alla filme, muusikat, tarkvara, ei pea Juku raha kulutama kino jaoks, et näha uut Star Warsi filmi või ostma uut Trad.Attacki plaati, et kuulata head muusikat. Kinno minnes on võimalik Maril film enne Jukut ära näha ja saada imeline kinoelamus. Kuid siis jääb Maril üks vegan-burger ostmata. Samas Juku saab vaadata nii filmi kui ka süüa vegan-burgerit, sest ta ei raisanud oma raha kino peale. Mis puutub arvutitarkvarasse, siis seda on ka võimalik ebaseaduslikult alla laadida ja jälle on raha säästetud.

Olen kuulnud jutte, et: “Hei, kas saad täna tulla ühele üritusele esinema, aga no ... mul maksta ei ole sulle võimalik." Siis tekibki küsimus, et kas muusikud peaksid elama õhust ja armastusest? Ja lisada sinna juurde veel ka inimeste piraatmuusika kuulamine. Muusikuks olemine on samamoodi töö nagu seda on nt raamatupidaja või firma ülemus ning kui piraatida muusikat, siis ei saa ka muusikud oma töö eest palka.

Veebikaamera kinnikleepimine - paranoia või põhjendatud tegevus?

Teema koolis-kodus on mõistlik tõstatada aruteluna, miks maailmas kipuvad inimesed oma arvuti veebikaamerat kleepsuga kinni kleepima? Näitena on seda teinud ka meie president Toomas Hendrik Ilves kui ka Facebooki asutaja Mark Zuckenerg kui ka teised. Kas tegemist on moeilminguga või ekspertide soovitustega, millel on põhjendus taga? Kui kleepida kinni arvutikaamera, siis miks me ei näe kinnikleebituna nutiseadme kaameraid – neid on lausa kaks: ees ja taga?

Videopäeviku pidamine ehk vlogimine - normaalne käitumine või edevuse laat?

Kui mujal maailmas on vlogimine(daily vlogging) ehk video blogimine populaarne olnud juba ligi kümme aastat, siis Eestis on hakanud uus trend populaarsust koguma alles viimasel kahel aastal. Iga päev uue video postitamine võimaldab juba lastel teenida - vaatajate arvule vastavalt - raha ning end iseseisvaks kuulutada. Vlogimine loob väljakutsed eraelu puutumatuses, küberkrattide huvis teie isiku vastu, võimalused identiteedi varguseks ja potensiaalse riski, et tulevane tööandja ei soovi oma meeskonda nii avalikku inimest, nagu on vlogger. Samas loob ta võimalused hoiustada mälestusi, on osa noorte tänapäevasest eneseväljendusest ja võibolla sellest kasvab välja ka karjäär, kui videopäviku pidaja on piisavalt tark ja suudab ka trende luua.

Laps, vanem ja sotsiaalmeedia

Viimasel ajal märkan üha tihedamini Facebookis, et lapsevanem on teinud oma beebile või eelkooliealisele lapsele Facebooki konto. Alati mõtlen, et milleks selline asi vajalik on ja kellele see vajalik on? Ilmselt haldab seda kontot selle sama lapse vanem. Ta postitab sinna pilte oma lapsest. Ta täägib last enda fotodele. Kui ta kuskile läheb, siis kindlasti postitab, et ta reisib praegu koos oma lapsega ehk ilmub ajajoonele ka aktiivne lapse nimi, kust saab omakorda lapse Facebooki kontole ligi pääseda. Postitused Facebookis - noortel on oma nägemus, mida nad Facbooki postitavad. Samuti ka vanematel. Me kõik oleme erinevad. Kui laps peaks kunagi endale oma konto tegema, siis ootab teda ees massiivne digijälg. Meil kõikidel peaks jääma vabadus ise oma digijälge tekitada!

Digivahendite ja veebikeskkondade mõjud väikelastele

Tehnoloogia ja meedia kasutamisega kaasnevad ohud nagu näiteks arvutiviirused, digitaalmaailma sõltuvus, tervislikud- ja psühholoogilised probleemid (küberkiusamine). Liigne arvuti ja interneti kasutamine tekitab lastes mängu- ja internetisõltuvusi, kuna nad mängivad palju erinevaid video- ja arvutimänge (sh võib esineda vägivaldsust). Õpetajate töö seisukohalt võib pidada suurimaks ohuks arengu pärssimist – negatiivne mõju keskendumisvõimele ja eneseväljendusoskuse hääbumine. Negatiivne mõju avaldub ka täiskasvanud IKT-vahendite kasutajatel. Lastevanemate/õpetajate või mõne muu täiskasvanu järelvalve või kontroll on oluline just seepärast, et isegi kui lapsed antud keskkondi kasutavad õppimise eesmärgil, siis üksi nad ei pruugi erinevatest asjadest aru saada – õpetaja või mõne muu täiskasvanu juuresolekul järgneb erinevate ülesannete lahendamisel ka arutelu jne, mis on ilmselt kõige tõhusam viis õppimiseks.

Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• 7. veebruaril tähistatakse üle Eesti turvalise interneti päeva
• Veebiseminar „Elu sotsiaalmeedias: kuidas jagada enda elu lähedaste privaatsust säilitades"

Targalt internetis - I kooliastme klassijuhatajatele ja lasteaiaõpetajatele

E-kursus on loodud lasteaiaõpetajatele ning I kooliastme õpetajatele, et paremini mõista võimalusi, mida tänapäeva tehnoloogia ja laste huvi selle vastu meile pakub, kuidas seda hariduslikel eesmärkidel rühmas või klassiruumis kasutada. Lisaks vaadatakse üle võimalikud ohud, millega lasteaia- ja kooli esimestes klassides õppivad lapsed enamasti silmitsi seisavad.

Koolituste teemad on:

 e-ohutuse alasest olukorrast Eestis ja mujal;

 laps netis: keskkonnad, probleemolukorrad ja nende lahendamine;

 nutiseadmed - kuidas neid koolikeskkonnas kõige mõistlikumalt kasutada;

 meie klassi veebireeglid - viisakus, sõbralikkus, privaatsus ja väärtushinnangute kujundamine;

 ohud netis - mida ja kuidas nendest lastele rääkida;

 nett on lahe - kasulikud lingid, äpid jne.

Targalt internetis - II kooliastme klassijuhatajatele ja aineõpetajatele

E-kursuse eesmärgiks on juhtida õpetajate tähelepanu õpilaste internetikasutusele ning sellega kaasnevatele võimalikele ohtudele. Kursusel antakse juhiseid probleemolukordades toimetulemiseks.

Koolituste teemad on:

 digitaalne jalajälg;

 kooli ja klassi e-ohutusreeglid;

 suhtlemine internetis;

 nutiseadmed klassis ja koolitunnis;

 nutirakendused;

 tehniline turve - arvutikaitse ABC;

 Targalt internetis projekti õppe- ja koolitusmaterjalid.

Targalt internetis - III kooliastme, gümnaasiumi ning kutsekooli klassijuhatajatele

E-kursusel õpitav annab vajalikud oskused muutmaks oma arvuti või nutiseadme kasutamine turvaliseks, kursus aitab mõista õpetaja ja õpilase rolli sotsiaalvõrgustikes, läbi viia internetiotsingu ja leitut vajadusel ka eemaldada, luua teie klassi puudutavad internetiohutuse heakorra reeglid.

Koolituse sisu:

Koolitus algab tutvustusega olukorrast maailmas - kas Eesti õpetajad ja õpilased on selles vallas tegijad või mitte? Järgmised teemad aitavad turvaliselt hakkama saada tehnikaga (kuidas hoida arvuti viirustest vaba, kuidas hallata oma nutiseadet, kuidas krediitkaardi andmeid kogemata mitte maailmaga jagada). Arutleme, kuidas olla oskuslik e-õpetaja; uurime erinevaid ohte kontode loomisel ning privaatsusseadete oskamatul kasutamisel; mõtiskleme, milline peaks olema õpetaja ja õpilase ja ka lapsevanema suhtlus läbi tehnoloogia (olla sõber või mitte)? Kõige lõpus kirjutame üles oma klassi või kooli reeglid, mille abil saame kõik ühiselt olla internetis targemad ja turvalisemad.

Internetiohutusest räägib ka venekeelne veebikursus Koolielu kogukonnas https://koolielu.ee. Koolituse leidmiseks kasutage Kogukondade alt otsisõna „Targalt internetis“ ning valige kursus „Безопасный Интернет (Targalt internetis) - для учителей детских садов, школ и проф-тех училищ“, mille kogukond on avatud.

Kõigi koolituste täpsemad kirjeldused on leitavad koolitusveebis http://koolitus.hitsa.ee/portfolio.

Kõik eestikeelsed kursused on ligipääsetavad HITSA Moodle`i õpikeskkonnas https://moodle.hitsa.ee/ külalise rollis (kategooria „HITSA täienduskoolitused“ ). Külalisel peab sisse logimiseks olema Moodle`i kasutajakonto

Head enesearendamist HITSA koolitusmeeskonna nimel soovib

Egle Kampus, koolitusvaldkonna juht

Foto: Koolielu arhiiv. 

Samal teemal:

• 7. veebruaril tähistatakse üle Eesti turvalise interneti päeva
• Täienduskoolitus "Tehnoloogiaõpetuse õpikäsitus"
• Haridus- ja koolitusprogrammil „Erasmus+“ oli rekordarv osalejaid

7. veebruaril kella 15‒16:30 korraldab Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus lapsevanematele ja kõigile teemast huvitatutele veebiseminari „Elu sotsiaalmeedias: kuidas jagada enda elu lähedaste privaatsust säilitades”. Seminari viib läbi Henry Jakobson, blogi „A mida Henry teeb?” (http://amidahenryteeb.eu) autor. Henry räägib oma kogemusest blogipidajana, kes avaldab igal nädalal infot ja pilte oma pere tegemiste kohta. Veebiseminaril osalemiseks saab registreerida siin.

