Kuidas programmeerida putukat


Avaldaja:Madli Leikop27. Oktoober 2016

Pisikesel elektroonilisel vidinal CodeBug on elusa putukaga sarnast nii palju, et ta mahub peopessa ära. Aga mitte ühelgi mutukal ei ole kõhu peal 25 imetillukest LED-tulukest, mis programmeerija soovi järgi põlema süttiksid.

Sada ProgeTiigri õpituba

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse eestvedamisel korraldasid õpetajad, ringijuhid, lapsevanemad ja teised hakkajad huvilised 15.–23. oktoobrini ligi sada ProgeTiigri õpituba üle Eesti, et tutvustada lastele ja noortele tehnoloogia kasutamise alg- ja põhitõdesid. Õpitubasid korraldati üleeuroopalise programmeerimisnädala Code Week raames ja need olid tasuta.

IMG_3732.JPG

Tallinna Südalinna koolis oligi 20. oktoobril kaks CodeBugi programmeerimise töötuba. Kohal oli nii oma kooli lapsi kui tuldi väljastpooltki, kõige kaugemalt koguni Soomest: üks seal õppiv eesti õpilane oli koolivaheajaks vanavanemate juurde tulnud ja nii töötuppa sattuski. Programmeerimishuvilise seltskonna moodustasid valdavalt 10–11-aastased poisid ja tüdrukud, aga oli ka keskkoolinoori. Töötuba juhendas pikaajalise kogemusega robootikaõpetaja, Tartu Ülikooli informaatika doktorant Marika Reinmets.

IMG_3730.JPG

CodeBugil tuled vilkuma!

Kõigepealt tehti tutvust CodeBugi tehnilise poolega: et selle vidina pähe mahub korraga ainult üks programm, et juhtmed tuleb ühendada nii ja nii, et roboputukale saab kõhu peale vilkuma panna nii sõnu kui ka kujundeid, kõik sõltub programmeerija soovist ja oskustest, ja et kõige keerulisem ongi, kuidas programm arvutist CodeBugi saada. „Pisike asi, palju rõõmu,” ütles õpetaja kokkuvõtvalt, jagas vidinad välja ja lapsed asusid toimetama. Kogu selle tehnilise jutu haarasid nad uskumatult kiiresti ja esimesed programmidki valmisid ruttu. Kus hakkas putukal süda kõhu peal vilkuma, kus tekkisid nooled, kus ruut või naerunägu. Tunda oli, et tekkis väike võistlusmoment – kes suudab programmeerida kõige huvitavama ja liikuvama kujundi. Vaid vahel harva vajati õpetaja abi, seda just siis, kui CodeBug ei reageerinud nii, nagu laps plaaninud oli: „Õpetaja, see ei vilgu ju!”

IMG_3734.JPG

Taoline esmane programmeerimise tundmaõppimine on üsna lihtne: plokid käsklustega on valmis ja värvi järgi lihtsalt hoomatavad, need tuleb arvutiekraanil õigesse järjekorda lohistada. Sestap küsisingi Marika Reinmetsalt, kui palju oli kogu protsessi juures laste intensiivset mõttetööd ja kui palju kasutasid nad lihtsalt etteantut. „Nad mõtlesid kogu aeg! Aga kui hakkasid kujundit liikuma programmeerima, siis algas avastusõpe – nii saab ka teha! Nad ju tegid pilte enne ka, aga siis hakkasid kõige põnevamad kujundid tulema,” ütles Marika Reinmets. „Midagi hirmsat ei juhtu, kui laps üldse programmeerimist ei õpi. Aga kui natukenegi õpib, arendab ta ühtlasi loogilist mõtlemist, saab aru, milline tegevus on millest tingitud ja kuidas kõik omavahel seotud on. Kui programmeerimises ühe asja ära muudad, muutub pilt kohe ja laps saab aru, et see on tema tegevuse tulemus. CodeBug on lastele mõeldud seade ja seal peab kõik lihtsalt arusaadav olema.”

Code Week vallutas nädalaks Eesti

Üleeuroopaline programmeerimisnädal Code Week on juba Euroopast välja laienenud, kaasates sel aastal 54 riiki üle kogu maailma. Ja pole ka ime. Kui programmeerimisnädala moto on tutvustada lastele programmeerimist põneval ja haaraval viisil, siis kõiksugu robotid ja targad mutukad annavad selleks suurepärase võimaluse. Ürituse populaarsuse kasvu kinnitavad ka numbrid. Kui eelmisel aastal toimus Eestis Code Weeki raames 81 üritust, siis tänavu oli neid juba 296. Code Weeki ametlik koduleht http://codeweek.eu pakkus muudki huvitavat statistikat. Näiteks seisis Eesti kogu nädala jooksul riikide aktiivsuse edetabelis uhkelt esikohal. Loomulikult oli palju suurriike, kus ürituste koguarv oli oluliselt suurem, kuid seekord rääkis väike rahvaarv meie kasuks ja üritused elanike kohta arvestuses ei olnud meile maailmas võrdset. Ka absoluutarvudes ei ole meil midagi häbeneda. Näiteks toimus Tallinnas sama palju üritusi kui Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis ja Oslos kokku. Võru- ja Põlvamaal aga korraldati rohkem üritusi kui terves Ühendkuningriigis. Millest see räägib? Kindlasti sellest, et Eesti e-edu ei ole ainult kitsa ringkonna saavutus, vaid meil on huvi, valmidus ning kompetentsus lüüa kaasa ka rohujuure tasandil. E-Eestile on tulemas järelkasvu!

Autori fotod. Lugu ilmus Õpetajate Lehe veebis 26. oktoobril. 

Samal teemal: