Kehaline peaks olema nauditav tund- see oleks justkui võimalus lasta oma ajul puhata ja maandada veidi koolistressi. Kahjuks, aga ei pääse isegi selles tunnist ülepingutamisest ja valudes.

Meie kehalise kasvatuse õpetaja hindab tulemusi "Eesti keskmise" ehk oma suva järgi. Cooperi testis jõudsin 12ne ringi asemel joosta 10,5 ringi, hindeks sain nelja, sest aasta enne seda sain kõik staadioniringid joostud. "Kõik peaksid suutma läbida selle distantsi, see pole ju nii vaevaline ka nüüd!", kõlab õpetaja suust.

Ehk mina ei ole need kõik, ma ei pea igal aastal parandama oma tulemusi. See, et vanemaks saan ja kasvan, ei tähenda automaatselt, et minu kehaline koormus paraneb. Äkki sellel aastal väänasin oma jala välja ja see teeb joostes valu? Ehk mul on mingid muud probleemid, mis takistavad mind andma endast 100%?

Mis asi on üldse "Eesti keskmine" tulemus? Paralleelklassist parem tulemus? Või hoopiski klassi keskmine tulemus? Ja kui jääd alla selle, saad halvema hinde. Kas siis tüdruk, kes jääb üsna kõvasti keskmisest tulemusest alla, sest ta tõesti ei ole nii füüsiliselt aktiivne, peaks end pingutama hakkama, et jõuda selle suurepärase keskmise lähedale?

Minu klassis on mõned tütarlapsed, kes on oma kasvult üsna väiksed- nad ei hüppa kaugust nii kaugele, kui klassi pikim tüdruk, nad ei jookse nii heale ajale, kui kõike sportlikum tüdruk. Kuid vähemalt nad teevad harjutusi kaasa ja üritavad anda endast parima.

Saan aru, et iga õpilase oskuste ja vajadustega on üsna raske arvestada, kuid päris võimatu see ka ju ei ole. Leian, et õpilase kehalist võimsust ei peaks hindama hinde järgi- kursus või mingi tegevus kehalise tunnis võiks olla märgitud kui arvestatud/ arvestamata. Kui õpilane tunnis kaasa ei tee, saab ta märkuse või x'i kirja, mis võib mõjutada tema lõpptulemust tunnistusel.

Kunagi sain kehalises kolme, sest minu kaugushüpe oli veidi üle kolme meetri. Palun vabandust, et ma Ksenija Balta pole? Minu füüsiline aktiivsus ei ole nii suur kui tippsportlasel, kuid sellegi poolest ma olen liikuv inimene ning see ei ole vaid bussipeatusest koju kõndimine või koolis klassist-klassi käimine.

Muidugi on iga kehalise õpetaja erinev ja äkki mõnele meeldibki oma lihased valusaks vehelda, kuid mina leian, et kehaline kasvatus võiks olla võimalikult pingevaba ja nauditav tund. Pole ju eriti hea minna järgmisesse tundi, kui hääl kähiseb ja keha on väsinud nagu oleks olnud pikk ja kurnav tööpäev?