Projekti „Targalt internetis” eestvedamisel kutsutakse kõiki koole, lasteaedasid ja noortekeskusi tähistama turvalise interneti päeva ja selle raames läbi viima lastele, noortele ja täiskasvanutele temaatilisi teavitusüritusi. Kõik, kes veebilehel www.targaltinternetis.ee oma üritustest enne 6. veebruari teada annavad, kantakse Eesti kaardile. Kaart koos üle Eesti toimuvate üritustega avaldatakse 7. veebruaril „Targalt internetis” ja Koolielu.ee veebilehel. Tänaseks on infot andnud üle saja asutuse, kes korraldavad õpilastega ja õpilastele temaatilisi kampaaniaid, seminare, arutelusid jpm. Eelmisel aastal viidi sarnase üleskutse raames läbi teavitusüritusi 9600 lapsele ja noorele.

Turvalise interneti päeva nädalal korraldatakse projekti „Targalt internetis” vedamisel meediakampaania „Postita targalt”, mille raames avaldatakse nii noortele kui ka lapsevanematele videod, mis juhivad tähelepanu internetile kui avalikule ruumile ning kutsuvad üles oma postituste sisu ja ulatuse üle mõtlema.

Turvalise interneti päeval ilmub ka lastekaitse liidu ajakiri Märka Last, mille artiklid käsitlevad 0‒3-aastaste laste nutiseadmete kasutamist, privaatsust internetis, nõuandeid blogipidajale, infot, mida teha küberkiusamise puhul, mida silmas pidada meemide postitamisel, kuhu nõu ja abi saamiseks pöörduda jpm.

Allikas: MTÜ Lastekaitse Liit

Foto: Koolielu arhiiv

Samal teemal:

• Veebiseminar „Elu sotsiaalmeedias: kuidas jagada enda elu lähedaste privaatsust säilitades"
• November on lapse õiguste kuu

Seminari viib läbi Henry Jakobson, isablogi „A mida Henry teeb?“ autor.

Tänases postitamise ja jagamise maailmas kerkivad esile teemad, mille peale lapsevanamana mõtlema peame. Seekordsel veebiseminaril arutatakse, kas ja millist infot enda pere kohta sotsiaalmeedias jagada ning millised on sellega seotud ohud ja tagajärjed. Henry räägib oma kogemusest blogipidajana, kes avaldab iganädalaselt infot ja pilte oma pere tegemiste kohta.

Veebiseminar toimub projekti Targalt Internetis raames tähistamaks turvalise interneti päeva.

Veebiseminaril osalemiseks palume eelnevalt registreerida siin.

Osalema on oodatud lapsevanemad ja ka kõik teised huvilised.

Veebiseminaril osalemiseks on vajalikud kõrvaklapid või kõlarid ning laua- või sülearvuti. Veebiseminari korraldamiseks kasutame Adobe Connect’i, mille videojuhendi leiate siit.

Samal teemal:

• Veebiseminar tutvustab õpetajatele rahvusvahelisi koostöövõimalusi
• Sügisest jätkab taas projekt „Targalt internetis“
• Selgusid Eesti koolide kõige nutikamad netis

Küsitlusega uuritakse näiteks, milliseid digiseadmeid (arvuti, nutitelefon, robootikaseadmed jne) ja millisteks tegevusteks õppetöös kasutatakse? Missugust kasu nähakse digivahendite kasutamises? Kuidas hinnatakse oma digioskuseid? Milliseid koolitusi vajatakse, et digivahendeid enam ja paremini kasutada?

Küsitluses on palutud osalema uuringu juhuvalimisse sattunud koolide õpetajad ja õpilased – täpsem info selle kohta on juba vastavate üldhariduskoolide kontaktisikutele edastatud. Nii õpilaste, õpetajate kui ka kõige aktiivsemalt osalenud koolide vahel loositakse välja ka erinevaid auhindu.

Küsitlus on osa suuremast IKT-hariduse uuringust, mille eesmärk on saada ülevaade IKT-hariduse trendidest, hoiakutest ja võimalustest Eesti lasteaedades ja üldhariduskoolides. Lisaks õpetajate ja õpilaste küsitlemisele analüüsitakse uuringu raames ka digioskuste käsitlemist õppekavades ning koostatakse ülevaade koolides ja lasteaedades pakutavatest IKT-alastest huviringidest. Uuring valmib 2017. aasta aprillis.

Rohkem infot uuringu kohta siit!

Uuringu tellija on HITSA

Allikas: Praxis

Samal teemal:

• Kaheksa digioskust, mida peaksime lastele õpetama
• Eksperdid leppisid kokku, millised peavad olema õpilaste digioskused

Esitlusse saab lisada vaba käega loodud joonistusi, tabeleid, teksti, fotosid ja videosid. Lensooga loodavat esitlust saab salvestada ainult koos heliga ja salvestada Drive, jagada e-posti abil  või Facebooki, Twitteri, LinkedIn jne. keskkonnas.

Rakenduse abil saab õpetaja luua õppematerjale, esitlusi, juhendeid jne. Lisaks sellele võib rakendust kasutada ka hindamisvahendina ja lasta õpilastel luua esitlusi, juhendeid õpitud materjali kohta.
Näiteks 8. klassi õpilase loodud juhend matemaatika 7. klassi teema astmete jagamise kordamiseks  http://create.lensoo.com/watch/bL7W. Luues antud materjali, õpilane kordas astmete jagamist ja hiljem said selle järgi 7. klassi õpilased uut teemat õppida.  

Rakendusel  Lensoo Create on olemas veebilehekülg https://create.lensoo.com/ ja koolielus juhend https://koolielu.ee/waramu/view/1-265b259e-8f30-46b6-b577-86ea1faab2f5

Tutvustuse koostas Laine Aluoja, Türi Põhikooli informaatika- ja matemaatikaõpetaja, Koolielu matemaatika ainemoderaator 

Samal teemal:

• Nädala äpp: Learn … Vocabulary Free
• Nädala äpp: GPS test

Projektiga „Peeglike, peeglike...“ („Mirror, mirror...“) toetati noori enesehinnangu ja enesekindluse arendamisel, andes noortele oskused ja töövahendid kriitiliseks mõtlemiseks, meeskonnatööks ning loovuse arendamiseks. Projekt kestis aasta aega ning projektitegevused põimiti inglise keele tundidesse. Projekti läbiviimisel kasutasid õpetajad ja õpilased valdavalt oma nutiseadmeid ja arvuteid, vaid korra nädalas kasutati kooli arvutiklassi ühistegevuste jaoks.

Projekti oli kaasatud kokku umbes 100 noort, kusjuures Itaaliast osalesid valdavalt noormehed. „Itaalia õpetaja oligi alguses pisut mures. Poisid ei räägi eriti välimusest ning neid ei huvita see nii väga. Aga nad töötasid hästi ja tegid koostööd,“ rõõmustas Iwona Jodłowską.

Võiduprojekti "Peeglike, peeglike..." kolm autorit auhindamisel eTwinningu aastakonverentsil Ateenas. Foto: eTwinning Europe

Miks otsustasite sellise projekti teha?

Meie eesmärk oli oma lastele õpetada, kuidas saada hakkama probleemidega, mis puudutavad madalat enesehinnangut. See põhines ideel, et noored ületähtsustavad välimust ja välist sära, on sellepärast ebakindlad, ja me arvasime, et see on hea võimalus aidata neil nendest probleemidest jagu saada. Et nad oleksid enesekindlamad, maailmale rohkem avatud ja see aitaks neid nende tulevikus – õpingutes, tööelus jm. Projekti oli kaasatud kaks gruppi õpilasi vanusevahemikus 17-18, ühed olid juba lahkumas koolist ja teised eelviimase klassi omad.

Milliseid tegevusi projekti käigus läbi viisite?

Esmalt uurisin õpilastelt, kas nad üldse näevad probleemi. Ja nad ütlesid mulle, et mingit probleemi pole. Et see puudutab võib-olla nooremaid õpilasi, aga mitte neid. Nii et me otsustasime teha küsitluse. Õpilased küsitlesid kooli kogukonda ning tulemused olid üllatavad, sest selgus, et enamik õpilasi ütles, et on kaotanud enesekindluse, neile ei meeldi enda välimus jne. Nii et õpilased olid üllatunud. See on tegelikult probleem noorte seas.

Seejärel valmistasid noored ette videoraporteid, et üksteisele iga kooli tulemusi esitleda – et näha riikide vahelisi erinevusi jne. Projekti lõpus kirjutasid noored üheskoos ka luuletusi. See andis noortele võimaluse end väljendada – kuidas nad teemasse suhtuvad ja mis tunde see neis tekitab. Ja tegelikult see töötas väga hästi.

Saan aru, et küsimustik ja selle läbiviimine olid projekti selgrooks. Kuidas te küsimustikku ette valmistasite ja läbi viisite?

Küsimustiku valmistasid noored ette rahvusvahelistes meeskondades. Iga meeskond mõtles välja paar küsimust ühisesse küsimustikku.

Seejärel lindistasime me raportite esitlused igas riigis. Lindistused ühendasime Thinglink’i abil. Tulemusi analüüsisid noored ise, kasutades Google Docs keskkonda. Iga meeskond sai mingi hulga küsimusi, millega nad siis tegelesid.

Tulemused avaldati kooli kodulehel, sest küsitlusest võttis osa kogu kool. Kui ma õigesti mäletan, siis saime umbes 130 vastust iga kooli kohta. Nii et see oli päris mahukas uuring. Naaberklassid teadsid, et me teeme sellist projekti, nad teadsid küsimusi, sest nad vastasid nendele. Ja sellepärast tahtsid nad ka tulemusi näha.

Mida küsimustikuga täpsemalt uurisite?

Noored pidid vastama küsimustele, näiteks pidid nad hindama oma välimust 1-4 punkti ulatuses. Arutasime ka meedia mõju üle, kaaslaste surve, perekonna – vanemate ja õdede-vendade – mõju üle. Need aspektid võeti vaatluse alla ja analüüsiti. Võrdlesime ka seda, kuidas poisid ja tüdrukud probleemi suhtuvad. Ja tegelikult tuli välja, et poisid on üha enam mures selle üle, kuidas nad välja näevad. Neil on vaja tätoveeringuid, kehaaugustamist (piercing), erilisi juuksestiile jne.

Millised tegevused õpilaste lemmikud olid?

Videoraportite ettevalmistamine oli keeruline keele tõttu. Nad pidid kasutama inglise keelt ja õppima, kuidas raporteid tehakse ja kuidas graafikuid tõlgendada. Aga neile meeldis see, nad said  ettevalmistuste jooksul ka palju nalja. Paar korda pidi ikka katsetama, enne kui lõpliku versiooni lindistatud said. Veel meeldis neile luuletuste kirjutamine. Nad oli alguses vaoshoitud ja ütlesid, et nad pole ju luuletajad, kuid otsustasid, et see võib olla midagi lihtsat, kasvõi viierealine luuletus.

Kusjuures luuletuse kirjutamine polnud planeeritud esialgu projekti. Kui aga projekt hakkas lõppema, siis mõtlesime, et kuna nad töötasid n-ö uurijatena ja tegid tõsist tööd, siis vajasime midagi, mis tasakaalustaks seda projekti tõsidust. Nii et mõtlesime proovida midagi loomingulist.

Milliseid tehnilisi vahendeid projektitöös kasutasite?

eTwinningu otseülekandeid (live event) tegime, kuid seal esines meil mõningaid tehnilisi probleeme heliga. Peamiselt kasutasimegi Twinspace’i integreeritud töövahendeid. Lisaks kasutasime selliseid keskkondi nagu MeetingWords, Google Docs, Google Forms, samuti video salvestamiseks tarkvara. Thinglink’i kasutasime selleks, et ühte kohta koondada tulemused ja neid esitleda.

Kuidas saavad noored projektis õpitut tulevikus kasutada?

Alguses me ei teadnud, kas sellel projektil on ka tugevamat mõju või mitte. Aga kuna noored olid kooli lõpetamas ja uut elu alustamas – ülikooli minek, tuleviku töökohad - , siis ma arvan, et olles teadlik probleemist ja aru saades, et see tõesti sageli on probleem, aitab see neil raskustest üle saada. Kui probleemi tunnistada, siis saab ka lahendusi otsida.

Mis oli õpetajana kõige suurem väljakutse?

Kõige raskem oli motiveerida noori, kui nad ise ei uskunud, et saavad hakkama. Osad õpilased ütlesid, et nad ei usu, et inimesed annavad ausaid vastuseid küsimustikus, sest teema on väga isiklik. Nii et noored olid alguses pisut pelglikud oma välimusest rääkides. Algus oli keerulisem. Aga me saime hakkama! Samm-sammult saime hakkama. Nagu luuletuste kirjutamisega, alguses ei saadud vedama, aga lõpuks kirjutati toredaid luuletusi ja jätkati luuletuste kirjutamist isegi kodus.

Ja mis oli parim asi, mida te õpetajana sellest projektist saite?

See oli esimene projekti, kus kaasasime õpilasi tõelisesse koostöösse, sest nad jaotati kohe alguses rahvusvahelistesse gruppidesse. Nii et õpilased said teada, mis tunne on tegelikult suhelda ja koostööd teha rahvusvahelises seltskonnas. Ma ütleks, et see oli parim kogemus neile ja ka minule.

Vaata, mida arvavad võiduprojektist osalenud õpilased:

Samal teemal:

• eTwinningu aastakonverentsil räägiti digitaalsete kodanike kasvatamisest
• Tänapäeva noored vajavad rohkem inimlikkust ja empaatiat

Eesti ühines 20. novembril 1991 ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga, mis on lapse õiguste sisu mõistmisel, arendamisel ja määratlemisel rahvusvaheliseks ning riiklikuks lähtedokumendiks. Konventsiooniga ühinemisel võttis Eesti riik endale kohustuse tagada rahvusvaheliselt tunnustatud õigused kõigile Eestis elavatele lastele. Tänavu tähistab Eesti Vabariik ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühinemise 25. aastapäeva.

Lastekaitse Liidu juhataja Tõnu Poopuu sõnul on oluline tunnustada igas vanuses lapsi kui täisväärtuslikke ühiskonna liikmeid. „Lapsi saab ja tuleb kaasata otsustusprotsessidesse. Lastel on õigus otsustada, missugune saab olema nende tänane päev ja samuti homne päev ühes kaugema tulevikuga. Dialoog saab alguse perekonnast, laienedes lapse kasvades ühiskonna teistele tasanditele,“ märkis Poopuu.

Novembri kui lapse õiguste kuu raames toimub MTÜ Lastekaitse Liit eestvedamisel mitmeid üritusi ja konkursse.

Koomiksikonkursile "Võrdsete võimaluste Eest(i)" oodatakse laste töid kuni 10. novembrini. Konkurss on sellel aastal suunatud 14-18-aastastele lastele (kaasa arvatud), preemiaks sõit Euroopa Parlamenti Brüsselis.

Traditsiooniline aastakonverents "Kuidas elad Eestimaa laps? Eile, täna, homme", mis toimub 22. novembril Tallinna Lauluväljaku klaassaalis. MTÜ Lastekaitse Liidu kutsel saabub Tallinnasse konverentsi peaesineja, Eurochildi pikaajaline endine president ja ÜRO lapse õiguste komitee liige dr Maria Herczog. Konverents edastatakse otseülekandena Postimehe portaalis.

Käesoleval aastal viis MTÜ Lastekaitse Liit laste seas läbi arvamusküsitluse, mis puudutab laste kogemusi interneti ja nutiseadmete kasutamisel. Uuringu tulemusi esitletakse samuti aastakonverentsil.

PÖFF Just Filmi raames linastub kuuendat korda lapse õiguste eriprogramm (11.-20. november). Programm koosneb üheteistkümnest laste elu eri tahke käsitlevast filmist. Filmilood on pärit lähemalt ja kaugemalt, pakkudes Eesti noortele nii samastumis- kui võrdlemisvõimalusi. Filmidele järgnevad arutelud, kus mõtiskletakse, kuivõrd on lapse õigused tagatud meil ja mujal. Lapse õiguste filmiprogramm on valminud koostöös õiguskantsleri, justiitsministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja Lastekaitse Liiduga.
Rohkem infot siit.

Lastekaitse Liidu meediaseminar „Laps meedias ja meedia lapse ümber“ toimub 1. detsembril Tartu Ülikoolis. Ajakirjanduse- ja sotsiaalvaldkonna tudengid omandavad teadmisi meedia vastutusest, privaatsusest ja noore eneseväljendusõigusest.

Novembris valmib ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaar nr 12 tõlge eesti keelde, mis keskendub lapse õigusele olla ära kuulatud. Üldkommentaari eestikeelset tõlget tutvustatakse 8. detsembril lastekaitsetöötajate seminaril sarjas „Samal poolel – lapse poolel“.

ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimise 25. aastapäevale pühendatud ajakirja „Märka Last“ erinumber ilmus 2. novembril, ajakirja saab lugeda siit. Ajakirjast leiavad kasulikku ja harivat lugemist nii spetsialistid kui ka lapsevanemad. Ajakirist leiab ka juriidilisi nõuandeid, Lastekaitse Liidu kodulehel on olemas ka nende venekeelne tõlge.

Lapse õiguste konventsiooniga ühinemise 25. aastapäevale pühendatud kodulehe leiab siit.

Allikas: MTÜ Lastekaitse Liit

Samal teemal:

• HITSA nutiklassis olid külas Lastekaitse Liidu noortekogu liikmed
• Sügisest jätkab taas projekt „Targalt internetis“

Loo ja fotod saatis Koolielule Konguta Kooli õpetaja Elin Kiin. 

Konguta Koolis õpitakse programmeerimist 1. klassist alates juba viiendat õppeaastat. 

Programmeerimine (hellitavalt öeldes “progemine”) on eelkõige aidanud arendada probleemide nägemise ja lahendamise oskust ning laiendanud oluliselt õpilaste maailmapilti. Oleme koolis kasutanud programmeerimise õppimiseks Kodu Game Labi ning erinevaid veebipõhiseid keskkondi. Uusi ja põnevaid ideid sai värskelt “Progreäppide e-kursuselt”, mida juhendasid Maria Malozjomov ja Birgy Lorenz. 

Kuuldes, et 2. klassi õpilased saavad olla õpetajad lasteialastele, olid nad väga rõõmsad. Tegime korraliku eeltöö ehk õppisime ja uurisime ise mitmes tunnis eelnevalt õpetatavat keskkonda Botlogic. Võtsime eesmärgiks õpetada programmeerimist kahel erineval päeval kahele Konguta lasteaia liitrühmale. Rääkisime ka sellest, et hea õpetaja ei tee oma õpilase eest midagi ära, vaid julgustab ja innustab. Lähtusime kõnekäänust “Anna õpilasele õng, mitte kala!”

Õpilased olid mõlemal päeval õhinapõhiselt ülesande kallal. Tegevus algas sellega, et tutvustasime programmeerimise mõistet, pannes noorõppurid esialgu ise liikuma suuliste korralduste alusel klassis ja vastavalt käsule ka tegutsema. Kordasime mõisteid paremale, vasakule, üles ja alla. Programmeerimine nõudis väikestelt õpilastelt eelteadmisi loendamisest ja numbrite järgnevuse tundmist.Tegevuse käigus sai neid olemasolevaid teadmisi veel korrata ja kinnistada.

Õpetasime lapsi kooli arvutiklassis ning selle käigus saime rääkida erinevatest arvutite liikidest (sülearvuti ehk läptop, lauaarvuti, tahvelarvuti) ning arutleda, milliseid vidinaid ehk lisasid need nõuavad. Päris mitu väikest õpilast tunnistas, et pole saanud kunagi varem arvutihiirega tööd teha. Seega saime hiire klahvide abil jälle üle korrata väga olulised mõisted (parem ja vasak).

Tundide lõpus väikestelt õpilastelt tagasisidet küsides nägime rõõmust säravaid silmi ja kuulsime õhkamist: ”Väga lahe oli!” 

Noortel õpetajatel seevastu oli huultel üksainus küsimus: “Millal me veel saame kedagi õpetada?”

Tagasisidest ja tegevuse käigust lähtudes soovitan kindlasti proovida õpilastel mõnikord õpetaja rolli asuda, see annab õpilastele õpetamise kogemuse, õpetamise käigus õpivad nad ise kõige enam ning mõistavad seeläbi ka õpetaja rolli ja selle iseärasusi paremini.

Samal teemal:

• Kuidas programmeerida putukat
• Programmeerimine vallutab nädalaks Eesti
• „Tere, Ruby!“ inspireeris mänge looma

Kõik sai alguse sellest, kui IT Akadeemia andis Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) instituutidele raha tegemaks IKTP programmi raames 12. klassi õpilastele tehnoloogia ja robootikaga seotud töötube, et nad veidigi selle valdkonnaga kokku puutuksid, enne kui ülikooli astuvad. „Selle kaudu sain esimesed kuus komplekti LEGO roboteid ja hakkasin tegema töötubasid gümnaasiumi lõppuklassidele üle Eesti. Täiesti teise projekti raames sattusin veidi hiljem kokku Mektory juhi Tea Varrakuga, kes pakkus, et võiks töötubasid teha ka noorematele. Mõtlesin, et kui paar töötuba kuus tuleb, on väga hästi, aga asi kasvas kiiresti üle pea. Mina üksi enam ei jõudnud ning nüüd on Mektorys spetsiaalselt robootika töötubasid läbi viiv inimene. Nii et see sai ootamatult populaarseks,“ rääkis Kadri Umbleja.

Rollimudelid juba koolist

Rõõmustab see, et õpetajad väga tahavad oma õpilasi Mektory töötubadesse tuua, murelikuks teeb, et nad teevad eelselekteerimise ja toovad robootika töötubadesse poisse. „Kui kõik ei mahu ühte töötuppa ära, jagatakse klass kaheks: poisid robootikasse, tüdrukud puutöösse või 3D-printimisse. Tüdrukud tulevad vahel robootikasse vaatama, ja siis manguvad õpetajat, et me tahame ka seda teha. Ikka loed ja kuuled kurtmist, et tüdrukuid on tehnikaaladel vähe. Ma ei arvanud, et see algab juba koolist, õpetajatel on oma arusaam rollimudelitest,“ rääkis Kadri. 

LEGO EV3 robotite töötuba on Kadri juhendamisel külastanud ligi 3000 last, üle 2000 on täitnud tagasisidet. Sealt tulebki välja, et kui tüdrukutel on varasem kokkupuude tehnoloogiaga, siis ainult tänu sellele, et peres keegi töötab või õpib tehnoloogiaga seotud erialal. Kui peres seda ei ole, ei ole tüdrukutel ka kokkupuudet tehnikaerialadega. Ehk siis koolist nad seda ei saa. 

Võidusõidust sudokudeni

„LEGO EV3 robotiga annab teha palju asju. Meie teeme lastega võidusõidurobotit, paneme andurid peale, et robot ümbritsevast aru saaks. Lisaks saab panna roboti näiteks labürinti läbima. Tudengid saavad ehitada EV3 abil sudoku-lahendajat: robot kasutades värviandurit loeb numbrid maha, arvutab ja siis käib ja pliiatsiga kirjutab puudolevad numbrid lahtritesse. Saab tõesti kõige lihtsamatest kuni väga keeruliste asjadeni teha,“ selgitas Kadri. „Algselt me lastele roboti ehitamist ette ei näinud. Aga esimestest tagasisidedest kõige suurem asi oligi see, et tahame ehitada ka, legod on ikkagi ehitamiseks. Siis tegime töötoad natuke pikemaks, et nad nii ehitaksid kui programmeeriksid. Nad saavad seal omaloomingut näidata. Üks kümnenda klassi poiss mõtles tõesti nagu insener, ütles, et ega ta ise ka ei tea, kust need lahendused tulevad. Tema peaks küll minema inseneeriat õppima, inseneri mõtlemine on tal enese teadmata olemas.“

Kadri sõnul on tema jaoks tähtis anda lapsele esimene kokkupuude robootikaga, avardada nende maailmapilti. „Kahe tunniga väga palju küll ei jõua, aga nad saavad programmeerimisest aimu. Kui huvi on, siis ta tuleb tagasi,“ sõnas Kadri Umbleja. 

Ära õppida võib kõike, aga millal inimene mõistab, et jah, programmeerimine on minu jaoks, või vastupidi – sellega ma kindlasti tegeleda ei taha? 

„Ma arvan, et mõned saavad kohe aru, juba esimese töötoaga. Vahel läheb kauem aega – mul oli kursusekaaslasi, kes käisid bakalaureuse läbi informaatikas ja siis taipasid, et see eriala ei ole see, mis päriselt meeldiks. Töötubades küsivad paljud, et õpetaja, mis on tehnoloogia. Kui neil enne aimu polnud, siis töötoaga peaks vähemalt see arusaamine tulema. Noorematele lastele, 1., 2., 3. klass, neile hullult meeldib. Samas pole ma päris kindel, et nad täpselt aru saavad, mida nad tegid. Nemad ikkagi mängivad, kuigi selle mängu jooksul pidid programmi valmis tegema.“

Seoses programmeerimisega räägitakse mõistest computational thinking (väga üldiselt öeldes probleemi püstitamine, analüüsimine ja lahendamine ). Kuidas teie seda seletaksite? 

Ma arvan, et see on selline mõtlemise mudel või probleemide lahendamise mudel. Programmeerimises on terminid nagu if, else, for, loop ja paljud teised. Computational thinking´i puhul ei ole need enam imelikud terminid, vaid sa loomulikult adud ja mõistad neid.  Probleem on ees, ja ekstra mõtlemata tabad algoritmi, kuidas probleemi lahendada. Seda on hästi raske spetsiifiliselt õpetada, selleni peab igaüks omal kombel jõudma. Kes loeb pakse raamatuid, kes harjutab mõtlemist, kes lihtsalt tabab ühel hetkel selle erilise võime, kuidas suurema pingutuseta probleemile kiiresti välja mõelda lahendust pakkuv programm. Mingis mõttes on computational thinking analüüsiv mõtlemine. Vaatad, mis võimalused sul olemas on, arvestad piirangutega – see kõik on arvutite maailmas ka olemas. Igapäevaelus näiteks ühistranspordi planeerimises võiks kokku puutuda computational thinking´uga.

Mul oli hiljuti juhus näha, kuidas 14-15-aastased noored reageerisid Mecanoid robotile. See robot on programmeeritud liikuma, tantsima, küsimustele vastama ja ta küsib ise ka küsimusi. Muidugi ei lähe kõik alati õigesti, aga seda inimlikum roboti käitumine tundub. Igatahes läksid tüdrukute silmad suureks ja ühine arvamus oli, et nii armas!

LEGO EV3-s on sama, tüdrukud reageerivad emotsionaalsemalt. Ükskõik mida nad ehitanud on, koera või kassi või liblika, kui peavad selle ära lammutama, siis on neil robotist nii kahju. Eesti kultuuris ju robotid nii tähtsad ei ole võrreldes näiteks Jaapaniga. Jaapanis on robot osa nende ühiskonnast, tunnete ja emotsioonidega olend. Olen käinud roboteid koolides tutvustamas, laste reaktsioon on sageli, et ei tea, robot, kahtlane.... See ilmselt ongi väga kultuuris kinni, suhtumine robotitesse. Lastel käib kõik lihtsamalt, oma mänguloomadele annavad nad ka kohe nimed ja iseloomu. 

Kus suunas maailmas robootika liigub?

Jaapani näitel – peamine eesmärk on panna robotid nendele töökohtadele, kuhu ei jagu piisavalt inimesi. Jaapanis on suur puudus vanade inimeste hooldajatest. Eakatele tuleb pakkuda seltskonda, neid toetada. Jaapanis arendatakse sel eesmärgil roboteid, millest esmapilgul ei näi mingit kasu olevat. Näiteks suur hüljes-robot. Näeb välja nagu kallis mänguasi, aga on mõeldud eakatele kaaslaseks. Miks hüljes? Kassi puhul oleksid kindlad ootused, kuidas kiisu käitub. Hülgepoja puhul ei oska keegi midagi eeldada. Vanainimene saab hülgepoega silitada, temaga rääkida, sellel on üksinduse peletamise efekt.

Teie doktoritöö ei ole siiski robootikaga seotud, õppimisega aga küll?

Doktoritöö on kompetentsipõhisest õppest, mis sai alguse eelmise sajandi Ameerikast, kutseõppest ja suurest lõhest selle vahel, mida tööandja ootab ja mida õppimise tulemusena reaalselt osatakse. See on õppevorm, kus suur rõhk on sellel, mida tegelikult õpitakse kogu protsessi tulemusena. Tähtis pole mitte materjal läbida, vaid mis sellest pikaks ajaks meelde jääb ja kuidas sellest aru saadakse. Klassikalises loengus, klassiruumis räägib õpetaja oma jutu ära, mida kuulaja omandab, peegeldub üksnes korraks kontrolltöödes ja eksamis. Ehk kui suudad viimasel õhtul enne eksamit kogu materjali omandada, siis palju õnne, saad eksami tehtud. Pikka mällu ei jää sellest midagi alles. Et sellest üle saada, ongi kompetentsipõhine õppimine, mis sunnib õppijaid kogu õppeprotsessi jooksul omandatud teadmisi kordama, taas üle käima. Rakendan seda oma doktoritöö e-õppe süsteemis. Kompetentsipõhisust on õppekavades palju rakendatud. TTÜs olemegi umbes kuus aastat kompetentsipõhist e-õpet kasutanud, väga huvitav on jälgida, kuidas tudengite õppimine on selle aja jooksul muutunud. Õppimine on kolinud taskusse - tehnoloogia areng mõjutab kindlasti seda, kuidas tudengid õpivad. 

Kadri Umbleja

Samal teemal:

• Meeril on üks väike robot...
• TTÜ Mektory Tehnoloogiakoolis algas uus õppeaasta
• Robotexi loovad konkursid ootavad osalejaid